Archive for august, 2011

Lilleke tuules

Õnneks mitte madalam kui muru, kuid tuul võib pikali visata küll. Ilm ka nagu pirtsakas naine, kel aastaid juba päris palju turjal ning nüüd iga natukese aja järel laubalt higi pühib. Hakkad ennast välja settima, päike paistab ja puha, kui teise jala säärikusse pistad, on esimene vaja juba välja tõmmata. Jälle kallab kui oavarrest. No mida imet siin toas siis korda saadetakse, kui kõik pooleliolevad tööd aeda jäid?

Elada on parem, kui selle üle järele mõelda. Kui aega palju käes, pääseb liiga palju variante kupli alla. Ole vapper ja viska üleliigsed üle aia. “Raskuste keskel leiad võimalusi” on öelnud A. Einstein ja “Mõnikord on vaja tõesti minna teadmatusse, et enda juurde tagasi tulla” ütleb Catherine Rando. See viimane ütlemine sobib mulle kohe väga.

Aga tegelikult mulle meeldib see pirtsakas päev ka. Plekk-katus krabiseb rahustavalt, öeldes, aega on küll. Mul on võimalus kaminas tuli süüdata, end tugitoolis kerra tõmmata ja mõni lemmikraamat kätte võtta. Kas kellegil veel nii mõnus on?

Sellest, mida ise lood, sellest ei pääse

Surfan internetis ja mitte tulemusteta. Leian  aiablogi, kus on palju õpetlikku ja viiteid tarkustele. http://abblogi.blogspot.com/2011/02/tervendavad-aiad-blogid.html

Leian juhtmõtte:

Sinu meel on kui tükike maad, kuhu on istutatud erinevaid seemneid: rõõmu seemneid, rahu seemneid, arusaamise seemneid, armastuse seemneid, ihkamise seemneid, viha seemneid, hirmu seemneid, unustuse seemneid. Need tervislikud ja mittetervislikud seemned on alati olemas, uinumas sinu meele mullas. Sinu elukvaliteet sõltub sellest, mis taimi kastad. Kui sa istutad tomati seemneid, siis seal tomatid kasvavad. Kui sa kastad rahu seemneid, siis rahu seal kasvab. Seemned, mida kastad tihti, kasvavad tugevaks.

http://abblogi.blogspot.com/2011/01/ponevad-aiablogid-1.html välismaiste aiablogiate tegemised. Palju pilte parkidest, aedadest, maailmast. Võib ennast ära unustada.

Augustikuu viimane nädalavahetus

Selline soe, päikesepaisteline ja mahe päev, rahulik ning vaikne. Ilmselt pole naabreid kodus, sest elamise hääled puuduvad. Täna võtsin ette suurema rohimise. Kummalisel kombel seisnes see põhiliselt peenraäärte tegemises. peenrad ise polnudki nii hullud. Midagi pole ütelda, korras aed on ikka väärtus omaette. Kahju, et seda väärtust nii lühikest aega nautida saab, peale korda tegemist hakkab ju  kohe liikuma korratuste suunas. Nagu peale sündi surma suunas. Ah, et miks siis üldse ennast vaevata? Eks ikka nende lühikeste rahulolu silmapilkude nimel. Ja looda sa, et need jäävadki kestma, ullike. Varsti jälle rahulolematus koos umbrohuga platsis. Selle võib mõneks ajaks vaigistada vaid talv.

Vaatan aeda, mõni paik vaid roheline. Kummalisel kombel see meeldib mulle. Tekitab rahu. Momendil ei vajagi seda rahutuks tegevat kirevust ning värvide pillerkaart. On vaid jooned, faktuurid.

Imelikud on need meeldimised ja nägemised. Alles olin vaimustuses suurest kogusest päevakübaratest. No kohe leidsin väga vajaliku, et neid nii palju koos on. Nüüd tundub mulle, liig mis liig. Kärutäis leidis naabri juures koha, tupsuke sai Ainole sokutatud ja Tamaarale, kompostihunnikusse läks kahjuks ka. Saabki peenrajuppi uuesti kujundada. Eks selles see point oligi.

August on ikka üks imeline kuu. Öösel on tähti taevas kui palju, kuid maapinda nad valgustama ei kipu. Maapinnal valitseb pilkane pimedus. Vaid kuuled, kuidas kusagil sahiseb, tirtsud siristavad, õunad potsatavad puu otsast. Mõni heli võib pimeduses päris võpatama panna. Ja varjud on salapärased, arvad, et nägid kassi, kuid liikus hoopis roosi õietuti vari koos sinu valgustatud liikumisega.  Siit see tuleb, et hirmul on suured silmad. Noh, et karsumm siis, nagu lapsepõlve muinasjutus. Ajad pea kuklasse ja vahid tähistaevast ning loodad oma teele juhatust. Nii otseses kui kaudses mõttes. Kui taskulampi käepärast pole, siis leiadki tee üles vaid vaba taeva järgi. Lennukid sõidavad nii kõrgel, et näivad liikuvate tähtedena. Jumal tänatud, et alla ei kuku.

Augustikuu sumedad ööd on täiesti nauditavad. Jätan lehtlas tule põlema ja kaifin valguse ja varjude mängu pimeduses. Lehtla on nii täis kasvanud, et värava juures ei saagi aru, et kusagil aias valgus on. Siiski oleks hulka põnevam, kui valguspunkte aias oleks rohkem, kuskil peenras ja tiigi ääres  või suurema puu all. Meelde tuleb kohe Viive oma romantilise tuledemänguga jaanipäeva aegu. Vat praegu oleks tal tegemist. Igatahes avaneb täiesti uus aed. Sellisel sumedal soojal ööl kulub võrkkiik täiesti marjaks ära. Sealt on suurepärane vaade taevasse ja ka varjuderikkasse aeda. Elu on nautimist väärt.

Tamaara ja Lembitu juurde minnes lõi ninna lõkketule lõhn. Selline eriline. Mulle tundub, et aastaajati see lõhn muutub. Kas see sõltub temperatuurist või teistest lõhnadest, millega seguneb, ei tea. Mulle meeldib. Kas saabki mitte meeldida? Sisendab rahu, endasse vaatamist ja igavikulisust.

Kevadest sügisesse, talvgi vahepeal

Võrdlen kasvamisi, muutumisi.

 Varakevadel

  Juunis

 Augustis

 Märtsis

 Augusti algul.

Täna sai kuu aega vanaks Getri. Teadagi, et esimesel eluaastal on üks kord kuus sünnipäev.

 Palju õnne, Getri! Nii kiirelt kasvad sinagi.

Nakatunud aiahullusesse.

Järjekordne kaunis hommik. Päike särab, on soe ja vaikne. On olnud vapustavalt ilus suvi, hingele kosutav, looduslähedane, avardav. Loen uudiseid ja leian Chelsea kohta. Vana uudise muidugi. http://www.tarbija24.ee/465944/aiakunst-vottis-suuna-lihtsusele-ja-otstarbekusele/ Kihu on nii sees kõige aiandusega seonduva kohta, eriti kui tegu iluaiandusega. Eile sain Terjelt kõne, et minek on Reet Palusalu ja Andres Vaasa aedadesse. Võib-olla ka Järvseljale. No mis sa kostad. Seda juhust ei saa ometi maha magada, mis sest, et tuleviku väljavaated momendil on ikka väga kesised. Talv ju tulekul ja sissetulekud olematud. Tuleb langevaid tähti püüdma hakata või?

On igat sorti aiahullust. Mul on vajadus näha, kogeda. Koos teistega võin ka ostmise võrku end tõmmata, kuid vajadus omada ei ole siiski esmatähtis. Annan endale aru, et aed on pungil taimi täis. See-eest teiste tegemisi näha, mingit ideed saada, tarkusi omada, pildistada – selle järele tunnen vajadust. Pildistamine on ikka väga väärt tegevus. Tahes-tahtmata unustad muidu, mida nägid, kus käisid. Hea, et see kõik on arvutis. Saad näha, millal tahad, ei pea pilte ilmutama minema ja selle eest lisa maksma.

Eile muru niites oli esmakordne kogemus see, et kraavi poolset aiaäärt ei andnudki niita – oli vesirottide poolt nii üles tustitud. Nüüd tuleb esmalt  mururulliga üle käia ja vaadata siis, mis tulemus on. Võibolla piisabki mururullist. Sisalikud on leidnud sobiliku paiga olevat minu terrassil. Nüüd on nii, et päris ust lahti jätta ei tahakski, viimati satuvad seda sorti külalised tuppa. Ma ei tea, mis see on, et neid nii palju on tekkinud? Kas tegu puuskulptuuriga minu aias, mis neid tähtsustab? Nagu ausammas või nii?

Ees ootavad aga arooniad, pohlad, poloomid, pirnid, muru, peenrad, liblikad, lilled, rohutirtsud, sisalikud, mutukad, putukad ja päikesepaiste. No mis elul viga?

Uus hommik

Hommik on udune ja jahe. Eilne õhtu tundus lausa külm. Polegi ime, on ju augusti lõpp käes. Hea, et öökülmi saanud pole ja hea, et päevad on ilusad ja soojad ning kestavad niimoodi veel tükk aega.

Täna on sünnipäev minu lapsepõlve suurel sõbral Leal. On mõned aastad minust vanem ning mulle suureks eeskujuks olnud. Temaga seotud märksõnad on hoolivus, teiste eest hoolitsemine, suur korraarmastus, kodu, lapsed ja lapselapsed.

 Õnne Sulle, Lea, virk-liisude keeles!

Eilsel päeval sai tehtud pohlamoosi, tegeldud lastelastega, istutatud ja rohitud. Terve kärutäis karvaseid päevakübaraid leidis koha naabri aias tehes kohta Tamaara aiast ülejäänud helekollasele päevaliiliale. Ja peenar läkski paremaks. Aed on jälle tugevat kraapimist väärt, ei lase üleliia laiselda ega muude asjadega tegelda. Hoiab pidevalt ohjes.

Egoismielukas sinu sees on üks eriline nähtus, haarab sind raudsesse embusse ja laseb ütelda, et see on just nii. Emotsionaalsed rännakud lapsepõlve toovad välja seal kasutatud käitumismustrid, luues näitlikult samu olukordi. Ole tark ja oska ära tabada, millega tegu, et mitte samasse ämbrisse järjekordselt astuda. Töö endaga jätkub. Mulle tundub, kogu ohakajuurikat seekord kätte veel ei saanud.

Aiast leidsin nii mõndagi.

 Soovõhk viljumas ja juba seemneid poetamas. Vabalt on saanud ennast tunda ka transilvaania sinilill, kurekell ja akakapsas.

 Humal käbidega.

 Valge floksiliik õitseb veel päris korralikult. Vajab põua ajal kastmist, siis haigestub jahukastesse vähem. Kui haigusnähud ilmnevad, vaja hommikuse kaste ajal puistata lehtedele puutuhka. Siniladvaliste sugukonnast. Kõik tarkused otse vikerraadiost käimasolevast saatest Urmas Laansooga.

 Põõsasmaran hommikuses udus ja kastes.

 Õitseb kobarpea.

 Sügisheleenium ehk säralill on köögiviljamaa servas kasvanud nii kõrgeks, et õite täielik sära jääb näha lendajatele.

Täna tuleb virk olla ja end tegemata töödest vabastada.

Metsamoorlus

Tänu sellele, et mul tundub toas diili ühendusega pidevalt üks jama olevat ja ma vaid terrassi peal rääkida saan, avastasin ma tänase vaikse, sumeda õhtu. Kuidagi mõnus tundub. Küpse suvelõpu veidi jahe ja pilvine õhtu. Täiesti tuuletu ja vaikne. On vaid omapärane kahekõne harakapoja ja väiksema lehelinnu vahel. Üks alustab, teine näikse kuulavat, siis sädistab teine ja esimene, ma loodan, et kuulab. Tundub, et nad mõistavad üksteist. Vaikust katkestavad ka potsatused pirni otsast. Viljumise aeg. Püramiidjas elupuu on lausa helekollane rohkest seemnekandest. Humal koos metsviinapuuga on katnud lehtla ja roninud osavalt pirnipuu otsa. Ka humal kannab rohkelt käbisid. No näed, tasuks kokku korjata ja padja sisse panna, siis saaks igal ööl magada. Tänasel ööl oleks humalapatja väga vaja olnud, ehk oleks saanud varem magama jääda.

Muidu on moes praegu metsamoorlus. Juba kolmas päev saab rabas hulgutud. Algul Ainoga, siis Terjega, täna tahtis Aino jälle minna. Keegi neist üksi rabas olla ei julge. Ei tea, miks? Mulle pole see sugugi vastunäidustatud. Täna olin täiesti magamata, kui rappa läksime. Mulle mõjub seal käik alati hästi. Saab energiat juurde, mured läevad vabatahtlikult rappa ja sinna nad jäävadki. Kergem ja helgem hakkab. Aino oli kangesti vaimustatud kukemarjadest, kuna neid on nii palju. Ma ei osanud neist midagi arvata. Kodus guugeldasin välja, et nad on eriti põhjarahvastele täiesti arvestatavad metsamarjad. Rohke C vitamiini sisaldusega, ohjavad vabu radikaale, väljutavad liigset vett.  Kasutatakse loodusliku värvainena. Säilivad väga hästi, sisaldavad antioksüdante. Tehakse moose, veine, mahlu jne. Kasutatakse kala, liha toitude juures. No mis sa kostad, mine või tagasi korjama.

Sinikatega sama lugu. Keegi neid ei korja, kuna uskumus peab neid veidi mürgisteks. Võta näpust! Pole ühti. Hoopis kasulikud teised. Ühed suurema C vitamiini sisaldusega marjadest, lisaks antioksüdandid. Neis leidub rauda, vaske, mangaani, koobaltit, tsinki, mineraalühenditest kaaliumi- ja magneesiumisooli. Raviotstarbeliselt palaviku alandaja, põletike leevendaja ja stimuleerib seedenõrede eritumist. Võib sügavkülmutada. Sobilikud moosiks kokku panna hapude õunte või ebaküdooniaga. Harva võib juhtuda, et mõnele mõjub joovastavalt, sellest ka rahvapärane nimi joovikas. Joovastav mõju võib tulla ka sookailust, mis tavaliselt samas kasvab.

Sookailu peetakse mürgiseks taimeks ja mõnel paneb ta pea valutama. Mulle ta meeldib. Tema lõhn on nii peen ja hõrk. Sellise parfüümi vastu poleks mul midagi. Soost tulles püsib see lõhn tükk aega veel ninasõõrmetes ja mulle tundub, ka riietel. Tema lõhna pärast võikski üksnes soos käia.

Soos lõunaampsu võttes kumbki oma mätta otsa maandudes oli tool nii pehme, petteline ja sügavikuline. Oli nii kuninglikult kõrge, järgi ei jäänud maandudes midagi. Nii need omad mättad on…

Katusel trummerdab vihm. Oi, mulle meeldib. Metsa alla tekib niimoodi seeni juurde. Loodus kutsub jälle metsamoore.

Saak

Lõpuks tuleb ikka kirja panna need taimed ka, mis mu aias puudu olid, kui Nurga puukoolis sai käidud. Esimene oli sinihelmikas “Karl Foerster” (Molinia arundinacea (altissima)). Kõrgus 200, laius 60 cm ja õitseb VIII-IX. Vaja järgi proovida lõpuks ka mõne kõrrelise vastupidavus savises pinnases. Annab peenrale õhulisust ja graatsiat. Loodan, et hiired nahka ei pane. Väga ilusad puhmad olid Kadrioru pargi püsikute peenras.

Aed-kukekannus “Magic Fountains Lilac-rose” – Delphinium cultorum. 90 cm kõrge, õitseb VI-VIII. Lisab peenrale püstise joone ning värvilt sobib siilkübara ja astilbede naabrusesse.

Mandel-elulõnga hübriidi “Rubromarginata” (Clematis flammula) õied on väga väikesed (2-5cm), kahevärvilised ja oh ime – lõhnavad. Õite väiksust kompenseerib tohutu õierikkus. Kuulub looduslike elulõngade hulka, mis tähendab, et ei vaja poputamist ega talveks katmist. Kuigi sellele väiksele tuleks kate esialgu peale panna. Nurga puukoolis nägi ta välja selline

 Tegija tagareas. Kasvab 3-4m kõrgeks ja õitseb juulist oktoobrini sama aasta võrsetel. Lõikegrupp 3, mis tähendab sügisel maani maha lõikamist.  On 150 aastat vana ning maailmas ülipopulaarne, meil esineb harva. Otse Erika Mahhovilt. Kui nüüd elulõngadest veel juttu teha, siis üldine suundumus ja trend on väikeseõieliste looduslike elulõngade poole. Minu oma sai pandud teiste kõrvale ja kõige tee poolsemaks, et tema lõhna möödudes paremini tunda.

Delavay ängelheina Thalictrum delavayi taimed olid imetillukesed, kuid hea, et sain. See umbes meetri kõrgune õrna haabitusega taim on mul kunagi olnud, kuid välja läinud. On vähe levinud, kuid võiks kasvatada rohkem, sest on imearmas. Vajab kõrgemat kasvukohta ning sobiv koht sai kiviktaimla tagumisse rindesse. Õitseb lillakas-roosade õitega juulis, augustis.

Leidsin peenardest sellise helmikpööriste värvi vahe olenedes mulla lõimisest.

 

Tegemist ausõna ühe ja sama helmikpöörise sordiga. Esimeses peenras on mul mullaviljakusega probleeme, soomuld, veidi komposti lisaks, kuusehekk kolme meetri kaugusel. Tesel juhul on tavaline savine muld segus kompostiga. Tulemuseks värvivahe ja ka lehed hoiavad esimesel juhul end vähe teisiti.

 Emajuure õitsemine kahe erinevat sorti helmikpööriste vahel vanas kiviktaimlas.

On soe ja mahe pühapäeva hommik. Läheme Terjega metsa saagi jahile.

Korilus metsas

Plaanid olid mul küll algul teised ning Aino pidi erilist diplomaatiat minu peal rakendama, et mind metsa meelitada. Eesmärgiks seened ja võibolla ka midagi rabast. No seente jaoks jääb meie koht väikeseks arvestades inimhulka, kes seda kohta teavad. Ühe pannitäie kuuseriisikaid sai ikka kätte. Aga pohladega vedas täiega.

 Mättad olid punased ja meie kogemus ütles, et see oli läbi aastate suurim saak, mis meil on õnnestunud sellelt kohalt kätte saada. Ja seda kohe päris raba algusest. Ehk tähendas see seda, et keegi polnud veel korjamise peale mõelnud. Ka jõhvikaid näikse sel aastal palju tulevat, praegu olid pooltoored veel.

 Raba äärne kidumets, kuid mõjub hingele kosutavalt. Puhastab sind paremini, kui ise oskad. Hing avardub ja muutub kergeks.

 Raba äärne helgem mets. Väike metsamoor korviga vilksatamas puude tagant.

 Professionaalne kretinism leiab ka metsas seenel käies üles lilled, mida üles võtta. Säravad ju hästi ja paistavad roheluses kaugele. Metsamajakene raba veeres künka otsas. Nagu muinasjutus.

 Aia tagune sõnajalaõite ladustik.

 Töökad sipelgad.

Täna oli ikka täielik vedamine, et Aino mind metsa tiris. Käik läks igas mõttes kümnesse.

Uus päev ja teine veel

Milline vedamine. Esiteks sain ma peaaegu kõik kohad niidetud enne kui bens otsa sai. Teiseks olin ma sellest ja eilsest jalutuskäigust nii väsinud, et kui tuppa sööma tulles vihma sadama hakkas, tundsin end päästetuna. Ausalt ütelda, mul on aias kogunenud töid sto i bolše, aga mina litutan ringi ja väsitan end parasjagu. Nurga puukool on ka plaanitud paik veel minna, siis sunnib elu paikseks.

Täna avastasin oma kirjutise “Pulmad ja tänulikkus” alt 3 liked your post-i from Germani. Algul olin rõõmus, siis tekkis küsimus, kas see võib ikka tõsi olla, järsku spamiga tegemist. Õde ei osanud ka midagi tarka kosta. Ja mina veel vähem. Neljanda toksis õde kogemata ise sisse minu nime alt. Liked siis liked.

Aga täna sai käidud Nurga puukoolis. Keila kihelkonna piirimail kohtasime tee ääres sellist eratee tähist

Naabrid nakatavad üksteist ilmselt igal pool. Selliseid üllatusi oli Tagametsa kandis veelgi.

Nurga puukool oli vahepeal veelgi osanud laieneda. Teisel pool kiirteed oli tekkinud suur puukooli ala juurde. Parkimisplatsi ääres oli pikk peenar täis haruldusi

Edasi tulid suured põllud täis sirgetes rivides puude-põõsaste istikuid. Ühes reas oli nagu igavene kevad

 Saarvaher “Flamingo”. Võib olla veidi külmaõrn, kuid taastub kiiresti.

Küsimata jäi saladus, kuidas nii suured alad umbrohust puhtana suudetakse hoida.

 See on juba tuntud paik, taimed vaid vahepeal hulka suuremaks kasvanud.

 Maja ümbrus oli täis kõikvõimalikke haruldusi ja mitte ainult. Neid jätkus nii metsa alla, põllule,  loomulikult müügiplatsile. Pildistamiseks valikuid teha oli keeruline, sest kõike pole ju mõtet üles võtta. Mind hämmastas kogu ala muru. Sealt puudusid tavalised muruumbrohud, haruldased samuti. 🙂

 Varikäigud ja võreseinad olid tehtud lihtsast materjalist, mis väga hästi sobisid ümbrusega. Metsaalune oli puhas.

 Puude ümbrused olid umbrohuvabad. See on nii oluline, sest just nii tuleb selle puu ilu täies mahus välja.

 Acer pseudop. Printz de Camille Rohan – mägivaher. Huvitavate valgekirjute lehtedega.

 Metsaalune tee, mis viib arboreetumisse, on täis rododendronite sorte. Mis võib siin olla nende õitsemise ajal? Pole kunagi sel ajal siia sattunud.

 Arboreetumi plaan ja kaks erinevat teed selle läbimiseks.

 Tiigi ääres.

 See puukooli osa oli mäletatavasti ka varem olemas.

 Vahva kauguste määraja puukooli südames. Päris tore oleks selline ka mõne talu õues.

 See laiutavate okstega kadakas näitab ilmekalt, kui palju selles kohas taimi on.

Kohal olid aianduse korüfeed. Aino Aaspõllu ja Andres Vaasa pidasid loengu okaspuudest ning nende talvitumisest viimastel talvedel. Kokkuvõtlikult võib öelda, et iga aed võib käituda erinevalt. Andres Vaasa kahjud sel talvel mahtusid viide mitmemeetrisse lõkkesse. Arvata võib, et tal on ka materjali rohkem, kui tavainimestel, kuid siiski. Kõige õrnemateks on viimastel aastatel osutunud kadakad. Seda eelkõige seenhaiguste ründe tõttu. Pritsimise pooldajad nad väga ei olnud. Kui pritsida, siis novembris ja aprilli lõpus. Vaasa ütles, et see seenhaigusi täielikult ikkagi ei hävita ning pritsimise tulemused võivad olla kaheldavad. Aaspõllu ei poolda üldse keemiat. Kadakad tuleks isoleerida mulla pinnast kivimultšiga või kasutada tüvele poogitud vorme. Puhastada seest kadakaid ja mände. Kanada kuuse hõbedasi vorme pole vaja katta. Torkava ja hariliku kuuse sorte võib edukalt üle talve pidada ka terrassi betoonpottides. Taluvad juurestiku läbikülmumist. Nulud on kahjustunud lume piirist ülevalt poolt viimasel ajal. Fraseri ja mandžuuria nulud on tugevamateks osutunud. Mäginulg, korea ja jaapani nulud on saanud kahjustada päikese kiirgusest.  Oletatakse, et seda on tinginud päikese suurem aktiivsus ja valguse peegeldus lume pinnalt. Nii nagu liiguvad viimasel ajal maapinna laamad, nii ka osoonikihid. Kahjustuvad ka muidu küllaltki tugevateks peetud eksemplarid. Hoiatati ehitusmarketitest ostmise eest, eriti odavmüükidest. Siin pole aidanud ka tarbiakaitse mitte. Vastutus jääb ostja kanda.

Arnold Hannust rääkis hingestatud aiakunstist nii, et mõne kollektsionääri hing rahutuks muutus. Mitte et rääkija oleks vilets, pigem suur professionaal. Kollektsionääril on raske oma suure hulga taimedega kenasti hakkama saada, nii et kõik koos kõlama jääks. Tema jaoks on iga üksiku ilusa asja omamine nii tähtis, et kogu kompott võib paraja pudru moodustada. See on praegu teema, mis mul on hakanud harja punaseks ajama. No mida neist kokku ajada, kui ei tea, kuhu panna.  Mina oman ja “Sina pead ütlema, kuhu selle taime panen. Kui sa ei ütle, siis…”  Teod ja vastutused, kelle kanda?  Momendil on naljatuju ka kuhugi kadunud.

Suur aiakunstnik oskas aga väga hästi ka rääkida. Vaata aeda kui lennukilt, too aeda loodusmaastik. Muru kui meri, teerajad kui jõed, küngas kui kalju jne. Peenra servad väga olulised – toovad objektid välja ning on üleminekud järgmisse teemasse. Vaata kui mere randa. Mõtled väikselt- teed väikseid asju, mõtled suurelt – teed suuri asju, mõtled sügavalt – teed sügavaid asju. Aed on kui väike osa suurest planeedist. Ja tähtis on ka ruumi mõiste. Siin peaks olema 2/3 rahu ja 1/3 rahutust, siis on selles aias hea olla. Kasuta fantaasiat, mängulisust, ole kui laps.

Ilus on seal Nurga puukoolis ja hea on tõdeda, et sellest kollektsioneerimisest on kasu ka teistele.

Sildipilv