Archive for september, 2011

Unistustega on nagu on

Kui ma olin ilus ja noor ega arvanud sest tuhkagi, tahtsin ma olla Terje Luik. Selline ilus ja vallatu nagu Terje seal “Vallatutes kurvides”.  Nüüd tagantjärele mõeldes tundub mulle, et mul on veel rohkem vedanud. Nimelt juhib see pegasus meie aiaklubi, teenib meid ja meie tahtmiseid. Noh, on alles elu keerdkäik ja ratsu taltsutamine! Eilses Maalehes kepsutab seal kergelt oma sinistes sussides.  Jutt oleks võinud paremgi olla, temast on rääkida küll. Igav temaga ei hakka, kui hoogu satub, naera silmad märjaks. Ja vallatusi on endistviisi täis. Tantsida vihub nii, et jääb vaid loota, et kui mina nii vanaks saan, küll ma siis samamoodi jaksan. Praegu küll mitte, liiga palju järele vedada. Iluaeda on tal teadagi vaid 8000 ruutu. Kuivad, märjad ja siberi iiriste ojad ja mis kõik muud.

 Teeäärne istutusala, kokkuhoiu mõttes istutatud vaid üks roomav kadakas.

 Looklev istutusala viib majani ja saadab aias liikujat.

 Siberi iiriste oja jõudu andmas pärisojale.

 Kuivoja. Pildistatud eelmisel aastal. Sel aastal ütles mu fotoka aku selle koha peal ülesse. Taimed olid aga jõudnud rohkem kasvada ja laiutada, kui siin näha on.

 Maja äärne rodopeenar.

 Mulle meeldisid väga need preževalski kobarpead. Säravad maja taustal ja sobivad kokku maja värviga, eraldavad terrassil istujad võõraste pilkude eest.

 Romantilised lilleaia väravad. Kõnekad. Nagu unistus maaelust, floksid, kõrged lõhislehised päevakübarad, pojengid. Taga voogamas viljapõld. No mida on linnaelul siia kõrvale panna?

Tegemist Terjel jagub. Meid suudab ka hästi ohjata ja koos hoida. Kui üks üritus lõpeb jääd uut ootama. Siuke värk.

Aga septembrikuu viimane päev suutis üllatada suure sooja ja päikesepaistega. 22 kraadi suvesooja ja suveriided selga. Lõpp hea, kõik hea.

Lehtede langemise aegu

on periood, kus kõige rohkem on siit ilmast lahkujaid. Kas lahkuvad hinged nagu rändlinnud juhindudes linnuteest? Mismoodi nad lähevad, kas segaduses, kahjatsedes või rõõmuga?  Kas keegi tuleb meile vastu ja juhib meid edasi? Kas tuleb aru anda või mitte? Mis on see kogemus tegelikult, ei mäleta. Vaid jääjatel on kurb ja paneb korraks seisatama ja mõtlema selle üle, mis on elu, mis surm. Elame ju nii nagu jääks siia maailma ilmasambaks. Mina,… minu oma,… mul on rohkem,… ma olen parem,… aga ma näitan sulle,… ma ei salli sind…rügan, aina rügan, siis…tuleb paradiis, kus naudin…kas elu või seda, mis peale elu…

Teen pärga ja roostekarva kõhualusega lind jälgib huviga minu tegemisi. Ta on nii ilus ja usaldav ja uudishimulik. Panen ajatutele poelilledele lisaks midagi ajalikku, just sellele ajaperioodile iseloomulikku. Leian aiast purpurseks värvunud pojengilehed, mis sobivad valitud lillede värviga ja annavad pärjale iseloomu. See on see hetk, mis läheb kaasa.

Minu jaoks on valge ikka ja jälle see, mis võiks saatjaks olla ka minekule. Puhtuse värv. Ta sisaldab nii leina, kui lugupidamist. Tahame ju minna puhaste poistena, iseasi, kuis õnnestub. Ma tunnen lugupidamist lahkuja suhtes, sest ta läheb minu jaoks tundmatusse.  Värvid on aga meeldimise, mitte meeldimise küsimus ja seostub inimesega, tema arvamuste, tõekspidamistega. Seekord valisin just sellised värvid, sest need sobisid viija isikuga kõige paremini.

Aga elu läheb edasi. Täna on imeilus ilm ja käisin ühele noorele mehele nõu andmas, kuhu ta võiks ehitada garaaži, kuhu sissesõidutee, kuhu grillinurga. Arutasime nägemisi. Oi, mulle meeldis. Tema hasartsus, loomingulisus, sisse minemine asjadesse. Noore mehe vastrajatud kodu looduse rüpes. Mingu tal hästi. Hea on teha asju, mis hinge helisema paneb.

Septembrikuu viimased päevad

Siiamaani pole olnud veel mitte ühtegi öökülma. Täiesti haruldane nähtus. Eeloleva kahe nädala prognoos näitab, et septembrikuu jääbki öökülmata, kuid see nädalavahetus on viimane soe ja ilus aeg. Võib saabuda periood, kus enam kohe mitte midagi ei taha aias teha. Vaja kähku maa ära kaevata ja tulbisibulad maha panna. No ja rikkusesektoris ei saa ka veel rahaveskid jahvatama hakata, ümbrus kõik veel korrast ära.

Tänane varahommik näitas ennast sellisena

Taevas oli tõusvast päikesest roosakas, udu mattis kõik naabruses endasse, puud ja katused tilkusid. Niiske ja jahe.

Koolis läbi võetud tööohutus ja tervishoid oli teema, mis lasi olla tänulik, et ma siiani ei ole pidanud kõige sellega sügavuti kokku puutuma. Olen olnud sellisel arvamusel, et mida kardad, seda saad. No teisiti ei taha kohe mitte olla ega arvata. Kõike kartes just juhtubki. Kui lähed uude kohta ja tead näiteks, et sind jälgitakse eriliselt või arvad nii, oledki kõige kobam. Meil oli asendustöötaja, kes kõige vastutusrikkamatel päevadel appi võeti ja kes absoluutselt alati midagi ära lõhkus.

Mulle meeldib sügis, just oma värvide suhtes, mis pakub. Metsviinapuu on terve suve kasvanud märkamatult, rüütanud end rohelisse rüüsse, et keegi ei märkaks tema tegemisi. Nüüd sügisel kukub uhkeldama

On haaranud männi enda embusse, punastab selle peale mis kole ning trügiks muudkui edasi. Pirnipuule on juba koos humalaga suutnud probleeme valmistada. Teevad kambakat.

 Päevaliilia värvikat soengut annaks juuksuritel alles järgi teha.

 Tiigi äärde on tekkinud täiesti uued hostasordid, sellised kollakad. Naabri kass käib kontrollimas, ega midagi tema jaoks vajalikku pole silmapiirile tekkinud. Kiilid on igatahes jalga lasknud.

 Vesi tiigis on puhas, selge ja külm, ma arvan. Veepind laseb kõike teise nurga alt ja veel kord vaadata. Kas männile peegliks?

 Majal aga silmad vees. Kas tahab end vesiroosidega võrdlema minna või hoopis mures peatselt saabuva külma talve pärast? Küll jää kõik silmad katab. Siis tuleb aeg, kus lõpuks vesiroosidki puhkusele saavad jääda.

 Kõike katvad puulehed tekitavad mahajäetust, nukrust. Soe, teguderohke suvi on jäänud kaugustesse, mälestustesse. Tuleb osata vastu võtta see, mis tuleb.

Sügisene ülevaatus

Seekord üle-üleaedse, Tamaara ja Lembitu aias.

 Näoga kivi ikka ka olemas.

 Täiesti värviline lopsakus, peaaegu ilma lehelisteta saavutatud. Kohalik männijuurikas jäi ka peale.

 Jaapani enelas `Macrophylla` kui edev naine, kes juukseotsi toonib. Tagapool leinapaju, mis kevadel oleks äärepealt oma elu ohvriks toonud.

 Thunbergi kukerpuu sort on sügiseks edevaks läinud.

 Fortunei kikkapuu. Paistab, et liivatee on ta vastu sügiseks huvi kaotanud.

 Siin pildil on minu silmis kõige suurem tegija parukapuu, kes on kevadega võrreldes kõvasti kasvanud. Lehis pritsib kui sädemeid. Aia taga troonivad valgetüvelised kased ja uhkeks läinud kuused. Kõik tänu hooldusele.

 Kevadel oli parukapuu selline nunnu.

 See aianurk on kui aru kaotanud võrreldes kevadega. Vaatamata tugevale pügamisele või just tänu sellele, on kasvuhoog olnud võimas. Aia tagant ka aeda sisse piiluda ei saa, ürita, palju tahad. Värvid on mõnusad, kontpuudega võib nii mõndagi saavutada.  Eesolev ebajasmiin annab sügiseks ka oma osa, päikese poolt ikka rohkem.

 Kuigi kaugemalt võetud, nägi aianurk kevadel välja selline.

 Sügisel sobivad need naabrid imehästi. Siberi kontpuu `Kesselringii`tuleb väga hästi esile naabri maja taustal sobides hästi katuse värvi ja ees oleva kauni kukeharjaga. No mida kõike küll mood ei nõua ja silm ei näe!

 See päevakübar leidis koha ka minu aias. No mis leidis, koht öeldi ülesse kahele kärutäiele karvastele päevakübaratele. Kõik vaid sellepärast, et sellel sellil püstine hoiak ja lehed allosas moodustavad kauni manseti.

No mis sa jälle kostad?

Vaja on soovida õnne

Täna on sünnipäev, ja mitte ainult, lausa juubel meie aiaklubi Milvil.

 Aiaklubilasele sobilik aialilledest juubelikimp

 ja teine veel.

Saladuskatte all võin öelda, et Viive pidi ilmuma metsakullerkuppudega! Aga kaardi peale saavad sellised sõnad ja pildid, vormistus tuleb kaunim.

   Meie aiaklubilane Milvi

   Ei ta hõlju pealpool pilvi

      Näpuosavus ja vaist

      Aidanud on vaprat naist

         Moosid, keedised ja džemmid

         Riiuli peal löövad semmi

  Kastmed, praed ja delikatessid

  Kui neid ükskord elus mekid

      Ei siis tahagi sa muud

     Milvi toidul annad suud

 Aias aga terve jada

 Lilli, kive ümber maja

     Siin ja sealpool müüri neid

     Tervitamas kõiki meid

 Seda ütleme sul kindlalt

   Oma vanust üle hindad

      Plikaohust alles pääsend

      Nõnna noorelt näitad end veel

Numbreid me ei pane pahaks

Sulle soovida nüüd tahaks

   Elurattal kerget hoogu

   Sirget selga, selget voogu

      Armastust ja nobenäppu

      Rahavool ärgu tulgu lõppu

         Kulinaarseid katsetusi

         Aeda lilli ikka uusi

Ps.

Sinu õpetustest me

Meeles peame seda veel

   Töö eest küsi sellist hinda

   Et sul paha hakkab endal

      Nõnda elus lööd sa läbi

      Ei pea rohkem tundma häbi

 Püramiidi tipus näha

Meie Milvi rõõmsalt särab

See kõik jutt on jummala tõsi ja vastab tõele 110%.

Astu sosinal, näed hulka rohkem

Need sõnad ütles Anu Raud Osooni saates.

Võtsin üles värve oma aias vastavalt taeva muutumisele ja panin kirja oma nägemised.

Lehed lendlevad tuules

laperdades kui liblikad

sajab alla neid lõppemata

Kased kiskunud paljaks end

sihvakad siluetid sirutumas vastu

taevasele avarusele, pakkudes end

poolmuidu

Päike võitlemas välja

raskete rünksaju pilvede alt

ta sära on teine, pehme ja värviline

Vihmapiisad pärlendavad puudel

pannes maailma sädelema

näidates vesist ilu

Pajud voogavad tuules

nende liikumine on pehme ja paindlik

nagu noore gaselli minek

kaugusesse

Vesiroosi kikkis nupud

pealpool veepinda

ei taha end avada sügisele

kartes külmetuda

Tulek ja minek

naer ja nutt

päike ja vihm

on vastaspooled

mis saavad üheks

selles lõpmatus sajus

ning igatsuses millegi

ilusama järele

Linnuteel

Eelmisel ööl saatsin korda selle, mida ammu olin plaaninud: tirisin lamamistooli keset muruplatsi, võtsin positsioonid sisse ja imetlesin tähistaevast, no ei mõistnud mõistliku inimese moodi toas tsivilisatsiooni hüvesid tarbida. Kuid, kui järele pole plaanis teha, võite ainult kadestada. Nii ilus oli. Ümberringi valitses pimedus, vaid aiavalgusti lasi mõni aeg paista pikkadel varjudel ja veepinna kohal olevatel kikkis vesiroosinuppudel. Peagi kustus seegi. Vaikus võttis võimust ja salapära. Vaid vahetevahel jõudsid aeda autode tuled ja kompisid oma valgusvihtudega aeda, pannes puud-põõsad liikuma. Tähistaevas oli tihedalt tähti täis, neid oli hulka rohkem, kui augustikuu sumedatel öödel.  Kõige rohkem näis olevat otse pea kohal. Linnutee sõitis kõrgelt üle maja, põhja-lõuna suunaliselt. See on paik, kuhu lähevad lahkunute hinged, hingelinnu tee Toonelasse, tean ma. Linnutee järgi leiavad rändlinnud kodutee ja lähevad soojale maale. Nii usutakse. Linnutee kui ilmapuu, kui maailma mudel. Ürgne tamm, mille tipus on lind ja okstel tähed. Kestvuse ja järjepidevuse sümbol. Siin peaksid asetsema Taevaväravad Aldebarani ja Antarese juures. Kus siis? Ehk saan kunagi teada, praegu küll ei meenu.

Sügisel ennustatakse Linnutee järgi talvist ilma, loen ma tagantjärgi tarkust. Kui taevatänav üleni valge, tuleb suur ja lumerohke talv. Aga järgmise päeva ilmaennustus läks nüüd küll täppi; nimelt tuli peagi läänest kiudpilv ja varjutas linnutee, tähed jäid väiksemas koguses paistma. Ja oligi tänane päev sajune. Milline linnutee enne oli, täna ei oska enam täpsustada, mulle tundub, et üleni valge.  Talv jääb minu ennustuse järgi tundmatuks. Vaatan Galaktikat, mille läbimõõt peaks olema 100000 valgusaastat ja koosnema 200-400 miljardist tähest. Selle tuum on must auk. Meie näeme vaid heledamaid tähti. Mida ütleks selle kohta Urmas Sisask?

Vaatan ja hingan end tähtedele lähemale. Tundub, et liigun. Üks vuhiseb kiirelt alla. Jään lootma, et soovi soovimine läheb arvesse ka pärast tähelendu. Lummav on. Tükk-tükk aega. Selline meditatiivne seisund teeb värskeks ja puhanuks.  Tähtede külmus jõuab lõpuks maapinnani. Tunnen tugevalt eramaja ja aia eeliseid – no kus muidu oleks võimalus selliseks romantikaks. Kohtamisaeg ka läbi saanud ja elatud. Kui tihti on üldse võimalust või tahtmist nina püsti ajada? Oskan jälle eluga rahul olla.

Sildipilv