Archive for mai, 2011

Peenrad nagu…

Minu aias leiab peenraid, mis on nagu Chelsea Flower Show`lt kohaliku keelde ümber tõlgitud. Chelsea võiduaeda 2010 võib näha siit:

http://www.astellaria.ee/index.php?id=84d9ee44e457ddef7f2c4f25dc8fa865

Enda oma ma näitama ei hakka. Üldiselt tähendab see minu puhul seda, et kahte sorti kurerehad, kivirikud, kurekellad, preeriaküünlad, floksid, lupiinid,  liiliad jm kraam on saanud vabalt ja segamatult paljuneda. Musta mulda suurt ei näe. Kõige tipuks ebaküdoonia, mis on juba pea 2 m lai. Moodne värk. Täna, maikuu viimasel päeval,  jõudsin  korrastamiseni.

Ebaküdoonia on võtnud kiigeposti täielikult enda valdusse. Vähendada või mõnda põõsast hoopis välja rookida on suht tülikas.

Õitsemist alustavad pojengid. Lihtõielised annavad seemnetest järglasi päris kergesti.

Juba tükemat aega õitseb mürokaaria

Pisike veel teine, kuid tõestusmaterjalina käib küll.

Juba ammu imetlen punast sarapuud, kuid valgus ja pildistamisoskus ei too välja seda, mis ta tõeliselt on

Oma värviliste uute võrsete poolest näib kanada kuusk `Maigold` õitsevat

Minu lemmikute hulka kuulub jätkuvalt roomav metsvits  Àurea`. Tema erkkollased lehed on aias tugevaks pilgupüüdjaks.

Mõnusad on ka lihtsalt pungas olekud

Piiluauk ehk perspektiiv

Aga aia taga sõiduteel ja -ääres vestlevad võilill ja võõrasema. Mõni on endale just sellise elukoha valinud. Kangesti tahaks teda elu karmuse eest kaitsta.

Armuvärk

Naaber käis aia-fengshui loengut kuulamas. Mina sinna kesiste sissetulekute või suurte väljaminekute tõttu ei jõudnud. See-eest pudeneb tarkust mullegi. Ühel päeval pandi seal peres kogu jõud rakkesse, et sööti jäänud aiaosa korda teha. Selgus, see  on  armunurk. Täiesti hooletusse jäetud. Pole ka ime – mees kaugel tööl ja koju jõuab harva. Nurk sai korda ja mis ma kuulen; mees kõik nädalavahetused rõõmsalt kodus, mängib jalkat. Usu või ära usu.

Käin mina ringi, selline armund olek sees, siuke vähe napakas olek. Silitan pilguga lilli ja puid, ninaga tõmban lõhnu, tuulel lasen paitada, hingel on kerge ja hea.  Mõtlen, mis värk see küll on, ei tohiks nagu midagi sellist tunda.  Ja siis sähvatas – see, mis ma oma aias korda tegin oli armunurk!  Poolkogemata, ausõna. No mõjub. Nüüd sain aru, miks ma nagu armunud ringi käin ja   murelikud mõtted üldse korda ei lähe, kuigi tuttavad püüavad maa peale tuua. Siis selles ongi point.

Nojah, aga rikkuse tsoon on veel korrast ära. See-eest suure potensiaaliga. Aga küll ma oma tegemistega   ükskord sinna ka  jõuan.

Muudatuste lainel

Jätkuvalt. Energia on selline, mis ei lase “mõistlikke” asju teha, vaid nõuab uuendusi. Kõik, mis varem vähegi on häirinud, läheb muutmisele.

Näiteks. Hakkasin normaalses olekus oma punaste rooside peenart korrastama. Rohisin, väetasin, tapsin lehetäisid ja siis otsustasin, et kaua võib,  nii enam ei saa – peenar nagu väike kökats maja külje all. Proportsioonid paigast ära – vaja suurendada. Sügisaster jäi ka ette – välja.  Koorisin mättad ära, mitu kärutäit komposti asemele, `Robusta`istutasin ringi peenra teise otsa. Siiani veel teine lontis suurest üleelamisest. Noh  ja nüüd tuleb punaseid roose ka veel juurde osta.

Paremini ei läinud ka järgmise peenraga. Pisikene, ebamäärase kujuga maja vahetus läheduses. Ammu juba häiris. Ise tean küll, et paremaid tulemusi annaks siin ristkülikute teema. Seda enam, et vaateväljas roosipeenrad ka ristkülikukujulised. Nähtud, tehtud. Paekivi äärtest välja, peenar suuremaks, ääred – nurgad sirgeks, mulda juurde, kivid sirgelt tagasi.  Jaapani enelat tuli ka nihutada. Vaatepilt hoopis teine. Minul süda rahul.

Järgmine teema – kruusaga kaetud pikk sissesõidutee. Juba ammu võtan hoogu, et kivid pealt ära riisuda, mulda aia tagant käruga peale tuua  ja muru külvata. No ei ole saanud tehtud. Aga täna, näed, hakkas tegematus häirima ja tuli ka see ära teha. Oli raske küll, kuid algus on ikkagi tehtud.

Kõik on ju väga kena, ainult et kiviktaimlasse pole ma veel sel kevadel jõudnud. Ja üldsegi tundub, et ükskõik kust alustan või mida teen,  jõuan ma finišisse suurte muudatuste ning ümbertõstmistega. Juhtlauseks on saanud – nii enam ei saa ( ka “päriselus”, mitte ainult aias). Protsess mulle aga meeldib, hoiab värskena ja tekitab rõõmu. Tulemus ka.

Rahulolu

Töö, mis oli 3 aastat edasi lükatud, mahtus 2 päeva sisse. Tehtud. Super. Olen endaga väga rahul. Nartsissid leidsid endale uue koha tugevalt vähendatud koosseisus. Tulbid võtsin lihtsalt üles, järelvalmima. Osa lauke oli eelmisest korrast veel kohale  jäänud. Need leidsid koha naaberpeenras. No tõesti ilus. Ajasin kärutäie mulda laiali, külvasin muruseemne sisse ja rullisin kinni.

Kaljukadakas`Blue Arrow`on nii kahjustada saanud, et pean plaani ta hoopis välja võtta. Noorema peaks ka maja eest kuhugi mujale istutama, kus silma ei paista.  Sellega hakkab ka jama pihta. Täiesti mõttetu ost. Mis ilu neis on, kui kata ja mata ning siis ka otsustavad rebasteks hakata.

Leviisia õitseb kaljukadaka all.

Mürokaaria samuti.

Punane sarapuu `Fuscarubra`on super. Aga pildid pole suuremad asjad.

Kui muutub kõik, muuda kõike

Eile tegelesin lõkkeümbruse platsiga. Tahtsin ka sinna panna nartsisse (kevadise prahipõletamise ajal kaunis vaadata) ning üleüldse oli paik korrast ära. Tegemiste käigus tuli mõte paigutada pikk istepalk vähe teise kohta. Tulemus oli hämmastavalt teine ja ma ei saa aru, miks ma seda varem pole avastanud. Istumiskoht jäi varjatumaks, eraldatumaks, nagu ma enne kogu aeg olin üritanud. Istudes jääb vaade metsale ja päikesele. Seljatagune  on kaitstud põõsastega- kindlusetunne. Varem olin istudes näoga maja suunas ja see tundus nii suur ning mõttetu selle paiga jaoks, kuigi igati uus ja korralik.  Oli tahtmine vaate varjamiseks teha igatsugu istutusi, kuid mitte üks asi ei tundunud õige. Ja seljatagune oli ka kuidagi kaitsmata. Põõsad küll olid, kuid mitte täies ulatuses.  Nüüd aga avanes ka aiasisene vaade  täies ilus. Maja on ka täitsa ok ja õige koha peal. Veel kord hämmastav, kuidas ühest muutusest muutub kõik. Väga eluline.

Poole kümne ajal tulin veel välja, et lõke süüdata. Prahti oli kogunenud hulganisti ning  päeviti pidevalt puhuvad tuuled pole seni lasknud tuld teha. Viskasin lõkkesse ka oma jäigastunud mõttemallid, mis edasiliikumist takistavad. Suhetesektor sai korda. Ja ööbik laksutas – minu jaoks sel kevadel esimest korda.

Täna varahommikul panin aga ämbri tuha ja väetisega valmis, et teojahile minna –  naabri tulemused tuleb ju purustada. Sadama hakkas. Poole üheksa ajal, kui sadu järgi jäi, läksin. Tulemusi ei purustanudki. Esiteks läks mul lugemine segi. Keskendusin rohkem leidmisele. Ilmselt ei oska veel märgata. Teiseks ei olnudki neid nii palju, kui lootsin.  Seda nüüd küll, et üldse kõige suurem saak oli sügislille pealt – 42 tükki. Tundus, et kõik aia teod olid sinna kokku roomanud. Täiesti ära söödud oli ka upsujuur. Seal poleks olnud muud, kui õigel ajal mürki panna. Teadsin, kuid ei jõudnud tegutseda.

Selline nägi upsujuur õitsemise ajal välja mõned aastad tagasi.

Kolmandaks tahtsin aiasaadet vaadata. Täna ju minu lemmik nädalapäev –  laupäev.

Kui homme hommikul ka saak naabrist kesisemaks jääb, tuleb talle rabarberikook välja teha. Olgu vähese saagi põhjuseks mis iganes.

Naabrid

Hosta ja siberi kontpuu `Variegata`

Lehed on mõlemil valge ja rohelisekirjud.

Kuldne piimalill ja roomav metsvits Àurea`

Kollaste lehtedega ebajasmiin Àurea`, roomav metsvits Àurea`, jugapuu `Sommergold`ja tulbid:

Mis värk

see küll on, et tahad muudkui siia kriblada? Tõesti mingi sõltuvus või? Ja teine arusaamatu lugu on veel; nimelt olen nii rahul oma koduse eluga – ei mingit vajadust raha teenimiseks. Nagu Jüri Aarma tänases Maalehes ütleb, et asju tuleb teha raha eest aga mitte raha pärast. ” Raha pärast tähendab ju, et tahan rügades rikkaks saada. Rügades aga rikkaks ei saa. Raha tuleb teenida nii palju, et vaesus ei väsitaks”. Momendil mind vaesus ei häiri ja rügada pole ka mingit tahtmist. Ja mis need eraettevõtjate juures teenimised on olnud? Ainult rügamised. Rikkaks saab keegi teine. Minu rügamisest. Mingit tahtmist pole heategija olla. Eks mõnel teisel on jälle teine arvamus. Ja minugi oma võib muutuda. Ning vabadusgi alles 5 päeva noor.

Eile ilmutasid end hääled minevikust; nii mulgid, tallinlased kui põltsamaalased. Süda läks soojaks. Ja õnnesoovid Saadjärve äärde, Tartusse, Raplasse ning Kehtnasse!

Eile alustasin ka oma nartsissipeenra ümber transportimist. Tean küll, et oleksin pidanud veel veidi ootama, kuni lehed kolletuvad. Koht on aga jube- peenar vajab likvideerimist juba ammu. Kui oled seda tööd aga 3 aastat edasi lükanud,  siis ei ole ju ometi 3 nädalat enam võimalik oodata. Jääralik loogika.

Ükskõik missuguse lillejuurika üles võtmisel kehtib reegel; sama suurele pinnale, kui enne oli, ta enam ei mahu. Üks mõnu selle  juures on see, et jagades saad aru, kui rikas sa oled. Vägev. Tuleb tunnistajad kohale hõisata.

Naaber kandis ette, et oli hommikul saagiks saanud vaid 147 tigu. Kurtis, et saak pidi jääma aina väiksemaks. Ma küll ei ütelnud kõvasti, kuid kui mina alustaksin, oleksid tulemused märksa paremad (suurema numbrilised). Ennast kiitmist ma ei väsi, kasvõi vale koha pealt.

Teise naabri kassi kohta on ka väga tähtis tähelepanek; nimelt alustas ta juba hommikul vara nädalalõpu pidamist palderjani manustamisega minu käru otsas. Eile nimelt rookisin jaapani enela seest palderjanitaime välja. Ja öö tuli enne kätte, kui kompostihunnik. Käru jäi poolele teele – lehtlasse. Täitsa kultuurne koht. No kuidas kiisuke end kodu poole teele asutama hakkas, ma ei jõudnud ära oodata. Rohkem pole teist näinud.

Sildipilv