Olen varbaotsast pealaeni täis rahulolu. Sai käidud kohaliku aiaklubiga Pärnjõel Koidu Reinupi aias end tuulutamas, järjekordsete aiafanattide tegemisi kaemas. Et miks nii suur rahulolu? Esiteks sai jälle mõnusa seltskonnaga koos olla, inimestega, kes üksteise tegemisi ja nõrkusi mõistavad. Teiseks olid perenaine ja peremees sellised muhedad, sõbralikud. Imetlusväärne oli suure aia puhtus, mis nii mõnelegi nooremale fännile silmad ette tegi. Ja et taimede nimed olid kõik teada peast. Kolmandaks vedas meil ilmaga. Kui kuskil kolme ajal tagasi tulema hakkasime, hakkas alles väheke seenevihma tulema. Võrreldes linnasakste uputamistega oli meie elu lill mis lill. (Linnas olevat käinud Savisaare survepesu).
Floksid, päevaliiliad, siilkübarad ja paljud muud kõik üksteise kõrval reas, pea 50 meetristes peenardes. Flokse 57 sorti pluss nimetuid, ehk neid, mille sordinime ei tea. Sellel pildil troonib esiplaanil aga üheaastane kukeleib.
Triibulise õiega floks. Flokside vastu ma millegipärast erilisi tundeid ei tunne. Point on selles, et ajapikku on mu aed küllaltki täis kasvanud ning tuuleõhk just väga ei keeruta. Floksid vajavad aga tuulutamist ja haiguste vastu ennetavat pritsimist. Igasugused pritsimised on mulle vastukarva.
Selles aias oli flokse palju ja kõik ilusad puhtad. Meie naiste vastupanu oli murtud.
Sellel on kaunid lehedki.
See jälle selline imelik, aga huvitav.
Siilkübarad köitsid selles aias. Ka neid oli mitut sorti.

Siilkübara kohta haruldane värv.
Jälle üks tulipunase lillekese variantidest. Viis mõtted selleni, et endagi aias võiks mõni sort veel olla.
Päevaliiliad 80 cm vahedega. Kollektsiooni vapisordiks “Moonlight Masquerade”. Sorte oi, kui palju!
Tumedam sellest põõsast kannab “Bela Lugosi” nime. Selle ma endale kauplesin. Seisin niikaua põõsa kõrval, kuni labidas minuni jõudis.
Oranž “Tiger” – varsti võib kohata ka minu aias.
Ilus punane.
Ühe sellise roosa “Cadillac”i sõit läks samuti minu poole.
Ämblikõieline päevaliilia.

Aias oli mitut sorti leedreid. Kuigi kohati külmahellad, olid nad täiesti olemas.
See taim on huvitav oma kolmnurksete lehtede poolest. No mis ta nüüd oli…
Mürgise ogaõuna õienupp enne puhkemist on nii kaunilt korrapärane, et tasus jäädvustamist.
Küllaltki haruldane harilik ogapaanaks ehk harilik eleuterokokk. Saa siis nüüd aru on ta harilik või haruldane. Mustad söödavad viljad valmivad sügisel, juur aga konkureerib ženšenniga raviomaduste poolest. Ilmselt on tal vastupandamatu soov ravida, sest ajab tüütult palju juurevõsusid.
Õrnade lehtedega kitseenela sort.
Huvitavat värvi liilia.
Milline liilia koketeerimine täpiliste topelt kroonlehtedega.
Noh, ja siis läks tahtmiste rahuldamiseks. Tükk aega liikus labidas vaid floksipõõsaste all.
Siin on näha, et igal naisel juba oma lilletutt käes ja rahulolu silmis, kinnitan ma. Eelarveid ei tasu ikka teha, nagunii läheb ületamiseks. Minu plaanitav ost- kaks päevaliiliasorti, koosnes:
“Sammy Russell”- 65cm punane päevaliilia,
“Double River Wile” helekollane täidisõieline pl,
“Bela Rugosi” tumedam lilla, 80-85cm kõrge,
“Cadillac” 85cm kõrge väikeseõieline roosa, rohkelt õitseja
“Tiger” oranž päevaliilia
ja lisaks soorohi Houttuynie cordata “Chameleon”, kes tõuseb kevadel küllaltki hilja üles ning armastab niiskemat pinnast.
On päikese käes värvilisem. “Et kas see oli just see, mis su aias puudu oli”, küsis Viive.
Kes nüüd kokku ei oska arvestada ja aru ei saa, et eelpoolkirjeldatuid kokku kaks saab, sellega pole midagi peale hakata.