Archive for jaanuar, 2012

Linnuriik

Minu meelest väga huvitav nähtus on see, et kui eile, üleeile olid magnettormi päevad, puudusid mu aiast linnud peaaegu täiesti. Täna on platsis selline hord jälle. Muuhulgas ka neli pasknäärt proovivad oma suure kohmaka kehaga toitu kätte saada toidulaualt. Minu jaoks on see lindude erinev hulk mõistatus. Tavaliselt on neid siis veidi vähem, kui ilm läheb soojaks. Eile seda ohtu polnud. Kas keegi teab mind targemaks harida?

http://www.eoy.ee/talv/Maaramisabi.html

Salu- ehk sootihase kohta on vahva paarilise leidmise jutt. Kui emaslind võtab vastu isaslinnu poolt antava seemnekese või muu toiduiva, on see märk nõusolekuks ja edaspidi jäävad paarid kokku. Mõistlik valik. Miks mitte moodustada paari sellega, kes mõistab hoolitseda. Aga ei, edaspidi läheb nii nagu ikka. Emaslind teeb pesa üksi ja kannab ka pesamaterjali ise kohale. Noonoh.

Talv on täitsa olemas

On hea olla soojas toas, kui  aga nina välja pistad, tunned tõelist talvehingust. Lumi sätendab ja krudiseb jalge all ning pikki jalgsimatku ette võtta ei taha. On üks tubane aeg, kus on võimalus, ei, pigem kohustus raamat jälle kätte võtta. Üks neist on rahvaloendaja loendusjuhend, kus A4 lehti 174 tükki. Vaja selgeks teha ja küsimustele vastata. Tundub, et koolipoisipõlv jääb mind igaveseks saatma.

Teine raamatuhunnik puudutab aiandust igas rakursis. Sattus mulle kätte Brigitte Kleinodi “Koduaia arukas kujundamine”, mis tundubki päris arukas.  Arvasin, et tean lilledest pea kõike, kuid nii mõnegi tarkusetera leian Reet Palusalu “Taluaia taimedest”. Kasvõi selle, et lindudele meeldivad siilkübara seemnetutid. Lõikasin enda omad sügisel maha ja aedmonarda omi ei näiks eriti keegi külastavat. Huuga-puugandust (õe väljend, minu huvi) ja aiandust seovad omavahel Maria Thuni raamatud, mil praegu, kui suvises aias toimetamiseks tundub aega olevat küll ja küll, kutsuvad järele proovima. Noh, ja siis veel Toivo Niibergi “Lõhnade maailm”, mis osalt ka aiandust puudutab.

Lisaks veel üks hunnik, mida ei hakka kirjeldama, kuid on minu meelest ka lugemist väärt, eriti Louise L. Hay. Hoiab su väärtushinnanguid ja õpetab ennast armastama. Väga keerukas ülesanne enamasti kõigil. Tugitooliteater käib.

Kuna mul on jätkuvalt probleeme teiste blogidesse kommenteerimisega, soovin enda omas Thelale edu ja loomingulisust aiaettevõtte majandamisel. Rõõme oma töös!  http://www.aavikuemand.ee/

Seemneteemadel tahaks lisada, et enamus püsikud idanevad tõesti halvasti. Siin peaks seda ka teadma, millal mida külvata, sest osa neist vajavad läbi külmumist. Enamus seemned tuuakse mujalt sisse ja pakendatakse meil ümber, ka Eesti Sordiseemne omad. Jälle üks haru, mis on ohjad käest andnud. Venemaa seemned olid päris head, kuid pole Euroopa Liidu liige ja keelustati. Head kaalikaseemet pole mina enam saanud. Noh, osalt on ka ilm meil selline olnud, mis pole kasvuks talle soodne.

Ja turbamuldadega peab tõesti ettevaatlik olema. Kõik ju oleneb sellest, mida ja kuidas sinna sisse  segatud on.

On üks imelik hommik, sest sõpru linde ei näikse üldse olevat. Vaid isand pasknäär patseerib ümber söödamaja.  Ma ei mõista, kuhu nad küll kadunud on? Juba mitmendat päeva on linnurestoranid tühjavõitu. Magnettormide mõju või? See-eest päike ilmutab end üle hulga aja taas. Üksikud lumeräitsakad liuglevad aeglaselt õhus. Lumel näen jällegi aiasõbra jälgi – mink on taas tuuritanud ning pisinäriliste elud ohus. Aegajalt kaovad ta jäljed lumekuhja alla ja tiik meeldib talle endiselt.

http://www.eoy.ee/talv/Maaramisabi.html

Aed on täis jälgi, muuhulgas ka kassi omi.

Draakon on au sees ja positsioonil endiselt. Oravapoisil on aga kiire olnud, hüpped on autasu väärt.

Aiakursus

 

Selline värk on nüüd plaanis ja püüan sellega hakkama saada. Tuleb power-pointi esitlusena, illustreerivate piltidega ja nii nagu mina tean ja oskan. Kuna aega on vähe, siis  on tihedus suur. Neljas kord ongi praegu natukene liiga palju korraga.  Võib-olla tulevad väikesed muudatused. Üks kord jääb veel reservi, oleneb kevadest ja sellest, kuidas kõik õnnestub. Ja kui grupp tuleb hea ning soovijaid jätkub võib suvel mõned aiakülastused ette võtta meie oma lähemas ümbruses.

Püüe mõista

Tuleb tahtmine tsiteerida Eckhart Tollet. Leidsin midagi enda jaoks olulist ja tabavat.

Nii kaua kui mäletame, on lilledel, kristallidel, vääriskividel ja lindudel olnud inimhingele eriline tähendus. …Kui inimeste tajud jõuavad teatud tasemele, suudavad nad tunnetada elu jumalikku olemust, seda igas olendis ja eluvormis olevat teadvust või vaimu, näha selle ühtekuuluvust nende oma olemusega ning armastada seda siis kui iseend. Kuid enne selle juhtumist näeb enamik inimesi vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemust olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga….

…vastsündinud eluvormid: imikud, kutsikad, kassipojad, talled ja teised. Nad on haprad ja õrnad, nad pole veel materiaalsusesse kindlalt kinnistunud. Neist kumab veel ebamaist süütust, armsust ja ilu. Nad vaimustavad isegi üsna tundetuid inimesi.

Järelikult, kui oled ergas ja vaatled mõnd lille, kristalli või lindu, ilma seda mõttes nimetamata, saab sellest sinu jaoks aken maailma, millel pole vormi.Tekib sisemine, olgu või väike avaus vaimuilma. Just seetõttu ongi need kolm valgustunud eluvormi mänginud iidsetest aegadest peale nii olulist rolli inimteadvuse arengus. Meenutagem, et juveel lootoseõies on budismi keskseks sümboliks, valge lind – tuvi – kujutab aga kristluses püha vaimu. Nad on ette valmistanud pinnast planetaarse teadvuse sügavamaks nihkeks, mille inimliik läbi peab tegema. “

Kõik, mis kajastub su mõtteis, kajastub sind ümbritsevas. Kui vaatled lille ja näed seal midagi enamat, hakkad mõistma ümbritsevaid toimimisprintsiipe paremini. Siis ei torma sa elu hävitama, vaid jälgid rikastumise mängu ja oled tänulik. Vaadates lille ja mõistes, võid endagagi sõbraks saada.

Kui poleks musta, ei oskaks hinnata valget

Alles ta tuli ja juba on saanud teda palju. Lumeveskid jahvatavad iga päev väsimatult. Täna veel jätsin katuste rookimise homseks, lootes, et siis pole ka enam hilja. Lehtla ja kõrvalhoone katuste äginat on kuulda tuppa, kui tahta kuulda. Miski mu sees peab aga rahupidu.

Lume rookimisest on saanud päeva vahetu osa, nii nagu lumesaha ootusestki. Tänavune sahatöö lisab eelmise aasta omale kiidusõnu tagantjärgigi, sest mehed on teised ja teod samuti. Ilma halvata ei oska hinnata head, võtad liiga enesestmõistetavalt. Tänavune tegija teeb nii ettevaatlikuks, et pean targemaks tema tegevusel silma peal hoida. Eile pidas ta vajalikuks lumehunniku tekitada otse võrkaia vastu, kuigi ruumi selleks oli mujal küll ja küll. Mis on aga tänapäeva võrgud ja aiad? Korra on, kui raha tegemise eest maksad, pärast vaata ise, kuidas edasi kestab. Teine hunnik on meie ilusa männi all, nii  et oksad lendavad. Lumevaalud jäävad keset sõiduteed juhtidele üllatuseks jne. Mis kurta, täna selle eest, et üldse tuleb. Ja tuleb tänavune alles õhtu eel, mitte nii nagu eelmisel aastal kohe hommikul. Lahtiaetud tee läheb rattaidpidi naabri haljasala mööda, mis sest kevadel järgi jääb, kes teab. Ime, et keegi algul sinna autoga sisse ei sõitnud, maa külmumata ja tee kõrvalt mülgas. Tegemisel ja tegemisel on ikka suur vahe sees.

Pannes nüüd tõrvapintsli kõrvale ja lülitades end hoopis teisele lainele, tuleb tõdeda, et päevad kappavad endise hooga. Või õigemini on pöördvõrdelises liikumises minu tegemistega. Mida vähem korda saadan, seda kiiremini päev kaob. Ausalt, on saabunud see aeg, kus hakkab siiber saama. Tuleb ennast ikka rakkesse panna või kellegil lasta panna, siis võib sust ka asja saada. Kahe nädala pärast lõpeb pikale veninud puhkus. Viimane aeg, sest pikapeale võib nautimisest saada mandumine.  Hea meelega naudiks edasi, kuid ilma mandumata. Täielik tamas.

Talveselgroost kevade poole

Kamin köeb, lumi on roogitud, linnud söödetud, taimetee aurab tassis ja arvutiekraan särab ees. Tuleb eluga rahul olla, või mis?

Meie kandis on maas paks lumevaip ja iga päevaga on tulnud lisaks, pehmet ja kohevat lund. Ametlikud andmed ütlevad 20 cm, kuid mul on tunne, et see kogus on meie pool küll ületatud.  Täna käisin kontpuuhekilt ja elupuudelt lund maha raputamas. Eks oleks seda varemgi tulnud teha, kui pouslak poleks seganud. Hekk on jällegi vormist väljas ja täiega lookas. Kevadel tuleks suuremat sorti noorenduskuur ette võtta.

Linnukesed pakuvad vaatemänge tõelisest ja tõsisest päriselust. Nende eri parteid on siiani päris hästi omavahel klappinud ning isegi varblased pole viitsinud dominante mängida.

Kui mõnel pool on tihaseid  jäänud vähemaks, siis siinpool on otse vastupidi, kõike on rohkem. Eelmisel aastal oli tunduvalt vähem isegi varblaseid. Ja tihased juba laulavad veel peidus olevast kevadest laulu. Talvepakast kuulutavaid leevikesi näeb vaid harvem, ei tea, kas peaks ütlema jumal tänatud? Eri parteid käituvad toiduga erinevalt. Tihased on oma energiaga laiutajad.  Võtavad naks toidupala noka vahele ja lennuga lähema puu otsa nosima. Varblased on kavalamad, nemad ülearuseid liigutusi ei tee. Kui juba süüa, siis korraga ja korralikult. Ja üleüldse näikse neile teravilja rasvapallid kõige rohkem nokka mööda olevat. Pisikestele sinitihastele samuti. Eile sundis nende aplus mind ainult nende pärast poekäiku ette võtma. Minu kaunis terrassilatern on aga juba põhjalikult sisse õnnistatud. Tuleb see nende tegevus pöörata heaks endeks, muidu võiks seda nimetada korralageduseks.

Eile õnnestus mul pilatese trenni pealt passida. No et mis ja kuidas ja kui… Lihtsad ja mõjuvad harjutused, kuid mulle tundus, et tuleb kodus enne hakata end vaikselt vormi ajama, muidu võib toss esimese kümne minuti jooksul välja minna. Nii nõrgukeseks pean end praegu.

On ütlemata mõnus kuulda ja kohtuda aegajalt oma sõpradega. Noh, sa tead, et nad on kuskil olemas, toimetavad ja elavad oma elu ja siis viivad teed korraks jälle kokku. Nagu mingi kontroll, ah, sa oled ikka olemas, alati mu jaoks, kui vaja. Igaühel oma missioon täita su elus. Vahel on mõnel selline, millest ta isegi ei tea. Ja mina enda oma samuti mitte.

Iga päev toob valgust rohkem ellu ja elu täis kevadet lähemale.

Reedel 21.40

võib vaadata ETV-st “Vallatuid kurve” ja Terje Luike, meie aiaklubi esinaist. Vot nii. Mina vaatan kindlasti, sest see oli mu lemmikfilm nooruses ja Terje kaksikõdede rollis hästi populaarne.

Kuidas tal aga läks aiakonkursil?

Detsembrikuu vastuvõtul jagas auhindu ja tunnustust Ene Ergma ning üritus oli olnud soe ja siiras. Terje rahalisi esikohti ei saanud, küll aga tunnustati tehtud tööd auhindade, põnevate raamatute ja kinkekaartidega. Kodu ja aed käib ka pool aastat postkasti tasuta. Aiakalendris on pilt Raba talust ning varsti tuleb Kodus ja aias Terje valdustest  pikem lugu. Ja veel, Eesti Aiaklubi valis oma lemmikuks Terje aia.

Nüüd tahaks vähe tõrva ka määrida. Nimelt otsisin peale konkurssi osaliste aedadest korralikke fotosid, kuid ausalt, pidin pettuma. Vähe oli ja no mis tähtsust on konkursil olevast aiast võtta üles siilkübara pilti näiteks? Seda lille võib olla paljudes aedades. Kuid näidata seda, mis on ses aias head, huvitavat, kauneid vaateid jne. vat niruks jäi, ei täitnud minu silmis seda õiget rolli. Neid kauneid aedu võiks hulka rohkem rakendada iluaianduse propageerimiseks vankri ette. Tegijad ka kõva tunnustust väärt, kohe siukest, et kõmiseks kaua.

Pulmafotograafidega on pea sama lugu. Lilleseadeid ei pea nad vajalikuks üles võtta. Olen seda oma professionaalse kretinismiga jälginud. Kui saatsime kimbu ja seaded poest välja ning neist ise mälestuseks pilti ei teinud, siis looda sa, et sealt hiljem midagi mõistlikku näha saad. Eks neil ole teised lähenemised ja vaatenurgad. Pruutpaar ja inimesed kõige tähtsamad.

Hästi tuli praegu nurin välja, nagu oleks palju harjutanud. Igatahes. 

 Meeldetuletus Terje aiast kahe aasta taguste vaadetega.

Terje aiast on juttu olnud ka septembrikuu postituses “Unistustega on nagu on” ja juulikuus “On roosiaeg”.

Loodusdfotograafide tippu, kus igal pildil on sõnum ja emotsioon, võib näha sellel aadressil

http://blog.moment.ee/    – Remo Savisaar

Talisõbrad

Hakkasin oma värvulisi toitma alles hiljaaegu, kui lumekiht maha sadas. Ei tahtnud neid liigselt ära poputada ja eks kokkuhoid tegi korrektiive. Lisaks ma arvan, on meie kandi omad piisavalt toidetud, kuna naabrid panevad sööki pea kõik. Vastutasuks on kevadeti keskosa pargiosas selline sädin ja elu, et vaikusest vähe liiast rääkida. Kuid ega nad sutikad sind ikka rahule ei jäta, tulevad akna taha koputama ja toidulauda uudistama. Niisiis hool peale hakkas, mitmed kohad linnutoiduga täidetud ja elu aeda tuli.  Kõigepealt on platsis loomulikult rasvatihased, sinitihased ja varblased. Vahva on vaadata, kuidas nad seemned noka vahele võtavad ja lähemal asuva puu otsa einestama lähevad. Tihti maanduvad ka kaugemal kuuse sees. Siis hakkavad kuuse oksad elama ja lumi neilt maha tuiskama.

Mida kauem neid toita, seda rohkem hakkab küsimusi tekkima linnuliikide tuvastamise osas. Juba nüüdki olen näinud ühte suuremat, keda ei tunne. Käib, uudistab ja lendab minema. Kes ta on, pole aimugi. Siuke tark mutt siis.

Rähne on tore vaadata küll, kuid nii mitmedki korrad olen nad elektriposti otsast minema kupatanud. Nokas on neil nii suur jõud, et päris suured killud taga. Eks anna see märku ka sellest, et post vaja välja vahetada.

Pouslaki kõrghooaeg oli eile, kui palavik tõusis pea 38-ni ja midagi teha ei jaksanud. Tukkusin tugitoolis, sest horisontaalis olles olid ninasõõrmed rohkem kinni. Nohu on tüütus ise ja üks tõsine lühiajaline haigus. Jõin aga vedelikke sisse ja sinna nad vist jäidki või aurustusid palaviku toimel märkamatult. Täna on tunda, kuidas tõbi on roninud naha pinnale ja vajab ära uhtumist. Ennevanasti olin veendunud, et mind ei võta ükski viirus ega võtnud ka, kuigi töötasin rahva seas. Nüüd juba teist korda tõbine, kuigi ümbrus igasugustest pisikutest puhas. Sou vat? Lillekesest hernetera-printsess saanud või?

Kiusatus oli ikkagi 2 aastat vanad pildid üles panna, no et mis oli siis, 15. jaanuaril. Ilus oli, aga väga palju lund. Ja sel aastal veel sai sellest kogusest tõsist rõõmu tuntud.

Härmatis kattis ilma ja päike säras taevas.

Enda aias sumasin lumes, et laiali valguvat kontpuuhekki lume raskusest päästa. Laiem temast siiski sai. Tükk aega oli kevadel vormist väljas.

Ilus, ilus ja uhke!

Lumevaibad tuuldumas.

Tänase päeva teine pool meelitas samuti päikese välja.

Ilm on läinud kargeks.

Sobitumine antud olukorda

“Sobitumine on elus kõige suurem kunst”. Need on Hille Lepasaare sõnad, mille ma omastasin, sest nii see ju on. Täna on tulnud end sobitada selle suure lumehulga, pouslaki, laupäevaste telesaadete ja nende mõtete ning tunnete vahel, mis on tekkinud. Hea, kui antakse ainet kaalumiseks ja vaagimiseks.

Üleeile potsatas mu postkasti maailmalõpu ettevalmistuse õpetus, et mida teha siis, kui maavärinad peale hakkavad. Minu teadmiste alusel ükski valgusolend selliste ennustamistega ei tegele. Aga mingi emotsiooni see jutt mulle ikkagi tekitas. Läksin akna juurde ja silitasin pilguga maad ning mõtlesin armastusega lähedastele-sõpradele. Kaks kõige olulisemat asja siin elus, mida hinnata. On hea, kui see aasta toob mõlemad hingele lähemale. Tänutunne aina kasvas. Ma arvan, mulle meeldib see aasta, sest sunnib mõtlema sellistest asjadest, millest muidu mööda tormame. Sisemine töö iseendaga ja teadvustamine, mida sa põhjustad loodusele ning mis on elus tähtis. Hea lause; “Maa on pärisinimneseks olemise koht.”

Aga nende hirmu külvavate kirjade levitamisega tuleks olla ettevaatlik. Kas võtad vastutuse endale või arvad, et see on iga inimese enda asi, mis ta sest arvab.  Et mina olen lõpmata hea inimene ja päästetud. Lõks mis lõks. Ja hädasti tuleks suhtumist parandada, eks me eksime ju kõik.

Väljas on saabunud tuttava näoga talv. Muudkui sajab ja sajab. Juba vaatan katuseid ja lume raskuse all ägavaid puid-põõsaid. Piltidega on pea nii, et poleks vajagi välja pildistama minna, võta mõni eelmise aasta kaustast.

Siin need tänased siiski on

Mõni suvine istumiskoht on nüüd mõeldud vist päkapikkudele- kes muu sinna ikka istuma mahuks.

Mõni jälle hiiglastele, sest lumehunnik tõstab paku kõrgust. Liivakasti käis väike Rando alles hiljaaegu revideerimas. Ei olnud seda, mis lootis. Kiige oli ka kadunud ja maasikad. No ei leidnud.

Ebajasmiini seemnetäpid lume taustal. Elupuud, muide, on linnuparvi täis. Muudkui nokitsevad süüa otsida ja ajavad niimoodi ka lund vähemaks. Vat, milleks see seemneaasta hea oli. Täna tekitasin neile söögivõimalusi juurde.

Peagi, kui lumi raskust juurde kogub, tulevad päevakorda katused. Mõnel on neid just niipalju omastkäest võtta.

Pilt vähe tahkeks läinud, sest tehtud eile. Täna oleks valge olluse kogus kindlasti suurem.

Pouslaki olukorras, kus keha näikse torkivat  seestpoolt teravad nõelad ja silmavaade on uduselt vesihall, võtan endale õigusega vähe logelemise poose. Lumerookimise vaheaegadel muidugi.

Valgused ja meeleolud

Juba mitu päeva pole midagi kirjutada ega pildistada olnud. See-eest täna, kui silmad avad, on olemine mulle meelepärane. Ilm vaheldub nagu väikese Getri näoilmedki.

Ja vahel on nii, et me ei teagi, kui rikkad võime olla läbi heade soovide. Siuke mõistujutt siis.

Sildipilv