Archive for november, 2011

Tasapisi tuleb sära

Täna käisin oma linnas jõulusära otsimas. Suured kuused on püsti või ehitud, kuid linn on veel pime ja särata.

Vastukaaluks kasvult võimsatele ja kaharatele ehtimata metsakuuskedele on linnapuud tuledes. Pilt kehvake, puu ise ilus. Koduaias liigselt suureks kasvanud hõbekuusk ehib nüüd linnaväljakut.

 Sinakate tuledega sinine maja.

Aga Maarikal oli kultuurikeskuses tegemist. Sattusin peale, kui üle poole töödest oli valmis

Kui nüüd tohib saladust avaldada, siis see pärg on tehtud vanale autokummile. Liimitud puukoor, peened lindid ja jõulukuulid. Efekt missugune! Väga vahvad on ka need kolm aastat tagasi Handymanist ostetud valguspüramiidid. Pole just eriti levinud. Akende peal ka väga vahvad.

Kõrgustesse pürgivad ka kõrvaloleva kohviku laudadel kaunistused. Lihtsad ja paeluvad. Valge sasiplaat ümber papitoru,  pabernõõr või takunöör ja kuldsed pärlid. Liimipüstoliga püsivaks.

Kogu stiili nimi on kolmnurk eri variantidena. Õues on kolmnurksed liistakad kuused samblast, jalamil dekoratiivkapsad.

Mul hakkasid käed sügelema ja esimest korda tundsin, et teeksin neid praegu meeleldi lillepoes. Aga noh ja mis? Palju meil siis selliseid töid ikkagi telliti ja kes jaksas maksta? Head ajad on jäänud seljataha, kõik loevad raha. Maarikal veab, et on lisaks lillepoele ka kultras tööl. Saab oma loomisvajadust rakendada. Aga minus pole siiski lilleseadja surnud.

Turuputkas olid müügil lilled. Odavad. Uustulnuk niigi tihedas konkurentsis.

Aga ühe vahva korvi leidsin sealt küll

Kehvalt saab aru, millega tegu. Puitlippidest kokku panduna tundub üsna tugevana ja kõlbaks suurepäraselt näiteks terrassile koos suvelilledega.

Igal oma jõulupuu ja mis kõik muu

Vaikus peale tormi pani kaseoksi aia tagant korjama. Neid oli kogunenud puude alla parajalt. Peagi saab jälle lõket teha. Ja kui kokku koguda ka kõik aiataguse metsaaluse risu tuleb päris suur lõke.

 Samblikud ja samblad on rohelisemad, kui suvel. Või tundub mulle nii. Jalgupidi koos, tüved kiskumas üksteisest eemale ja ladvad otsimas päikesevalgust – nii nad püüavad elus hakkama saada. 

Kadakad on sotsiaalsed elemendid ja trügivad pidevalt kellegi hõlma alla. Minu aiataguses metsas on nad leidnud koha küll kase, küll kuuse või siis haava jalamil ja kaisus. Edenevad seal hästi. Üksikult kasvavaid kohtab harva ja need siis ka kurbusest kidumas. Naaberkoperatiivis tunneb üks neist end kahe kase vahel täiesti turvaliselt ja uhkelt.

Kuuse tänava nimi õigustab end täiesti, sest igas hoovis on leidnud koha endale üks võimas kuusk. Ja ega teisedki tänavad alla jää. Peaaegu iga majapidamine on jätnud enda lähedusse sirguma ühe kuusekese, mis aegade edenedes ja vabalt kasvades on saavutanud hiigelmõõtmed.

Meie tänavaski on igal ühel oma uhkus lähedalt võtta. Nii suured ja võimsad, et jõuluküünlaid enam peale panna ei saa.

 Minu aeda mõjutab see aiatagune sell. Näeks päris hea jõuluvalguses välja, kui tuled küljes oleksid.

Kõige uhkem kuusk kasvab aga Aino krundil. Olen teda ikka ja jälle imetlenud.

 Ma arvan, siin peavad jõuluõhtut kõik ümbruskonna haldjad. Teist nii väärikat paika ma ei tea. Pilt on ka hea näide sellest, kuidas kuused reageerivad valgusele ja vabadusele enda ümber. Aiatagune kuusk on pidanud leppima liiga lähedale tikkuvate naabritega. Näha kohe, mis see talle teinud on – peenike kui piibuork, latv nüüd lõpuks rõõmustamas. Ja soodsates tingimustes kasvanud puuga ei anna võrreldagi.

Kuna tegu on meie kandis endise suvilate piirkonnaga, siis palju on siin ka neid, kes vaid ajutiselt looduses olijad. Siit leiab metsaäärse püstkoja, kus mõnus mõtiskleda.

 

Või väikese majakese tammede all, mille perenaine loodusest tervist käib nõutamas.

Kevadeti on Aino lillepeenardeks kogu loodusliku muru all olev plats, mis on täis sinililli, ülaseid, nurmenukke, piibelehti, pääsusilmi, kullerkuppe, karikakraid, käpalisi ja mida kõik veel. Puisniidu taimestik, mida hakkab niitma jaanipäeva paiku. Tal on suviti metsmaasikatest punetav muruplats ja kivi ümber kasvamas kortslehepärg

Ja aiaväravaks roigastest tõkkepuu.

Kiviaed, mis täis samblaid või samblikke.

Ämmatossud kase jalamil

Viltune toomingas, millest kuidagi ei raatsi loobuda ja mis ilmselt põeb viirushaigust

Tohutus koguses tammetõrusid, mida korjas jahimeestele kaasa andmiseks ja palju sellist, millest oskab rõõmu tunda.

Koduteel tervitasin meie kandi uut püsielanikku, kel alles päris kutsika kombed küljes

Muidu päris püsimatu, kuid fotoaparaati nähes oskas hinnata momendi tähtsust ja näitas välja poseerimise oskust.

Süütus ise, ei maksa üldse arvatagi, et tahab su jopet oma käppadega sisse õnnistada.

Kahutanud hommikul

Hommikul, kui tõused, vaatad igast aknast välja ja hindad olukorda. Täna hommik on selge ja kahutanud, kerge härmatisega. Just täpselt nii nagu eile soovitud ja päikseline, nagu Tamaara täna hommikul soovis. Päikese suur ketas on kaotanud palju oma jõust ja jääb madalalt käima. Ilus on pilvealuse kiirte värv, millega ta maapinda silitab. Tahtsin pildistada neid kristalle, mis murupinnal värviliselt ja peibutavalt vastu särasid, kuid ei läinud korda. Teemandid jäid üles korjamata. Sain lihtsalt ühe pildi, mis tänast hommikut tähistab. Paju on hoolitsenud ise oma välimuse eest, pole talle kääre näidanud.

Sellel aastaajal on oma ilu, mida imetleda ja omad väärtused, mida hinnata. Mõtlesingi täna hommikul, et hea ikka, et meil neid aastaaegu nii mitu on. Vaheldust jätkub. Ja juba mitmes kuu on muru roheline, ilma et teda niitma peaks. Imede ime. Üks probleem on selle asja juures küll- aedniku puhkeperiood kipub liigselt polstrit naha alla kasvatama. No ja mida sa muiduumbes lontsid, kui midagi ära korraldada, teha ei saa. Eks peab ikka niimoodi ka oskama elada. Lähen välja patseerima.

Tormijärgselt

Esimene advent saabus koos tugeva tormituulega – kohati kuni 27 m/s. Vihma kallas nii, et tänahommikust ülevaatust tehes tuli tõdeda, et tiigivee tase on tublisti tõusnud

Ja mitte ainult tiigivesi vaid ka aiaäärne kraavitus on vett täis. Tuleb minna vett ära juhtima.

Tugev tuul on ära viinud minu aialaual ühe lauajupi

Aga pilt sai muidu tehtud hoopis värvide pärast peenras.

Muid kahjustusi pole tähendada, isegi elekter on minu teada püsinud kogu aeg olemas. Oleme olnud hoitud ja kaitstud võrreldes nii mõnegi majapidamisega mujal Eestis. Kased vaid on pillanud maha oma peenikesi oksi. See-eest Tallinnas on teist korda pikali maas Raekoja platsi jõulupuu ja elektrita on olnud üle 13000 majapidamise üle Eesti.

Eile tõin välja oma traditsioonilised kolmnurkküünlad, süütasin kaminas tule, kuulasin tuule undamist ja vihmapladinat vastu plekk-katust ja nautisin olemist. Küünlatuli ja kaminaleek heitisid tuppa salapäraseid varje ja hubane ning õdus oli.

Täna viskab pilve tagant välja päikesekiiri ja elamine on kaks korda valgem kui eile. Peale pahanduse tegemist on ilmal jälle pailapse nägu ette tulemas. Tõsi, tuul on ikka veel tugev ja 3 soojakraadi tundub päris külm olevat. Vaatamata päikesepaistele õue minna ei taha.

Nii ma siis pildistasin magamistoa aknast ja pildile jäid valgetüvelised kased,  kollase võrsevärviga kontpuu ja pikad varjud.

Oma tegemiste vahepeal sidusin kergelt kinni oma okaspuid, mida oletatav suur lumi muidu rikkuma võiks hakata. Avastasin sidumismaterjalina värvilised kontpuuoksad, mis minu meelest jäid rohelise taustal päris põnevaks.

Nende elupuude varjutamisega on mul veel omad plaanid, kuid praegu on vara seda teostada.

Männi ja kukerpuu oksad marjadega kaunistavad tagasihoidlikult mu pooleliolevat terrassi

koos värvilisest mosaiigist laterna ja samuti tagasihoidliku seadega terrassilaual. Olen oma tegemistega järje peal.

Eile kuulasin jälle Fred Jussit http://r2.err.ee/player_standalone?failinimi=aHR0cDovL2hlbGkuZXIuZWUvaGVsaWQvMTA1ODU3Mi5tcDM=&annotation=SGFsbG8sIEtvc21vcyEgRnJlZCBKw7xzc2kgMi8yIC0gMjcuIG5vdmVtYmVyIC0gMi4gc2FhZGUsIGt1cyBrw7xsYWxpc2VrcyBvbiBsb29kdXNlbWVlcyBGUkVEIErDnFNTSS4gU2FhdGVqdWh0ICBJbmdyaWQgUGVlay4NCg==&skin=hallokosmos

ja üleeile panin kolm silmatäit niiti ilma prillideta nõela taha. Enesetunne sai tiivad.

Kokkusaamiste aeg

Vahepeal on kulgenud elu meenutades lähiminevikku ehk läinud suve ja päris kauget kooskäidud teed ehk kooliaega. Oli aiaklubi mõnus õhtu Elve juures ja klassikaaslaste kokkusaamine Kullerkupus.

Aiaklubilaste soe vastuvõtt ja pika laua ääres istumine on väärtus omaette. Kõik mis pakuti oli metsast ja aiast ning oma laudast ehk sulaselge öko. Maitsemeele nautimine, suve meenutamine, plaanide pidamine koos läbi tõsiduse ja naeru. Kuna jõuluvana nii vara tavaliselt ringi ei liigu, siis käis meil Terje palvel Aiavana, kel abistajaks hakkas küll nüüd Lumehelbeke, mitte Vihmapiisake. Isetehtud pakikesed, küsimused ja vastused. Tehes kodus tiiru ümber maja ja naastes oma kappide, kastide sisusse, sai minu kingitus kokku pandud selline

 Küünal leidis tõsise kasutuse säästuperioodil. 🙂 Mina ise aga nosin põdrakonserve ja muigan põdranaljade üle. Kui ikka põdral on kolm jalga, siis minul on kolm konservi. Naera veel ja saad kohe selle tagasi. Seekord läks hästi.

Panen ikka ka meie ühise pildi siia

Plaanid jäid veel laagerduma ja kosuma. Terje ise aga on peagi aiakonkursilt tunnustust vastu võtmas oma ilusa aia eest.

Eile päeval leidis siis aset naasmine noorusmaile ja pubekaikka. Kaheksa kaua üksteisest eemal olnud tüdrukut vahetasid muljeid ühisest kooliajast. Kaheksa erinevalt kulgenud elu sõlmisid niidiotsi ja juttu jätkus ning oleks veelgi jätkunud, kui jälle see aeg poleks vahele seganud. Jah, aga vahepeaset lahuselatud aega poleks vahepeal nagu olnudki. No niipalju vast küll, et on teinud need tüdrukud elukogenumaks, targemaks, väljendamaks end küpsemalt. Äratuntavalt omanäolised olid nad nii otseses kui kaudses mõttes. Ja mis meenus meile kooliajast? Palju muide hinge kriipivat, aga ka neid seiku ja üleelamisi, mida teised ei teadnud. Paljastused, mida tookord tundsid, tegi meist vennaskonna, kui nii võib öelda. Noorusaeg on ikka üks hell ja õrn aeg hinge jaoks ja inimese kujunemiseks. Palju oleneb siin ka õpetajatest ja sellest, kuidas nad oskavad luua õhkkonda, mis on pinge ja hirmuvaba. Meie ühine austus matemaatikaõpetaja Leidsaarele, kes oli küll range, kuid oskas oma aine selgeks teha professionaalselt. Aga nii mõnigi õps sai tagantjärgi omad vitsad. Armu ei leidnud nii sõjaline õpetus kui ka kehaline kasvatus. Normid ja nõudmised. Oi, aegu ammuseid, tõesta kogu aeg oma kõlbulikkust. Aga muidu oli lõbus, meeleolukas ja nii palju oli meenutada. Ja hea oli see, et kohale olid tulnud ka need, kes kooli kokkutulekule pole kunagi tulnud. Kohal olid Ursula, Hilje, Tiiu kaheksandikest, Kaja, Ene, Merle, Velve – see on kirjas selleks, et see ei ununeks. Mis nüüd aga vanusesse puutub, siis oma isiklikest kogemustest võin öelda, et ainus katastroofi eelaimus oli kahekümneseks saades, kui tundsin, et elu on läbi ja hiidvanus käes. Pärast on jäänud vaid tõdemus, et näed, polegi nii hull see vanadus.

Ilusat esimest adventi ses jaanikuuöise valgusega vihmases ja soojas päevas, kus kraadiklaas õues näitab 6-9 kraadi sooja.

Enne talve tõsidust

Tahtsin Karini blogis kommenteerida, kuid ei saanud sisse, samuti Helle omasse. Nii ma siis kirjutan siia. Hellel vast pole aega lugeda, kuid see taim, mis talle andsin, oli tatari parkjuur e Limonium tataricum.

Õunapuude lõikust pole just väga sobilik praegu teha, see-eest aga sõstrapõõsaste omi. Lugeda sellest võib ka http://xn--unapuu-oxa.eu/  Seal on pildid ka köndistatud õunapuudest, mida on pärast püütud päästa. Selgitavad tekstid ka juures. Oma aias naksasin mõned suvel võtmata jäänud vesivõsud küll nüüd sügisel ära, aga see teguviis ei peaks mingit kahju tekitama, ma loodan.

Karin oli teinud oma blogis põhjaliku ülevaate oma taimede katmistest vastu talve. Oma aias olen kogenud seda, et kiviktaimlataimi võib kahjustada varakevadine päike, kuigi taastuvad väga hästi. Olen pannud neile kaitseks peale kuuseoksi, kohati alles siis, kui lumi sulama hakkab ja siis lumele. Lumeta talvel muidugi ka, kuid ikkagi hõredalt. Viimastel aastatel ei ole ma katnud peaaegu üldse elulõngu ja on talvituvad küll. Mõned kuuseoksad vaid on nad saanud. Ilmselt on ka talved olnud neile sobilikud.

Okaspuudest mikrobioota ei vaja mingit katmist ja on üks vastupidavamaid üldse. Elupuudest olen hädas kahe Smaragdiga, mis on Hollandi päritolu. Neid kahjustuvad pea iga talv päikesepoolsest küljest, kuigi varjutan. See-eest teises kasvukohas olevad kasvavad väga hästi ning jäävad ilusaks ka ilma varjutamata.  Nende päritolumaad täpselt ei tea. Kahjustunud taastuvad suve teiseks pooleks. Rheingoldi olen ka varjutanud, kuid võibolla poleks enam mõtet, piisavalt vanad ja kahjustusi pole ka märganud. Ülejäänud sordid on korralikud. 

Kanada kuusk Conica talvitus viimati katmatult ning vaid paar kollast kribalat oli kasukas. Maigold pidi olema vastupidavam. See taim on veel väike.  Hädas olin kaljukadaka Blue Arrowiga, mis läks rebaseks ladva poolt. Saagisin ta kahjustunud tüveosa ära, ülejäänu on sel suvel väga hästi kosunud ning ei saa enam eemalt arugi, mis tehtud. Selle plaanin küll kokku siduda ja katta. Ütlevad, et peegeldus lumelt on samuti liiga intensiivne viimastel aastatel.

Hellikutele lehtpõõsastele panen mulda tüve ümber. Vast ka mõne kuuseoksa kaitseks.

Jugapuudega ei plaani midagi ette võtta ja siiani on ka kõik ok olnud. Okaspuude valikul olen otsustanud kapriisitajatest loobuda, sest see riskeerimine ja rebastumine ei tasu ennast ära minu jaoks. Liiga vara ei ole mõtet katmistega tegeleda, sest tundub tulevat jälle üks pikk ja soe sügis-talv, mis niiskust palju sisaldab. Siin on siis haudumisoht ja muud hädad. Toikad, millele kattematerjal toetuma hakkab, peaks küll nüüd soojaga maasse saama.

Roosidega paistab nüüd ka veel aega olevat. Mullatud nad on, kuid kuuseokstega pole veel kiiret.

Härmatanud hämarperiood

Kummaliselt pime aeg on. Valge aja pikkust adud hästi siis, kui kodus oled. Tööl käies ei pannudki nii tähele, millal pimedaks läks, kunstvalgus säras pidevalt pea kohal. Nüüd võetakse sinult nagu midagi ära ja pakutakse teist kvaliteeti vastu. Ära tegele nii palju tööde-tegemistega, vaata rohkem enda sisse, püütakse mõista anda. Oluliseks on läinud ka tule tegemine, kas siis lõkketule tegemine väljas, toas kaminas või siis küünla põletamine. See on kui puhastustuli, mida aegajalt ikka vaja teha on, et oma eluga edasi minna. On sellega kuidas on, aga tunne on küll selline pärast lõkke äärest tõusmist, et midagi suurt on korda saadetud, kuigi teinud pole ju midagi. Kergem ja mõnusam on.

Ilus aeg on praegu. Härmatis on katnud kõik puud ja kõrred ja maa. Täna tuli ka ettevaatlikult imepeenikest lund, justkui kompides, kas tohib ikka tulla. No tule, tule, kui sa teisiti ei saa, mis sinna ikka parata.

 Tiigi kaldaääre vesine jää on suutnud esimese lume endasse imeda. Ülejäänu on jäänud valgeks. On saabunud periood, kus ei taha enam aeda teha astumise jälgi. Mida valgemaks saab maa, seda puutumatumaks, puhtaks ja süütuks tahad ümbruse jätta.

Pühapäeval oli linnapoiss meil ja kui ärgates pilgu välja viskas, tunnistas tükk aega oma teismelise vaikiva pilguga seda looduse kaunidust aknast. Päike paistis selles lühikeses päevas ja lõi ümbruse sillerdama. Mini, kes tükk aega mul külas käinud polnud, jälle arvas, et aed on läbipaistev ja hoopis teist moodi. Eks ta ole jah.

Kobarpea ümmargused seemnepallid on kui tillukesed sussitutid üksteise kõrval, sellised armsad ja kohevad.

Pühapäeval kuulasin kaks tundi linnulaulu saatel lemmikmeest ja loodusmeest Fred Jüssit raadio kahest.

http://r2.err.ee/player_standalone?failinimi=aHR0cDovL2hlbGkuZXIuZWUvaGVsaWQvMTA1NDgxMi5tcDM=&annotation=SGFsbG8sIEtvc21vcyEgRnJlZCBKw7xzc2kgLSAyMC4gbm92ZW1iZXIgLSBLw7xsYWxpc2VrcyBvbiBsb29kdXNlbWVlcyBGUkVEIErDnFNTSS4NClNhYXRlanVodCAgSW5ncmlkIFBlZWsu&skin=hallokosmos

Vahepeal valitses minus endas hämarperiood, kus olin minagi kaotamas oma liikumise suunda ja iseennast ning tegevuse mõttekust, kuid tasapisi toimub taastumine. Nagu elus ikka, kord oru põhjas, siis jälle poolel teel mäkke. Jo oli sedagi vaja, et selgineda. Fred Jüssi järgi, kui oled aidanud ühte inimest, oled aidanud inimkonda. Ja parem tee selleks on iseenda aitamine. Kui sa ei saa mulle head teha, siis ära tee vähemalt kurja. Mäe tippu jõudmisest on  nii palju  arvata, kui endal sinna kaasa on viia. Saade mõtlema panevaid tarkuseteri täis, kus ivasid endalegi võtta. Järgmisel pühapäeval teekond jätkub kell 14.05 raadio 2-s ja saates Hallo, kosmos.

Aga härmatis kaunistab hämarperioodi, luues uued olukorrad, uued vaated ja teistmoodi ilu. Mõnus on vaadata karges külmas tossavaid korstnaid ja valgust kumavaid aknaid, sest nende taga on soojus ja elu.

On sünnipäev jälle

 Täna kell 19.10 teatud hulk aastaid tagasi sündis ilma poisslaps virmatulede välkudes. Jo tahtsid virmalised pimedamat aega sel puhul valgemaks ja värvilisemaks teha. Nimeks sai uustulnuk endale Reigo ja kisa tegi ta ka kõvasti. Rahmeldas ennast tugevaks poisiks ja kõndima hakkas ka varakult. Eks tõttab nüüd ka kiirelt pead tulle pistma. Palju õnne sulle, väänikas!

Sektorite selginemine

Nüüd on siis nii, et rikkuse sektoris on kõik ok, jääb veel rikkust ennast oodata. Täna said viimaks ära saetud ja laotud kõik puud, mis seal mind siiani on seganud ja hinge rahutuks teinud. Õhtupimedas paika üle vaadates tundus ruumi nii palju olevat, et tee või  lillepeenar sinna, siniste lilledega. Võttis muigama. Aga ainult niikaua, kui meelde tuli, et kunagi siin ju olid lilled – pikk rida daaliaid kõikmõeldavates värvikombinatsioonides. No üldiselt on nii, et peab tõde tunnistama: emotsioonid on mul alati valitsenud mõistust ja viimasel on tükk tegemist, et end maksma panna. Eks see tuli mul järjekordse tõdemusena meelde ka siis, kui väljast tuppa tulin ja läkastama hakkasin. Puslak pole sugugi möödas ja puude ladumine pole sellises seisus just tervistav tegevus. Aga ära tegin ja hea emotsiooni sain.

Täna hommikupoole sai veel terrassi uksele liiste pandud, naisteka kombel. See väljend tähendab siinpool seda, kui meesteta naised üritavad meeste töid teha omal kombel st naise mõistuse, jõu ja oskusega. 

 Aga tihased teevad isolatsioonivahule kambakat ja on jõudnud päris palju pahandust teha. Kusjuures see pidi neile väga halvasti mõjuma ja poegade ilmaletulekut pidurdama.

Tänane öö tuleb aga külm. Viimaseid puid riita ladudes oli kuulda, kuidas kasvuhoone klaasid häälekalt saabuvale külmale reageerisid.

Veidi kokkuvõtteid

No küll on tegu, osa aiablogijaid kavatsevad jääda väljateenitud talvepuhkusele. Et rohenäpud annavad valitsuskepid päkapikkudele ning jäävad niimoodi tubasteks. Minusugune naiivne algaja ei taha sellega veel kuidagi nõustuda. Pole sellega ka kunagi tahtnud leppida, et pime ja külm aeg lõpetab ära aiatööd. Ikka kisub välja, kui ilm vähegi lubab  ja kui ikka tahtmine peal, leiab ka alati midagi seal nokitsemist. Vähe küll ja seegi nagu rohkem moepärast, aga päeva saab kirja ja hing vähe rahulikum sees.

Täna lõikusin veel lillede pealseid. Neid olen võtnud nii, kuis ilusam tundub ja lahkus lubab. Ühekorraga pole raatsinud tegutseda. Kohati on ka nende sügisvärvid nauditavad ja äraõitsenud seemnetutid. Nende viimastega on mul küll sel aastal vähe kõhklusi. Nimelt on nad sel pikal ja soojal sügisel kõik hästi valmida jõudnud ja isekülvi võib tulla palju. Kahetsusega nentisin ka, et vaatamata minu suurele igaaastasele küpsevale kompostihunnikule on mul sellest väärt kraamist ikka ja jälle puudus käes. Praegugi vajaks mu lillepeenrad hädasti seda värki lisaks. Samuti rohimist, sest pikk ja märg sügis on lasknud järjekordselt umbrohul pead tõsta.  Vat seda nüüd küll see märg ja külm sügisilm ei kutsu tegema.

Mis veel silma jäi, oli kiviktaimla. Nende padjandid on endiselt oma loomulikes värvitoonides ning nauditavad ka sügisel rahulikus ilus. Endiselt kaunid on ka helmikpöörised, täpiline iminõges. See-eest enamus kõrgemaid püsikuid on oma lehed lasknud külmal ära võtta ja ilu minetanud. Ma siiski arvan, et pole mõtet peljata kiviktaimlate töömahukust, miks üldse peaks? Ja kust küll selline arvamus pärit? Mis vahet on kiviktaimlal ja tavalisel peenral, korrashoidu vajavad mõlemad.

Nüüd, kui aia tegelik suurus hakkab välja paistma, kuna kõik rohtne on eemaldatud, tõusevad esile okaspuud ja ka pügatud hekid. Viimased on ikka väga heaks taustaks olnud aiakirevusele, kuigi vajavad hoolt.

Rõõmu on pakkunud sel sügisel roosid, kuna on vapralt nõrgemad külmad üle elanud ja pikalt õieilu andnud. Tänaseks on alles vaid majalähedased punased õitsejad, aiarooside õitsemine on tänaseks külma poolt lõpetatud.

Ma arvan, üha enam võiks panustada värviliste lehtedega põõsastele või nendele, mis sügisel pikalt ilusat värvi näitavad. Eriti sel sügisel oli näha selliste aedade eeliseid. Kahjuks olen oma aias vähe kasutanud kukerpuu sortide võimalusi, sest maapinda olen pidanud liialt saviseks nende edukaks kasvatamiseks. Praegu tuli tahtmine ikkagi katsetada. Hariliku kukerpuu punaselehine vorm ning thunbergi kukerpuu sort “Silver Beaty” kasvavad küll normaalselt, kuigi ma ei ütleks, et viimane oma sordile omaseid tunnuseid piisavalt demonstreerinud on. Liiga roheline teine. Aias aga tõusevad lehtede langedes esile puude tüved ja võrad. Valged kasetüved toovad  pimedasse sompus päeva meeldivat sära ja graatsiat.

Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et on olnud imeliselt ilus suvi ja sügis. Hea on elada loodusega ühes rütmis ning saada sellest kõigest vahetult osa. Veel on hea tõdemus, et blogimine on üks ütlemata mõnus tegevus, mis liidab sind teiste blogijate ja lugejatega ning kogu su tegevusest ja looduse ringkäigust jääb märk maha. Päris hea on tagantjärele vaadata ja meenutada.

Pikad ja pimedad sügisõhtud annavad aga võimaluse piiluda teiste tegemisi. Nii palju on ilmas uut ja huvitavat. http://noels-garden.blogspot.com/

http://www.ut.ee/botaed/index.php?module=2&op=&xid=&dok_id=230 

http://www.rhs.org.uk/Shows-Events/RHS-Chelsea-Flower-Show/2010

http://apps.rhs.org.uk/advicesearch/Profile.aspx?pid=584

http://www.oudolf.com/piet-oudolf

Sildipilv