Alustan päeva valides teed läbi sulavete ning lumesombu, nägu päikese poole ja tõmmates ninaga kevade lõhnu. Aeg-ajalt on nii libe, et tegu on väärikaks jäämisega. Tihaste laul saadab teel olijat ja kuulatajat. Kevadtuul sasib juukseid ja see kõik meeldib mulle hirmsatmoodi. Õlal olev kott ei tundugi enam nii raske kui tuuritamiste alguses. Musklid on kasvanud või.
Koputus uksele, tervitus ja tutvustus. Vastu võtab 86 aastane kõbus vanaproua. Pidev jutuvadin saadab mu küsimusi. Ikka nii et küsimus ja pikk-pikk vastus laia kaarega oma elust. Silm selge, jutt sorav, mälu kõik alles. Terviseprobleeme pole. Fantastiline! Suhtlemiseks tuleb aega leida. Komm pistetakse taskusse.
Olen juba möödumas kortermajast, mille välisuks alati nii truult kinni on, et teisiti ei maksa lootagi. Üks korter veel tegemata. Kuid oh seda õnne, uks praokil on ja perenainegi kodus. Puhas kodu, lahke vastaja, kuid jälle üksik.
Eramaja, uks lahti, joogised kutid lärmakalt sees. Peremehel külalised allilmast. Pean nõu iseendaga, mida ette võtta, kuid tunne selline, et paremat pilti siin nagunii ei näe. Olen viisakas omainimene, löön arvuti lahti seisupealt ja jään seljaga ukse poole, valmis hüpeteks. Pole viga, kutid tunnevad väärikuse tõusu. Üks manitseb teist ja mulle langeb lugupidamine. Saan enam-vähem vastused kätte ja taganen mõõdukas tempos. Õnneks läks. Nii arvas pärast naabergi.
Tundub, et päev on õnnestunute kirjast, sest ka järgmise kortermaja välisuks on mulle avatud. Elanikud, keda ammu olen igatsenud, on just nüüd koju jõudnud ja kütavad ahju. Mees ja naine. Pensionärid, mees olnud kuulus viiuldaja. Rebase karva kassid, üks uhkem kui teine, demonstreerimas end peremeestena ja imetlusobjektidena. Ja järsku tunneb peremees, et peab oma südant puistama ja oma kibestumised välja elama. Kuulan, noogutan, püüan mõista ja lohutada. Minu lahkudes vabandab ja ütleb, et tal hakkas kergem. Pole hullu, viskan ukse taga koorma maha.
Eramaja, üksik pensionär. Küsitlus läheb kiiresti. Lahkudes paneb kooki kaasa, söö, söö, ehk ikka kõlbab. Isegi väga kõlbab, mul kõht tühi pikast tööpäevast.
Vanemates eramajades on ring täis saanud ning enamasti elavad neis üksikud pensionärid püüdes hakkama saada majapidamisega. Kes kuidas, kerge pole.
Telefonihelin, kokkulepe intervjuuks. Lubab oma hundikoerad korteris kinni panna. Siis aga helistab tagasi, tuleb meelde küsida, kas ma madusid kardan. -On nad lahtiselt või?- Ei, aga mõni kardab mürkmadusid. -No mis te nüüd, ma kardan ju hiiri-. Lõpuks saame kokku hoopis Meie Pubis, sest tigedat kassi ei saanudki kätte ja kinni panna. Pealegi on omanik töötu, tea, kuidas tal nende söötmisega ka lood on, mõtlen mina. Kaks jõmmi lällavad pubis sees, üks püüab laua taga mitte magama jääda, teine teda pidevalt koju tirimas. Laiekraantelekast tulemas multifilm Shrekist. Küsitlus läheb kiirelt, nagu ikka ja ihukaitsja teeb õhtusöögi välja. Elu on lill.
Naistepäev. Meile on antud luba mitte tööd teha, kuid otsustan siiski veidi tuuritada. Vana puumaja räämas korter. Olen vist sattunud prügimäele. Lauanurk lükatakse prahist tühjaks, kuid otsustan siiski arvuti sülle jätta, sest lauda ei pühi keegi. Kõrgharidus, naine ka olemas. Kes kuidas elada otsustab. Minu elamise väärtus kasvab ja tunnustus endale samuti. Tänutunne kõige eest.
Järgmise korteri perenaine on algul tõre. Tema internetis kõik ära teinud, ei taha kedagi näha ega kuulda. Vaatan ja moosin ja jään kindlaks. Mul näitavad andmed midagi muud. Programmid võtavad kõik väiksemad veadki välja. Alustame uuesti ja kõik saab kiirelt korda. Siis aga pakutakse kohvi ja kooki ja lõpuks mustasõstraveini. Külla tuleb üks mu tuttavaid ja juttu ja naeru jätkub kauaks. Ära ei taheta lasta ja öeldakse, et üle hulga aja paremaid koosistumisi. Ausalt, mul ka. Seda enam, et tegu täiesti võõraste inimestega. Täna kiiret pole ja otsustan tuuritamise sellega lõpetada.
Mulle meeldivad inimesed ja erinevad olukorrad. Koju jõudes olen rampväsinud ja suu kuivab pidevast rääkimisest. Kaitsvad ja toetavad koduseinad taastavad jõu kiirelt. Olen oma tuuritamistega lõpusirgele jõudmas, kui tuleb teade, et lisandub veel 52 objekti. Kõik need, kes e-loendusel vigu sisse on teinud. Ohoo, kerge see kontingent pole – keegi ei taha ju tunnistada, et on midagi valesti teinud. Elame-näeme, paras katsumus jälle ees.
Aga lilled kasvavad ja õitsevad toas edasi, lumi sulab, veed voolavad ja mina alustan igal hommikul uut päeva.
Ah, jaa. Ravimtaimede loeng läks päris hästi ja kiirelt. Teine aiakursus veidi raskemalt, kuna olin end ära jooksutanud ja rampväsinud. Aga ära tegin.
