Archive for märts, 2012

Põhjapoolusel

Kevad laseb siinpoolkandis kaua oodata. Kui Raplas pole enam lumest haisugi ning lumi- ja märtsikellukesed juba õitsevad, siis Uusküla põllud ja rajad on kõik veel paksu lumekatte all. Tajutav piir algab koos suvilapiirkonna algusega. Soo mis soo. Võib ju lohutuseks mõelda, et lumi meil siin puhtam, ei tõmba nii palju päikest ligi, kuid tegelikult…Ka Kuusiku kraadid kahvatuvad Uusküla ees.

Tiigi ümbrus lainetab veest – äravool pole veel üles sulanud. Täna tulebki torusid läbi torkima minna, muidu mädaneb kõik taimestus.

Päike kuldab maad ning lindude koor on nii mitmekesine ja musikaalne. Lindude kojuränne tundub mulle sel aastal eriti rutulise ja rohkena.

Peale esimeste kevadõite ootamise, mida mulle ikka veel ei näidata, käin oma nõgeselappi piilumas. Ihu on talvest ja viimasest pouslakist täitsa nõder. Otsin põõsa alt kosutust. Nurmenuku lehti ma juba märkasin ja hapuoblika omi maitsesin. Koos karjamaa haljusega tuleb ka jõud tagasi, nii on see igal aastal olnud.

Loendamised on kõik teostatud ja täitsa tühi tunne on sees. Mulle küll see töö meeldis. Kuid loen hämmingus siselistist, kuidas osa loendajaid pole rahul tasustamistega ja nimetavad end orjadeks. Hämmastav suhtumine, mis on kui tilk tõrva meepotis ja üritab plekistada kogu üritust. Aina nõuda ja nõuda ning poriga loopida. Ajakirjandus jälle nagu kaarnad raipe kallal kõhtu täitmas. No sellest üksi see elu küll ei koosne.

Homme on jälle aiakursus ja terve tänane päev ja homnegi kulub selle ettevalmistamisele. Aga väljas on tõesti kevad ning igasugune ärkamine on alanud.

Ühisüritus

Ühismaraton läks lennuga. Teavet oli palju, soravat hasartset juttu ka, palju pilte, vaatamisi, meenutamisi. Pikk laud oli, palju head-paremat oli. Isegi Kaja projektori saime töösse, nii et seinad näitasid  pilte ka.

Triinu sai hakkama sellise kunsttükiga

No tal lihtsalt juhtuvad kogemata sellised asjad, mis on lisaks veel vääga maitsvad.

Margus sai tagantjärgi ja külakostiks kätte vormistatud juubelikingituse.

Ja Viive ka lõpuks ometi

Sisutihedast olemisest jäi ära seekord havisabade kollektsiooni külastus ning mõisapargi puude energeetikaga tutvumine. Ilm oli kehvake.

See-eest oli mulle endale meeldiv üllatus lõpus luuletuste lugemise mõnus atmosfäär. Rahvast oli vähem, küünlasära ja väga hea muusikavalik taustaks lõi hea aura. Oli kuidagi punkt i-le või sisukokkuvõte. Nii et tore oli mu meelest.

Kevadhommikul

Päike on hakanud virgalt tõusma ja esimesed kiired kuldavad maad minu jaoks vaata et liigagi vara. Aga ega und ka enam pole. Valged kasetüved ja leevikeste punased kõhualused löövad päikese käes eriliselt särama. Lindude sädin käib varahommikust peale ja viisijupid on päris mitmekesised. Lumi aina kahaneb ja tiigid-kraavid on vett täis. Mis seal õues tegelikult toimub, päris aimu polegi, sest mind on jälle tabanud paras pouslak. Palavikuga ja puha. Õnneks on mu lugemistes plaan täidetud, nii et hullu pole. Loodan, et tänane välja minemine mind homseks ürituseks maha ei niida.

Vahepeal astus mulle kuulsus varba peale ja proovis, mis puust olen. Äraseletatult tähendab see seda, et üks hea inimene oli mind soovitanud Kanal 2 aiasaate juhiks. Otsivad ju. Nii mulle koju helistati ja mina sellest palavikku vaid juurde sain. Olgu sellega kuidas on, kuid seda tahaks küll soovida, et see, kes sinna saab, peaks teadma ka iluaiast, aiakujundusest midagi. Nii et oleks endalgi midagi ette näidata. Oleks hea, kui ta oleks suht roheliste vaadetega ning suudaks suunata vaatajaskonda looduslikuma ja loomulikuma looduskasutuse suunas. Oskaks ja suudaks võidelda roundupi-kasutajate vastu ning seega looks meile hulka tervislikuma keskkonna. Praegu käib inimeste laiaulatuslik mürgitamine lausa soovituslikult. Et paremad tuleksid pilditööd ja kaadrid, sest loodusvaadete tegemiseks peab olema tõesti silma. See kõik vajab palju-palju ja ma loodan, et asi paraneb. Kui mitte, siis järelikult on kanal just seda väärt, kui on tema tegija.

Aga homsele Eidapereüritusele võivad tulla ka need, kes aiaklubide liikmed pole, kuid soovitav on ette teatada kasvõi selle sama blogi kaudu.

Tomati seemnete külv on jäänud sel aastal minu jaoks suht hilise aja peale, kuid seda parem on, ei veni nii välja. Aga muidu on elu lill ja rohkemgi veel.

Lumehangedel silmad vees

Kevad sammumas uljalt

Mööda põlde ja aasu

Pika säärega säärikud tulijal

Ja viltu vajumas kaabu

Kõhetub lumehang kohkunult

Vajub maadligi olematuks

Veeretab pisaraid lahkunult

Veteväli su teele et satuks

Pajud erksamalt näitamas ennast

Vahtrad jooksevad mahlajooksu

Peagi kaskedest saamas su vennad

Lõhnapilvede merest siis joobu

Hinge täitev suur ootusevärin

Toob värske kevadetunde

Silmis süttiv päikesesärin

Loob uue elusunde

Aiaklubid teevad diili

Kahe kohaliku aiaklubi kokkusaamine on tulekul.

24.märtsil kell 14.00 Eidapere Kultuurimajas saavad kokku AK- KLUBI  ja Mahtra aiaabi klubi ühisüritusega

 “Lilled meite südames”

Kavas Margus Maripuu ettekanded

  • püsikute aretamise praktiline pool
  • püsililletaimede tellimise kogemusi välismaalt
  • uued suunad päevaliiliate, hostade, aediiriste hübriidide kasvatamises

Külastame Margus Maripuu havisabasortide kollektsiooni ning sirvime lillekatalooge.

Kaasa palume võtta piknikukorv ja fotod aedadest ja lilledest.

Mõisapargis õpime taimedega suhtlemist ja tunnetame erinevate puude energiaid.

Peale selle veedame mõnusa õhtupooliku Eidapere Klubihoones.

Kuulata ja vaadata saab Mariann Roosla ettekannet

  • Aia kujundamise põhitõed ja -mõtteid

Terje Luige ettekannet:

  • Minu aia kujunemise lugu. Taimede valik aias.

Vaadata läbilõiget meie eelmise suve tegemistest ja külastatud aedadest.

Õhtut sisustavad Mariann Roosla ja Margus Maripuu, kes loevad enda kirjutatud luuletusi.

No nii, siuke värk siis.

Siia lõppu üks hilisõhtune leitud mõte “Miljonärikursusest”, mis tundus nii ilus:

“Naerda tihti ja armastada palju,

olla lugupeetud tarkade seas

ja armastatud laste poolt,

otsida parimat teistes ja anda parim endast,

muuta maailma pisutki paremaks –

kas siis terve lapse, iluaia

või ühiskondliku probleemi lahendamise võrra –

olla mänginud ja naernud südamest

ja laulnud joovastusest,

ning teada, et vähemalt keegi hingas kergendatult,

kuna sina olid olemas –

see tähendabki, et oled olnud edukas.”

                    Ralph Waldo Emerson

Kevadveed

Alustan päeva valides teed läbi sulavete ning lumesombu, nägu päikese poole ja tõmmates ninaga kevade lõhnu. Aeg-ajalt on nii libe, et tegu on väärikaks jäämisega. Tihaste laul saadab teel olijat ja kuulatajat. Kevadtuul sasib juukseid ja see kõik meeldib mulle hirmsatmoodi. Õlal olev kott ei tundugi enam nii raske kui tuuritamiste alguses. Musklid on kasvanud või.

Koputus uksele, tervitus ja tutvustus. Vastu võtab 86 aastane kõbus vanaproua. Pidev jutuvadin saadab mu küsimusi. Ikka nii et küsimus ja pikk-pikk vastus laia kaarega oma elust. Silm selge, jutt sorav, mälu kõik alles. Terviseprobleeme pole. Fantastiline! Suhtlemiseks tuleb aega leida. Komm pistetakse taskusse.

Olen juba möödumas kortermajast, mille välisuks alati nii truult kinni on, et teisiti ei maksa lootagi. Üks korter veel tegemata. Kuid oh seda õnne, uks praokil on ja perenainegi kodus. Puhas kodu, lahke vastaja, kuid jälle üksik.

Eramaja, uks lahti, joogised kutid lärmakalt sees. Peremehel külalised allilmast. Pean nõu iseendaga, mida ette võtta, kuid tunne selline, et paremat pilti siin nagunii ei näe. Olen viisakas omainimene, löön arvuti lahti seisupealt ja jään seljaga ukse poole, valmis hüpeteks. Pole viga, kutid tunnevad väärikuse tõusu. Üks manitseb teist ja mulle langeb lugupidamine. Saan enam-vähem vastused kätte ja taganen mõõdukas tempos. Õnneks läks. Nii arvas pärast naabergi.

Tundub, et päev on õnnestunute kirjast, sest ka järgmise kortermaja välisuks on mulle avatud. Elanikud, keda ammu olen igatsenud, on just nüüd koju jõudnud ja kütavad ahju. Mees ja naine. Pensionärid, mees olnud kuulus viiuldaja. Rebase karva kassid, üks uhkem kui teine, demonstreerimas end peremeestena ja imetlusobjektidena. Ja järsku tunneb peremees, et peab oma südant puistama ja oma kibestumised välja elama. Kuulan, noogutan, püüan mõista ja lohutada. Minu lahkudes vabandab ja ütleb, et tal hakkas kergem. Pole hullu, viskan ukse taga koorma maha.

Eramaja, üksik pensionär. Küsitlus läheb kiiresti. Lahkudes paneb kooki kaasa, söö, söö, ehk ikka kõlbab. Isegi väga kõlbab, mul kõht tühi pikast tööpäevast.

Vanemates eramajades on ring täis saanud ning enamasti elavad neis üksikud pensionärid püüdes hakkama saada majapidamisega. Kes kuidas, kerge pole.

Telefonihelin, kokkulepe intervjuuks. Lubab oma hundikoerad korteris kinni panna. Siis aga helistab tagasi, tuleb meelde küsida, kas ma madusid kardan. -On nad lahtiselt või?- Ei, aga mõni kardab mürkmadusid. -No mis te nüüd, ma kardan ju hiiri-. Lõpuks saame kokku hoopis Meie Pubis, sest tigedat kassi ei saanudki kätte ja kinni panna. Pealegi on omanik töötu, tea, kuidas tal nende söötmisega ka lood on, mõtlen mina. Kaks jõmmi lällavad pubis sees, üks püüab laua taga mitte magama jääda, teine teda pidevalt koju tirimas. Laiekraantelekast tulemas multifilm Shrekist. Küsitlus läheb kiirelt, nagu ikka ja ihukaitsja teeb õhtusöögi välja. Elu on lill.

Naistepäev. Meile on antud luba mitte tööd teha, kuid otsustan siiski veidi tuuritada. Vana puumaja räämas korter. Olen vist sattunud prügimäele. Lauanurk lükatakse prahist tühjaks, kuid otsustan siiski arvuti sülle jätta, sest lauda ei pühi keegi. Kõrgharidus, naine ka olemas. Kes kuidas elada otsustab. Minu elamise väärtus kasvab ja tunnustus endale samuti. Tänutunne kõige eest.

Järgmise korteri perenaine on algul tõre. Tema internetis kõik ära teinud, ei taha kedagi näha ega kuulda. Vaatan ja moosin ja jään kindlaks. Mul näitavad andmed midagi muud. Programmid võtavad kõik väiksemad veadki välja. Alustame uuesti ja kõik saab kiirelt korda. Siis aga pakutakse kohvi ja kooki ja lõpuks mustasõstraveini. Külla tuleb üks mu tuttavaid ja juttu ja naeru jätkub kauaks. Ära ei taheta lasta ja öeldakse, et üle hulga aja paremaid koosistumisi. Ausalt, mul ka. Seda enam, et tegu täiesti võõraste inimestega. Täna kiiret pole ja otsustan tuuritamise sellega lõpetada.

Mulle meeldivad inimesed ja erinevad olukorrad. Koju jõudes olen rampväsinud ja suu kuivab pidevast rääkimisest. Kaitsvad ja toetavad koduseinad taastavad jõu kiirelt. Olen oma tuuritamistega lõpusirgele jõudmas, kui tuleb teade, et lisandub veel 52 objekti. Kõik need, kes e-loendusel vigu sisse on teinud. Ohoo, kerge see kontingent pole – keegi ei taha ju tunnistada, et on midagi valesti teinud. Elame-näeme, paras katsumus jälle ees.

Aga lilled kasvavad ja õitsevad toas edasi, lumi sulab, veed voolavad ja mina alustan igal hommikul uut päeva.

Ah, jaa. Ravimtaimede loeng läks päris hästi ja kiirelt. Teine aiakursus veidi raskemalt, kuna olin end ära jooksutanud ja rampväsinud. Aga ära tegin.

On naistepäev

Toob naistepäev sul lilli vaasi

Ja õnnitlusi aina saad siis

Et naisena sa oled sündind

Ja elu ennast kannad nii siis

Nii jätkugu sul hellus hool

Ja sarmikuse elukool

Sul sära silmi aina toogu

Rõõmu enda ümber loogu

Armastus on sinu nägu

Ülejäänu sinu tegu

Elu

Räämas majad ja väsinud näod

elutööst pahklikud käed

tuba on soe on korras kõik

silmis helkimas kurbuselõik

kas elad üksi või mitu teid

pole mul olemas enam neid

naine on mullas töö otsa saand

nurgas mängimas muusika

lapsed on kaugel neil oma tee

hakkama saavad ise veel

kohmetund pilk ja kurbusehelk

silmist veeremas pisarakelk

elu on läinud mis toonud ta

kui palju rõõmu sest tundnud sa

tööd teinud rohkelt ja teistele

mis jäänud sellest sul endale

hetki nopid ja meenutad

tasapisi ukse sulen taas

Olemas ma ikka veel

Olemas ma ikka veel

kuigi ootamas mu teel

korter see kus hunte kolm

pühitsetud olgu tolm

vähe sellest niigi veel

madusid võib näha teel

mürki pritsimas nad aina

 emotsiooni suure saan ma

ankeet see vapralt tulemas

ise hirmust suremas

pole madu hullem naisest

kelle pilgust liialt kainest

tigedust võid näha vaid

sutsu jälle kätte said

Olen olemas

Olen elus ja ka terve

päris õnnelik ja virge

ainult ajast tuleb puudu

tööd on praegu topeltruudus

Õhtul Valgre jälle ootab

aiaklubis aega kootab

ravimtaimedest on loeng mul

see nüüd pole väga hull

Hull on hoopis aiakursus

pooleli veel terve versus

aega leida püüan aina

see mind üha enam painab

pead ma püüan hoida kaine

kuigi olen lihtsalt naine

 

Ravimtaimede loeng on täna õhtul kell 17.00 Valgre toas. Kuigi see on eelkõige aiaklubi liikmetele, ei ole midagi selle vastu, kui keegi veel huvi tunneb ja tuleb. Kuna pole ise proviisor, siis minu vaatevinkel käib rohkem läbi taimede energeetika ja müstilisema poole.

Esmaspäeval kell 18.00 on aga aiakursuse järgmine loeng “Funkrsioonid ja rajatised. Sise- ja välisruumi seosed. Aiatoad.” Püüan endaga hakkama saada.

 

Sildipilv