Päriselus tuuritamas

On tõeliselt mõnus elu, kui sa saad hommikul ise valida, mida sa täna teed ja kuhu sammud sead. Ja kui siis tuleb pähe minna metsikusse loodusesse, kuhu me jalg ju tegelikult eriti tihti ei satu, on päeval hoopis teine mekk juures. Nii mul täienevadki talvevarud metsaandidega. Mustikad, murakad, vaarikad.

Hommikune raba on täis lõhnu, mis mõnel tundlikumal võib pea valutama panna, mulle aga täiega meeldib. Parim parfüüm, mida on tunda antud. Sookail. Õitseb kanarbik. Jalgealune on pehme ja õõtsuv – sel aastal on kõik pidanud vastu võtma üüratus koguses vett. Ämblikuvõrgud paitavad pehmelt nägu ja tõkestavad teed, mättad punetavad pohladest, samas  üritavad jõhvikad juba värvi muuta ja mustad kukemarjadki on kõigeks valmis, kui kuskilt peaks välja ilmuma nende ihaleja. Vaikne ja mõnus. Oleme antud paikkonna esimesed marjalised ilmselt, sest pohlad pakuvad end täies koosseisus. Ilusad on nad rohelise sambla taustal. Ja neid muudkui on, nagu on olnud ka kõiki teisi marju sel aastal. Vaid korjajaid on väheseks jäänud. Mida enam silm punetavaid pohli märkab, seda suuremaks kasvab rõõm ja tänutunne ning soov need kõik ämbrisse saada. Inimlik värk.

Aga taevas on täis heledamaid ja tumedamaid sajupilvi ning pilveauke ka, kust päikest näha antakse. Selle veega on tulnud sel aastal nii palju kokku puutuda, et ega enam nii väga ei kiirustagi varju alla, kui esimesed piisad langema hakkavad. Ja nii me siis saime päris korralikult märjaks, enne kui autoni jõudsime. Tagasiteel tuli veel selline ekstreemne vihmahoog, et sõitagi hästi ei näinud. Vedas vähemalt, et sel ajal rabas polnud.

Nii mul siis lõhnab tassike kuuma taimeteed nina all, riided kuivavad ja rahulolu päriselus elamise eest silmis. Aiatööd tuleb jälle edasi lükata.

Hommikune luks kohvi juurde

Mitte üksnes mina ei kinnita hommikul keha, ka kitseema oma teismelisega einestasid tükk aega mu akna taga. Püüdsin läbi akna pildistada, kuid loomulikult minu käes see ei õnnestunud. Mullid, tulekerad jäid peale, kuid see tundus ka päris huvitav.

Kui ettevaatlikult akent püüdsin avada, pälvisin kahjuks kitseema liigse tähelepanu ja peagi nad minekut tegid. Teismeline jäigi korralikult pildistamata, jäi emmekese selja taha.

Huvitav, huvitav, automüra peale nii erksalt ei reageeritud. Aga tõeline luks on päriselu nii lähedalt näha.

Kiviktaimla saigi valmis

Mina isiklikult olen väga rahul. Terve objekt lihtsalt loomises, võttes jooksupealt vastu otsuseid ning tehes nii nagu parem tundub. Suur ala, mitte väike silm. Hea materjal suurte kivide näol, vaba valik valida taimi ning kuju. Varenagrupi rammumehed abiks kivi- ja killustikuveol.  No muidugi, vahepeal segas korraks ilm, kuid sellist uputust, nagu ma koju tulles enda aiast avastasin, seal polnud. Sünkmust pilvesagar tühjendas end just kodumaja peale.

Kogu ala korraga pildile ei saagi, punni, palju tahes.

Küllaltki suurde killustikualasse paigutasime veel üksikuid kive ja ka mõned pinnakattetaimed, et pinda elavdada. Majapoolsesse nurka sai juurde tehtud veel üks väiksem kiviktaimlaküngas, kopeerides kuju poolest suuremat venda, pannes nad omavahel suhtlema. See viimane väide on nii nagu on, igatahes mehed ei saanud aru mitte mõhkagi, kui kive paigutades otsisin nende esimesi ja tagumisi pooli, jooni ja nägusid. Noh, et ei tekiks paigutuses mingit risu-räsu vaid igal kivil oleks just oma õige koht ja sobivus ning kõik kasvaks välja ikka maa seest, mitte poleks ripa-räpakil lihtsalt pinnal. Pärastpoole juba oskasid vaadata, et tõepoolest on maa sees olev kivi ilusam.

Haidest sai täna juurde toodud veel veidi taimi, muuhulgas kõrrelisi. Just kõrgemaid kõrrelisi, sinihelmiku sorte sai pandud väiksemasse peenrasse hõljuma. Moodne maja ning kõrrelised sobivad ideaalselt.

Punakad kivid, roosakalt õitsejad. Killustikualasse sai paigutatud ka elektriposti jalad, et hiljem lihtsam tegutseda oleks. Vaid puu tüve ümbrus annab veidi lisatööd, nagu puu isegi, mis teha. Väliskülg sai lõpetatud rullrant servaga, et killustikuala piirides hoida ja muru juured alasse ei hakkaks tungima. Seda viimast, ma arvan, need küllaltki kitsad peenraäärised siiski lõpuni ära hoida ei suuda. See-eest on ala nii korrektsem.

Töö lõpetamine käis juba paraja vee ja poriga, kuid õnneks oli suurem tegevus selleks ajaks tehtud ning polnud hullu.

Siia vesisesse külge on tulemas metallaed ja okaspuuhekk. No siis saaks kogu see nurk tõeliselt hea kooskõla.

No nüüd on küll ring peale tehtud.

Vääriline haljastus haljastusfirma bossile. Reklaam missugune! Ääretult mõnus oli luua ja ma olen talle väga tänulik, et sain siin oskuseid rakendada ning katsetada nii mõndagi. Ja seda, et ta mind täiega usaldas. Tulemus on minu arvates super, ma ei häbene seda siin praegu öelda. Ja kuna ta jääb just käidava tee äärde, pole see nagu pererahva ainuomand vaid ilmestab ka kogu piirkonda. Ohh, olen ikka rahul küll!

Reportaaž Terje aiast

Hea töö on mul ikka. Objektil olles saab teha ka kõrvalpõikeid teiste aedadesse nägemaks ja kuulmaks, mis huvitavat neil. Seekord jäi ette Terje aed Mahtra mail ja pildid tulid välja nii head, et ei saa neid mitte üksnes endale jätta. Ei tea, kas nüüd saan oma 9 prossa blogimahtu kohe täis või antakse veel armu. August on aga just selline vähe rahulikum kuu, kus umbrohi enam nii suure hooga peale ei trügi, kui juunis. Pealegi on aed saavutanud selleks ajaks oma tegeliku võimsuse ja kauniduse, enne hääbumist. Terje aeda ümbritses kolmest küljest rapsipõld, mis selleks korraks oli juba koristatud ja kollane väli oli asendunud vähe rahulikuma värviga.

Majaesise kahe eri tasapinna kokkupuude kivide ja taimedega.

Jaapani ülased säramas kõrvalhoone taustal.

Kõnekas detail graatsiliste kõrreliste, lasipuu ja taimestatud katusega.

Ja veidi kaugemalt ka, et haarata peale ka pügatud kõrge kuusehekk ning muud põnevat.

Tuules voogav siberi iiriste oja pärisoja kõrval. Taamal aknad viljapõldu, mis tegelikult ette nähtud roosidele toeks. Hea fragment.

Kivid, astilbed, roosid ja

männid, kui nüüd veidi teise rakursi alt vaadata. Taamal annab koristatud põld hea maheda tausta.

Vaade voolava ojaga ühes suunas.

“Aknad” vähe lähemalt.

Jalutades aias ringi, kord kaugenedes majast, kord lähenedes sellele, näeb erinevaid pilte. Seekord vaade maja suunas.

Saarvaher `Flamingo`on tõeline dominant. Ilus, ilus.

“Kutsus kokku külalisi, karvaseid ja sulelisi…”. Sellelt pingilt annab praegu olemist nautida.

Esiplaanil punanupp kuulsa kuivjõe välisel küljel. Värvid, värvid!

Sisukas kuivjões. Selle koha pealt on mul fotoka aku tavaliselt üles öelnud. Võib-olla polnudki õige aeg veel pildistada, oja oli noor veel. Nüüdseks aga ilmutab juba oma tõelist palet, klõpsi palju soovid.

Pingi olemasolu aias toob välja aia tegeliku mõtte: puhka, naudi vaateid. Kõik on sinu pärast loodud. Palju seda aednik ise kasutada mõistab?

Kuivoja saarekesega, mis aina ilmekamaks hakkab muutuma vastu sügist – võnk-pärgenelas `Grispa` tunneb siin end väga hästi.

Ojapõhjavaade läbi graatsilise kõrrelise maja suunas.

Hõbepaju, mis näitamas tõelist kasvukiirust. Mis ta nüüd ütles, kas oli 7 või 5 aastane? Ehk ikka 7- seegi imetlust väärt tulemus.

Floksirida taluaia piiril.

Keskel õrn Laanede käest saadud lilleke. Mis sort? Aga põnev.

Veelkord vaade kuivojale. Peagi ei saagi siit pilti teha, sest taimed muudkui kasvavad suuremaks.

Veel kord vaade värvidele.

Vaade aiapingilt.

Milline vaip! Kui oled kord ostnud, siis hiljem varanduse väärtus aina suureneb.

Jalutuskäik lõpeb teisel pool maja, mis uppumas rohelusse. No mitte uppumas, ikka sobilikult parasjagu, kuid kui hästi sobimas värvidega!

Nüüd sai küll nii palju, et mis küll Terje selle tüki kohta ütleb? Aga kõike ilu ei saa varjata ja salajases hoida ju ka.

Kiviktaimla projekt

Algas ootamatult uus kiviktaimla projekt. Algul olid kivid, mullahunnik ja bob-cat.

Pärast mängimist nägi selgroog välja selline

Ühtepidi veidi venitatud. Muld tuleb peale ja vahele, taimed ikka ka ja killustik katteks. Vaadeldav peab saama igast küljest.

Uksetagune lilleviirg jäi ka silma

Vahepeal oli pikk-pikk paus ja tegemine sai hoogu jälle lõikuskuul. Seekord ei joonistanud enne paberile tegevuskava ega taimi ette. Teise haljastusfirma boss, kelle koduõu see on, usaldas mind niisamagi. Teadsin umbkaudu, mida vajan ja taimi tunnen ka parasjagu. Nii me siis Rohelisest Kaubamajast naasime. Ja see polnud veel kõik. Haide aiast sai päris hea valik juurde toodud, et veelgi laieneda. Valitud ka neid, mis kevadperioodil õitseksid.

Taimed said paigutatud eelkõige värvide järgi, pannes kõrvuti  erinevate struktuuride ja faktuuridega isendid. Algul küllalt hõredalt veel, kuid juba järgmisel aastal peaks olema pilt kopsakam. Kevadel tuleks leviku suunas veidi killustikku vähendada, et kultuurtaimed saaksid vabamalt kasvada.

Ka kivide värvusega ning kujuga tuli arvestada. Hästi mõjuvad roosakates toonides lilled vastaval taustal. Nii sulaski üks värvus teise ning mängida selle materjaliga oli päris põnev. Madalakasvulised, roomavad okaspuud, kiviktaimlalilled, veidi kõrrelisi ja tagumises madalamas otsas veidi kõrgemaid lilli nagu astilbed, ülased, lursslill, liatris, kukehari. Head on erinevat värvi madalad kukeharjad ja helmikpöörised, mis annavad lehevärvi kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Rootsi tuhkpuu `Coral Beauty`marjad jäid harmoneeruma helmikpöörise `Midas Touch`lehe värviga. Thunbergi kukerpuu Àtropurpurea Nana`ja purpurse lehestikuga helmikpööris `Palace Purple` kumasid läbi päikesepaiste. Sibullilledest on plaanis vahele panna eelkõige krookuseid, lumikellukesi, siniliiliaid, lumekuppe jättes välja tulbid, nartsissid, mis kolletudes liigselt väljanägemist risustavad.

Algul tundub kõike nii üüratult vähe, eriti pildil.

Sellega ei ole muidugi projekt veel lõppenud, sest killustikuala laieneb parkimisplatsini välja, saades seekord alla peenravaiba ja sisse üksikud suuremad kivid. Seda selleks, et vähem muruniitmisega pistmist oleks. Ja mitte ainult. Laiem killustikuala ja üksikud kivid selles loovad suurema kooskõla kiviktaimla endaga ja mõjuvad loomulikumana minu arvates. Hekk tuleb ühele poole varjates vaate aeda ja jäädes kiviktaimlale taustaks. Niimoodi siis. Polnud kohe kannatust projekti lõppu oodata, panin pildid enne välja. Vihma ju sajab ja aega momendil rohkem käes.

Jäin siin ükspäev mõtlema, et alad, mida sel suvel hooldanud olen või korda teinud, on ikka päris laiaulatuslikud. Seda on mõnus tunda, kui su tegemistel on jälg maas ja näed tulemust koheselt. Isegi lihtlabane muru niitmine teeb ühest paigast hoopis teiselaadse olemise. On ikka suur vahe, kas lähed tööle ja su asutuse ümbert on korralikult muru niidetud või pole seda tehtud mitte. Kuidas end tunned hooldatud ümbruses ja kuidas räämas või lohakas paigas? Suur vahe.

Päike tuli välja ja enda hekk vajab ka korrastamist ja aiaelu elamist.

Helile

Vahelduseks ka mõni selle aasta aiakimpudest

saadetuna teele Helile.

Õnne Sulle, heliseva nimega piiga!

Ärgu vihmasagar tehku liiga!

Pihlakobarate kumas

siia ilma ükskord sumas.

Lõikuskuul on omad trikid

küllusega omad seftid.

Osa saad sest varalaekast,

mida august pakub aegsalt.

Päiksest ikka jõudu kogu

tähesajust  soove saagu!

Vikerkaarel liugu lase,

kastepiisal silmi pese!

Rõõm see ikka olgu põues,

püsigu nii toas kui õues!

Armastust ses ilmas olgu,

silmist südamesse tulgu!

Ilu ikka näha püüa,

silmadega mõista süüa.

Mis nüüd veel Sul tarvis läheb,

seda toogu Sulle tähed.

Täitugu Su iga soov,

kui vaid oskad olla loov!

 

 

 

 

Randole

Päev on jälle päikest täis,

kolmas aasta mehel käib.

Müdistab ja mürab aina,

veereb nagu välgukera.

Küsib, pärib, toriseb,

laulujoru joriseb.

Kui ta tuleb, tuba täis

päiksekilde ringi käib.

Vaid kui multikad on teles

müramine pole meeles.

Istub vaikselt, ära sega,

issi moodi näed siis teda.

Mees, mis mees, mis oskad kosta?

Kõike peagi teha oskab.

Praegu oma mängumaal

õnnelik ta olla saab.

Kolmas küünal torti ehib,

väikemees veel kasvu vehib.

Peagi suureks kasvab nii,

kuidas musi saada siis?

Täna aga õnne soovin,

kallistada jälle proovin.

Põhjapiigale

ehk Railile!

Kolmteist pole üldse paha,

Sulle soovida nüüd tahan

sellel puhul õnne ikka,

rõõmurada pikka-pikka!

Kui ses vihmaseski ilmas

leiad õnneteri silmas,

mis siis veel, kui paistab päike

saates suisa elukäike?

Käies põhjapõdraradu

kalliskive leiad sadu.

Virmaliste valguskumas

tähti aina alla sumab

täites sinu salasoovid,

kui vaid teele saata proovid.

Õnne Sulle, Põhjapiiga!

Armastuses viibi ikka!

Õnnesoovid minile

Õnnesoovid saadan teele

püüan kirjutada veele

sõnumeid, mis kohe töös.

Särav tähistaevas öös,

sumedus ja tirtsusaag,

küpse viljakuse saak

saatmas sinu sünnihetke

jätkates siit eluretke.

Küllus pärisosaks saagu,

rikkust ikka juurde tulgu!

Õnne tuppa, õnne põue,

rõõmu südamesse, õue!

Tervist kuhjaga ja tarkust,

emaks olemise uhkust!

Armastus sind igal sammul

saadab tegevusi ammu.

Lisa veel, kui juurde soovid

valguse käest saada proovi.

Tarmukusel pole piire,

salasoovidki siit kiirelt

täitugu ja saagu teoks!

Õnneseenel läheb veoks!

 

Koriluse ohud

Selle korilusega on nii, et ohud võivad sind tabada lausa omaenda koduaias, kui sa teadvel pole. Või oled jätnud marjapõõsad tähelepanuta. Eile musti sõstraid korjates avastasin keset põõsast erakordselt suurte tarjadega mustad marjad. Päris musta sõstra sarnased, kuid nagu mutageensed. Uurin, puurin – hoopis salu-siumari end põõsasse settind. Oi, oi, hea, et mina siin esimesena kohal. Oleks siia lapsed sattunud…

Salu-siumari (Actaea spicata) ehk ussimari ehk äkitse haiguse rohi ehk sivumari on tulikaliste sugukonda kuuluv rohttaim. Sama mürgine kui maod, üleni. Kutsub esile söömisel kõhulahtisuse, oksendamise, ka südame- ja hingamislihaste halvatuse. Taime mahl võib tekitada lööbeid, allergianähte. Marju kasutatakse musta värvi saamiseks. Ravimtaimena reuma ja liigesehaiguste raviks, kuid ohtlikkuse tõttu ei soovitata katsetada. Vat siuke värk siis. Tegelikult kasvab mul aia teises otsas ka punaste viljadega siumari, dekoratiivsetel eesmärkidel. Seal ei tule nagu pähegi teda suhu toppima hakata. Salu- siumarja on aeda sokutanud aga linnud või marju söövad loomad. Neile mürk ei mõju.

Pole küll minu tehtud pilt vaid internetist. Ise olin eile liigselt hämmingus, et pildistada. Küll aga tegin täna pilti oma punaseviljalisest siumarjast.

Eks neid ohtlikke ole aias veelgi ja lausa toaski. Aga et just mustasõstrapõõsasse konkureerima kasulike marjadega… Tuleb teha siit omad järeldused, mida seekord oma teada jätan.