Archive for september, 2012

Tagasivaade pulmateole

Tänasida pilves ilmas

jäid mul pulmapildid silma.

Leenurm Marilin, kes tegi

üles võttis armuleegi.

Pildid kaitstud, ära puutu,

bisnesist sa loobu ruttu!

Ilus pruut, kui ilmaime.

Mööda viljapõldu minek –

hästi sobilik siin taust.

Pruuditöö – sain osa aust.

Tegemised

Võib arvata, et aia hooldus on mõnele küllaltki vastumeelne tegevus. Must ja märg ja raske ja… Ma lausa kaifin. Ka teiste aedade tegemisi. Mulle meeldib muuhulgas kohese tulemuse nägemine. Ka kõige lihtsama töö juures on erinevus enne ja pärast vahel olemas. Ükskõik missugune objekt läheb kenamaks, kui muru on vastselt niidetud. Praht eelnevalt koristatud. Vat selle viimase tegevuse juures küsitigi mu käest kord, et kas olen prükkar või. No, ausalt, mul savi, mis arvad. Võiks vastu küsida, kas sul kont kõhus, et kummarduda ei või. Pigem liigub rahumeeli kasvõi prügihunnikute vahel, pea püsti nagu prügikuningal. Nojah. Kuid ilu nimel on veidi vaeva ka vaja näha.

Eilne vihmane päev sai pühendatud põõsasmarana hekile.

Enne.

Pärast.

Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) kasvab looduslikult Põhja-Eesti paepealsetel maadel. Need on ta kodused tingimused, lubjarikkad mullad. Aedades vajab ta üsna viljakat huumusrikast mulda. Liigniiskus talle ei sobi. Õitseb pikalt – sirelite lõpuõitsemisest jõhvikate noppimise ajani välja. Nimesid teisel rahvapäraselt veel: kannarpik, kollane kanarbik, portsud, põõsas-hanijalg. Sobib ka vabakujuliseks hekiks, nagu piltidelgi. Miinuseks pean liiga hilist kevadist ärkamist, mil põõsas näeb üsna luuana välja. Hooldatakse mitmeti, kuid meile õpetati pigem pealt mitte kärpida – oksad lähevad luuaks kätte.Vanad õisikud kas kätega või luuaga ära rehitseda. Vanu oksi välja lõigata, harvendada. Noorendamise eesmärgil lihtsalt maha lõigata tüükale. Kõike seda teha kevadel, siis on paremini näha, mis talv vahepeal temaga teinud. Kuna on küllaltki tihe põõsas, võivad lumerohked talved tal tugevalt oksi murda. Selsamal põhjusel ma teda lahtiroogitavate teede äärde ei paigutaks – lumevallid teevad liiga. Kasvu ajal võib tema kasvukuju siiski korrigeerida, nii nagu selle heki peremeeski soovis. Muidu liiga harali ja ebaühtlane.

Jaapani enelate äraõitsenud õisikud on küll ilusad, võiks ju talvekski peale jätta, kui nad nii palju ei külvaks. Ütleks lausa, et parajad umbrohutaimed. Antku mulla andeks. Kusjuures juured kinnituvad kangekaelselt mulda teiste taimede ja kus iganes vahele. Selles mõttes olen neis veidi pettunud.

Aga auto näeb mul nüüd välja selline

Püüab pilku ja tekitab huvi. Nii mõnigi töö saadud tänu temale. Vat nii. Tööle!

Soos

Jõhvkasoo värvid

Nii pehma ja märg, et kui astud, kuuled mulksumist enda kõrval. Vett on palju. Kuid selles soomännikus lõhnas nii tugevalt sookail, et seekord oli seda isegi minu jaoks palju. Õitses kanarbik. Jõhvikad suured ja prisked, punased.

Vaikses paigas

Juba tükemat aega tegutsen surnuaias. Tundub, et kõik need teed, mis vahepeal käimata jäänud, tuleb nüüd ette võtta. Olen nagu omas kodus. Algas see sellest, et tuli tellimus hauaplatsi uuendamisele. Päris suur töö ja suur plats. Välja nägi see enne selline

Juurikaid täis, ebatasane ja kirju. Iga asi omast mastist, ei midagi siduvat.

Pärast mitmet pühapäevast tööd (ainuke vaba aeg meestööjõul) nägi hauaplats välja selline

Kõnnitee äärekivi äärde, peenra ääriseks veidi õhem kivi ning 5 m2 halli asteplaati paksule liivakihile, mis peenravaiba peal. Kuna plats asub vanas surnuaiaosas, kus palju suuri puid, tuli valik liiva kasuks, mitte killustiku ega muude pinnakatjate. Lihtsam hooldada. Pink, mis oli enne ebaproportsionaalselt kõrgete jalgadega, sai nüüd liiva sisse paigutatud ning kaotas nii mitu head sentimeetrit ja nägi loomulikum välja. Kuna hauakivid olid erinevast mastist ja plats suur, siis said pooled erinevad lahendused. Keraelupuud `Danica`ei vaja just palju hoolt ning peavad vastu nii kevadpäikeses kui külmas. Jaapani lehis `Puli`on üks väiksemaid leinapuid ning ei aja leheprahti. Okkad, mis vastu talve langevad, ei häiri liivapinnal. Küll ka need saab kokku riisuda. Värvilaikude koht on ühes otsas perekonna hauakivi ees ja teisel pool aiavaasis. Laternad said ostetud ühesugused. Omaette ilus on naaberplatsi kivi, mis seljaga kaunistamas paika ja tasus demonstreerimist. Alles jäid ka nurgas asuvad ristikivid – kergelt sammaldunud ja igavikulised. Aiavaas sai alla plaadid, et vihm vähem pritsiks. Tahapoole kaldu olevaid hauakive aitab vihm ise korras hoida ja probleem pole nii suur.

Selle kõigega ju asi ei lõppenud vaid alles algas. Tehes teistele tuleb enda omade eest ka hoolt kanda. Pole ma mingi surnuaias kondaja olnud ja esivanemad vangutaksid laitvalt päid, kui saaksid. Nüüd sai ette võetud suuremad tööd, mis juba ammu tegemist ootasid. Praegugi veel mõni pooleli. Nii et, kes kohata mind soovib kaunil pühapäeval, see kindlasti võib leida surnuaiast mind. Ja mitte ainult pühapäeval.

………….

Mõned päevad hiljem sai paik ka triibud peale. Maamehelik zen minu moodi.  See vajab veel harjutamist.

Jorinajärgne hommik

Süütu teine, nagu poleks midagi paha teinud ega tegema hakka, kuigi ilmateade kõneleb teist keelt. Kaste on paksult maas ja päike sillerdab veepiiskadel.

Päike tõesti ja sinine taevas. Tuleb tabada, see nii haruldane.

Pikad hommikused varjud ja kontrastid varju ja valguse vahel.

Äraõitsenud monardatutid ja pingid, mis sel suvel vähe kasutust leidnud.

Lisan siia lõppu aiahoolikutest saadud blogi aadressi, kus peamiselt ilusate piltidega lossiaiad, aga ka muud. On, mida vaadata vabal ajal.

http://thegallopinggardener.blogspot.com/

Kuldne kuma

Tõotat maa seal kaugel kumab

pilvepiiril, taevasinas.

Üle kullata kõik lubab,

rikkalikult küllust pillab.

Kutsuv, kutsuv, pilku köidab,

mõte kaugele siit sõidab.

Lendu tõuseks kohe siit

huulil hällilauluviis

Päikse süles puhkaksin

kuldses linnas uinuksin.

Kuis küll nõnda kaunilt värvib

pehmelt särab, paitab närvi.

Ilme hoopis teine ilmal

rõõmusära ilmub silma.

Torin, jorin, jorupill.

Tunne on selline, et tahaks nuriseda. Ilma üle. Aina sajab. Kõik kohad on juba liigmärjad ja üle uputatud. Kaua võib? Ainus imeilus päev ses jorus oli üleeile, kus paistis päike ja oli mõnusalt soe. See kulus ka niitmistele ära, nii et muid aiatöid teha ei jõudnudki. Aga hirmsasti tahaks. Aed vajaks üle käimist ja kopitsemist, kangesti sooviks aiaga suhelda. Kuid vihmapoiss on pidevalt vahemees ja topib oma nina sinna, kus pole tarvis. Juba ammu pole tarvis. No mis siis, et kõik on tänu temale hirmsasti pikaks veninud, suureks ja mahlakaks end kosutanud, hästi juurdunud ja paljunenud. Aitäh siis, aga nüüd aitab küll. Tahaks vananaistesuve ka kaeda, vaheldusekski. Päikest tervitada, konte soojendada, mullas tuhnida. Vot nii. Tundub aga, et suurel plaanil on hoopis teised eesmärgid. Kui nüüd mõelda, et kogu vesi kulub puhastuseks, mis need paigad vajavad, siis meie siinpool juba läigime puhtusest. Veel veidi ja me hing läheb mustaks tagasi – tekib vesine depressioon. Mõelda võib ju igati, seda ei saa ometi keegi takistada peale meie iseendi.

Nii see elu siin veealuses paigas käib ja välja näeb.

Õunapuud on rikkast saagist lookas. Õunad tänavu suured, puhtad, mahlakad. Tomateid on ka lademetes ning kurke. Kuigi viimaseid on tabandanud valgemädanik – suurest niiskusest ning jahedusest. Hoidiseid see-eest parasjagu ja rohkemgi veel tehtud, nii et pole hullu.

Aeda kipub vihmale vaatamata värve lisanduma.

Siberi kontpuu `Variegata`läheb aina kirjumaks. Temas on punast, valget, rohelist ja vahepealseid toone. Kõrred tõmbuvad kahvatumaks. Mõni vaher on juba leekivpunane, kuigi aru ma ei saa, kust ta selle puna sai, kui päike ega külm pole kaasa aidanud.

Hea on vaadata köögi aknast naabrite punetavat pihlapuud, mis kuuskede varjust end ilmutab.

Minu maja juures oleva on linnud tilgatumaks juba söönud. See-eest aia nurgas oleva söödava pihlaka kallale pole nad veel läinud.

Aga ma teadsin, et see torin aitab. Päike teeb tööd, et pilvekardinast end välja murda. Juba on ilm läinud heledamaks ja meeleolu paremaks. Vihma, näe, ei kallagi. Pääseb pori sisse müttama.

Ahjaa, väike see Eestimaa ikka. Tervitan sind, Suve lilleline seelik! Ja tänud tänude eest!

Sildipilv