Archive for juuli, 2011

Nimeralli

Terve tänase hommikupooliku olen oma aia päevaliiliaid tuvastada püüdnud võrreldes tegelikkust, Hansaplandi, Aiasõbra ja Pärnjõe sorte. Selle tulemusena on pea rohkem sassis, kui enne oli ja oma kindlanimelisi sorte kõva häälega nimetada ei või. Võib-olla see ei olegi see. Kuidas siis ikkagi nii? Crimson Pirate pildid on ilmselgelt erinevad Aiasõbras ja Hansaplantis. Darling Deception ei ole ka seda värvi, mis Hansaplantis. Mina annan alla. Kama kõik, peaasi, et õitsevad ja on terved.

No teine üllatus tabas mind seoses meie pere uue ilmakodanikuga, kui selgus, et Gädli ei olegi võibolla Gädli. Perbüroo, või mis nimega see nüüd on, kõrge ametnik oli keeldunud nime aktsepteerimast, kuna sellist Eestis enne pole esinenud. Võõrapärane värk ja mine tea, kas üldse naise nimi. Minu meelest nimi nagu pääsukeste sädin ja pole eestimaine. A, võibolla tõesti, kui käivad vahepeal soojal maal, siis identiteet muutub. Teeb nõutuks, sest on igasugu imelikke pandud, mis sellel siis nüüd viga? Või oli ametnikul vaja end tunnustada-tähtsustada? Üllatusi sajab sealt, kust ei või oodatagi. Ei saagi nüüd öelda, et mul kama, peaasi, et terve ja kaunis. Oma nime oleks ikka plikatirtsul tõesti vaja.

Aiaklubiga end tuulutamas

Olen varbaotsast pealaeni täis rahulolu. Sai käidud kohaliku aiaklubiga Pärnjõel Koidu Reinupi aias end tuulutamas, järjekordsete aiafanattide tegemisi kaemas. Et miks nii suur rahulolu? Esiteks sai jälle mõnusa seltskonnaga koos olla, inimestega, kes üksteise tegemisi ja nõrkusi mõistavad. Teiseks olid perenaine ja peremees sellised muhedad, sõbralikud. Imetlusväärne oli suure aia puhtus, mis nii mõnelegi nooremale fännile silmad ette tegi. Ja et taimede nimed olid kõik teada peast. Kolmandaks vedas meil ilmaga. Kui kuskil kolme ajal tagasi tulema hakkasime, hakkas alles väheke seenevihma tulema. Võrreldes linnasakste uputamistega oli meie elu lill mis lill. (Linnas olevat käinud Savisaare survepesu).

 Floksid, päevaliiliad, siilkübarad ja paljud muud kõik üksteise kõrval reas, pea 50 meetristes peenardes. Flokse 57 sorti pluss nimetuid, ehk neid, mille sordinime ei tea.  Sellel pildil troonib esiplaanil aga üheaastane kukeleib.

 Triibulise õiega floks. Flokside vastu ma millegipärast erilisi tundeid ei tunne. Point on selles, et ajapikku on mu aed küllaltki täis kasvanud ning tuuleõhk just väga ei keeruta. Floksid vajavad aga tuulutamist ja haiguste vastu ennetavat pritsimist. Igasugused pritsimised on mulle vastukarva.

 Selles aias oli flokse palju ja kõik ilusad puhtad. Meie naiste vastupanu oli murtud.

 Sellel on kaunid lehedki.

 See jälle selline imelik, aga huvitav.

Siilkübarad köitsid selles aias. Ka neid oli mitut sorti.

 Siilkübara kohta haruldane värv.

 Jälle üks tulipunase lillekese variantidest. Viis mõtted selleni, et endagi aias võiks mõni sort veel olla.

Päevaliiliad 80 cm vahedega. Kollektsiooni vapisordiks “Moonlight Masquerade”. Sorte oi, kui palju!

                                                         

  Tumedam sellest põõsast kannab “Bela Lugosi” nime. Selle ma endale kauplesin. Seisin niikaua põõsa kõrval, kuni labidas minuni jõudis.

 Oranž “Tiger” – varsti võib kohata ka minu aias.

 Ilus punane.

 Ühe sellise roosa “Cadillac”i sõit läks samuti minu poole.

 Ämblikõieline päevaliilia.

 Aias oli mitut sorti leedreid. Kuigi kohati külmahellad, olid nad täiesti olemas.

 See taim on huvitav oma kolmnurksete lehtede poolest. No mis ta nüüd oli…

 Mürgise ogaõuna õienupp enne puhkemist on nii kaunilt korrapärane, et tasus jäädvustamist.

 Küllaltki haruldane harilik ogapaanaks ehk harilik eleuterokokk. Saa siis nüüd aru on ta harilik või haruldane. Mustad söödavad viljad valmivad sügisel, juur aga konkureerib ženšenniga raviomaduste poolest. Ilmselt on tal vastupandamatu soov ravida, sest ajab tüütult palju juurevõsusid.

 Õrnade lehtedega kitseenela sort.

 Huvitavat värvi liilia.

 Milline liilia koketeerimine täpiliste topelt kroonlehtedega.

Noh, ja siis läks tahtmiste rahuldamiseks. Tükk aega liikus labidas vaid floksipõõsaste all.

 Siin on näha, et igal naisel juba oma lilletutt käes ja rahulolu silmis, kinnitan ma. Eelarveid ei tasu ikka teha, nagunii läheb ületamiseks. Minu plaanitav ost- kaks päevaliiliasorti, koosnes:

“Sammy Russell”- 65cm punane päevaliilia,

“Double River Wile” helekollane täidisõieline pl,

“Bela Rugosi” tumedam lilla, 80-85cm kõrge,

“Cadillac” 85cm kõrge väikeseõieline roosa, rohkelt õitseja

“Tiger” oranž päevaliilia

ja lisaks soorohi Houttuynie cordata “Chameleon”, kes tõuseb kevadel küllaltki hilja üles ning armastab niiskemat pinnast.

 On päikese käes värvilisem. “Et kas see oli just see, mis su aias puudu oli”, küsis Viive.

Kes nüüd kokku ei oska arvestada ja aru ei saa, et eelpoolkirjeldatuid kokku kaks saab, sellega pole midagi peale hakata.

Välgu-paugu periood

Käib taevaste asjade lahendamine kõrgemal tasemel. Ära seletatult tähendab see, et saame kogeda äikest ja vihma.

Eile Iivi juures olles sai tükk aega jälgitud äikesepilve lähenemist ja erinevaid pilvekihte. Välke nende sees, algul horisontaalseid, siis aga maa pihta suunatavaid. Pilved lähenesid poolkaarekujuliselt, võimsalt, nagu haarates endasse. Alumine pilvekiht liikus igas suunas, lahustudes, haarates oma kombitsatega ümbrust. Vahetult enne vihma tõusis tuul ja sakutas ümbrust päris korralikult. Ikka väga põnev on vahetevahel nina püsti tõsta. Isegi perepojad huvitusid sellest võimsast loodusnähtusest. Füüsikud ja lüürikud koos. Öö oli aga rahutu. Tuba oli pidevatest äikesesähvatustest valge ja vihma kallas kui oavarrest.

Tänane päev on ikka veel lämbe, suurema paugu ootel. Kusagil kaugemal müristab. Tiigid on mõlemad saanud vett juurde, maa korralikult kastetud. Üleliigseid veelompe ei näe kuskil – janunev maa on kõik endasse ahminud.

Raadiost tuleb praegu küsimus 3 aastase lapse suu läbi: “Mis on lille sees?” Kuidas vastavad sellele küsimusele suured onud? Algul ei oska vastata, siis soovitavad uurima hakata. Luubiga, kroonlehti eraldades, lõhkudes. Nii võib saada sellest lapsest teadlane. Uurides, lahates. Kes tunnetama ja fantaseerima hakkab, sellest saab müstik, arvan ma. Mina ei laseks õisi terve suve lõhkuda. Meeste maailm.

Täna on õepoja Mardi sünnipäev.

 Siilkübararate kvantitatiivne tervitus

 ja kvalitatiivne – koos lähemalt võetud liblikatega. Matti võtjaid kui palju. Õnne talle lillede ja liblikate keeles!

Kui eilne äikesekogemus võis olla põnev nina püsti tõstmine, siis täna pealelõunat kutsusin ma küll taevaseid jõude appi end hoidma ja kaitsma. See oli nii võimas loodusstiihia, mille kõrval tunned ennast täiesti abituna, loodusjõududest sõltuvana. Keset päeva läks pimedaks ja tõusis nii kõva tuul, et ümbritsevad puud olid kõik lookas. Hea, et tuul oli metsa suunas aga mitte vastupidi. Maja mul ju metsale nii lähedal. Suured kased olid pea 45 kraadise nurga all. Kahekohalise aiapingi lükkas tuul ümber.  Äike oli väga võimas. Kuhugi lähedusse lõi sisse, võibolla ka maasse, nii et maja värises. Kuigi elekter oli kilbist välja lülitatud, pole enam teist faasi. Ilmselt on see üldine probleem – naabritel sama lugu. Lembit soovitas teha ümberlülitusi kodutehnikaga, panna külmkapp pikendusjuhtme abil töötava faasi taha ning veeboilerid jm sellised hoopis välja lülitada. Võivad muidu tuksi minna. No sain külmkapi tööle. Vett tarbida küll ei saa. Eks pesen end vihmaveetünnis.

Puudub igasugune soov seda kõike jälle kogeda.

Lõvide aeg

Kaksikõed avasid pidulikult hooaja. Nüüd ei ole enam ööl ega mütsil vahet. Üks sünnipäev teise otsa. Lõvide möirgamist kostub kaugele. Täna on sünnipäev Iivil.

 Palju õnne talle!

No talle keerasin sellise värgi kokku:

Lilledega jändab kogu suve

Rohib, kastab, väetab neid

Kui saabub sügis, väntab õmblusratast ringi

Segab lippe-lappe ühtekokku vaid

Õied olgu värvirikkad, suured

Nähku kõik neid kaugelt säramas

See-eest riideribad lõikab hästi väiksed

Päeval õmblusmasin aina vuramas

Puhkust endale ei mõista üldse anda

Suured teod ja tagajärjed vaid

Kes küll suudaks samaväärset kanda

Lilled noogutavad tänuväärselt päid…

Paneks päevale päitsed pähe

Paneks päevale päitsed pähe ja pidurdaks,

hoogu juurde ei annaks.

Ma saan iga päevaga vanemaks,

kes mind valgusse kannaks.

Taevas käriseb pikalt ja läheneb.

Vihmapladin on lakkamatu.

Lõpuks ometi. Maa ammu januneb.

Tuhast muidu ei tõuse teemant.

Ligi hiilib värskus ja jahedus,

kuumus kokku on pakkinud asjad.

Päev teeb ööga vahetust

valmis pandud on unenäopadjad.

Vikerkaar mu värava kohal troonib sissepääsu.

Leinaliblikas laskus mu põlvele, minnes viis kurbuse ja valu.

Mu meelest näitab eelpoolkirjutatu selgelt, et inimesel on aega hoopis lademes käes ja ta ei oska sellega midagi tarka ette võtta.  Kiiks paistab ka hoolega suurenevat, nii et tuleks jälgimise alla võtta. Eilne päevatöö oli ainult kahest katkisest aiatoolist üks kokku kompunnida ja siis vahetult enne vihma kogu aiamööbli komplekt üle värvida.

No ei uskunud ka veel, et vihma saame. Kogu õnn paistis teiste kohal laiutavat. On saanud juba reegliks, et kui mingi pilv taevasse ilmub, siis käib helistamine ja uurimine, et ega ometi sul rohkem vett taevast alla ei tule, kui mul. Erinevust jätkub. Ja paistab, et linnasaksad saavad tihtipeale rohkem loputatud.

Ja siis ta sündis

Soojal sumedal suveööl, rohutirtsude sirinal, flokside lõhnalummusel sündis ilma väike tirts – plikatirts.

Kuusirp oli taevas kikkis ja vaikus võttis võimust, et kuulata, mida uuel ilmakodanikul öelda on.

Vajan emme kallit ja issi paid ja vennakeste rõõmsat loba.

Vanaemade marjapõõsaid ja vaarikaid,

lilli ja liblikaid, liivakasti ja maasikaid,

vanaisa väärikat ja toetavat kätt,

et uurides, puurides, eksides, kukkudes,

saada suureks ja minna oma teed, avastama seda suurt maailma.

00.10 sündis Gädli. Kaalub 3678 g ja on 50 cm pikk. Tuli hästi kiirelt, vaid 3 tunniga seda ilma uudistama. Issi on rampväsinud ja emme ka, kui öine vahetus lõppes. Rõõmu kui palju selles soojas ja päikselises päevas!

Õhtune kokkuvõte

On saanud juba kombeks, et peale külaliste uurimisretke mu aias hakkan ma rohima ja korrastama. Esinemiseks täiesti vale ajastus. No mis teha, kui tuleb kasutada teiste silmi, et näha, korratust muidugi. Ma ise võtan pildile vaid ilu.

Peale sobramist tuhkkuivas mullas oli vaatepilt täiesti rahuldav.

 Kuldne piimalill hakkab vaikselt värvi muutma.

 Hostad lähevad vananedes aina ilusamaks ja õitsevad rikkalikult. Tiiki sai ka puhastatud. Ma loodan, et mu salamandrid, mis kogemata välja sai tõmmatud, kolisid kõik ikka tiiki tagasi.

 Neid istumiskohti aias on saanudki liiga palju. Kutsuvad muudkui molutama. Kauguses õitsev aedmonarda on väga tänuväärne õitseja pikka aega.

Kuivus on üüratu. Leviisia oli nii krimpsu tõmmanud, karusõrg on kui kirbu jalg. Kui nüüd homme ka midagi vihmataolist ei tule, peab kastma hakkama.

Vanad rohtunud maasikad niitsin muruniidukiga maha. Pärast lihtsam edasi toimetada. Päevaliiliatel mõllab pahksääsk õienuppudes. Osa jääb avanemata ja kukuvad ära. Peagi saab näha, kas Pärnjõel on sama probleem. Just mõtlesin aiaklubi peale, et pole nagu ammu kokku saanud, kui Terje helistas laupäeva suhtes. Minek. Päevaliiliaid kaema. Mõnus.

Rohutirtsud siristavad lakkamatult, nagu kõrgepinge oleks kõrvades.

Sildipilv