Külapäevade raames uudistamas

Kaerepere küla sai 600 aastat vanaks. Toimus suur sünnipäevapidu kodukandipäevade raames. Kõiksugu üritused, meelelahutused ja mis kõige tähtsam meiesuguste jaoks – ilusamate aedade külastused. Nuuskisime aiaklubiga välja ja olime kohal kui viis senti. Jälle üks kordaläinud päev. Neid aiahulle annab alles imetleda. Igaühel oma nägu ja oma tegu. Mis aga seekordse nelja aia eripära oli see, et need olid enamasti meessoost tegijate omad või siis tugeva kaasabina kõrval. Hannusti eeskuju on nakkav või kuidas?

Valtus nägime ka Inglismaad. Kohalik koolimaja mattunud metsviinapuuväätidesse.

Esimesena käisimegi Arnoldi aias. Mulle meeldib ta aia loomulikkus. Vaata, kust tahad, igalt poolt on nauditav. Aia vanuseks peab 35 aastat. Loomine pole veel lõppenud.

Kivide serviti asetust kasutas Arnold ammu enne teisi. Ikka mägitaimedele paremate tingimuste loomiseks.

Rodode õitsemine aianurgas

Aed ülevalt vaadatuna, aia kõige kõrgemast punktist. Nagu Hiina müür jaotamas aia eri pooli. Erinevad kõrgused, erinevad vaated, erinevad hääled. Arnold oskab ka ilusasti rääkida ja tunnetada ümbritsevat.

Ilus, ilus, imetlusväärne. Ikkagi tõeline aiakunstnik.

Järgmine aed oli kohe naabrite  Heino ja Anne jagu. Peidus suurte puude vahel. Aiatube mitmeid.

Eesaeda eraldamas tagaaiast roosisõrestik.

Pilt pole küll kõige parem, kuid siiski vapustav. Äraõitsenud lumepalli alusel oli kui äsjasadanud lumekuhi.

Puhkenurk aiakaminaga suurte pannkoogipuude all, valvur ka käepärast.

Tulevad kui mitmekesi metsast. Muljet avaldasid  valgetüvelised kõrged kased, mis olid pikalt okstest vabad ning seetõttu nägi see paik ka päikesepaistet.

Tiik, milles elutsevad koid.

Romantiline istekoht.

Eri tasandid teevad aia põnevamaks. Sammal loob igikestvuse tunde.

Järgmine aed oli hektari suurune ja ühe mehe kujundatud-hooldatud-katsetatud! Tegija on põlis-eesti nimega Vambola. Sealt see kangus kah siis või?

Ja lähemalt

Mitmeid eri kohti, vaateid, aiatube, meeleolusid.

Erinevad hostasordid.

Peenrasaari

Siit hakkab alles kujunema.

Flokside allee. Roikaääristust oli kasutatud aias veel. Mehelik teema.

Aia mastaapsus ajas lausa hirmu nahka – no kuidas ta küll jõuab. Ideid tundus aga aina lisanduvat, justkui tagataskust võtta. Ja tegemisetahet ka. Super!

Neljas aed oli taimmaterjalilt kõige napim, kuid ikkagi imetlusväärne. Ebbe ja Tarmo valdused.

Lastenurk. Tagaplaanil kivivare metsviinapuusse mattununa.

Aiatiik.

Kivide mängu nii et ohhoohoo. Varandus kohe sellestsamast maapõuest välja tulnud ja kangutatud.

Aia eri tasapindu  eraldamas madal kivimüür.

Särav punane roheluse taustal.

Igal neist oma nägu ja tegu. No on ikka ja siitsamast lähedalt meie kõrvalt.

Hilishommiku valguses

Tore küll, et jälle hommik, kuid pildid selles valguses head välja ei näe. Õhtuvalgus meeldib mulle enam. Tuul saputab jälle puhmaid. Aga mis peamine: suvetunne on saabunud koos enam-vähem normaalse temperatuuriga. Aed pakkumas nii seda kui teist.

Vesirooside tulemisi.

Ebajasmiini hõrku lõhna.

Tulipunase lillekese säramist.

Rodgersiate õitsemist lehtla varjus.

Aedkullerkuppude kollast õiekrooni.

Veigela “Red Prince” õitsemist, vaatamata külmanäpistustele talvel.

Igasugu õitsemisi aianurgas.

Minu lemmiku sära akna all. Kumab nii, et muudab kõik ümbruse pimedaks. Mesilasi ikka paksult peal.

Teine patt veel

Tükk aega pidasin endaga aru, kas teha või mitte. Mitu päeva läks möödagi. No nii ilus, kuidas ma nad nüüd jälle kõik maha tõmban… Kui, siis ehk kasvavad ikka ruttu tagasi. Ja ometigi sai tegija pool minus jälle võitu. Võtsin muruniiduki ja läksin oma isehakanud lillemuru kallale. Sai maha niidetud valge ristikheina tutid, õitsev käbihein, kollased hanejalad ja tulikas. Ausalt, mul oli seekord kahju. Tundsin isegi süümepiinu ja tegu tundus patt mis patt. Vaid maja ette jätsin valge ristikheina tutid maha niitmata. Moodustus suur valgetäpiline ala. Noh, aed sai korrektne küll, kuid elusus oli nagu kadunud. Jääb vaid loota, et kasvavad ruttu ja õitsevad edasi. Täiesti mitteprofessionaalne jutt, kuid sulatõsi. Minu umbrohtunud ja hukas muru tundus kaunis oma hukutavas ilus.

Roosa vesiroos tiigis on ohjad enda kätte võtnud ja võrreldes väikese valgega õitseb rohkelt. Nupud on kuidagi ootamatult ja korraga pinnale tõusnud. Aga tõeline pitsivaht on harilik kitseenelas – juba vanadest taluaedadest tuntud taim. Särab mu akna all ka suveöös. Päeval on täis pakse usinaid maamesilasi. Ilus aeg ikka praegu ka.

Las teevad

Käis mu juures sugulane Tallinnast oma tuttuut autot ka muuseas näitamas. Oli väga õnnelik ja uhke. Siis aga läks murelikuks ja isegi vihaseks. Miks sinu juurde tulles 90 kraadine sisekurv on võssa kasvanud ja nähtavus null? Kuhu kaevata ja teatada, et asi ohtlik? Nojah, kaevata ju võib, kuid suurtel suured tegemised. Maanteeameti rida. Võtab aega, enne kui sinnani asi jõuab ja reageerima hakatakse. Võtsin siis vastavad riistad kätte ja läksin võsa langetama. Ega mullegi see sisekurvipimedus pole meeldinud. Suurema osa aega vehkisin üksi, nii et nahk leemendas. Siis peatus naaberkoperatiivist mopeeditädi ja lubas appi tulla. Tuligi. Mul oligi juba tüdimus käes. Sain nii hoogu juurde. Siis kutsusin Inge ka appi. Tehtud sai.

Kui teed midagi sellist, mis pole sinu rida, öeldakse enamasti, et mis see sinu asi on. Teised saavad selle eest raha. Teiste tegemata töö. Kellegi teise territoorium. Tõsi ta ju on. Aga mind ju häirib. Iga päev, kui mööda sõidan, olen pinges ja negatiivselt meelestatud. Lihtsam ära teha, kui vägikaigast ja oma õigust taga ajama hakata. Ja millegipärast on elu andnud selliseid kogemusi, et suured veskid jahvatavad aeglaselt. Vahel seisavad minu jaoks ka. Aga nina teiste asjadesse toppida on mulle kombeks saanud küll. Mul jälle ükskõik, kelle oma ta on. Vot, sellest omadusest pole veel aru saanud, mis ta siis on, hea või halb.

Vihmaküllus

Küllus on mulle muidu sümpaatne, aga kui seda antakse vihmana, siis küll mitte. Liiga palju korraga. Kui astud aias, kuuled oma jalge all mulksumist – tihe sinisavipinnas kannab enda kukil seda veekogust, mis läbi mullapinna temani on jõudnud. Mullakiht nagu ujuks ta kohal. Polegi varasemast sellist kogemust. Tiik on silmini vett täis ja vesiroosid peavad edendama kasvu, et veepinnani jõuda.

Osa õisi hoiavad vee all veel hinge kinni.

Muru õitseb täiega ja lustib, sest niitma teda minna ei saa. Mida seal soo peal selle muruniidukiga ikka teha. Tööpüha on ka, sest mis haljastuse tegu see sellise pori ja vihmaga ikka on. Linna peal näe, aga tehakse. Hollywoodi platsil õhukest kruusateed otse muru pinnale. Ei mätta koorimist ega midagi. Kui kellegil uusi haljastuse võtteid vaja õppida, on meie linnakesest neid saada küllaga. Küll nad hiljem selle ka selgeks teevad, mis selle kruusast läbi kasvava rohuga peale hakata. Mürk selga või malevlased rohima – eks hiljem näha ole.

Valged pallid õitsevad endiselt telekia kukil.

Hakiro Nishiki särab keset aeda

Mäginelgid eritavad oma lõhna aia ühes otsas

Pojengid alustavad õitsemist teises otsas.

Ja kõige selle üle hakkas särama päike.

Ehale

Veel vihmapiisad värelemas mullas

On sündimise päev sul päiksekullas

Siin virgal lapsel päevapikkust antud

Sa mõrkjast õitelõhnast oled kantud

Sul lillesilmad naeratamas vastu

Kui läbi elu nende kõrval astud

Ja kasteheinad silitamas sääri

Sa kõike kaunist elus väärid

Sul kodused on rohked metsarajad

Sookail ja hinge salakojad

Taim tervistavat jooki eluks annab

Ja edasi su hingelind sind kannab

Nüüd naised lilleilmast soovivad sul õnne

Seda jätkugu nii tuppa kui ka põue

Tervist kapaga ja armastuserikkust

Rõõmupäevadele lisandugu pikkust

Siin rahapajad veeregu nüüd ringi

Elu väärtusi las aina juurde kingib

Sinu salasoovid lisaks mingu täide

Nii sündigu ja kehtigu see väide

Taevakaared

Vikerkaar loob taevas kaari

tehes värvilisi saari

Vikerkaare all on hele

pealpool sinkjas vihmakere

Õnnesümbol taevas särab

Ära näitab, kus on värav

Kullapaja, kust võid leida

Kähku tee, sest muidu peidab

pajad ära uuesti

Ei saa uuta kuube nii

Hiigelkiigel

Tänahommikuses aiasaates võrdles Hendrik Relve aastaaegade vaheldumist hiigelkiigel kiikumisega. Talvisel pööripäeval oleme kiikumisega kõige kõrgemas punktis, kus kiige hoog aeglustub ja korraks ka seisma jääb. Tõepoolest on sellel pimedal ajal ööd kõige pikemad, aeg nagu seiskuks ja päike puhkab oma pesas. See-eest suvine pööripäev kihutab kiige kõige suurema hooga madalamast punktist läbi ikka jälle kõrgpunkti poole, pimeduse poole. Peale jaanipäeva hakkavad ööd pikenema ja valge aeg väheneb jõudsasti. Talvisest pööripäevast kevade poole väheneb ööde pikkus tasapisi vaid ettevaatliku kukesammu võrra. Nii see elu on. Ka meie tegemised on kiige madalamas punkis tormilised ja kiired. Aega on vähe, tööd palju. Ja looduse ilu ja õitsemine kuhjub kõik ühte punkti, et siis taas hääbuda, kuni saabub vaikelu.

Tänane jaanipäev laseb lihtsalt puhata. Vihma sajab lakkamatult ning õuetegemised jäävad kõik ära. Päris harjumatu on sel kiige kõige kiiremal liikumisel järsku seisatada.

Kel vedas, see sai oma traditsioonilise jaaniõhtu päev varem maha pidada, mil päike paistis pikalt ja õhtu oli soe. Mul isegi vedas. Hing kohe rahulikum. Vaid jaaniusside otsimine on sel aastal ära jäänud. Pole nagu meeldegi tulnud. See iga-aastane toiming kannab üha vähem vilju ka – jaaniussid on ilmselt uue kodu endale leidnud. Ennevanasti olen neid lausa enda aiast leidnud ja ikka peatselt saabuvat suurt õnnekogust sellest välja lugenud. Noh, võib-olla nüüd siis laadung käes või?

Lillepuhmad ja põõsad on vihmamärjad ning kohati vastu maad lookas. Kitseenelas akna taga on oma kõige paremas seisus ning värvigammas, pidurüüs. Vähe viltu vasakule vaid.

Paju on raskest vihmast alandlikult tagurpidi

Liiliad alles avavad esimesi õisi. Eelmisel aastal särasid oma erksas värvis juba enne jaani.

Visates pilgu tiigile,  olin alguses nõutu – kõik väikese valge vesiroosi õied olid kadunud. Lähemalt vaadates selgus tõde: vesi oli nad lihtsalt enda alla ära peitnud.  Nii palju siis… Küll nad aga kiirelt kasvu edendavad, kui edasi tahavad ilmavalgust näha.

Ebajasmiinipuhmas lisab jaaniöösse oma lõhnaga salapära ja hõrgutab veel pikalt pealegi. Vaid õisi on märksa vähem, kui eelmisel aastal.

Ah, see siis ongi see paljuoodatud aeg…Et seekord siis selline.

…

Hiigelkiigel kiigume üles-alla,

üles-alla, süda valla

Must ja valge, puna palge,

hea ja kuri, sündis-suri.

Nutt ja naer, rutt ja vaev –

eluvoogudes sinu laev.

Elujanuks igal kaev.

On see sogane või tühi-

põhja aegajalt pühi.

Üles-alla, süda valla,

tõde ja vale, vahel on hale.

Mõistad sa kõike elulõike.

Kaugelt on ilus, lähedalt valus,

lähedalt ilus, kaugelt valus.

Üles-alla, süda valla,

hiigelkiigel kiigume üles-alla.

Pulmategu

Kaks päeva sebimist. Seaded kirikusse ja Pirgu mõisa, autokimp ja pruudikimp. Pojengidest. Algus nägi välja selline

Materjal juba korrastatud, puhastatud, sorteeritud, otsad keedetud. See on vast üks kolmandik kogusest, mis tegelikult vaja läks. Heasoovlikke ja abivalmis õiteloovutajaid ikka leidus. Esimene päev olin vaimustuses pojengide lopsakusest ja suursugususest, kuigi kahtlus jäi, kas ikka peavad vastu. Olin lasknud neid korralikult vett täis juua ja sõnad peale lugenud, et nad end hästi üleval peaksid. Seaded said võimsad ja õhtuks arvasin, et kui pulmapäeva lillede järgi valida, siis vaid sel ajal, kui õitsevad pojengid – armastuse, õnne ja jõukuse sümbolid. Seis polnud aga nii roosiline järgmisel päeval, õigel päeval, kui õisi ükshaaval ja hulgi vahetada tuli. Ei pea nad kaua vastu märgoaasises, isegi piserdamisele vaatamata mitte. Kuna tuli teha aga 8 seadet, autokimp, pruudikimp ja veel kirikusse pinkide otsad, siis parema tahtmise juures ka ei tee seda kõike samal päeval. Kuid sellegi poolest sai lõpptulemus minu arvates suurepärane. Mulle lihtsalt sümpatiseerivad pojengid väga, eriti, kui neid on külluslikult.

Pulma põhivärv oli pojengiroosa ja valge. See oli väga hea otsus kõik algusest lõpuni nende värvidega lahendada. Lisaks ühtsele lillede valikule oli siduvaks materjaliks roosa ja valge tüll ja mis kõik muu. Isegi pruutneitsite kleidid.

Kirikusse sai tehtud altari ette suured seaded ja pojengid ääristasid teed altarini

Altari ees maas laulatustekk.

Pirgu mõis on samuti ilus. Šampuselaud sai õue. Seade veel peale panemata, seda võib vaid ette kujutada.

No tegelikult selline. Veel siseruumis ootel.

Fuajees tervituseks väike seade ja seintel noorpaari armastuse ja käimise lugu fotodena.

Tantsusaali seaded

Tordi lahtilõikamise ruumis

Teekond söögisaali, mis asus keldrikorrusel, oli märgistatud tülliga. Ilus.

Söögisaali laud ootel

Pruutpaari koht, mida hakkab ehtima pruudikimp ja akendel vaasid pojengidega

Autokimp sai tehtud sinisele autole valgete lilledega. Kasutatud ka nüüd valget roosi, nagu pruudikimbuski. Ootab veel peale panekut.

Ja autol

Nii auto- kui ka pruudikimp sai tehtud samal päeval. Seega polnud just kõige suurem hirm nende säilimisega.

Pruudi soov oli ka kimp saada pojengidega

Lisasin ka valgeid roose. Roosa tüll ääres ja ümber saba.

Mannekeeniks küll mitte pruut ise. Minekuvalmis.

Aga muidu on väga hea otsus lahendada kõik ühtselt. Hea mõttekoht tulevastele pruutidele. Ikka mõnus ja kaif on teha seda tööd. Saadaks jumal neid meheletahtjaid pruute vaid rohkem mu teele. Ja hea oleks, kui kõik ikka õnnestuks ja korda läheks. Vastutus ju suur. Ega seda veel ei teagi, kas pruutpaar üldse rahulegi jäi.

Imeline hommik

Taevas on helesinine, kastepiisad värelevad rohukõrtel, päike paneb nad sädelema. On vaikne, kui mitte arvestada käo kukkumist ja laululindude laulu, mis aina lähemale ning lähemale tuleb. Maamesilane ukerdab kurekella õiel ja linnuke oksal teeb iga kord kummarduse, kui laulu välja toob. On nautimist väärt imeline hommik.

Eile leidsin esimesed prisked kuumaasikad, hästi magusad.

Kurekelladel on õitsemise tipphooaeg. Minu aeda nad sobivad, sellised lihtsad metsaaia lilled.

Täidisõieline viirpuu laseb end endiselt nautida, kuigi ta õige värv ei taha kuidagi pildil välja tulla. Tegelikkuses ikka ilusam. Avanenud on esimesed ebajasmiinide õied – tõelised lõhnapommid. Tasapisi tuleb suvi. Homme ta esimene pärispäev.

Kiiged kutsuvad puhkama, kuid täna tuleb tõeline tööpäev. Eilne läks pooleldi vett vedama, kuna hommikupoole oli sajune ja isegi vägisi ei suutnud õue minna. Alles õhtupoole tuli tööisu tagasi. Ei ole ma vihma ja tuule laps, hoopis päikese oma. Vesine värk võtab jõu ja teeb uniseks, tuul viib sisemise tasakaalu.

Täna on kevade viimane päev ja veel mõned üksikud päevad pikeneb valge aeg. Peagi saabub periood, kus su unnesuigutajaks  polegi enam päike. Seni naudi seda, mis on.

Täna on Merikese sündimise päev. Kõik järgnev on Sulle:

On Sul alles hommik antud

päikesest Sa oled kantud.

Kastepiisad teevad ilma,

kõikjal kaunid lillesilmad.

Kägu kukkumas on visalt,

laululinnu laulud lisaks.

Terve ilm Sul õnne soovib

südant rõõmsaks teha proovib.

Kõike Sullegi nüüd lubaks,

mida iganes Sa tahaks.

Õnne, armastust ja rikkust,

rõõmupäevadele pikkust!

Hellus, õrnus võta vastu,

julgelt eluteel Sa astu!