Päriselus tuuritamas
On tõeliselt mõnus elu, kui sa saad hommikul ise valida, mida sa täna teed ja kuhu sammud sead. Ja kui siis tuleb pähe minna metsikusse loodusesse, kuhu me jalg ju tegelikult eriti tihti ei satu, on päeval hoopis teine mekk juures. Nii mul täienevadki talvevarud metsaandidega. Mustikad, murakad, vaarikad.
Hommikune raba on täis lõhnu, mis mõnel tundlikumal võib pea valutama panna, mulle aga täiega meeldib. Parim parfüüm, mida on tunda antud. Sookail. Õitseb kanarbik. Jalgealune on pehme ja õõtsuv – sel aastal on kõik pidanud vastu võtma üüratus koguses vett. Ämblikuvõrgud paitavad pehmelt nägu ja tõkestavad teed, mättad punetavad pohladest, samas üritavad jõhvikad juba värvi muuta ja mustad kukemarjadki on kõigeks valmis, kui kuskilt peaks välja ilmuma nende ihaleja. Vaikne ja mõnus. Oleme antud paikkonna esimesed marjalised ilmselt, sest pohlad pakuvad end täies koosseisus. Ilusad on nad rohelise sambla taustal. Ja neid muudkui on, nagu on olnud ka kõiki teisi marju sel aastal. Vaid korjajaid on väheseks jäänud. Mida enam silm punetavaid pohli märkab, seda suuremaks kasvab rõõm ja tänutunne ning soov need kõik ämbrisse saada. Inimlik värk.
Aga taevas on täis heledamaid ja tumedamaid sajupilvi ning pilveauke ka, kust päikest näha antakse. Selle veega on tulnud sel aastal nii palju kokku puutuda, et ega enam nii väga ei kiirustagi varju alla, kui esimesed piisad langema hakkavad. Ja nii me siis saime päris korralikult märjaks, enne kui autoni jõudsime. Tagasiteel tuli veel selline ekstreemne vihmahoog, et sõitagi hästi ei näinud. Vedas vähemalt, et sel ajal rabas polnud.
Nii mul siis lõhnab tassike kuuma taimeteed nina all, riided kuivavad ja rahulolu päriselus elamise eest silmis. Aiatööd tuleb jälle edasi lükata.