Vanast lahkudes

Aasta viimasel päeval ja üldse viimastel päevadel on kombeks meenutada olnut ning seada plaane või soove uueks eelolevaks aastaks. Tuleb tõdeda, et on olnud igati huvitav aasta.  Palju vabadust, nägemisi, märkamisi, mõtisklusi ja vähesega leppimisi. Saan olla paljustki tänulik mitmete inimeste, paljude asjade, olemiste eest ja ka iseendale oskuste eest, mis päris hätta pole lasknud jääda. Tõsi, nii mitmeidki kordi on olnud piiripealseid olukordi, kus pole kindlust homse päeva suhtes, kuid sisemine teadmine, et kõik laheneb, on jätnud rahulikuks. Ja lahendus on tulnudki. Olen olnud hoitud ja kaitstud. Põhitunne on vabadus, nii füüsiline kui hingeline. Lõppkokkuvõtteks on olnud väga hea aasta.

Aasta alguses oli küll palju pingeid, jõudemonstratsioonidele alistumisi ja vastu hakkamisi. Olin põrgus. Kevadise maikuuga saabus otsustav vabadus, mis tõi kaasa rohkesti toredaid avastusi looduses, inimestes, tunnetes, iseendas. Sain elada loodusega ühes rütmis ja näha kõike vahetult. Ja milline õnn on olla laupäevad-pühapäevad ning pühad inimese kombel vabad!  Jaanipäevad, jõulud…Super!

Nii nagu oli erakordne see vabadus, nii pakkus ka loodus kõike nauditavat. Siiani välja. Soe kevad, suvi, pikk ja värviline sügis, erakordsed tormid, äike. Rohkeid õisi andsid sirelid, iirised, liiliad, roosid – kõik, kes võtsid nõuks õitseda.

Just praegu sain Jõgevamaalt uue aasta kaardi, kus kolmandat kuud õitsev näsiniin peal. Kas pole erakordne! Ja ilus!

See kaart tegi südame tõeliselt soojaks, kuna oli meie keskkonnakaitse õpetajalt. Märguanne puude ja looduse kaitsmise eest. On väga oluline tunda, et sa pole selles võitluses üksi. Olen väga tänulik.

Ettevõtluskoolitus oli üks igavesti vahva kogemus ning grupiga suhtleme siiani.

Hästi läks õpituba. Sain maha projektiga ja veel nii mõnegi asjaga. Positiivseid elamusi on pakkunud aiablogi pidamine ja nii palju uusi tuttavaid ning häid sõnu, kui läbi selle on tulnud, pole au olnud enne kuulda.  Lapselaps pudenes ka juurde, lõpuks ometi üks preili ses poiste väes. On nii paljudele asjadele olla tänulik.

Kogu selles puhvertsoonis olemist, mis uue aasta esimestel kuudel läbi hakkab saama, olen võtnud täie naudinguna. See ongi vähe kummaline, sest majandusaasta aruanne küllust ei paku. Saab selgeks, kui oluline on tunne su sees ja mis ta sinuga teha oskab. Vanast lahkudes jätan lõplikult hüvasti ka nende negatiivsete tunnetega, mis sel aastal ülesse kerkisid ja elamist kippusid ahistama.

Uus aasta tuleb uute väljakutsetega ning lõpetab kodus olemise. Eks tuleb uskuda oma tegemistesse, siis usuvad sind ka teised. Soovid, mis mahuvad nelja sõnasse, sisaldavad oi, kui palju.

 ARMASTUST! VALGUST!  KÜLLUST ja RÕÕMU!

Päikesetormid siseruumides

Aeg-ajalt käivad Kullerkupu tänava siseruumidest üle tõelised päikesetormid. Kõik, mis oli enne koha peal, ei ole pärast seda enam mitte. Ja kuigi mulle on kogu aeg tundunud, et mu elamine sisaldab suhteliselt vähe asju, saan tegelikust olukorrast aru siis, kui kiirtemöll oma töö on teinud. Puhas illusioon. Õnneks on toanurgas toalillede vahel krokodill oma hambulise suuga, mis siiamaani on vallatlejaid taltsutanud ning lausa lillelembiks neid minna ei lase. Vahel on peal ka päkapikuhirm ja siis poetakse korraks ema kaitsva tiiva alla. Viimati sai selgeks, kuidas kraapsjalga tehes vanaema tantsule paluda ja siis niimoodi keerutada, et pea ringi käima hakkaks. Vanaemal muidugi. Musa käivitamine ei ole tänapäeva laste juures mingi kunsttükk. Ja alles see oli, kui hoolitseti selle eest, et akvaariumikaladki saaksid moblaga kõneleda.

Nii võiks isegi korra lõkerdada, hakkaks hingel hulka kergem. Muidu on nendel piltidel veel kõik kontrolli all ja vaibad seal, kus olema peavad. Poisid ise kui pailapse kehastused. Jääb lisada, see kõik on nagu ajakirjanduslik trikk, teadagi.

Mõnel õnnestus selles möllus oma sünnipäeva pidada – üks kordki jõulude ajal.

Ja need päkapikud – pooled omad, pooled laenatud – soovivad kõigile

HEAD VANA-AASTA LÕPPU!

Ah, jaa. Täna sai ikka vähe nalja ka. Maarika kurtis, et tal on 4 vaba päeva ja ta ei oska nendega midagi peale hakata. Hihii!

Keset tormist olemist

Hetkeks on ühel pool maja päike, teisel pool vihm ja siis haarab maru, pimedus ning tuiskav vesi kõik endasse. Puud on kui hullumeelsed selles tuules. Peenikesed painduvad rohkem, kui väärikalt jämedad. Kaugemalt paistab üks teeäärne sellele kõigele järele andnud olevat. Lootusetult hingekese loovutanud. Oksaraage vedeleb igal pool maas lademeis. Hea, et niigi. Kõik oksad väljas on veepiiskade paine all ja maapind on lootusetult vesine. Ainuke kuiv puuke on toas jõuluehteis. On keskpäev, kuid tuleb süüdata toas tuled, et üldse midagi näha.

Vooluta pidi olema 43000 majapidamist. Patric on ära käinud, Quirin möllamas ning Robert tulekul. Soojarekordid purustatud. Tänane päev näitab 9 soojakraadi ja lumest pole mõtet enam unistadagi. Parim soov on see, et kõik me ümber ja pea kohal terveks jääks ning loodus lõpuks rahuneks. Praegu käib sulaselge koha kätte näitamine, kes tegelikult looduse kroon on. Siin ei tule Ninasarvik ega Oravate partei kõne allagi, need ei aitaks isegi siis, kui käsi peseks kätt.

Vaatamata kõigele sellele möllule pean tõdema, et praegu on olnud viimase aja parimad jõulud. On olnud tasapisi tundesse sisse minemist, olemise nautimist, mõtisklusi nii heas seltskonnas kui ka küünlavalgel iseendaga. Ma ei saa isegi öelda, et lume puudus  mind praegu nii väga häiriks. Kunagi varemalt ehk oleks küll. Läbi elu tormates ja paremaid tunde ees oodates ei suudaks tabada hetke ilu.Või on siin midagi muud mängus. Kõik negatiivne on kuhugi tahaplaanile jäetud ning positiivsed sõnumid läheduses. Nii on see praegu ja enda sees. Väline on midagi muud.

Õhtuks on oodata jällegi maru 30 m/s. No tõesti, hoia ja kaitse!

Palve Vahur Kersna raamatu “7×7” tagakaanelt:

Tuhande nimega Nimetu
kõikjal ja mitte kuskil
aegade algusest igavesti
igaühes ja kõik me sinus.
Ole tänatud elamistväärt elu eest.
Pööra mu pilku, säti mu sõnu,
suuna mu samme, mõõda mu mõtteid nii,
et ma toimetaksin siin planeedil kaua,
terve ja õnnelikuna.
Saada mu teele rõõmu ning
väge seda teistelegi pakkuda.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
Nii sündigu.

 

Jõulusoovid

Pööripäeva pööramistes

Päikse soojast pesast tõustes

Jõulurahu vaikses säras

Saada salasoovid teele

Oma rada vaikselt käies

Olgu hingesõber ligi

Süda avatuna hoides

Rõõmu jätkub läbisegi

Jäägu aega kuulatada

Silmadega silitada

Kätepaaril puudutada

Hingel endal tunnetada

Lillesilmad ilu loogu

Kõrred sääri silitagu

Lehelised kauneil ilmeil

Leebust toogu ajal pingeil

Tuul see ilmas tuhisegu

Lillehaldjaid liigutagu

Metsavaimud tantsu löögu

Puudevaimud pingutagu

Päike elavust toob ilma

Kuu koob salapära silma

Tähed kõrgel taevailmas

Vikerkaar loob omad sillad

Vihm teeb puhastuse pinnal

Hallaöö loob kargust ilma

Lumi tekiga kõik katab

Musta valgeks teha mõistab

Oska hoida seda ilu

Märka igat hingeviivu

Päike jõudu juurde andku

Salasoovid hinges täitku

Hetke tabamas

See oli tõepoolest vaid hetk, kui päike silmad lahti tegi ja maapinnale pilgu heitis. Kogu detsembrikuine aed sai imelise väljanägemise tänu erilisele valgusele, mis päike väga-väga madalalt ja lisaks veel pilvede alt paistes tekitas.

Mulle meeldib see valgus. See on teistsugune, kui lihtsalt päikesepaiste. Pehmem, värvilisem, müstilisem.

Sügis detsembris. Kõik on õige. Alles kahe päeva pärast algab talv.

Mulle meeldib ka see meie ühise parkmetsa kolletunud rohu värv. Lokib kuidagi pehmelt ja ühtlaselt.

Ja rohujuuste värvitoon on täitsa kütkestav.

Sisekurvi jääv mänd, mida kohe kuidagi ei raatsinud maha võtta, selle asemel käime naabri-Ingege teda hoopis pügamas. Ongi sellest kaunimaks ja tihedamaks läinud.

See pilt on küll puhtalt haraka pärast üles võetud. Peitepilt, kes otsib, see leiab. Kuigi loodusseadusi järgides leiab kähku. Kõik ju pürgivad aina kõrgemale ja kaugemale, kus kvantitatiivne ülevaade ümbritsevast ja võimutunne saadaval.

Jõulukuulid kaunistamas koduteed.

Ja nüüd veel üks imelise valguse pilt, veidi lahjem küll kui esimene.

Täna sai veidi vetejookse juhitud, aia taguses metsas risu lõkke jaoks kokku kogutud, ühist sõiduteed parandatud-riisutud, veel viimased lillede pealsed kõrvaldatud, lumeroose imetletud, värve vahitud, harakaga jutustatud ja sellest kõigest puna põske saadud. Muid tähtsamaid tegemisi oli ikka ka.

Aegade mitmekesisus

Ongi saabunud kätte aasta kõige pimedam nädal-poolteist ja juba vahetult enne aastavahetust hakkab valge aeg tasapisi pikenema. Keldi kalendri järgi sünnib Päikesejumal uuesti detsembris, kui päev hakkab pikenema. Täna tõusis päike (mida näha ei antud) 9.15 ja kavatseb loojuda 15.20. Öösel kell 2.47 loodi kuu viimane veerand ja täna on neljas advent. Avatud on taevaväravad nii heale kui kurjale ja üheks negatiivse eemalepeletamise mooduseks on tulede kasutamine ning küünlaleek.

Väljas on seekord just selline ilm ja olukord

, kus muru on kohati vee all ning jalgealune lirtsub. Aed pakub rohelist värvi ning peterselligi võid toidulisandiks peenralt tuua.

Mändide alune on vett täis ja pakuotsad ei meelita endile toetuma.

Lähipeenardes on lumehangede asemel võimalus jälgida erinevaid toone, ka rohelise omi.

Hüatsindinupud ajasid aga aastaaja tunnetuse täiesti sassi. Punnitavad siin prisketena ning unistavad ennastunustavalt kevadisest päikesepaistest.

Sellisena jääb siis meelde tänane päev.

Aasta ja 10 päeva tagasi, ehk 8. detsembril 2010 nägi meenutuseks aed välja selline

Tuli tegeleda lumerookimisega novembri lõpust peale ja kevadeni välja.

Lumesahad olid pidevas tööhoos ja lumi kahandas omavalitsuste rahakotte kuuldavasti tublisti. Minu lumelabidas sai sisse tõsise mõra ning sel aastal tuleb (kui tuleb) käiku lasta järgmine. Musklid olid pidevas kasutuses ning häireid kaalus püsimises ei täheldanud. See aasta on toonud uue olukorra ja lume vastu võitlemise asemel tuleb hakata võitlema ülekaalulisusega.

Hea ja halb on põimunud läbisegi ja olukorrad näitavad variantide mitmekesisust.

Kulinaarsed üllatused

Täna tuli mulle Margus külla, tuues kaasa isevärki külakosti – enda kasvatatud kartulid, sordid `Rotte Emma`ja `Blaue Elise`. Juba kujud teistel iseäralikud rääkimata värvist. Sai siis koos koorega potti pistetud, lisanduseks paar küüslauguküünt, meresoola ja köömneid. No nii, pole kunagi minusugune mõistnud niimoodi lihtsaid kartuleid keeta. Maitse igatahes hoopis huvitavam. Ja taldrikul lihtsa söömaaja juures nägid nad ütlemata kenad välja

lilla ja roosa kõrvuti. Nii ilus ja pidupäevane. Mõtlesin, et küll oleks vahva oma pere tähtpäevadeks selliseid kasvatada ja lauale panna. Kõige igapäevasem toiduaine muutub kohe nii pidulikuks. Üllatus, üllatus.

Ja need iiriste kataloogid nii Inglismaalt, Ameerikast kui ka Austraaliast! Vau, kui ilusad ikka!  Need võivad isegi minu hinge hakata seest sööma. Konks sai koos söödaga ette visatud. Vaid aja küsimus, millal ma sellesse kinni jään. Kui ikka veri rikutud, siis ei aita siin midagi. Soodsate tuulte korral on mõni neist minu aias.

Üllatustest veel niipalju, et maad hakkas täna katma valge lumekiht. Ma arvan, see oli nüüd küll eel-eelmäng. Aga ikkagi oli.

Esimest korda on roheline

…vaipkate katmas maad, kui Ragne oma sünnipäeva tähistab. Veega ka veel korralikult loputatud. Aga palju õnne Sulle veel kord! Valgust ja sära ja südamesoojust ja kõike muud, mis vaja!

Tagantjärgi soojad õnnesoovid ka Muhedikule! Teadupärast tema vaip oli sel päeval valge.

Lisan teile siin ka tulede sära, mis linnas täna kinni püüdsin ning päevadele pidulikkust lisab.

Kas pole liigutav oma tähtsat päeva pidada, kui kogu ilm püüab olemist ilusamaks teha, sära jätkub nii tuppa kui ka õue ning terve kuu põhisõnum on armastus, hingesoojus, üksteisest hoolimine, tänulikkus, igavikulisus? Kõik pugemas põue läbi pühadeootuse.

 Aga autocadis tehtud töö jõudis õnnelikult lõppsirgele. Punnimist ja põrnitsemist kui palju. Tagantjärele tundus, et oi, kui lihtsalt see käib, kuigi nägin ikka tõsist vaeva. Kasutasin lõpuks kergemat teed, kui koolis õpetati ja jõudsin samuti sinna, kus jõudma pidin. Tänu Merikese mehe paarisõnalisele suunanäitamisele. Vähe käidud rajad võtavad ikka parasjagu energiat ja nõuavad, et neid avastataks.

Linna kärast ja tuledesärast käib siiani veel silme ees ringi, jääb loota, et hommik on õhtust targem.

Ikka endine

… seis on aias. Muru on roheline, puudelt puuduvad lehed, tiigist läigib vesi vastu ja kraadiklaas näitab plusskraade. Ainus teemasse mitte kuuluv nähe on säravad  jõulutuled maja küljes. Kuidagi ajaliselt või klimaatiliselt ei sobi kokku. Aga hakkab juba sellegagi ära harjuma või pigem sellega, et väljas soojad ilmad. Ja jõulud ei sõltu ju ometigi sellest, kas lund on või ei ole. Nad tulevad ikkagi.

Põhja-Rootsis pidi meetri jagu lund maas olema ja aina juurde sadama. Muidu ma seda polaarööd ja -päeva eriti ei kadesta, kuid pool sellest lumekogusest võtaks küll siia maile. Ega õetütrel Railil sest kahju polnud kah, lubas kohe lumepilved siiapoole teele saata. No tore on.

Täna sai hulgutud vihmamärjas metsas, nii et koju jõudes ühtegi kuiva kohta peale kummikutes varvaste mu ihul polnud. Isegi külm ei hakanud. Mets oli täis kitsede poolt tallatud radu ja metsanotsude poolt ümber pööratud murukamarat. Kitsed näikse kasutavat ühtesid-samu teid ja inimese jalajäljed neid radu küll ei olnud loonud. Kauniks on läinud sihtide- ja raudteeäärsed kuused, mis vabalt päikest ja valgust on saanud vastu võtta. Kadakat vaid metsast ei leia, tükib teine ikka inimese lähedusse. Võib-olla tal oma missioon täita. Ennevanasti usuti, et kadakas lepitab inimest loodusvaimudega ja aitab kõikidel asjadel edeneda ja õnnestuda, kui ikka ise ka õige mees oled (See viimane lausepool on minu väljamõeldis). Kadakatoss aga hävitab pisikuid enda ümbert, kadakast nõu säilitab aga nii vett kui ka toitu hästi. Kadaka õietolmu kutsuti õnnistavaks vihmaks. Sellised tarkused leidsin Metsamoori ravimtaimeraamatust lisaks.

Kohati sõitsid täna taevas kuldsed pilvetupsud ning nende taga võis märgata helesinist taevast. Aknast seda valgusemängu jälgides jäid ette veel kasepungade- okste loor, mis kõik koos muutsid olemise müstiliseks. Päike on end näidanud ja täiesti olemas.

Tähtis päev keset pimedust

… on täna Karinil. Numbrid, mis tal ette viskavad, ei pretendeeri veel mitte mingile õigele vanusele. Ühesõnaga nõnna noor veel. Aga mul viskas  kodus tema auks toakask õie välja

Küll ta teadis, et jälle üks aiafänn pidusäras kaunim välja tahab näha. Igatahes õnne talle ja rohkesti katsetusi, sest nagu kuulda on, ei ta lepi valmis aiaga; vaja pidevas loomingupalavikus olla. Juurdugu su aias kõik vitsad, mis juurduma peavad. Ja vaata, et sa luuda õiget pidi hoiad, muidu läheb see ka veel roheliseks, mu soovidel on nii suur jõud taga. 🙂

Täna tegin tütrele hobuseraua

uksele panemiseks. Kase- ja kontpuuokstest. Praegu on veel ülevalt traadiga haarad omavahel ühenduses, et paremini koolduksid  kuivades. Liimipulgad said nii täpselt otsa, et midagi enam lisada polnud võimalik. Peab veel sõnad peale lugema, et kõik hobuserauad mõjuvad siis, kui nad otsapidi üles vaatavad.

Väljas on nagu on. Eile oli isegi päris mõnus aknast vaadata, kui lund tuiskas. Tänaseks pole sest pingutusest suurt midagi järel.

Kes tahab jõulumuusikat kuulata, siis Maarika saatis mulle lingi, mis mul pidevalt töös. Võibolla sobib kellegagi veel kokku.

http://www.somafm.com/xmasinfrisko.pls