Archive for juuni, 2011

Mõnus elu

ikka veel. Teed aias tiiru, paned maasikaid põske, jood hommikukohvi, tood ajalehed ja loed rahulikult terrassil. Õhk on juba hommikul suvelõhnadest ja soojusest tüüne. Kus iganes pilgu viskad, vaatab ilu vastu. Pikalt kestab see nautimise periood mul, pole elus seda seisundit niimoodi suutnud hoida. Nende hetkede nimel me rügame. Ja mis ma “Maalehest” praegu loen: “…parimad asjad sünnivad ja jõuavad su ellu, kui sa, saba seljas, neid taga ei aja, vaid lased end lihtsalt ajal kanda.”  Peaks veel seda lisama, et rahulolu saabub siis, kui oled üles leidnud oma tee ja käid sellel rõõmuga. Just rõõm on see, mis näitab õigel teel püsimist.

 Aia taga teevad mehed tööd ja siluvad tulevast murupinda masinatega vaatamisväärsemaks. Mul jääb vaid veidi rehaga siluda ja muru külvata. Oleks kadunud naabrinaine veel elus, ei kutsuks ta mind kindlasti enam buldooseriks vaid prouaks. Siuke luks.

Käisin imetlemas oma ebajasmiini “Virginal”.

Täna on veel rohkem õisi avanenud. Suured puhasvalged topeltõied. Särab seal küllaltki pimedas nurgas. Ilmselt õitseks täispäikeses veelgi rohkem.

Minu leeder avaldab ka õitsemise märke. Päris kaunid õied aga vähe veel.

 See-eest lehetäisid kannab ohtralt.

 Graatsiline lakkoder alustab oma parimate omaduste demonstreerimise mängu. Selline isepäine külvaja.

 Vat nüüd on mul mälukas. Kes see on ja kust tuli, ei tea.

Aga pojengid õitsevad ikka veel. Suur tumeroosa, õis nagu taldrik. Savisaarelt saadud, kusagil on sordinimigi.

 Hilised valged on nii töntsakad ja paksud, et varred ei jaksa päid kanda, murduvad.

 Uute liiliate tulemine. Taga kuningakepid ja martagonliiliad.

Aga päevaga tuleb edasi minna ja midagi tõsisemat ka ette võtta, rõõmuga.

Jälle üks päev lännu

Päevane kuumus ei pane just väga kiirelt liigutama. Teed, aga laisalt. Täna juhtusid mu aeda juurukad ja külaline Peterburist – Terje oma tuttavatega. Küsis, kas võib minu vastniidetud murul kingad jalast võtta. Kuigi see oli küsitud mesilaste pärast, hoomasin austust selle koha vastu. Pole vaja sõnu, et saada aimu sellest, mis inimesega tegu ning kui palju talle loodus ja ilu korda läheb. Armas. Neile meeldis siiralt.

 Võtsin selle pildi, et demonstreerida, kui palju mõnel külalisi käib, aga kõik ei paistagi välja. Igal juhul on seal mustmiljon mesilast ja veidi vähem liblikaid.

Aga külalisi käis mul veelgi. Aino tuli kurtma, et orav on ta krundil öö jooksul tublisti rööveldanud. Maasikatel võrgu keskelt katki teinud ja muidugi parajalt maiustanud. See oli mulle uudis, aga tegelikult mitte just päris uskumatu. Veel teadis ta rääkida, et pärnad õitsevad sel aastal rikkalikult ja tema noos on käes. No vat siukene kobruleht töötab.

Peale külaliste lahkumist jõudsin oma lillepeenrad ka üle käia – polnudki kõige hullem.

 Minu lemmikkoht selles peenras- kollaste partei. Kes aga vaadata oskab, võib sellel pildil näha ka neid, keda enamus inimesi keeldub uskumast.

Rooside pildistamisega on kummalised lood – no ei lase endast korralikku pilti teha. Pidevalt on üle valgustatud ja värvid ei tule ka õiged.

Aga elektriposti moosisin endale. Ei teagi veel, kas liivakastile ääreks või tulevase turbapeenra aia poolsesse serva. Oleks võinud ikka teise veel küsida.

Taas oma aias

Peale pühi tuleb hakata puhkama, st oma aias tööle. Mõnuga.

Terve eilse päeva ei olnud meil elektrit. Ühendati liine.

 Esialgu on kõrgepinge liini traadid veel lösakil maas. Post, mida ma endale ihaldan, on veel poolviltuselt püsti. Elektri puudumine oli väga kasulik ja tervendav; ma ei saanud arvutis istuda, polnud suurt midagi süüa ja lõpuks ometi sain kohe aeda tööle minna. Rahulolu laks jälle käes.

No nii, siit ta nüüd läheb:

 Täiesti ajalooline moment. Varesed võivad nüüd rahulikult edasi elada; ükski neist enam kõrgepingeliinide tõttu taevastele jahimaadele minema ei pea.

Aga aias käib oma elu. Suur ebajasmiini põõsas värava juures ilmutab täisküpsuse saabumist kroonlehtede langetamisega. Maja juures on

  täisõites kollaste lehtedega Àureus` ning maja teise nurga juures hakkab õitsema

 topeltõieline ebajasmiin. Lõhna jätkub kauemakski.

 Päris armas on maadjas enelas – ümar ja õrn valgete õitega  põõsas.

Vahel kujundab loodus ise mu aeda ja seda mitte halvasti. Roomav metsvits on selle koha leidnud täiesti iseseisvalt ning nüüd ulatub ta otsapidi juba vette.

Tiigi kaldalt leidsin ärasöödud vähi jäänused. Siis ka nendega on asi nüüd ühel pool. Mingil on olnud tõeline pidusöömaaeg. Naabri Maie ütles, et nende tiik tehti märksa varem tühjaks ja ta on lausa näinud seda elukat. Rahu selle ameerika naaritsaga, kalu pole mõtet enam tiiki tuua.

Täna võtsin ette lõkkeaseme puhastuse. Ära sai viidud 8 kärutäit tuhka, mis näitab vaid seda, kui laisk ma pikka aega olen olnud. Lõkkease lõhnas nagu vana suitsusaun.

Peale muru niitmist tundus kõik nii ilus ja puhas. Loojuv päike viskas pikki varje aeda. Ebajasmiinid lõhnasid võrgutavalt.

Aga eile sai külastatud naabri aeda. Ülevalt rõdult oli kõige parem vaade

 Muru sisse on jäetud niitmata ala spetsiaalselt, moodustunud on ristikheinatuttide peenar. Armas.

 Tiigi ääres on suured ja võimsad hostapuhmad. Tiik ise ootab aga minu vesiroose külakostiks. Kaldalt viib trepp vette. Seda ihaldan jälle mina. Kahju, et treppe samamoodi ei saa paljundada, kui vesiroose. Ja kamingi kuluks ära. No ütle siis seda naabri kadedat pilku, kõike on kohe teise aiast vaja ihaldada. Lase teine veel aeda sisse. Aga mustikakasvatuse ma teen küll järele. Maie mustikapõõsad olid nii paksult marju täis, et ajas tõelise marjaisu peale. Minu omad kiratsevad kuuseheki lahjas tsoonis. Vaja kohta muuta ning mõni juurde osta.

 Naabri kiviktaimla maapealne elu.

Järjekordselt on soojad sumedad õhtud, mis lõhnavad suviselt. Hommikuti on paks kaste maas.

Pikk ja kuninglik laupäev

Algas see imeline päev sellega, et Iivi viis meid üle-eestilistele käsitööpäevadele Põltsamaal, “Lapitöö eri”. Põltsamaa lossihoov oli kõikvõimalikke käsitöö pakkujaid täis. Näitused (põhiliselt lapitöödest)  muuseumis, kesklinna vaateakendel, kirikus, raamatukogus, kultuurikeskuses – terve linn oli lapitöödega üle külvatud. Õpitoad otse lossihoovil.

Lapitööd kiviseintel

Kunstigaleriis näitus soomlastelt.

 Nagu kummituslik lossidaam.

No mul on õnnestunud igati sellest hullusest siiamaani pääseda. Algul vaatasingi teatud respektiga, kui aga kultuurikeskusesse jõudsime, kus oli teemaks “Lapiroosid” (lilled ju!), hakkas asi imelikuks kiskuma. Lihtsalt imelised on need näputööd! Pidin ennast pidevalt korrale kutsuma, et sellest mitte lootusetult nakatuda.

 Õhuline ja läbipaistev nagu vitraaž aknal.

 Leidsin üles nii Nellise, kui tema töö. Kõike ta ka teha jõuab.

Kella kahest algas moedemonstratsioon Anu Raua juhtimisel.

 Aire Kapstas Raplast.

 

Oli kostüüme, pidulikke tualette, ehteid, aksessuaare. Igapäevasest riietusest kõrgmoeni välja. Lapitehnikas, rahvuslikke, taaskasutuslikest materjalidest. Omatehtud rõivad annavad kandjale ikka erilise aura ja väärikuse. Rahvas võttis väga hästi vastu. Mulle meeldisid väga Katre Arula tööd.

Lossist leidsin lilleseadeid

 Kaunistatud lühter saalis.

 Lilleseade lossi naiste tualetis.

 Kultuurikeskuses.

 Vitspunutistest ja võõrasemadest lilletornid kultuurikeskuse ees.

 Lillekorvid kesklinnas.

 Kesklinna pargis õitseb naat. Vapustavalt ilus.

Üldiselt peab aga ütlema, et linn ise ei jätnud korrastatud muljet. Haljasalad olid niitmata. Selles suhtes oli Rapla küll eesrindlikum. See oli  kummaline. Nii suurte pühade ja pidustuste ajal. Masu on jätnud jälje ka amplimajandusse;  kesklinna sillal ei näinud ühtegi. Varemalt on olnud. Ka Türilt läbi sõites  ei kohanud endiste aegade hiilgust ja suurejoonelisust. 

 Võhandu jõgi.

  Roosisaarel õitsesid pargiroosid. “Ritausma” esiplaanil.

 Lossivaremed nagu kusagil Vahemeremaades.

Omaette elamus ootas meid ees Roosiaias. Täpselt sinna jõudmise ajal algas selline paduvihm ja äike, mida polnud ammu kogenud. Äike oli täpselt peade kohal ning lõi läheduses kuhugi sisse. Mõnel olid närvid täitsa läbi. Olime müügipunktis ega pääsenud edasi ega tagasi. Mühin oli kõrvulukustav.

 Püüdsin pildile saada seda üüratut vihmapladinat, aga voolab ju eest.

 No selle vihmavarjuga poleks ka võimalik olnud kuivaks jääda.

ˇRahvas oli vihma eest peidus ja aina ostis. Mina kaasa arvatud; punane pinnakatteroos “Sommerabend” ootab nüüd  maha istutamist.

Peale pooletunnist sunnitud pausi tuli kiirustada koduteele. Nii jäigi rooside vaatamiseks aega väheks. Aed oli läbimärg ja õied vihmast rasked.

 Roosiaed läbijooksul.

 F.J. Grootendorst

 Sellised kuhilad. Põhiliselt õitsesid pargiroosid, kuid alustanud olid pea kõik.

Tagasi jõudsime poole seitsmeks, muljetest küllastunud. See polnud aga kõik. Edasi jätkus päev teise seltskonnaga.

Viive ja Toivo olid meid korraks enda juurde palunud. Terje tehtud maasika-vahukooretort, minu tähendustega aialilledest kimp ja väike fuksiataim Roosiaiast – nii me süütult ja tagasihoidlikult saabusime.

Ees ootas tõeliselt kuninglik ja üllatusterohke jaaniõhtu Siimu talu pargis. Vapustavalt ilus ning naiselik-romantiliselt korraldatud ja meheliku hoolivusega teenindatud. No muidugi külluslik laud grillimiste ja kõige muuga. Armastusega puhastatud ning niidetud pargialune. Iga puu, mis selles kohas esivanemate hingede toetusel on kasvama hakanud, pakatab tervisest. Poja tehtud pingid, toolid, kiige. Kaunis legend, millega sai alustatud koha taasasustamist.

 Küünlad laudadel, pakkude otsas.

 Lai kiviaed paistmas läbi hooldatud loodusliku pargialuse.

 Kiige, kus öö saabudes süüdati küünlad.

 Küünlaid süüdati öö edenedes aina juurde. Neid oli metsaalune täis ja nad jätsid väga müstilise ja romantilise mulje. Öine pildistamine seda edasi anda kahjuks ei suuda. Noorusaja muusika, mis kohati pani kaasa ümisema, kohati tegi mõtlikuks. Süüdatud sai lõpuks ka suur jaanilõke. Istepakud olid lõkke ümber kui päkapikud reas.

 Selline oli päeva lõpp öösel kella kahe paiku. Udu roomas madalamalt heinamaalt aina lähemale ja mässis lõpuks kõik endasse. Taevas hakkas taas valgenema.

Ma olen väga tänulik, et nii palju ilu on mind sel kevad-suvel üles leidnud.

Jaanikud

Ja ongi käes suvi. Maasikad valmivad.  Kuulsin esimesi ritsikaid saagimas. Kas tõesti on varsti saabumas augustikuu sumedad ööd? Oot, oot, pole veel juuligi ju käes. Ei maksa ette ka rutata oma hirmudega.

Jaanilaupäev saabus ootamatute  külaliste lõbusas lobas. Jalutasime Raplas ja promenaadil. Õhtul üritasin tantsumuusika saatel projekti teha. Mul polnudki endaga igav.

Kuna oli väga tuuline, siis lõket päris teha ei saanud. See-eest on mul aias olemas püsilõke juba mõnda aega:

 Liiliate loitev tuli.

Riigipühade puhul on välja panna  peaaegu lipuvärvid, kui sinine juurde mõelda:

 Valge pojeng.

Öösel käisin traditsiooniliselt jaaniussi otsimas, kuid ei leidnud. Ilmselt neid enam siiakanti ei eksi. Liigne asustatus. Eemal mängis keegi lõõtspilli ja pidas korralikult pidu. Naabrid olid Eidapere jaanitulel. Metsapargist leidsin

 ööviiuli. Ei mänginud ta isegi öösel mulle mitte. See-eest lõhnas joovastavalt.

Maie ja Toivo poolses pargiosas sirguvad kuused, mida on väheke külgedelt pügatud. Nüüd on pikad, peenikesed ja tihedad.

 Härgheinapuhmikud. Neile meeldib asukohta muuta;  järgmiseks aastaks kõnnivad edasi.

Kõikvõimalikud kõrrelised on sel aastal pikad nagu missid

 Lõuna poolt naabri aed on päris ilus.

 Kaks kõrva, kaks silma, ise vesihall ja pika karvaga.

 Armastab, ei armasta – lõunanaabri armunurgas.

 Need pole kivid vaid minu aeda tulnud seened. Karjäärinurgas. Selge see, sellepärast mul selle aiaprojektiga nii palju aega läheb.

 Sellest värd-kukeharjast saab kohe kuldne pärg, loodan mina.

 Aga kus on siin õitsema hakkavas nõmm-liivatee padjandis vabadust armastav liblikas?

 Kitseenela puhmas on täis töökaid maamesilasi. Tõmbavad viimast juba veidi väsima hakkavalt jumekust kaotavalt kaunitarilt.

Muruniitmine käib viimasel ajal lehmalüpsi tsilk-tsolk aina valjeneval saatel. Ilmselt on väike-lehelinnul läheduses pesa. Muruniiduk tundub teda ärritavat ja siis ta protestib lauluga – nagu taasiseseisvuse aastatel meiegi. No ma ei võta kuulda. Nagu prügifirma meidki. Isegi riiklikul pühal nõuavad kümnist.  Täna hommikul otsisin paaniliselt, mida kilekotitäiele prügile lisada, et kast täis saaks. Lõpuks leidsin, aga lauluisu on ammu otsas.

Võidupüha eel

Tänane hommikupoolik sai võidupüha vääriline. Siuke tugev. 8 suurt kivi tuli paika panna, mis Lembit eile mulle minu enda aia tagant kohale transportis. Ei saa ju ometi muru peale lösakile jätta. Muru kõik niidetud ja puha. Roomav kikkapuu ja kadakas pidid ka asukohta muutma. Ammu igatsesid midagi muud. Üks oli oma asukohas liiga suur, teine jälle liiga väike.

Siit kadus roomav kikkapuu. Ei mahtunud enam ära peenrasse. Helmikpööris sai ka ettepoole istutatud. Töö tuli teha kiiruga, kuna vihmapilved ja -teated olid ähvardavad. Paik vajab paremat kohendamist. Kikkapuu uus koht on küll vähe kahtlase väärtusega – kuuseheki lähedal peenras. Viimane on sihukene sell, et aina enam laotab omi juuri laiali ning võtab ümbritsevatelt toitu ja vett vähemaks. Taimedest on näha, et jäävad aina väiksemaks. No panin kõvasti komposti, et jätkuks kauemaks.

Aga vot see soolokivi seal otsa peal vajab mujale tarimist. Ei passinud ikka teiste kõrvale, sihukene ninatark nagu ta välja näeb. Esimesel vabal võimalusel tuleb kohta muuta. Eks nende kividega ongi sellised lood, et parem, kui nad sulanduvad üldisesse melusse, mitte ei hakka üksi domineerima. Kuna kivi on ise üks raske element, siis saab teda ära kasutada seal, kus mõni asi näib liiga nõrgaks jäävat üksinda. Ühe pead meenutava kivi lisasin pargiroosi “Ritausma” kaissu, ühe aedhortensiale taustaks. Mõlemal juhul läks vaade paremaks. Tamaara eile imestas, et oi, sul on ju aias ka palju kive. Pole nagu enne märganud. Siis ongi kõik korras, kui ei märka. Järelikult sulavad üldisesse konteksti ega tiku esile.

Eile sai maja ees laiali laotatud muld ning muruseeme sisse külvatud. Minu looduslikku aeda pole seda pikka sissesõiduteed vaja. 

Ebajasmiin jätkab õitsemist ja levitab joovastavat lõhna. Pojengid lisavad töntsakust ja lopsakust, lisaks nende peened aroomid. Valged alustavad etteastet. 

Õitsevad kurerehad. Peenrad vajavad jälle üle käimist, kuid aiaplaan tuleb enne lõpetada.

Aias tegutsedes on võimalik rahulolu kiirelt saavutada. Teed midagi ära või vaatad mingit ilusat lille ehk vaadet ja plaks, käes ta jälle ongi. Kadestamisväärt elu. Kus seda veel nii koheselt ja pidevalt võimalik saada on?

Aga väljas hakkaski vihma sadama, just täpselt jaanipäevale vääriliselt.

Randevuul

ehk promenaadil. Olen mõelnud, kas tasub ikka teiste tegemiste kohta oma arvamust välja käia, seda eriti siis, kui see pole väga positiivne. Võiks ju ainult ilusaid jutte rääkida. Seda saab ju ka selles kontekstis teha. Jalutuskoht tehtud ja puha. Aga kui meie linn on ka meie kõigi elamise koht, siis võiks arvata, et need tegemised ei ole ainult ühe inimese ambitsioonikuse väljendus.

Üldiselt on väga hea ja positiivne, et on tekkinud palju uusi projekte. Kõik areneb, muutub, tulevad kasutusse uued haljasalad. Keegi näeb vaeva ja kirjutab projekte, rahad tulevad peale. Projekti rahad, mitte maksumaksja omad.

Avastasin uue haljasala. Tatjana ütles, et midagi on sündimas, mine vaata. Minema tõesti pidi, sest muidu ma sinnakanti ei eksi mitte kuidagit moodi. Ka ilmselt siis mitte, kui Rapla saunas käiksin. Jõe kallas kohtumaja taga.

Esimene küsimus tekib, miks just siia, kus keegi eriti ei käi. Aga see selleks. Võib-olla harjumused muutuvad. Ja ilus peab ju olema igal pool.

Teine küsimus tekkis; kes on teostaja? Ei tundu väga asjatundlik ja korralik töö. Kas puudel-põõsastel peavad vahekaugused olema samad, mis lilledel? No ma saan aru jaapani enelatest, aga tuhkur enelas “Grefsheim” samuti 30-40 cm vahedega.

 

Töö tegijatel on ilmselt nii palju tööd, et ei jõua kõike korralikult teha. Kuivanud oksad võiks ju välja lõigata. Rääkimata sellest, et ka peenra ääris lookleb üles-alla mägede ja orgude vahel. Peenra tegemine käis nii, et Roundup selga, pinnase koorimine. Äärekivid paika. Mullahunnik oli ka kõrval, kuid seda palju panna ei saanud, koorepuru ju ka peab peale mahtuma. Taimed auku. Valmis. Siin võiks mainida, et taimed vajavad vähemalt 15-20 cm kobestatud, korralikku mulda. Kui kauaks nad kauniks jäävad? Loodame kõige paremat. Lisada võib veel selle, et ühe elupuu juured pole küll mulla sisse mahtunud ning paistavad terves ilus välja. Ja elupuu kasutamine looduslikus kohas? Samuti tänavakivid ääriseks?

Kui küsida tohib, kes näeb selle peenra ilu? Pardid vist. Sügavalt jõe kaldal, tee pealt ei paista ja vastaskaldal pole käijaid. Aga rodod ja puha. Peenar on kallakul ja kaldu, kaetud puukooremultšiga. Kui just umbrohi takistama ei hakka on sealt varsti kadunud nii multš kui ka muld taimede ümbert.

Pähklipuu on planeeritud nii suurte ja vanade puude alla, et midagi head tast loota ei ole. Hakkab kohe viltu kasvama valguse poole. Lisaks sellele on kollaselehised jaapani enelad täisvarjus. Varsti kaotavad oma kauni erksa värvi. Peenra ümbrus on jäänud korrastamata. Mättad jäid hunnikusse maha. Niida pärast kuidas tahad.

Tugiteivas on olemas, kuid puuke unus kinni sidumata. Nüüd kummardub kõigile.

Muidu on ju jõe kallas ilus. Kividega kõik kaunimaks tehtud. Küsimus jääb, kuidas seda puhtana hoida?

Ka need kaldad olid enne ilusad. Paar aastat tagasi.

Ja see saareke oli mõni aeg tagasi ilus, kividega kõik tehtud. Ma siiralt tahaks, et jõe kaldal roundupi kasutama ei hakata.

Rapla haigla juures olev purskkaev. Ma loodan, et haiglat külastavad oma muredega üksi olevad inimesed, kes ei märka oma ümbrust. Ka siia on läinud projektirahad, keegi on saanud tasu kogu selle kraami eest.

Mis on alles jäänud esialgsest teostusest? Üks pargiroos valgustusposti juures. Nagunii neid vaid kolm suure pargi peale kõrvuti pandud oligi. Ja kas on mõtet istutusega koormata nii ilusa ja huvitava puu tüve ja võra? Mida see paremaks teeb? Pigem tuleks esile tuua see kaunis vaatamisväärsus, mis enne olemas olnud. Istutused vaid takistavad väärika vaatamist.

Kas on soov varsti vanad puud maha võtta, et noor nende vahele on istutatud. Muidu tal ju ruumi pole arenguks.

Pastoraadi juures asuv roosipeenar. Mina tuvastasin roose seal 2 tükki, üks ühes, teine teises otsas. Vaevalt, et kuri linnakodanik selles süüdi on, pigem teostus jätab soovida. Kui küsida tohiks, mis see üldse on ja milleks? Peale selle kivide kasutus?

 Nagu lapse liivakastimäng.

Edasi tuleb eravaldus ja kaunilt laotud kiviaed Raikküla valla mehe poolt.

Järgmine kaunis eraaed piilumiseks.

Mis on selle promenaadi kvaliteet? Pehmelt öeldes sitt. Teede ehitusel oli näha. Ja praegu ka. Miks peavad need mehed nägema nii ränka vaeva ja kogu seda suurt ala trimmerdama kui võiks muruniidukiga või traktoriga niita? Sest teisiti ei saa, kuna tehtud on sitasti. Maapind teede ääres on nii konarlik ja märg, et niida kuidas oskad.

No teate, nende latakate moodsusest mina küll aru ei saa. Ei mingeid positiivseid emotsioone keset suve. Raamid vaid.

Selle majakese kohta mul küll ühtegi halba sõna pole. Õnneks.

Selle kõrvalt võib aga leida kolm kallihinnalist puukest, kui hästi otsida.

Jõe kallas Vesiroosi kooli lähedal. Osa puukesi kiratsevad. Kivid rohtuvad. Üldse on teostus vilets. Kuidas hooldada kivimultšiga kaetud ala, kui istutatud sinna on lehtpuud, mis sügisel oma lehed langetavad? Kuidas puhtana hoida suurte kividega kaetud ala? Ülevalt peale tuleva pinnasevee ära juhtimiseks on midagi tehtud, kuid on vaid aja küsimus, millal vesi kivid paigast nihutab ja äravool sulgub.

Kivid on pandud ligadi-logadi, kuidagimoodi.

On see ilus? Suured kivid, mis oma loomulikus olekus peaksid asuma 2/3 maa sees, on lihtsalt multši peale visatud. Selline tunne, et veerevad kohe minema. Lodjapuulehine põisenelas ei jää ka tulevikus tasakaalustama kivide raskust. Rääkimata räpakusest, millega töö on teostatud.

Aga jõe peal nägin Huckleberry Finni (kirjutatakse ikka nii?) sõitmas. Puhastavad jõge ja savikaid.

No tore ju, kogu aeg toimub midagi. Ei tohi nuriseda.

Ja projekt käib edasi. Jaama juurde välja. Mõte on hea aga teostus? Annaks jumal, et hakkab midagi paremat nägema.

Hea, kui on ikka oma blogi, saad tükk aega selle taga istuda ja südamelt ära kirjutada. Kes Sind ikka muidu kuulaks või usuks. Puha kiun kõik. Aga ega head tunnet sellest ka sisse ei jäänud. Vastik tunne hoopis. Kritiseerimisest. Vanarahva jutt on, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Ei näe võimalust. Ja ega tavainimene norima kipu, ta pigem rõõmustab, et midagi uut on jälle tema heaks tehtud. Ja terve kamp vallaisasid ei paista kah märkavat. Ilmselt on nii positiivses voos, et ei pane tähele. Pügatakse ju, tervet linna enne jaanipäeva.

Sildipilv