Algas see imeline päev sellega, et Iivi viis meid üle-eestilistele käsitööpäevadele Põltsamaal, “Lapitöö eri”. Põltsamaa lossihoov oli kõikvõimalikke käsitöö pakkujaid täis. Näitused (põhiliselt lapitöödest)  muuseumis, kesklinna vaateakendel, kirikus, raamatukogus, kultuurikeskuses – terve linn oli lapitöödega üle külvatud. Õpitoad otse lossihoovil.

Lapitööd kiviseintel

Kunstigaleriis näitus soomlastelt.

 Nagu kummituslik lossidaam.

No mul on õnnestunud igati sellest hullusest siiamaani pääseda. Algul vaatasingi teatud respektiga, kui aga kultuurikeskusesse jõudsime, kus oli teemaks “Lapiroosid” (lilled ju!), hakkas asi imelikuks kiskuma. Lihtsalt imelised on need näputööd! Pidin ennast pidevalt korrale kutsuma, et sellest mitte lootusetult nakatuda.

 Õhuline ja läbipaistev nagu vitraaž aknal.

 Leidsin üles nii Nellise, kui tema töö. Kõike ta ka teha jõuab.

Kella kahest algas moedemonstratsioon Anu Raua juhtimisel.

 Aire Kapstas Raplast.

 

Oli kostüüme, pidulikke tualette, ehteid, aksessuaare. Igapäevasest riietusest kõrgmoeni välja. Lapitehnikas, rahvuslikke, taaskasutuslikest materjalidest. Omatehtud rõivad annavad kandjale ikka erilise aura ja väärikuse. Rahvas võttis väga hästi vastu. Mulle meeldisid väga Katre Arula tööd.

Lossist leidsin lilleseadeid

 Kaunistatud lühter saalis.

 Lilleseade lossi naiste tualetis.

 Kultuurikeskuses.

 Vitspunutistest ja võõrasemadest lilletornid kultuurikeskuse ees.

 Lillekorvid kesklinnas.

 Kesklinna pargis õitseb naat. Vapustavalt ilus.

Üldiselt peab aga ütlema, et linn ise ei jätnud korrastatud muljet. Haljasalad olid niitmata. Selles suhtes oli Rapla küll eesrindlikum. See oli  kummaline. Nii suurte pühade ja pidustuste ajal. Masu on jätnud jälje ka amplimajandusse;  kesklinna sillal ei näinud ühtegi. Varemalt on olnud. Ka Türilt läbi sõites  ei kohanud endiste aegade hiilgust ja suurejoonelisust. 

 Võhandu jõgi.

  Roosisaarel õitsesid pargiroosid. “Ritausma” esiplaanil.

 Lossivaremed nagu kusagil Vahemeremaades.

Omaette elamus ootas meid ees Roosiaias. Täpselt sinna jõudmise ajal algas selline paduvihm ja äike, mida polnud ammu kogenud. Äike oli täpselt peade kohal ning lõi läheduses kuhugi sisse. Mõnel olid närvid täitsa läbi. Olime müügipunktis ega pääsenud edasi ega tagasi. Mühin oli kõrvulukustav.

 Püüdsin pildile saada seda üüratut vihmapladinat, aga voolab ju eest.

 No selle vihmavarjuga poleks ka võimalik olnud kuivaks jääda.

ˇRahvas oli vihma eest peidus ja aina ostis. Mina kaasa arvatud; punane pinnakatteroos “Sommerabend” ootab nüüd  maha istutamist.

Peale pooletunnist sunnitud pausi tuli kiirustada koduteele. Nii jäigi rooside vaatamiseks aega väheks. Aed oli läbimärg ja õied vihmast rasked.

 Roosiaed läbijooksul.

 F.J. Grootendorst

 Sellised kuhilad. Põhiliselt õitsesid pargiroosid, kuid alustanud olid pea kõik.

Tagasi jõudsime poole seitsmeks, muljetest küllastunud. See polnud aga kõik. Edasi jätkus päev teise seltskonnaga.

Viive ja Toivo olid meid korraks enda juurde palunud. Terje tehtud maasika-vahukooretort, minu tähendustega aialilledest kimp ja väike fuksiataim Roosiaiast – nii me süütult ja tagasihoidlikult saabusime.

Ees ootas tõeliselt kuninglik ja üllatusterohke jaaniõhtu Siimu talu pargis. Vapustavalt ilus ning naiselik-romantiliselt korraldatud ja meheliku hoolivusega teenindatud. No muidugi külluslik laud grillimiste ja kõige muuga. Armastusega puhastatud ning niidetud pargialune. Iga puu, mis selles kohas esivanemate hingede toetusel on kasvama hakanud, pakatab tervisest. Poja tehtud pingid, toolid, kiige. Kaunis legend, millega sai alustatud koha taasasustamist.

 Küünlad laudadel, pakkude otsas.

 Lai kiviaed paistmas läbi hooldatud loodusliku pargialuse.

 Kiige, kus öö saabudes süüdati küünlad.

 Küünlaid süüdati öö edenedes aina juurde. Neid oli metsaalune täis ja nad jätsid väga müstilise ja romantilise mulje. Öine pildistamine seda edasi anda kahjuks ei suuda. Noorusaja muusika, mis kohati pani kaasa ümisema, kohati tegi mõtlikuks. Süüdatud sai lõpuks ka suur jaanilõke. Istepakud olid lõkke ümber kui päkapikud reas.

 Selline oli päeva lõpp öösel kella kahe paiku. Udu roomas madalamalt heinamaalt aina lähemale ja mässis lõpuks kõik endasse. Taevas hakkas taas valgenema.

Ma olen väga tänulik, et nii palju ilu on mind sel kevad-suvel üles leidnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: