Lilleke tuules

Õnneks mitte madalam kui muru, kuid tuul võib pikali visata küll. Ilm ka nagu pirtsakas naine, kel aastaid juba päris palju turjal ning nüüd iga natukese aja järel laubalt higi pühib. Hakkad ennast välja settima, päike paistab ja puha, kui teise jala säärikusse pistad, on esimene vaja juba välja tõmmata. Jälle kallab kui oavarrest. No mida imet siin toas siis korda saadetakse, kui kõik pooleliolevad tööd aeda jäid?

Elada on parem, kui selle üle järele mõelda. Kui aega palju käes, pääseb liiga palju variante kupli alla. Ole vapper ja viska üleliigsed üle aia. “Raskuste keskel leiad võimalusi” on öelnud A. Einstein ja “Mõnikord on vaja tõesti minna teadmatusse, et enda juurde tagasi tulla” ütleb Catherine Rando. See viimane ütlemine sobib mulle kohe väga.

Aga tegelikult mulle meeldib see pirtsakas päev ka. Plekk-katus krabiseb rahustavalt, öeldes, aega on küll. Mul on võimalus kaminas tuli süüdata, end tugitoolis kerra tõmmata ja mõni lemmikraamat kätte võtta. Kas kellegil veel nii mõnus on?

Sellest, mida ise lood, sellest ei pääse

Surfan internetis ja mitte tulemusteta. Leian  aiablogi, kus on palju õpetlikku ja viiteid tarkustele. http://abblogi.blogspot.com/2011/02/tervendavad-aiad-blogid.html

Leian juhtmõtte:

Sinu meel on kui tükike maad, kuhu on istutatud erinevaid seemneid: rõõmu seemneid, rahu seemneid, arusaamise seemneid, armastuse seemneid, ihkamise seemneid, viha seemneid, hirmu seemneid, unustuse seemneid. Need tervislikud ja mittetervislikud seemned on alati olemas, uinumas sinu meele mullas. Sinu elukvaliteet sõltub sellest, mis taimi kastad. Kui sa istutad tomati seemneid, siis seal tomatid kasvavad. Kui sa kastad rahu seemneid, siis rahu seal kasvab. Seemned, mida kastad tihti, kasvavad tugevaks.

http://abblogi.blogspot.com/2011/01/ponevad-aiablogid-1.html välismaiste aiablogiate tegemised. Palju pilte parkidest, aedadest, maailmast. Võib ennast ära unustada.

Augustikuu viimane nädalavahetus

Selline soe, päikesepaisteline ja mahe päev, rahulik ning vaikne. Ilmselt pole naabreid kodus, sest elamise hääled puuduvad. Täna võtsin ette suurema rohimise. Kummalisel kombel seisnes see põhiliselt peenraäärte tegemises. peenrad ise polnudki nii hullud. Midagi pole ütelda, korras aed on ikka väärtus omaette. Kahju, et seda väärtust nii lühikest aega nautida saab, peale korda tegemist hakkab ju  kohe liikuma korratuste suunas. Nagu peale sündi surma suunas. Ah, et miks siis üldse ennast vaevata? Eks ikka nende lühikeste rahulolu silmapilkude nimel. Ja looda sa, et need jäävadki kestma, ullike. Varsti jälle rahulolematus koos umbrohuga platsis. Selle võib mõneks ajaks vaigistada vaid talv.

Vaatan aeda, mõni paik vaid roheline. Kummalisel kombel see meeldib mulle. Tekitab rahu. Momendil ei vajagi seda rahutuks tegevat kirevust ning värvide pillerkaart. On vaid jooned, faktuurid.

Imelikud on need meeldimised ja nägemised. Alles olin vaimustuses suurest kogusest päevakübaratest. No kohe leidsin väga vajaliku, et neid nii palju koos on. Nüüd tundub mulle, liig mis liig. Kärutäis leidis naabri juures koha, tupsuke sai Ainole sokutatud ja Tamaarale, kompostihunnikusse läks kahjuks ka. Saabki peenrajuppi uuesti kujundada. Eks selles see point oligi.

August on ikka üks imeline kuu. Öösel on tähti taevas kui palju, kuid maapinda nad valgustama ei kipu. Maapinnal valitseb pilkane pimedus. Vaid kuuled, kuidas kusagil sahiseb, tirtsud siristavad, õunad potsatavad puu otsast. Mõni heli võib pimeduses päris võpatama panna. Ja varjud on salapärased, arvad, et nägid kassi, kuid liikus hoopis roosi õietuti vari koos sinu valgustatud liikumisega.  Siit see tuleb, et hirmul on suured silmad. Noh, et karsumm siis, nagu lapsepõlve muinasjutus. Ajad pea kuklasse ja vahid tähistaevast ning loodad oma teele juhatust. Nii otseses kui kaudses mõttes. Kui taskulampi käepärast pole, siis leiadki tee üles vaid vaba taeva järgi. Lennukid sõidavad nii kõrgel, et näivad liikuvate tähtedena. Jumal tänatud, et alla ei kuku.

Augustikuu sumedad ööd on täiesti nauditavad. Jätan lehtlas tule põlema ja kaifin valguse ja varjude mängu pimeduses. Lehtla on nii täis kasvanud, et värava juures ei saagi aru, et kusagil aias valgus on. Siiski oleks hulka põnevam, kui valguspunkte aias oleks rohkem, kuskil peenras ja tiigi ääres  või suurema puu all. Meelde tuleb kohe Viive oma romantilise tuledemänguga jaanipäeva aegu. Vat praegu oleks tal tegemist. Igatahes avaneb täiesti uus aed. Sellisel sumedal soojal ööl kulub võrkkiik täiesti marjaks ära. Sealt on suurepärane vaade taevasse ja ka varjuderikkasse aeda. Elu on nautimist väärt.

Tamaara ja Lembitu juurde minnes lõi ninna lõkketule lõhn. Selline eriline. Mulle tundub, et aastaajati see lõhn muutub. Kas see sõltub temperatuurist või teistest lõhnadest, millega seguneb, ei tea. Mulle meeldib. Kas saabki mitte meeldida? Sisendab rahu, endasse vaatamist ja igavikulisust.

Kevadest sügisesse, talvgi vahepeal

Võrdlen kasvamisi, muutumisi.

 Varakevadel

  Juunis

 Augustis

 Märtsis

 Augusti algul.

Täna sai kuu aega vanaks Getri. Teadagi, et esimesel eluaastal on üks kord kuus sünnipäev.

 Palju õnne, Getri! Nii kiirelt kasvad sinagi.

Nakatunud aiahullusesse.

Järjekordne kaunis hommik. Päike särab, on soe ja vaikne. On olnud vapustavalt ilus suvi, hingele kosutav, looduslähedane, avardav. Loen uudiseid ja leian Chelsea kohta. Vana uudise muidugi. http://www.tarbija24.ee/465944/aiakunst-vottis-suuna-lihtsusele-ja-otstarbekusele/ Kihu on nii sees kõige aiandusega seonduva kohta, eriti kui tegu iluaiandusega. Eile sain Terjelt kõne, et minek on Reet Palusalu ja Andres Vaasa aedadesse. Võib-olla ka Järvseljale. No mis sa kostad. Seda juhust ei saa ometi maha magada, mis sest, et tuleviku väljavaated momendil on ikka väga kesised. Talv ju tulekul ja sissetulekud olematud. Tuleb langevaid tähti püüdma hakata või?

On igat sorti aiahullust. Mul on vajadus näha, kogeda. Koos teistega võin ka ostmise võrku end tõmmata, kuid vajadus omada ei ole siiski esmatähtis. Annan endale aru, et aed on pungil taimi täis. See-eest teiste tegemisi näha, mingit ideed saada, tarkusi omada, pildistada – selle järele tunnen vajadust. Pildistamine on ikka väga väärt tegevus. Tahes-tahtmata unustad muidu, mida nägid, kus käisid. Hea, et see kõik on arvutis. Saad näha, millal tahad, ei pea pilte ilmutama minema ja selle eest lisa maksma.

Eile muru niites oli esmakordne kogemus see, et kraavi poolset aiaäärt ei andnudki niita – oli vesirottide poolt nii üles tustitud. Nüüd tuleb esmalt  mururulliga üle käia ja vaadata siis, mis tulemus on. Võibolla piisabki mururullist. Sisalikud on leidnud sobiliku paiga olevat minu terrassil. Nüüd on nii, et päris ust lahti jätta ei tahakski, viimati satuvad seda sorti külalised tuppa. Ma ei tea, mis see on, et neid nii palju on tekkinud? Kas tegu puuskulptuuriga minu aias, mis neid tähtsustab? Nagu ausammas või nii?

Ees ootavad aga arooniad, pohlad, poloomid, pirnid, muru, peenrad, liblikad, lilled, rohutirtsud, sisalikud, mutukad, putukad ja päikesepaiste. No mis elul viga?

Uus hommik

Hommik on udune ja jahe. Eilne õhtu tundus lausa külm. Polegi ime, on ju augusti lõpp käes. Hea, et öökülmi saanud pole ja hea, et päevad on ilusad ja soojad ning kestavad niimoodi veel tükk aega.

Täna on sünnipäev minu lapsepõlve suurel sõbral Leal. On mõned aastad minust vanem ning mulle suureks eeskujuks olnud. Temaga seotud märksõnad on hoolivus, teiste eest hoolitsemine, suur korraarmastus, kodu, lapsed ja lapselapsed.

 Õnne Sulle, Lea, virk-liisude keeles!

Eilsel päeval sai tehtud pohlamoosi, tegeldud lastelastega, istutatud ja rohitud. Terve kärutäis karvaseid päevakübaraid leidis koha naabri aias tehes kohta Tamaara aiast ülejäänud helekollasele päevaliiliale. Ja peenar läkski paremaks. Aed on jälle tugevat kraapimist väärt, ei lase üleliia laiselda ega muude asjadega tegelda. Hoiab pidevalt ohjes.

Egoismielukas sinu sees on üks eriline nähtus, haarab sind raudsesse embusse ja laseb ütelda, et see on just nii. Emotsionaalsed rännakud lapsepõlve toovad välja seal kasutatud käitumismustrid, luues näitlikult samu olukordi. Ole tark ja oska ära tabada, millega tegu, et mitte samasse ämbrisse järjekordselt astuda. Töö endaga jätkub. Mulle tundub, kogu ohakajuurikat seekord kätte veel ei saanud.

Aiast leidsin nii mõndagi.

 Soovõhk viljumas ja juba seemneid poetamas. Vabalt on saanud ennast tunda ka transilvaania sinilill, kurekell ja akakapsas.

 Humal käbidega.

 Valge floksiliik õitseb veel päris korralikult. Vajab põua ajal kastmist, siis haigestub jahukastesse vähem. Kui haigusnähud ilmnevad, vaja hommikuse kaste ajal puistata lehtedele puutuhka. Siniladvaliste sugukonnast. Kõik tarkused otse vikerraadiost käimasolevast saatest Urmas Laansooga.

 Põõsasmaran hommikuses udus ja kastes.

 Õitseb kobarpea.

 Sügisheleenium ehk säralill on köögiviljamaa servas kasvanud nii kõrgeks, et õite täielik sära jääb näha lendajatele.

Täna tuleb virk olla ja end tegemata töödest vabastada.

Metsamoorlus

Tänu sellele, et mul tundub toas diili ühendusega pidevalt üks jama olevat ja ma vaid terrassi peal rääkida saan, avastasin ma tänase vaikse, sumeda õhtu. Kuidagi mõnus tundub. Küpse suvelõpu veidi jahe ja pilvine õhtu. Täiesti tuuletu ja vaikne. On vaid omapärane kahekõne harakapoja ja väiksema lehelinnu vahel. Üks alustab, teine näikse kuulavat, siis sädistab teine ja esimene, ma loodan, et kuulab. Tundub, et nad mõistavad üksteist. Vaikust katkestavad ka potsatused pirni otsast. Viljumise aeg. Püramiidjas elupuu on lausa helekollane rohkest seemnekandest. Humal koos metsviinapuuga on katnud lehtla ja roninud osavalt pirnipuu otsa. Ka humal kannab rohkelt käbisid. No näed, tasuks kokku korjata ja padja sisse panna, siis saaks igal ööl magada. Tänasel ööl oleks humalapatja väga vaja olnud, ehk oleks saanud varem magama jääda.

Muidu on moes praegu metsamoorlus. Juba kolmas päev saab rabas hulgutud. Algul Ainoga, siis Terjega, täna tahtis Aino jälle minna. Keegi neist üksi rabas olla ei julge. Ei tea, miks? Mulle pole see sugugi vastunäidustatud. Täna olin täiesti magamata, kui rappa läksime. Mulle mõjub seal käik alati hästi. Saab energiat juurde, mured läevad vabatahtlikult rappa ja sinna nad jäävadki. Kergem ja helgem hakkab. Aino oli kangesti vaimustatud kukemarjadest, kuna neid on nii palju. Ma ei osanud neist midagi arvata. Kodus guugeldasin välja, et nad on eriti põhjarahvastele täiesti arvestatavad metsamarjad. Rohke C vitamiini sisaldusega, ohjavad vabu radikaale, väljutavad liigset vett.  Kasutatakse loodusliku värvainena. Säilivad väga hästi, sisaldavad antioksüdante. Tehakse moose, veine, mahlu jne. Kasutatakse kala, liha toitude juures. No mis sa kostad, mine või tagasi korjama.

Sinikatega sama lugu. Keegi neid ei korja, kuna uskumus peab neid veidi mürgisteks. Võta näpust! Pole ühti. Hoopis kasulikud teised. Ühed suurema C vitamiini sisaldusega marjadest, lisaks antioksüdandid. Neis leidub rauda, vaske, mangaani, koobaltit, tsinki, mineraalühenditest kaaliumi- ja magneesiumisooli. Raviotstarbeliselt palaviku alandaja, põletike leevendaja ja stimuleerib seedenõrede eritumist. Võib sügavkülmutada. Sobilikud moosiks kokku panna hapude õunte või ebaküdooniaga. Harva võib juhtuda, et mõnele mõjub joovastavalt, sellest ka rahvapärane nimi joovikas. Joovastav mõju võib tulla ka sookailust, mis tavaliselt samas kasvab.

Sookailu peetakse mürgiseks taimeks ja mõnel paneb ta pea valutama. Mulle ta meeldib. Tema lõhn on nii peen ja hõrk. Sellise parfüümi vastu poleks mul midagi. Soost tulles püsib see lõhn tükk aega veel ninasõõrmetes ja mulle tundub, ka riietel. Tema lõhna pärast võikski üksnes soos käia.

Soos lõunaampsu võttes kumbki oma mätta otsa maandudes oli tool nii pehme, petteline ja sügavikuline. Oli nii kuninglikult kõrge, järgi ei jäänud maandudes midagi. Nii need omad mättad on…

Katusel trummerdab vihm. Oi, mulle meeldib. Metsa alla tekib niimoodi seeni juurde. Loodus kutsub jälle metsamoore.