Endale kingitud päev

Tegin endale kingituse – jalutuskäigu Kadrioru pargis ja kohtumise dalai-laamaga Vabaduse väljakul. Olen siiani mõju all ning sõnu ei taha hästi tulla. Jalad tulitavad ning on ütlemata ümmargused. Hommikul läksin kümnese bussiga linna, sealt oli kõige lähem tee Kadrioru parki.

Regulaarstiilis Kadrioru park, mille asutas Peeter I  ja parterpeenrad on tõesti vaatamist väärt. Algas kõik suht tagasihoidlikult pargi äärest

 Korrapärased teerajad mõlemal pool, pügatud pukspuu, tuhkpuu ja magesõstrahekid. Kus miski. Võlvkaared, purskkaevud, palju kasutatud päevaliiliaid, hostasid.

 Luigetiik, kahel pool pügatud pärnaallee.

 Mustris peenrad.

 Päikesekell tiigi ääres.

 Luigetiik oma saarekesega ning luigemajaga. Tiik on täis kalu, mõned olid päris suured. Luiged ujuvad sõbralikult koos partidega.

 Tiigi ümbrus on kaunistatud värvikirevate peenardega.

 Väga ilusad olid ka kirinõgesed mustris. 

 Väga hästi peab end üleval lõhnav heliotroop. Levitab kaugele oma lõhna ning on muidu ka ilus. Olen temast natuke teisel arvamusel olnud.

 Pikk sirge tee viib läbi pargi roosiaiani.

 Pargis on ka lastele mõeldud ala.

 Püsilillepeenrad enne roosiaeda. Mulle väga meeldis nende kooslus.

 Väga ilus oli see kõrreline seal peenras. Molinia arundinacea (altissima) “Karl Foerster”.

 Roosiaia plaan. Autor Kersti Lootus.

 Roosiaed asub endise kiviktaimla asemel astangutel. Koosneb 5600 roosist. Osa neist eritavad tugevat lõhna. Mis võis veel olla massilise täisõitsemise ajal!

 Suured alad ühest sordist roose, sekka okaspuualasid.

 Tagasivaade tuldud teele.

 Purskkaev üleval roosiaias.

 Istepingid alleel.

 Vaade roosiaiale ülevalt küljelt.

 Lossi ees.

 Puud vabakujulises osas.

 Mõne tüvi on vanadusest mühklik.

 Varikäigud.

 Lilleaia parterpeenrad.

 Punased väikeseõielised begooniad on fantastilised!

 Võtsin neid peenramustreid kohe iga kandi pealt. Keskosas olid valmis pandud toolid ja kõik muu õhtuseks kontsertiks Orelipoisiga.

 Parempoolse aiaosa kese purskkaevuga.

 Purskaev lähemalt.

 Vee voolamised.

 Aiavaasi kooslus lähemalt.

 Kunstimuuseumi hoone.

 Pikk allee Russalkani ja sealt edasi kesklinna käisin vapralt jalgsi.

 Noorpaar oma tähtsal päeval pargis.

 Teekonnal linna möödusin objektist, mida kolm aastat tagasi sai haljastatud ja muru rajatud. On ikka kasvama hakanud, isegi liiga hästi, näe liiga pikk teine.

Edasi puhkasin jalga kohvikus koos kehakinnitusega. Täismäng ikkagi.

 Viru väravate juures olevad lillekioskid reas.

 Edasi viis inimvool vaid ühes suunas – Vabaduse väljakule.

 Inimmeri.

 Dalai-laamale oli püstitatud telk Vabadusristi jalamile. Kaunistatud lilleseadetega Tiibeti rahvusvärvides. Omasin päris head positsiooni peaaegu esireas. Üksinda on kohta leida hulka kergem, kui kellegiga koos. Rahvas, kes sinna  kogunenud, oli eriline. Üksteisest hooliv, intelligentne. Minu taga jagas noorsand teisele kogemusi idamaadest. Dalai-laama ilmus koos kaaskonnaga  meie rahvusmustris päikesevarju all. Kohe, kui tuli, muutus õhkkond veel erilisemaks. Keegi noormees minu taga küsis teiselt, kas tunnetad seda positiivset aurat, mis temast õhkab. Ma arvasin, et need minu ettekujutused vaid. Terve see rahvavägi käitus eriliselt, naeratati üksteisele, jäeti igaühele ruumi, oli tunda hoolimist. Seda ei oska kirjeldada, see oli super. Seda saab tunda vaid kohapeal kohal olles.  Tegin ka pisikesed videolõigud, kus on peale jäänud vikerkaarevärvid ja energiasambad. Või on lihtsalt ülesvõtmise praak? Kõnest ise aga leidis ilmselt igaüks endale midagi. Lihtsad ja targad sõnad. Inimeseks olemise oskusest. Kaastundest, hingeharidusest, rahust enda sees, õnnest, mida igaüks vajab ja siia ilma on tulnud kogema. Hukutavast ahnusest ja ignorantsusest.

 Paik, kus kõnet pidades seisis ja pärast küsimustele vastates istus dalai-laama. Pidasin vajalikuks see koht enda jaoks jäädvustada.

 Mööda Harju tänavat rongijaama poole minnes sattusin ummikusse. Põhjuseks tiibeti munkade telk mandalaga. Peale rahvaga kohtumist läks dalai-laama koos saatjaskonnaga läbi rahvahulga telki, et pühkida tseremoonia käigus kokku mandala liiv, tähistamaks lõpetatust. Liiv puistati hiljem merre.

 Ja nii ta lõpuks lahkub, meetri kauguselt minust, nähes näost näkku.

 Pildistasin Harjumäe kõrrelisi.

Minu voodi juures ootab lugemist mulle kingitud raamat “Juhi tee” ja juhuslikult loen just “Hävitavaid emotsioone”. Mõlemad dalai-laamalt. Aga endale kingitud päev oli super.

Comments on: "Endale kingitud päev" (2)

  1. Väga mõnus kingitus iseendale!Ja pildimaterjal on nii iseenda eest kõnelev, et jääb tunne,justkui oleksin sinuga koos seal jalutanud ja sellest kõigest ka osa saanud.Super! Ja sa kahtled ikka veel oma kirjutamisoskuses või???

    • mariaias said:

      Kahtlused kuuluvad püsiväärtuste hulka. Aga kompliment teeb tõsist rõõmu. Selline jagamisrõõm mulle meeldib, ometigi miskitmoodi anda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: