Archive for veebruar, 2012

Tõrksa taltsutus

Käib tõrksa taltsutus nüüd taas

mul internet on täitsa maas

Tööd teha üldse ma ei saa

läen kraabin pigem väljas maad

On nurgas sall ja kohver uus

töönimekirjad vaid on puus

ja saabuvad kui kevad käes

koos lehtedega neid ma näen

P.s. Võtan vastu õnnitlusi

Tuisutund

Pilv puistab lund ja puistab lund

on Tuisueide tähetund

Ta väänleb, keerleb, ladestab

ja tuisuvaale sadestab

Käib tantsupidu keset maad

sa osa võtta sellest saad

Hoog sees on kõigel elaval

kõik keerleb-veerleb taeva all

Lööb õhu puhtaks, liikuvaks

kaob taagal ära elujaks

Valikutest

Mõtlen siin juba mõnda aega, et kõik on ikka kõigega seotud ning ühesuguste reeglite järgi toimiv. Et mis see tegelikult tähendab või? Seda, et kõige raskem on teha valikuid. Kõige raskem on teada saada, mida sa ise tahad. Kui teada saad, läheb kõik ludinal. See, mida sul pole, leiab su juurde tee. No miks ei tea sa, mida tahad? Vahel on raske valida, kuna sa tead liiga vähe, vahel sellepärast, et tead jälle liiga palju. Enamasti arvad, et asi ei õnnestu, kardad riskida. Puudub julgus midagi muuta. Lihtsam ju koti peal edasi magada, kuigi kõrred torgivad külje all. Siis jälle tahad kõike korraga ja palju. No ja siis jälle tahad üks kord ühte, teine kord teist.  No kuidas saab nii universum sulle sinu soove täita? Või arvad sa täis ateisti ja materialistina, et sinu mõtted on vaid sinu koluga seotud ja saavad lõpuks pihuks ja põrmuks? Nojah.

No, et millega see jutt kõik seotud on või? Kasvõi aiakujundusegagi. Tead sa ikka, mis aeda või paradiisi sa enda jaoks tahad luua? Enamasti käib killuke siit ja teine sealt, kuni pott saab putru täis ja ajab üle ääre. Õnneks on see rõõmudega täidetud ja veadki sulle päris kallid.

Ja veel, kui oled midagi soovinud, siis julge ka vastu võtta. Viimasel ajal ei jäeta aega ümber mõtlemisekski.

Tehtud, nähtud.

Olen kui saunast tulnud, selline tunne on. Kohe ei oskagi siia midagi kirjutada. Kuidas sa ütled, et hästi läks, ei kokutanudki. Et mis see nüüd tegelikult oli siis või? Et kas sa ikka tead ka üldse midagi, et teiste ette julged targutama minna. No vat nii jah. 

Tegelikult on see üks eneseharimise, enese tundma õppimise, eneseväljenduse ja oma mõtetes selgusele jõudmise koht. Hästi palju korraga. See on see, mida saad läbi teistele andmise. Lõppude lõpuks pole see ju võõras ala. Kui rääkima hakkad, oled sina ise ja igasugu kompleksid kaovad. Räägid seda, mida tead ja power-point on suur abimees. Peaks ütlema, arvutiajastul on mitmeid eeliseid. Saad sõna ja pildi kokku viia ning kogu juttu niimoodi ilmekamalt edasi anda. Ennevanasti oli asi kehvem. Jutt võis olla väga hea, kuid ülejäänu võidi jätta oma fantaasia viljaks. Mäletan väga neid kordi, kui kunagi ammu käisin loenguid kuulamas. Kuidas ma olin näljas piltide järele ja tahtsin aina rohkem ja rohkem kogeda. Aga see viga on mul vist ikka siiamaani juures.

Keset külma ja lund tuleb lausa vajadus lillede, lõhnade, värvide järele ja sellepärast ilmselt mul nii tänuväärt publik oligi. Ja ise võid sellest samuti vaimustuda ning hasarti minna. Loengu pidamisel on üks eelis veel: nad on tulnud sind kuulama ja sa võid takistamatult rääkida, keegi ei söenda vahele segada ning võid lõpuks ometi oma mõtted lõpuni välja öelda. Katsu seda teha muidu naiste vabas ringis. Nii pikalt sa küll löögile ei saa.

Jätkuvalt olen ma tänulik maja pererahvale, ääretult soe suhtumine. Siin on kohe järelemõtlemise koht.

Tuleb hakata järgmist loengut ette valmistama, see nii lihtsalt ei käi. Siis ma söendan ehk küsida ka, kuidas ma neid tegelikult aidata suudan ja millised on nende ootused. Päris põnev kogemus.

Eelnevalt

Ei teagi, mida siis nüüd hakata peale selle ooteajaga, mis aiakursuse ette jääb. Olemine on vähe ärevavõitu, kuigi ettevalmistustega olen täiesti rajal. Ärevust lisab juurde see, et inimesi aina tuleb juurde ja vastutus kasvab. Küsimus juba selles, kas mahume sinna romantilisse Valgre tuppa ära või mitte. Muidu pole ju vahet, kas sa räägid kahele või kahekümnele ja hea ometigi, et ma omaette seda tegema ei pea – oleks väga kurb ja vähe imelik ka. Päris huvitava katsumuse olen endale kaela tõmmanud. Jäära värk, mis siin ikka kurta, põmm peaga tulle. 

Ilm on aga imeline, kevadine, päikseline. Külma näitab vaid ühe-numbriliselt ja räästadki tilguvad tasapisi. Paneb aedniku vere vähe rohkem käima.

Iirisesõbrale

Kõnnib omapäi enda poolt valitud teed

Margus – pikk ja suur sõber kõigile

keset metsi ja soid, härmas heinamaid

hundi ulgugi kunagi tundma said

loodusest ammutab jõudu ja tuld

tähtedelt tulemas sõnumikuld

ööviiulid mängimas salajast viit

kaugele-kaugele ära siit

põllud lilli on täis ja hostasid

miks nii palju – mis kostad siis

aina uusi tulemas  juurde sealt

valmidus looma neid päevapealt

tunneb metsavaime ja salateid

vahel aidata võib kõiki meid

mõistab puude keelt ja sõnumeid

laule loob keset metsateid

soovin punase mooniga õnne just

valgust, küllust ja armastust

teed pikka ja siledat

rõõmuküllast ja edukat

Sõpradele

Mida küll ootan sult ikka ja jälle

mõttes kui oled, meelde kui tuled

soe pilk ja toetav sõna

avatud hoitud uks ja süda

teadmine, et olemas oled

korraks kui jälle meelde tuled

sõber on ka loodus ja lilled

puhkenud pung ja heinakõrred

kuu ja tähed ja päikesepaiste

vihmavaling ja hommikukaste

tihaste siuts ja lapsesilmad

selged ja puhtad maailmad

http://www.youtube.com/watch?v=LrsvQJXkFpw&feature=share

Tänasele

Jääpurikad räästas ja härmatand puud

Päike paitamas säraga ilma ja suud

Vääriskivide helk mööda lumist maad

Millist rikkust sa sellega mõõta saad

On tihaste lend selles hoogne lust

Puudelt pudeneb lund sulle kaela just

Kuninganna ses kõiges  lummamas

Silmipimestav sära sind hurmamas

Vaidled veel või, et talv nõnda masendav

Puhas maa kõik patud on asendand

Valge kattega katab ja peidab nad

Sa jällegi süüta laps olla saad

Laupäevahommikune kingitus

Milline ilu, kui silmad lahti lööd! Puud on paksult härmas, pitsid ja kristallid säramas peal. Tihased ja muud tegelased tunglevad hommikusöögilaua ümber ja nende lennust okstele tuiskab õhulist lund. Päike toob välja kõik selle rikkuse, mis ilmataadil täna meile pakkuda on. Ei saa kuidagi sundida end arvuti taha istuma, pilk on pidevalt aknast väljas. Kinnistub objektil, nagu mõnel noorhärral ilusal neidisel.

Männid on tupsulised, kased täiesti valged.

Taevas on sinine. Päike sirab ja üksikud lumenupsud liuglevad alla nagu õhukesed suletutid. Vastu päikest ja kristallide sära kekslevad punaste kõhtudega leevikesed valgel lumel toidulaua ümber. Seekord ei suuda pildid anda kõike seda ilu niihäst edasi, kui vaja oleks.

Hoia ja kaitse.

Põletab nii tublisti, et elektripostidki hõõguvad kui raud sepa alasil. Või mis?

Vahvelruudustik ümber aia ja kõrgustes kotkalend. Või hoopis varese? Kes mida näha tahab ja uskuda samuti.

Väljas on -18 kraadi ja see tuli mulle meelde alles siis, kui olin pildistamise kõige kaugemas punktis ja avastasin mütsi puudumise peas. No vat, kuidas ilu võib lummata ja reaalsuse sassi lüüa. Tuleb suuta lumekuninganna riigist end välja tuua ja kohustustega tegelema hakata.

Priske pasknäär maandus toidumajakesel ning lõi platsi tihastest ja muudest sulelistest korraks tühjaks. Päike pimestab silmi ja kogu seda ilu on juba valus vaadata. Kas tõesti liiga palju korraga?

Uus ajajärk

hakkas pihta. Istusin nädal aega koolipingis ning püüdsin loendaja arvutiprogrammi, GPS-i ja kõiki elu vigureid selgeks saada. Peaks ütlema, päris huvitav oli ja pingeline ka. Kogu ärkveloleku aeg kulus õpingutele. Kõige tähtsam ses loos on arvutitöö.  Ei piisa sugugi sellest, et oskad suhelda, naeratada ja kirjutada. Ja kõik programmid on nii turvatud, et isegi õppeprogrammides esines tõrkeid sisse saamistega. Õnneks oli meil IT-i mees kogu aeg käepärast võtta. Jääb loota, et tööprogrammid töötavad edaspidi tõrgeteta. Grupp oli mõnus ja mälestused head. Paide suur ja uhke kultuurikeskus samuti. Eksam läks hästi, päike paistab ja elu on ilus. Üha rohkem hakkavad uued olukorrad ja uued omandamised  mulle meeldima. See kõik hoiab elavana ning lisab adrenaliini. Ei ole ma ikka puurilind.  Koju tulles tundus päev ka juba hulka pikema ja valgemana. Kas tõesti hakkavad varsti eluveed voolama,  loendajad koos tihastega tuuritama?

Söögikohas olid vitraazid laes ja akendel.

Inglitiivad rippusid fuajee laest ja pärlikaunistusi oli ka kõikjal.

Sildipilv