Milline vedamine. Esiteks sain ma peaaegu kõik kohad niidetud enne kui bens otsa sai. Teiseks olin ma sellest ja eilsest jalutuskäigust nii väsinud, et kui tuppa sööma tulles vihma sadama hakkas, tundsin end päästetuna. Ausalt ütelda, mul on aias kogunenud töid sto i bolše, aga mina litutan ringi ja väsitan end parasjagu. Nurga puukool on ka plaanitud paik veel minna, siis sunnib elu paikseks.
Täna avastasin oma kirjutise “Pulmad ja tänulikkus” alt 3 liked your post-i from Germani. Algul olin rõõmus, siis tekkis küsimus, kas see võib ikka tõsi olla, järsku spamiga tegemist. Õde ei osanud ka midagi tarka kosta. Ja mina veel vähem. Neljanda toksis õde kogemata ise sisse minu nime alt. Liked siis liked.
Aga täna sai käidud Nurga puukoolis. Keila kihelkonna piirimail kohtasime tee ääres sellist eratee tähist

Naabrid nakatavad üksteist ilmselt igal pool. Selliseid üllatusi oli Tagametsa kandis veelgi.
Nurga puukool oli vahepeal veelgi osanud laieneda. Teisel pool kiirteed oli tekkinud suur puukooli ala juurde. Parkimisplatsi ääres oli pikk peenar täis haruldusi

Edasi tulid suured põllud täis sirgetes rivides puude-põõsaste istikuid. Ühes reas oli nagu igavene kevad
Saarvaher “Flamingo”. Võib olla veidi külmaõrn, kuid taastub kiiresti.
Küsimata jäi saladus, kuidas nii suured alad umbrohust puhtana suudetakse hoida.
See on juba tuntud paik, taimed vaid vahepeal hulka suuremaks kasvanud.
Maja ümbrus oli täis kõikvõimalikke haruldusi ja mitte ainult. Neid jätkus nii metsa alla, põllule, loomulikult müügiplatsile. Pildistamiseks valikuid teha oli keeruline, sest kõike pole ju mõtet üles võtta. Mind hämmastas kogu ala muru. Sealt puudusid tavalised muruumbrohud, haruldased samuti. 🙂
Varikäigud ja võreseinad olid tehtud lihtsast materjalist, mis väga hästi sobisid ümbrusega. Metsaalune oli puhas.
Puude ümbrused olid umbrohuvabad. See on nii oluline, sest just nii tuleb selle puu ilu täies mahus välja.
Acer pseudop. Printz de Camille Rohan – mägivaher. Huvitavate valgekirjute lehtedega.
Metsaalune tee, mis viib arboreetumisse, on täis rododendronite sorte. Mis võib siin olla nende õitsemise ajal? Pole kunagi sel ajal siia sattunud.
Arboreetumi plaan ja kaks erinevat teed selle läbimiseks.
Tiigi ääres.
See puukooli osa oli mäletatavasti ka varem olemas.
Vahva kauguste määraja puukooli südames. Päris tore oleks selline ka mõne talu õues.
See laiutavate okstega kadakas näitab ilmekalt, kui palju selles kohas taimi on.
Kohal olid aianduse korüfeed. Aino Aaspõllu ja Andres Vaasa pidasid loengu okaspuudest ning nende talvitumisest viimastel talvedel. Kokkuvõtlikult võib öelda, et iga aed võib käituda erinevalt. Andres Vaasa kahjud sel talvel mahtusid viide mitmemeetrisse lõkkesse. Arvata võib, et tal on ka materjali rohkem, kui tavainimestel, kuid siiski. Kõige õrnemateks on viimastel aastatel osutunud kadakad. Seda eelkõige seenhaiguste ründe tõttu. Pritsimise pooldajad nad väga ei olnud. Kui pritsida, siis novembris ja aprilli lõpus. Vaasa ütles, et see seenhaigusi täielikult ikkagi ei hävita ning pritsimise tulemused võivad olla kaheldavad. Aaspõllu ei poolda üldse keemiat. Kadakad tuleks isoleerida mulla pinnast kivimultšiga või kasutada tüvele poogitud vorme. Puhastada seest kadakaid ja mände. Kanada kuuse hõbedasi vorme pole vaja katta. Torkava ja hariliku kuuse sorte võib edukalt üle talve pidada ka terrassi betoonpottides. Taluvad juurestiku läbikülmumist. Nulud on kahjustunud lume piirist ülevalt poolt viimasel ajal. Fraseri ja mandžuuria nulud on tugevamateks osutunud. Mäginulg, korea ja jaapani nulud on saanud kahjustada päikese kiirgusest. Oletatakse, et seda on tinginud päikese suurem aktiivsus ja valguse peegeldus lume pinnalt. Nii nagu liiguvad viimasel ajal maapinna laamad, nii ka osoonikihid. Kahjustuvad ka muidu küllaltki tugevateks peetud eksemplarid. Hoiatati ehitusmarketitest ostmise eest, eriti odavmüükidest. Siin pole aidanud ka tarbiakaitse mitte. Vastutus jääb ostja kanda.
Arnold Hannust rääkis hingestatud aiakunstist nii, et mõne kollektsionääri hing rahutuks muutus. Mitte et rääkija oleks vilets, pigem suur professionaal. Kollektsionääril on raske oma suure hulga taimedega kenasti hakkama saada, nii et kõik koos kõlama jääks. Tema jaoks on iga üksiku ilusa asja omamine nii tähtis, et kogu kompott võib paraja pudru moodustada. See on praegu teema, mis mul on hakanud harja punaseks ajama. No mida neist kokku ajada, kui ei tea, kuhu panna. Mina oman ja “Sina pead ütlema, kuhu selle taime panen. Kui sa ei ütle, siis…” Teod ja vastutused, kelle kanda? Momendil on naljatuju ka kuhugi kadunud.
Suur aiakunstnik oskas aga väga hästi ka rääkida. Vaata aeda kui lennukilt, too aeda loodusmaastik. Muru kui meri, teerajad kui jõed, küngas kui kalju jne. Peenra servad väga olulised – toovad objektid välja ning on üleminekud järgmisse teemasse. Vaata kui mere randa. Mõtled väikselt- teed väikseid asju, mõtled suurelt – teed suuri asju, mõtled sügavalt – teed sügavaid asju. Aed on kui väike osa suurest planeedist. Ja tähtis on ka ruumi mõiste. Siin peaks olema 2/3 rahu ja 1/3 rahutust, siis on selles aias hea olla. Kasuta fantaasiat, mängulisust, ole kui laps.
Ilus on seal Nurga puukoolis ja hea on tõdeda, et sellest kollektsioneerimisest on kasu ka teistele.