Külapäevade raames uudistamas

Kaerepere küla sai 600 aastat vanaks. Toimus suur sünnipäevapidu kodukandipäevade raames. Kõiksugu üritused, meelelahutused ja mis kõige tähtsam meiesuguste jaoks – ilusamate aedade külastused. Nuuskisime aiaklubiga välja ja olime kohal kui viis senti. Jälle üks kordaläinud päev. Neid aiahulle annab alles imetleda. Igaühel oma nägu ja oma tegu. Mis aga seekordse nelja aia eripära oli see, et need olid enamasti meessoost tegijate omad või siis tugeva kaasabina kõrval. Hannusti eeskuju on nakkav või kuidas?

Valtus nägime ka Inglismaad. Kohalik koolimaja mattunud metsviinapuuväätidesse.

Esimesena käisimegi Arnoldi aias. Mulle meeldib ta aia loomulikkus. Vaata, kust tahad, igalt poolt on nauditav. Aia vanuseks peab 35 aastat. Loomine pole veel lõppenud.

Kivide serviti asetust kasutas Arnold ammu enne teisi. Ikka mägitaimedele paremate tingimuste loomiseks.

Rodode õitsemine aianurgas

Aed ülevalt vaadatuna, aia kõige kõrgemast punktist. Nagu Hiina müür jaotamas aia eri pooli. Erinevad kõrgused, erinevad vaated, erinevad hääled. Arnold oskab ka ilusasti rääkida ja tunnetada ümbritsevat.

Ilus, ilus, imetlusväärne. Ikkagi tõeline aiakunstnik.

Järgmine aed oli kohe naabrite  Heino ja Anne jagu. Peidus suurte puude vahel. Aiatube mitmeid.

Eesaeda eraldamas tagaaiast roosisõrestik.

Pilt pole küll kõige parem, kuid siiski vapustav. Äraõitsenud lumepalli alusel oli kui äsjasadanud lumekuhi.

Puhkenurk aiakaminaga suurte pannkoogipuude all, valvur ka käepärast.

Tulevad kui mitmekesi metsast. Muljet avaldasid  valgetüvelised kõrged kased, mis olid pikalt okstest vabad ning seetõttu nägi see paik ka päikesepaistet.

Tiik, milles elutsevad koid.

Romantiline istekoht.

Eri tasandid teevad aia põnevamaks. Sammal loob igikestvuse tunde.

Järgmine aed oli hektari suurune ja ühe mehe kujundatud-hooldatud-katsetatud! Tegija on põlis-eesti nimega Vambola. Sealt see kangus kah siis või?

Ja lähemalt

Mitmeid eri kohti, vaateid, aiatube, meeleolusid.

Erinevad hostasordid.

Peenrasaari

Siit hakkab alles kujunema.

Flokside allee. Roikaääristust oli kasutatud aias veel. Mehelik teema.

Aia mastaapsus ajas lausa hirmu nahka – no kuidas ta küll jõuab. Ideid tundus aga aina lisanduvat, justkui tagataskust võtta. Ja tegemisetahet ka. Super!

Neljas aed oli taimmaterjalilt kõige napim, kuid ikkagi imetlusväärne. Ebbe ja Tarmo valdused.

Lastenurk. Tagaplaanil kivivare metsviinapuusse mattununa.

Aiatiik.

Kivide mängu nii et ohhoohoo. Varandus kohe sellestsamast maapõuest välja tulnud ja kangutatud.

Aia eri tasapindu  eraldamas madal kivimüür.

Särav punane roheluse taustal.

Igal neist oma nägu ja tegu. No on ikka ja siitsamast lähedalt meie kõrvalt.

Hilishommiku valguses

Tore küll, et jälle hommik, kuid pildid selles valguses head välja ei näe. Õhtuvalgus meeldib mulle enam. Tuul saputab jälle puhmaid. Aga mis peamine: suvetunne on saabunud koos enam-vähem normaalse temperatuuriga. Aed pakkumas nii seda kui teist.

Vesirooside tulemisi.

Ebajasmiini hõrku lõhna.

Tulipunase lillekese säramist.

Rodgersiate õitsemist lehtla varjus.

Aedkullerkuppude kollast õiekrooni.

Veigela “Red Prince” õitsemist, vaatamata külmanäpistustele talvel.

Igasugu õitsemisi aianurgas.

Minu lemmiku sära akna all. Kumab nii, et muudab kõik ümbruse pimedaks. Mesilasi ikka paksult peal.

Teine patt veel

Tükk aega pidasin endaga aru, kas teha või mitte. Mitu päeva läks möödagi. No nii ilus, kuidas ma nad nüüd jälle kõik maha tõmban… Kui, siis ehk kasvavad ikka ruttu tagasi. Ja ometigi sai tegija pool minus jälle võitu. Võtsin muruniiduki ja läksin oma isehakanud lillemuru kallale. Sai maha niidetud valge ristikheina tutid, õitsev käbihein, kollased hanejalad ja tulikas. Ausalt, mul oli seekord kahju. Tundsin isegi süümepiinu ja tegu tundus patt mis patt. Vaid maja ette jätsin valge ristikheina tutid maha niitmata. Moodustus suur valgetäpiline ala. Noh, aed sai korrektne küll, kuid elusus oli nagu kadunud. Jääb vaid loota, et kasvavad ruttu ja õitsevad edasi. Täiesti mitteprofessionaalne jutt, kuid sulatõsi. Minu umbrohtunud ja hukas muru tundus kaunis oma hukutavas ilus.

Roosa vesiroos tiigis on ohjad enda kätte võtnud ja võrreldes väikese valgega õitseb rohkelt. Nupud on kuidagi ootamatult ja korraga pinnale tõusnud. Aga tõeline pitsivaht on harilik kitseenelas – juba vanadest taluaedadest tuntud taim. Särab mu akna all ka suveöös. Päeval on täis pakse usinaid maamesilasi. Ilus aeg ikka praegu ka.

Las teevad

Käis mu juures sugulane Tallinnast oma tuttuut autot ka muuseas näitamas. Oli väga õnnelik ja uhke. Siis aga läks murelikuks ja isegi vihaseks. Miks sinu juurde tulles 90 kraadine sisekurv on võssa kasvanud ja nähtavus null? Kuhu kaevata ja teatada, et asi ohtlik? Nojah, kaevata ju võib, kuid suurtel suured tegemised. Maanteeameti rida. Võtab aega, enne kui sinnani asi jõuab ja reageerima hakatakse. Võtsin siis vastavad riistad kätte ja läksin võsa langetama. Ega mullegi see sisekurvipimedus pole meeldinud. Suurema osa aega vehkisin üksi, nii et nahk leemendas. Siis peatus naaberkoperatiivist mopeeditädi ja lubas appi tulla. Tuligi. Mul oligi juba tüdimus käes. Sain nii hoogu juurde. Siis kutsusin Inge ka appi. Tehtud sai.

Kui teed midagi sellist, mis pole sinu rida, öeldakse enamasti, et mis see sinu asi on. Teised saavad selle eest raha. Teiste tegemata töö. Kellegi teise territoorium. Tõsi ta ju on. Aga mind ju häirib. Iga päev, kui mööda sõidan, olen pinges ja negatiivselt meelestatud. Lihtsam ära teha, kui vägikaigast ja oma õigust taga ajama hakata. Ja millegipärast on elu andnud selliseid kogemusi, et suured veskid jahvatavad aeglaselt. Vahel seisavad minu jaoks ka. Aga nina teiste asjadesse toppida on mulle kombeks saanud küll. Mul jälle ükskõik, kelle oma ta on. Vot, sellest omadusest pole veel aru saanud, mis ta siis on, hea või halb.

Vihmaküllus

Küllus on mulle muidu sümpaatne, aga kui seda antakse vihmana, siis küll mitte. Liiga palju korraga. Kui astud aias, kuuled oma jalge all mulksumist – tihe sinisavipinnas kannab enda kukil seda veekogust, mis läbi mullapinna temani on jõudnud. Mullakiht nagu ujuks ta kohal. Polegi varasemast sellist kogemust. Tiik on silmini vett täis ja vesiroosid peavad edendama kasvu, et veepinnani jõuda.

Osa õisi hoiavad vee all veel hinge kinni.

Muru õitseb täiega ja lustib, sest niitma teda minna ei saa. Mida seal soo peal selle muruniidukiga ikka teha. Tööpüha on ka, sest mis haljastuse tegu see sellise pori ja vihmaga ikka on. Linna peal näe, aga tehakse. Hollywoodi platsil õhukest kruusateed otse muru pinnale. Ei mätta koorimist ega midagi. Kui kellegil uusi haljastuse võtteid vaja õppida, on meie linnakesest neid saada küllaga. Küll nad hiljem selle ka selgeks teevad, mis selle kruusast läbi kasvava rohuga peale hakata. Mürk selga või malevlased rohima – eks hiljem näha ole.

Valged pallid õitsevad endiselt telekia kukil.

Hakiro Nishiki särab keset aeda

Mäginelgid eritavad oma lõhna aia ühes otsas

Pojengid alustavad õitsemist teises otsas.

Ja kõige selle üle hakkas särama päike.

Ehale

Veel vihmapiisad värelemas mullas

On sündimise päev sul päiksekullas

Siin virgal lapsel päevapikkust antud

Sa mõrkjast õitelõhnast oled kantud

Sul lillesilmad naeratamas vastu

Kui läbi elu nende kõrval astud

Ja kasteheinad silitamas sääri

Sa kõike kaunist elus väärid

Sul kodused on rohked metsarajad

Sookail ja hinge salakojad

Taim tervistavat jooki eluks annab

Ja edasi su hingelind sind kannab

Nüüd naised lilleilmast soovivad sul õnne

Seda jätkugu nii tuppa kui ka põue

Tervist kapaga ja armastuserikkust

Rõõmupäevadele lisandugu pikkust

Siin rahapajad veeregu nüüd ringi

Elu väärtusi las aina juurde kingib

Sinu salasoovid lisaks mingu täide

Nii sündigu ja kehtigu see väide

Taevakaared

Vikerkaar loob taevas kaari

tehes värvilisi saari

Vikerkaare all on hele

pealpool sinkjas vihmakere

Õnnesümbol taevas särab

Ära näitab, kus on värav

Kullapaja, kust võid leida

Kähku tee, sest muidu peidab

pajad ära uuesti

Ei saa uuta kuube nii