Pealinnas

Küll on hea, kui sul on aega ringi vaatamiseks. Seoses koopiakeskuses käiguga võtsin ette Vanalinna vaatamisväärsused. Muidugi väärtused minu jaoks. Oi, oli mõnus lontsida. Tundsin end inglaste, belglaste, sakslaste, neegrite, venelaste, prantslaste ja ma ei tea kelledega veel täiesti võrdväärsena. Nagu suurilma rändur Tallinna linna peal lontsib laisalt ja pildistab iga nurga peal. Ilus on meie Vanalinn.

Algas see minek juba hästi, niivõrd-kuivõrd. Ühesõnaga;  jäin jaamaka bussist maha ja hääletasin Rapla poole. Ja esimene auto peatuski ja viis mind läbi meie kohaliku Cicago rongijaama. Ei pidanud ta sinnapoole üldse minema, tuttav ka ei olnud, lihtsalt tuli tahtmine head teha. No lihtsalt super! Loodan, et saab see heategu kellegi teise poolt tasutud, vaevalt, et ma teda veel kohtan. Mingu tal hästi!

Esimene käik oli mul Tornide väljakule

. Selle purskkaevu ümbrust ääristavad suured hostapuhmad. Mida vanemaks saavad, seda väärikamaks ka. Ilus.

 Lillefestivali esimene ettejääv töö. Teemad on “Rannaküla aed” ja”Rahvusmustrid”. Nägin sellest 1/3, nagu kodus selgus. Ongi hästi, muljeid niigi palju. Nagunii lähen veel.

 See on üks osa Kadrin Kaasiku detailiderohkest aiast.

 Võtsingi seda osade kaupa. Üldmuljelt oli liiga raske ja üle koormatud väikese ala jaoks. Koosnes see-eest paljust põnevast.

Killukesi teistelt tegijatelt;

 Lillelained

 Lillekiired

 Mäng pinnakatetega.

 Palju tehismaterjali. Aga meenutab tõesti randa ja päevitamist kõrkjate vahel.

 Kastid maitsetaimedega Räpina omadelt. Siin oli omapäraks see, et püramiidtammed, mida need pildid ei kajasta, olid hästi tihedalt üksteise kõrvale istutatud.

 Seda räpinlaste piltidevahelist avaust märkasin alles arvutis..

 Peaaegu kogu Räpina. Kaasaegne aaretelaegas on liiva täis, mida oligi arvata.

 Itaallaste kontrastiderohke aed. Lehised teevad poisile mitmekordsed tiivad selga.

 Suur punane diivan oli kõigi linnakodanike teenistuses. Teisi elemente puutuda ei tohtinud.

 Ja siis ma nautisin tegijaid Turust. Mulle meeldis taimede istutus ja valik. Raha lõhn meeldis ka. Oli tunda kõvasti.

 Tagetesed ja sanvitaaliad, virk-liisud, silmaveed, helmikpöörised.

 Heliotroop, lavendel, iirised ja tagetes.

 Viltleht ja käokuld, sinine sobib hõbedaga suurepäraselt.

 Ikka seesama teema. Heliotroop, lavendel, delfiinium “Heavenly Blue”, viltleht, hõbekakar – kõik tihedalt üksteise kõrval ja läbisegi ka.

Pargis oli muudki vaadata.

 Ebajasmiin oli peaaegu puudega võrdne. Ilma rööbasteta rong vedas inimesi vanalinnas ringi.

 Jäi silma üks ütlemata uudishimulik puu, lausa ennast kõveraks keeranud, et teada saada, mis teised teevad. 

Vanalinn oli lilli, turiste ja söögikohti täis. Mul oli tuline kahju, et pidin üksi ringi ulpima, kangesti oleks tahtnud kellegagi koos mõnes mõnusas kohas juttu vesta, kohvi juua või midagi mõnusat süüa. Kogu seda melu nautida (ma arvan, kõige tihedamini kasutatav sõna viimasel ajal). Järgmine kord tuleb keegi kaasa meelitada.

 Roomav metsvits, harilik maajalg ja viirpelargon.

 Nii nad rippusid ja paiknesid. Ikka mitu sorti koos ja pikad sabad lohisemas.

 Maitse-, ürditaimed.

 Vaadata tuleb ikka lilli.

 Nagu tüsedad eided ennast keerutamas.

Amplid, potiistutus sobib minu meelest eelkõige linnadesse kivide keskele, et tuua  sinna värvi ja suve. Ja rõdudele suurtes majades. Minu jaoks on natuke võõras potimajandus maal, mõne kivi otsas või ma ei tea, kus veel. Ruumi ja loodust on siin küllaga, milleks potistada, ahistada. Kasta ja mässa, justkui suures aias tööd vähe on. Iseasi on terrasside, sissepääsude kaunistamine. Või üheaastaste lillede istutus peenrasse. Siin on seda, mida linnas pole ja palju ruumi.  Linnainimene toob aga kastidesse selle, mida maal lademes saada ja loob sellega moodi;

 Vabaduse väljakul ruuduke loodust. No nii hästi sobib ja läheb peale. Kui see maale tuua, siis tunduks vähe imelik.

 Grišakovide loodu. Läikiv tuhkpuu on lääne-eurooplaste pukspuu aseaine. Pügatakse hästi madalalt. Loo või regulaaraeda.

 Mul on hämmastav võime vaadata tähtsatest asjadest mööda. Siin pildistasin ma Harjumäe haljastust kaugelt. Sammas ilmus pildile arvutis.

 No mõne asja olen jälle niimoodi peale saanud, et ise ka siis veel ei teadnud, kui tähtsa asjaga tegu, kui pildistasin. Siin lammutatakse Lennart Mere vahuskulptuuri, mis öösel põlema oli pandud. Ülejäänud seitse on viidud kaitsvate seinte vahele.

Viitsin tükk aega Rahva Raamatus ja otsustasin endale raamatu kinkida. Ega see otsustamine nii lihtne polnudki. Lõpuks langes liisk Irja Karjuse “Hingeteed”  kasuks – taimeteed ja ürdimärjukesed kehale ja hingele. Selle lõpusõnad:

“Astusin kord sisse taimeriigi väravast

Sealt ilma sisemusse lookles kitsas tee

Nüüd iial ma ei väsi Kõiksust tänamast

See tee on teekond iseendasse.”

Comments on: "Pealinnas" (6)

  1. Ma olen alati imestanud, et mis asja need inimesed seal Viljandi maantee peal hääletavad, kas tõesti leidub keegi, kes nad üles korjab. Põhiline imestuse põhjus on muidugi see, et enamus autosid keerab ju kohe kuhugi kõrvaltänavasse ära ja teiseks need hääletajad ei näe just eriti korrektsed välja. Ju sa siis ikka ennast lille lõid linna minekuks, et kohe peale said. Või tundis autojuht su ära, nii kaua oled ju kesklinna lillepoodides töötanud.

  2. mariann said:

    Ma imestasin ka. See polnud üldse loogiline mind niimoodi peale korjata, oleks veel pealinna poole. Aga juba kodust välja tulles teadsin, et sõidan just selle rongiga, kuigi reaalsusest tundus asi kaugele jäävat. Korrektsuses küsimus ka polnud, olen kodus olles vabalt võtnud ning juuksurit pole ammu näinud. Pealegi, peab tõde tunnistama, see polnudki meesterahvas. Kahjuks. Ilmselt ikka lilled aitasid hädast välja. poes olen seda naist kohanud.

  3. Kuidas muidu rongiga sõita oli kah?

    • mariaias said:

      Mulle on alati meeldinud. Aga uudis oli see, et võsa on kasvanud kohati nii raudteele peale, et sõidad nagu läbi paksu metsa. Tekkis selline tunne, et ega ometi mõnele puule otsa ei panda. Eesti raudtee teebki praegu suurt puhastustööd. Kõik raudtee äär on võsalõikajaid-metsalangetajaid mehi ja masinaid täis. Oksi mitte ei põletata, vaid kõik veetakse ühele avaramale platsile kokku, kus käivad läbi vagunisuurusest oksapurustajast.. Sellest tahtsin tagasi sõites pilti teha, aga rahvast oli rongis liiga palju, et seal vahel trügida. Rongisõit oli elamus omaette.

  4. A kuule, mis mõttes Võiduväljak? Sa käisid eelmises sajandis rändamas või? 🙂

  5. mariann said:

    Eks ma ise ka eelmisest sajandist pärit, miks mitte rännata noorusmail.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: