Archive for juuli, 2012

Pisipiigale

Uudistamas lapsesilmad

uut ja suurt maailma.

Memme musi julgust annab,

issi kätel tihti kannab.

Mis nii viga suureks saada

kõrgeid kontsi varsti kanda,

uhkeid seelikuid ja pärleid,

tantsusamme teha kärmeid.

Seniks aga musi pikka,

kallistusi juurde ikka,

lapserõõme rohkesti

ja suvesoojust uhkesti!

Õnne sulle, väike piiga!

Muinasjutumaal seal ikka

viibi veel ja mänge loo

väikevennaga nüüd koos.

Pisi Getri sai täna aastaseks.

Vanaemalt õnnesoovid nii,

veidi riimi pandud siis.

Kuis tundub

Nüüd vahelduseks olgu see

kuis mõni elab oma teel

http://www.facebook.com/photo.php?fbid=471524499542554&set=a.405942176100787.107796.236767429684930&type=1&theater

Kuid tegelikult on mul mure päevaliiliate pärast. Kas nad tõesti on kõigil terved ja kripsis-krapsis? Minu omade õienupud on kipras, põhjad mädanevad. Mis värk, kas liigvihmane suvi? Satikat luubiga sees ei näinud või oli juba jalga lasknud. Esimest aastat selline jama.

See vihm teeb parasjagu pahandust, isegi maaherilased ajab nii kurjaks, et varsti ära enam õue mine. Sellel suvel on mul isiklik absoluutne rekord ületatud – pisteid juba tosinajagu käes. Kraabin ennast ebaviisakalt. Varsti tuleb end loodusesõbrast olude sunnil lahti ütelda ja sõda pidama hakata. Nüüd ju aiapidude hooaeg kohe ukse ees, lapsi varsti hoov täis. Kas nad kõik on nii vastupidavad mürgile kui ma?

Hiigelastilbed on vallutanud mu aia. Küünitavad aknast sisse vaadata koos laudlehe õisikuga. Ja ei maksa arvata, et mu maja aknad väga madalal on.

Vesikanep on ka juba hoogsalt üle mu pea kasvanud.

Sanvitaalia õitseb lakkamatult terrassi peal potis ja nõuab pidevalt juua, endal silmad jälgimas, kas ikka antakse korralikult.

Täna alustasin tulbisibulate ülesvõtmist ja seoses sellega sipelgatega maadlemist. Pesa pesas kinni. Ma ei tea, kui sipelgate hammustused ja herilaste nõelamised tervist tõesti edendaksid, siis minust saab peagi tip-top vanaema, kel luud-liikmed kõik töökorras. Jookse või noore säluna ühest aia otsast teise ja tööd vihu lõpmatuseni.

Lõpuks ometi pole vihmane

Üle hulga aja lasi ilmavanamees väljas tööd teha. Lasin lustiga. Kõigepealt sai korda kasvuhoone, sest mis sa ikka hommikul vara paksu kastega peenardes mässad. Siis läks suuremaks mu niru punaste rooside peenar, kuhu lisasin triibuna punaseid astilbesid ja ettepoole tumedalehelisi helmikpööriseid. Täiesti punane peenar. Ja ikka ja jälle imestan, kuidas jagades jätkub paljuks. Neid ümbertõstmiseid ja pügamisi ning rohimisi oli veel. Kohendasin metsaveerset peenart ja ilme muutus kardinaalselt. Muru niitmisega sai aed jälle korrektse väljanägemise.. Kahjuks häirisin selle tegevuse juures herilasi või olid need metsmesilased. Igatahes esimene raks sain kohe kolm nõela korraga, põgenesin suure rutuga, kari tigedaid kannul. Kui teises aia otsas veel paar-kolm pistet lisandus, jäi viimane niitmine punasesõstrapõõsaste juures tegemata. Edaspidi lunisin vaid kaastunnet.  Igaks juhuks ronisin tiiki puhastama ka, et siis ehk saavad haiged kohad leevendust, kuid võta näpust. Piste kohad valutavad siiani ja nüüd plaanivad sügelema  hakata. Ma pole terve oma teadliku elu jooksul nii palju nõelata saanud, kui eile ühe päeva jooksul.

Aga tiik on tõeliselt sügav ja vett täis, maapinnaga tasa. Vesiroosiõied olid end jälle vee alla peitnud. Viisin hundinuiad aia taha kraavi, et veepind aias suurem ja puhtam näiks. Avasin vaateid, nagu öeldakse. Tekkis tunne, et astu kohe murult veepinnale, saad otse rooside juurde. Ohtlik mäng.

Huvitav on jälgida punase aedmonarda arengut. Tasapisi toimub õite moodustumine ja värvumine. Keegi pistaks nagu õietupse värvipotti. Algul ei võta need hästi värvi peale, siuksed haledad teised. Iga järgnev päev toob aga kirkust juurde.

Blogi pidamisel on saabunud moment, kus mul tuleb dollarite eest mahtu juurde ostma hakata. Hoiatus lehel ütleb, et 9% on veel jäänud vaba lobisemist. Poolteist kuud samas tempos. Vot, mis tähendavad pildid. Täna ei lisa ühtegi.

Vettind mõtted

On sügis saabund keset suve,

hall, sompus, pilvine ja tume

on päev, mis sulle antud taas.

Vihmaraskelt kohisemas laas.

Siin sünkjad pilved pidevalt su üle

ja murueidel vett on täis kõik süle.

Loodus liigsest joogist purjus näib –

pead lontis, jalad risti-rästi käib.

Päike kiskumas on välja ennast

raskest vihmapilvevennast.

On olemas ta tõesti veel.

Miks nõnda harva oma teel?

Lööb korraks maailm sädelema,

kristallid kõikjal värelema.

Rikkust näitamas on kõikjal.

Peatselt pilve taha põikab.

Ahh, vettind mõtted, vettind ilm!

Kuis selgeks saada oma silm?

Saaks sügisest nüüd suvi taas

mul mõtted poleks üldse maas.

Igati läbi loputatud

Enam pole sel vihmaküllusel otsa ega äärt. Lisaks päevastele kogustele  pladistas öösel ka vastu plekk-katust nii, et ei lasknud magada. Käisin aegajalt vaatamas, kas tiik ajab juba üle kallaste ja uputab taas kõik ümbritseva. Kus ma siis nii väga pimedas trepi pealt nägin. Pidev vihmasadu ei lasknud lähemale ka minna – oleks märjaks saanud kui kassipoeg. Kujutlus maalis pilte räsitud põõsastest- lillepuhmastest. Oligi hea, et öösel olid hirmud peal, siis hommikuvalguses tundus pilt süütum. Tegelikult on asi ikka hull küll. Üks peenar oli täielikult vee all ning muru madalamad kohad samuti. Taas on kerkinud päevakorrale lahtise äravoolu tegemine tiigist aia taha kraavi. Drenaaž töötab suvisel ajal küll, kuid võiks kiiremini üleliigse vee ära juhtida. Suur töö muidugi.

Loodus lokkab. Igasugu pealsed on kasvanud enneolematult kõrgeks. Mõne kohta kerkib üles küsimus, kas ta ikka väärib seda paika, kus ta kasvama on seatud. Lilledega pole nii hullu, tuleb normaalne aasta ja nad on taas õiges pikkuses. Aga need põõsad, mis  võrseid edendavad, no neid tuleb tugevalt pügama hakata või hoopis uus koht leida. Muidugi juhul, kui talv oma korrektuure ei tee.

Vihmased ilmad teevad loiuks ja panevad koti pähe. Veeretad end niisama ühest nurgast teise. Täna käisin lõpuks Iivil külas. Ega talgi seal midagi roosilist praegu pole, kuid mõned värvilised energialaksud leidsin küll.

Vana aida kõrval suure koguse lõhnapomme.

Suure pesakonna kärtsu värvi liiliaid. Moevärv sel aastal.

Tee, kus ühel pool erkpunased madalad astilbed reas ja teisel pool kontrastina hostade rohevalge riba. Ilus.

Hiidpikad kellukad, mis konkureerisid lodjapuulehise põisenela “Diabologa”.

Täna panin õhksoojuspumba taas töösse ja eile tegin kaminas tuld. Niiske ja külm on, õues lausa jäine.  Päike on välja ilmunud ning nüüd paistab läbi puudealuste ja õitsvate angervaksade ning loob kuldset kuma.

Angervaksaõied valendavad hämaras kuninglikult

Pool suve pidavat veel ees olema.

Uus pulmategu

Seekord 13-ndal ja reedel. Valitud pruudi sünnikuupäeva, vanaisa-vanaema 54-nda õnneliku pulma-aastapäeva ja veel paljude muude kokkulangemiste järgi. Väikeste viperustega lõbus ja südamlik rootsi-eesti segapulm. Registreerimine Puraviku tuuliku juures, pidu Krantsi kõrtsi kaunil õuemurul. Paduvihm vahetult enne registreerimist muutis mülkaks alles sel päeval laiali aetud hunnikute alused, nii et ekstreemsusi jätkus. Võib-olla oligi ergutuseks vajalik. See-eest kõige tähtsamal momendil pani ilmataat luugid kinni ja lasi toimingul rahus kulgeda.

Tuuliku ümbrus sai kaunistatud põllulilledega, mis ju selleks puhuks kohane. Algus nägi välja selline

Osa ämbritäisi veel terrassil ka. Memory Line roos, valged pojengid, kellukad aasalt, karikakrad, rukkililled, valge krüsanteem, kipslill, naadi õisikud muidugi, alpi elulõnga väädid seemnetuttidega. Pruut oli ostnud igaks juhuks ka läbipaistva vihmavarju, mis sai samuti ära kaunistatud. Memory Line roos sai valitud ahhaa-efektiga.

 Nii kui nägin, nii ta ära tellisin. Alles pärast tekkisid kahtlused, nagu inimhingele- mõistusele kohane, et kas ikka meeldib. Nähes lillepoes hiljem tast kimpu, olin korraks ahastuse äärel – appi, kui hirmus! Aga imelik lugu oli selle roosiga – mida rohkem tast seadeid tegin, seda ilusamaks ta läks. Tõsi jutt. Ainuüksi juba ämbris seadmist oodates. Ja nii hästi autoga, pruudiga kokku sobivat värvi annab teist otsida.

Seda peaks veel ütlema, et need korralikult vahatatud autod on lilleseadmise kohapealt parajad õudusunenäod – autokimbualus ei püsi vaakumis. Ja kui veel midagi kuskilt järele ka annab… Noojah.

Tuuliku juures sai kaunistatud tünnide ja vankrite täied põllulilledega.

Põllutööriistad ka. Veskikivi, mis registreerimislauaks, sai tähtsamad lilled peale. Pruudikimp kiskus ootamatult südamekujuliseks, milleks ma ta siis tegingi.

 

Memory Line roosile lisaks veidi valget roosi, krüsanteemi nuppukesi, pojengi pungi, ääres kipslill ja valge tüll.

Pildid pole just esmaklassilised. Ja siis veel see vihmavari, millest mul pilt võetud kodus, kahjuks pole välja tulnud ja võtsin pigem postitusest maha. Ehk on kellegil teisel paremini pilt õnnestunud ja saab hiljem üles panna. Aga kaunistatud oli see Memory Line roosidega, alpi elulõnga väätide ja hõbedaste tuttidega ning kipslillega. Mõni üksik enda aia pargiroos kah. Täitsa põnev oli teha. Õhuline ja õrn tuli, romantiline.  Hoidsin end eelmine päev tagasi, et kohe tegema ei hakkaks, materjal ju vett ei saa varju peal.

Siin seda nüüd veidi näeb koos kauni pruudiga. No need pruudid on ikka ilusad küll!

Pulmatelk sai mitmed seaded, algul laudadel laiali, hiljem kõik koos šampuselauale. Väga head on ikka valged kohevad pojengid – annavad mahtu, suursugusust, pehmust, elegantsi.  Seekord madalalt seadetes sees. Ning hea leid aasa pealt sinised kellukad -suviselt meeleolukad. Värvilt sobitumas vanaroosa- helelilla roosiga ning jumestamas teda.

Nii ta oli ja otsa ta sai. Täna totsikuid-notsikuid tuuliku juurest ära tuues sai ära toodud ka põllulillekimbud. Kuna pruutpaar oli täiesti kadunud minu jaoks, jaotasin kimbud küla peal laiali – teistele ka ikka sest õnnelaadungist midagi. Osa sai Krantsi kõrtsugi viidud – neile peaks interjööriga sobima, kui nad muidugi sest hoolida võtavad. Mina sain väsimuse ja tühja tunde kaela. Pole ju mingi kraavi kaevamine, aga läbi võtab. Kuid sellegi poolest aitaksin hea meelega  kohe järgmist õnnelikku pruutpaari ehtida.

Jutud jätkuvad

Istumiskohtadega on veel nii, et lisaks sellele, et su ümber oleks midagi vaadata, peaks pilk saama minna jalutama mööda vaba muru pinda kaugusesse.

Mets on mu luksus ja murekoht. Ühelt poolt on tore, et elan kui metsavaht keset metsa, kuid teiselt poolt kasvavad puud aina suuremaks ning eriti läänes võtavad ära õhtuse päikesepaiste. Lisaks tekib visuaalne efekt  – kõrged puud pisendavad aeda ja suruvad peale. Suurt polegi midagi teha, aiatagune ei kuulu mulle. Kuigi käin metsaalust siiski puhastamas, et endal kobedam vaadata oleks. Metsa sees elamine määrab ära ka taimmaterjali, mida kasutan. Ikka metsaaeda sobivad taimed,  looduslik tegu ja nägu. Peenrad lasen kasvada täis, nii et mullapinda võimalikult vähe näha oleks. Mulle meeldib nii. Multše ei kasuta, sest niigi niisket pinda pole mõtet veel niiskemaks ajada. Puukoor ja teod armastavad üksteist, mina neid mitte. Killustik jälle ei lähe metsaga kokku. Lisaks tähendab see lisaraha välja käimist, mida mul pole üle olnud ning lõpuks kasvavad umbrohud ju ikkagi läbi. See on olnud minu otsus.

Palju kasutan põõsaid, nii õitsvaid kui ka värviliste lehtedega. Annavad suure värvilaigu, sügisel palju värve aeda, kogu aeg olemas ning vähem tööd nendega. Aiapiirdel piiravad ka vaatamist aeda. Taust ka lilledele, raam aiatagusele metsale. Metsaäärsesse peenrasse sobitasin põõsaste ette kurerehad, kurekellad, härjasilmad, aga ka kollase metsvitsa “Aurea”, täpilise iminõgese, hostad, liatrise, siilkübarad, õnneheinad, astilbed, kauni kukeharja, helmikpöörised, kortslehe jm. Enamik aega on tõmbenumbriks selles peenras metsvits “Aurea” – tõmbab kaugelt pilgu endale ja särab lõbusalt. Naabriks talle kollaste õitega kortsleht ja taustaks lõdjapuulehine põisenelas “Luteus” – kõik toetamas kollast tooni erinevate olekutega.

Erineva kõrgusega okaspuud toovad veidi selgemat ja konkreetsemat joont sellesse udupeenrasse. Nende põhiaeg saabub siis, kui lilled kõrvalt kaovad. Kurerehade lillakas toon sobitumas täpilise iminõgese veidi heledama omaga. Eemal täppidena martagonliilia lillakad õied.

L. martagon L. ehk kirju liilia nimi tuleneb õite kujust, mis meenutavad türgi turbanit. Teise versiooni järgi tuleneb hoopis sõjajumal Marsi nimest. Sibul teisel kuldne ja keskajal olevat alkeemikud proovinud kollastest taimedest kulda saada. On liiliatest kõige laiema loodusliku levikualaga, kasvab hõredates okas- ja lehtpuumetsades, väludel. Väga vana kultuurtaim, söödavate sibulate tõttu ka toidutaim. Mee- ja ravimtaim, kasutatakse mädanevate haavade, paisete ja kuseteede haiguste raviks. Sibulatest saab musta värvi. Selline metsaaia, loodusliku aia taim, vastupidav.

Vihm peab pausi ja mul tahtmine vikatiga vehkima minna. Vikat meeldib mulle trimmerist enam. Ei plärise ega võta kütust ja mina saan temaga kiiremini tööd tehtud. Siuke vanamoodne tädi. Aga võib-olla hoopis vikatiga niitmisoskuse säilitanu.

Kooslused ja muud jutud

Eile käis mul külaline. Küll ainult üks kahest lubajast, kuid see-eest tuumakas. Soovitas minu pealispindset ja emotsioonikat blogi veidi informatiivsemaks muuta. Näiteks sellega, et ma paneks kirja, kuidas mina aeda loon ja koosluseid valin. Mida arvestan, millega mängin. Minu esialgne vastuväide oli see, et terve ilm tarku täis, mis nüüd mina. Kuid veidi järele mõeldes võib-olla tõesti selgitada, mida just mina näen. Võib-olla saab see mõtlemiskohaks. Ja alati on võimalik ju veel paremini teha ning tehaksegi ju.

Minu kõige põhilisem eesmärk on see, et mul oleks ja teistel ka, selles aias hea olla. Mis see tähendab? Aed on tehtud selliselt, et olemas oleks privaatsus. Mind ei näe võõras pilk või kui, siis vilksamisi. On olemas hekid või puude-põõsaistutused nii tuulte kui ka võõraste pilkude kaitseks.

Kontpuuhekk on toodud teest ja piirdest ettepoole, sest tee tasapind on minu aia tasapinnast tunduvalt kõrgemal. See tähendaks muidu seda, et möödujad näeksid vabalt minu aeda, kui hekk oleks kohe piirde ääres. Nüüd moodustub piirde ja heki vahele vabakujuline looduslik pargiala, kus äärealal puud-põõsad ja vabal alal kevadeti pääsusilmad õitsemas. Ka lahtine väike kraav on juhtimaks ära liigvee, mis kõrgematelt aladelt tulemas.

Et miks just kontpuu? Peale selle, et ta oli puht muidu käes, sobivad tema kasvutingimused minu aias pakutavale. Liigniiske sinisavi. Kuigi nii tavaline põõsas, muudab ta mitu korda kasvuperioodil oma nägu ja tegu. On roheline, siis õitseb valgete õitega, siis tulevad viljad, sügisel värvub purpurseks ning talvel on punaste võrsetega. Kogu aeg dekoratiivne. Tal on ka negatiivseid omadusi, nagu näiteks liiga kiire kasv – muudkui püga. Ja talvel külmuvad sõlmekohast ülal asuvad oksaotsad pruuniks. Suve teisel poolel kubisevad lindude toidust – lehetäidest. Olulist kahju see ei tekita, sp ei pritsi. Küll oli peal kilptäi, mille vastu võitlen harvendamise, okste väljalõikamiste ja põletamistega.

Mis veel – see loogelisus. Et oleks huvitavam. Hea taust ees olevatele taimedele. Minu nägemist mööda on lehtpuu hea taust okaspuudele ja okaspuuheki ette sobivad rohkem lehelised. Okaspuu okaspuu ees ei tule nii hästi välja, kui okaspuu lehtpuu ees või vastupidi. Struktuuride ja värvide erinevus annab parema tulemuse.

Mulle on omasem rahulik ja harmooniline aed. Nii tunnen end paremini. Taimed ei tungi väga esile, et vaata mind vaid sulavad ümbritsevasse ja üksteisega. Rahutu aed teeb mind ka rahutuks ega lase keskenduda. Tõmme on rohkem koosluste kui üksiktaime imetlemise ja esile toomise suunas. Kuigi ka dominante leiab siin küllaga.

Istumiskohti on palju erinevates kohtades, erinevate tujude, vaadete nautimiseks ja päikese teekonda arvestades. Enamus neist on siiski päikese käes, sest seda luksust saame nautida aastas ikka vähe küll. Ja istud ikka nii, et silmal oleks hea puhata ning midagi vaadata, kui lõõgastud. Silm puhkamas kaugemal ka, kui maailma asju kellegagi ajad. Või oled ise looduse kroon, kui sirelite õitse ajal põõsa all lõhnanaudinguid koged. Selja taga põõsad kui kakaduu saba. Sirelite purpur, lodjapuulehelise põisenela “Luteus” kollane ja hariliku kukerpuu punaselehelise ning punaselehelise sarapuu “Fuscarubra” värvid kordamas sireli õite värvigammat. Ja veel seda, et istumise koht tundub kindlam, kui seljatagune kaitstud. See on tunnetuslik pool.

Mine sa tea, kas pikk jutt ikka kõige parem jutt on. Järgmiseks korraks peab ka midagi jätkuma.

Sildipilv