Tänasida pilves ilmas
jäid mul pulmapildid silma.
Leenurm Marilin, kes tegi
üles võttis armuleegi.
Pildid kaitstud, ära puutu,
bisnesist sa loobu ruttu!
Ilus pruut, kui ilmaime.
Mööda viljapõldu minek –
hästi sobilik siin taust.
Pruuditöö – sain osa aust.
Võib arvata, et aia hooldus on mõnele küllaltki vastumeelne tegevus. Must ja märg ja raske ja… Ma lausa kaifin. Ka teiste aedade tegemisi. Mulle meeldib muuhulgas kohese tulemuse nägemine. Ka kõige lihtsama töö juures on erinevus enne ja pärast vahel olemas. Ükskõik missugune objekt läheb kenamaks, kui muru on vastselt niidetud. Praht eelnevalt koristatud. Vat selle viimase tegevuse juures küsitigi mu käest kord, et kas olen prükkar või. No, ausalt, mul savi, mis arvad. Võiks vastu küsida, kas sul kont kõhus, et kummarduda ei või. Pigem liigub rahumeeli kasvõi prügihunnikute vahel, pea püsti nagu prügikuningal. Nojah. Kuid ilu nimel on veidi vaeva ka vaja näha.
Eilne vihmane päev sai pühendatud põõsasmarana hekile.
Enne.
Pärast.
Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) kasvab looduslikult Põhja-Eesti paepealsetel maadel. Need on ta kodused tingimused, lubjarikkad mullad. Aedades vajab ta üsna viljakat huumusrikast mulda. Liigniiskus talle ei sobi. Õitseb pikalt – sirelite lõpuõitsemisest jõhvikate noppimise ajani välja. Nimesid teisel rahvapäraselt veel: kannarpik, kollane kanarbik, portsud, põõsas-hanijalg. Sobib ka vabakujuliseks hekiks, nagu piltidelgi. Miinuseks pean liiga hilist kevadist ärkamist, mil põõsas näeb üsna luuana välja. Hooldatakse mitmeti, kuid meile õpetati pigem pealt mitte kärpida – oksad lähevad luuaks kätte.Vanad õisikud kas kätega või luuaga ära rehitseda. Vanu oksi välja lõigata, harvendada. Noorendamise eesmärgil lihtsalt maha lõigata tüükale. Kõike seda teha kevadel, siis on paremini näha, mis talv vahepeal temaga teinud. Kuna on küllaltki tihe põõsas, võivad lumerohked talved tal tugevalt oksi murda. Selsamal põhjusel ma teda lahtiroogitavate teede äärde ei paigutaks – lumevallid teevad liiga. Kasvu ajal võib tema kasvukuju siiski korrigeerida, nii nagu selle heki peremeeski soovis. Muidu liiga harali ja ebaühtlane.
Jaapani enelate äraõitsenud õisikud on küll ilusad, võiks ju talvekski peale jätta, kui nad nii palju ei külvaks. Ütleks lausa, et parajad umbrohutaimed. Antku mulla andeks. Kusjuures juured kinnituvad kangekaelselt mulda teiste taimede ja kus iganes vahele. Selles mõttes olen neis veidi pettunud.
Aga auto näeb mul nüüd välja selline
Püüab pilku ja tekitab huvi. Nii mõnigi töö saadud tänu temale. Vat nii. Tööle!
Jõhvkasoo värvid
Nii pehma ja märg, et kui astud, kuuled mulksumist enda kõrval. Vett on palju. Kuid selles soomännikus lõhnas nii tugevalt sookail, et seekord oli seda isegi minu jaoks palju. Õitses kanarbik. Jõhvikad suured ja prisked, punased.
Juba tükemat aega tegutsen surnuaias. Tundub, et kõik need teed, mis vahepeal käimata jäänud, tuleb nüüd ette võtta. Olen nagu omas kodus. Algas see sellest, et tuli tellimus hauaplatsi uuendamisele. Päris suur töö ja suur plats. Välja nägi see enne selline
Juurikaid täis, ebatasane ja kirju. Iga asi omast mastist, ei midagi siduvat.
Pärast mitmet pühapäevast tööd (ainuke vaba aeg meestööjõul) nägi hauaplats välja selline
Kõnnitee äärekivi äärde, peenra ääriseks veidi õhem kivi ning 5 m2 halli asteplaati paksule liivakihile, mis peenravaiba peal. Kuna plats asub vanas surnuaiaosas, kus palju suuri puid, tuli valik liiva kasuks, mitte killustiku ega muude pinnakatjate. Lihtsam hooldada. Pink, mis oli enne ebaproportsionaalselt kõrgete jalgadega, sai nüüd liiva sisse paigutatud ning kaotas nii mitu head sentimeetrit ja nägi loomulikum välja. Kuna hauakivid olid erinevast mastist ja plats suur, siis said pooled erinevad lahendused. Keraelupuud `Danica`ei vaja just palju hoolt ning peavad vastu nii kevadpäikeses kui külmas. Jaapani lehis `Puli`on üks väiksemaid leinapuid ning ei aja leheprahti. Okkad, mis vastu talve langevad, ei häiri liivapinnal. Küll ka need saab kokku riisuda. Värvilaikude koht on ühes otsas perekonna hauakivi ees ja teisel pool aiavaasis. Laternad said ostetud ühesugused. Omaette ilus on naaberplatsi kivi, mis seljaga kaunistamas paika ja tasus demonstreerimist. Alles jäid ka nurgas asuvad ristikivid – kergelt sammaldunud ja igavikulised. Aiavaas sai alla plaadid, et vihm vähem pritsiks. Tahapoole kaldu olevaid hauakive aitab vihm ise korras hoida ja probleem pole nii suur.
Selle kõigega ju asi ei lõppenud vaid alles algas. Tehes teistele tuleb enda omade eest ka hoolt kanda. Pole ma mingi surnuaias kondaja olnud ja esivanemad vangutaksid laitvalt päid, kui saaksid. Nüüd sai ette võetud suuremad tööd, mis juba ammu tegemist ootasid. Praegugi veel mõni pooleli. Nii et, kes kohata mind soovib kaunil pühapäeval, see kindlasti võib leida surnuaiast mind. Ja mitte ainult pühapäeval.
………….
Mõned päevad hiljem sai paik ka triibud peale. Maamehelik zen minu moodi. See vajab veel harjutamist.
Süütu teine, nagu poleks midagi paha teinud ega tegema hakka, kuigi ilmateade kõneleb teist keelt. Kaste on paksult maas ja päike sillerdab veepiiskadel.
Päike tõesti ja sinine taevas. Tuleb tabada, see nii haruldane.
Pikad hommikused varjud ja kontrastid varju ja valguse vahel.
Äraõitsenud monardatutid ja pingid, mis sel suvel vähe kasutust leidnud.
Lisan siia lõppu aiahoolikutest saadud blogi aadressi, kus peamiselt ilusate piltidega lossiaiad, aga ka muud. On, mida vaadata vabal ajal.
Tõotat maa seal kaugel kumab
pilvepiiril, taevasinas.
Üle kullata kõik lubab,
rikkalikult küllust pillab.
Kutsuv, kutsuv, pilku köidab,
mõte kaugele siit sõidab.
Lendu tõuseks kohe siit
huulil hällilauluviis
Päikse süles puhkaksin
kuldses linnas uinuksin.
Kuis küll nõnda kaunilt värvib
pehmelt särab, paitab närvi.
Ilme hoopis teine ilmal
rõõmusära ilmub silma.
Tunne on selline, et tahaks nuriseda. Ilma üle. Aina sajab. Kõik kohad on juba liigmärjad ja üle uputatud. Kaua võib? Ainus imeilus päev ses jorus oli üleeile, kus paistis päike ja oli mõnusalt soe. See kulus ka niitmistele ära, nii et muid aiatöid teha ei jõudnudki. Aga hirmsasti tahaks. Aed vajaks üle käimist ja kopitsemist, kangesti sooviks aiaga suhelda. Kuid vihmapoiss on pidevalt vahemees ja topib oma nina sinna, kus pole tarvis. Juba ammu pole tarvis. No mis siis, et kõik on tänu temale hirmsasti pikaks veninud, suureks ja mahlakaks end kosutanud, hästi juurdunud ja paljunenud. Aitäh siis, aga nüüd aitab küll. Tahaks vananaistesuve ka kaeda, vaheldusekski. Päikest tervitada, konte soojendada, mullas tuhnida. Vot nii. Tundub aga, et suurel plaanil on hoopis teised eesmärgid. Kui nüüd mõelda, et kogu vesi kulub puhastuseks, mis need paigad vajavad, siis meie siinpool juba läigime puhtusest. Veel veidi ja me hing läheb mustaks tagasi – tekib vesine depressioon. Mõelda võib ju igati, seda ei saa ometi keegi takistada peale meie iseendi.
Nii see elu siin veealuses paigas käib ja välja näeb.
Õunapuud on rikkast saagist lookas. Õunad tänavu suured, puhtad, mahlakad. Tomateid on ka lademetes ning kurke. Kuigi viimaseid on tabandanud valgemädanik – suurest niiskusest ning jahedusest. Hoidiseid see-eest parasjagu ja rohkemgi veel tehtud, nii et pole hullu.
Aeda kipub vihmale vaatamata värve lisanduma.
Siberi kontpuu `Variegata`läheb aina kirjumaks. Temas on punast, valget, rohelist ja vahepealseid toone. Kõrred tõmbuvad kahvatumaks. Mõni vaher on juba leekivpunane, kuigi aru ma ei saa, kust ta selle puna sai, kui päike ega külm pole kaasa aidanud.
Hea on vaadata köögi aknast naabrite punetavat pihlapuud, mis kuuskede varjust end ilmutab.
Minu maja juures oleva on linnud tilgatumaks juba söönud. See-eest aia nurgas oleva söödava pihlaka kallale pole nad veel läinud.
Aga ma teadsin, et see torin aitab. Päike teeb tööd, et pilvekardinast end välja murda. Juba on ilm läinud heledamaks ja meeleolu paremaks. Vihma, näe, ei kallagi. Pääseb pori sisse müttama.
Ahjaa, väike see Eestimaa ikka. Tervitan sind, Suve lilleline seelik! Ja tänud tänude eest!
Tänane päev pakub kõike, ka korraga. Vahepeal oli päris ilus
Pilved olid nii ilusad
Siis aga lasti jälle vihmaluugid valla, vahepeal koos rahega isegi. Välku ja pauku jätkus ka.
Sellel rohkete võimalustega päeval algab kahe noore ametlik elutee.
Autokaunistus
sai peale isegi kahe vihmasabina vahepeal, rohkete sõlmedega.
Tavapärasest teistsugune autotegu. Kastiga. Et autorongis sõitjatel peale vihmase tee ka midagi vaadata oleks.
Ärasõit koos rohkete positiivsete energiapallidega. Nii arvan mina.
Tänasel vihmasel, padusel päeval viisid kõik teed Nurga puukooli. Vähemalt mulle tundus nii. Olin unustanud, kuidas sinna eelmisel aastal sain ja hommikuse saginaga jäi ka kaardilt tuvastamata täpne teekond. Kohale saime ja isegi tagasi ka tänu Eve heale orientatsioonile. Mind on hakanud kummitama ilmselt esivanemate iseärasused, mis neid teatud eas tabandasid. Aru ma ei saa, miks peab minema sinna, kui ma tulin ju ometigi sealt, kust ma ei tulnud. Aga kodus ma ju ometigi olen, ilma eksimata. Teejuhiks Eve, kes seal kordagi pole käinud ja kaarti näinud. Oleks pidanud ikka käbiheina tee joomist kevadel tõsiselt võtma. Vähemalt muru oleks umbrohust puhtamaks saanud.
Vaja läks leinalehist. Koos 120 km sõiduga ja puu enda hinnaga sain ta ka odavamalt kätte, kui vähe lähemalt oleks saanud, kui oleks olnud. Hea jutt. Kes mõistab, on ikka väga tark.
Ilus on seal ja vaimustusse ajab. Nii palju erinevaid taimi, nii palju uusi sorte, millest veel kuulnudki pole. Ka elupuude seas. Ostukihu kohe vägisi ronib sisse.
Selle kena kaunitari soetas endale ka Eve. Thunbergi kukerpuu Àdmiration`, ilusa kena värviga, võtmas meid kohe aiaväraval vastu.
Vaateid vähe kaugemalt. Sametine murupind ja tohututes kogustes okas- ja lehtpuid.
Ostuplatsi äärsed alad täis igasugu erinevaid taimi. Nii puhas ja korras.
Vähe sai piilutud sinna ka, kuhu punane silt keelas minna. Teerada läbi lihtsa värava nii kutsuv-kutsuv…
Aia äärne täis puid-põõsaid, nagu mõnel mehel lillepeenar lilli. Või naisel ikka.
Majake uppumas korrektselt rohelusse. Milline küllus!
Thunbergi kukerpuu soleerimas roheliste seas, sõrmed harali.
Kaunis veigela.
Roosipeenra on vallutanud kukehari kaunilt.
Tegime kohvikule ja ostuplatsile tiiru peale ning nuumasime pilku. Kohvikus istusime ikka ka.
Roosamannavahuse olekuga kanarbikuline köitis pilku.
Kuid mida teha siis, kui kliendi ja sinu soovid ning nägemused ei ühti? Ma ei kasutaks ise iialgi värvilist (värvitud)dekoratiivmultši – see pole mu olekuga kohe mitte üks raas kokku käinud. Sellesse looduslikku paika ka ei sobi. Nii oluline on teistest erineda, silma paista, et harmoonia pole üldse oluline. Või olen mina lubjakas ja muidu vähe haritud?
Algav hommik toob paksu udu, nii et katused tilguvad märjast ja tõusval päikesel on vatised kardinad ees. Vesine, väga vesine nagu terve see suvi. Isegi energiat ei taha raisata enam selle kõige kirjeldamiseks. Hoopis midagi muud, kui eelmisel aastal. Aia ja olemise nautimistel pole olnud sel aastal kohta. Või kui, siis õige väheke. Aga selle kõigega harjub isegi ära. Kui nii, siis nii. See-eest topin lõpmatuseni suvesaaduseid purki. Mind on haaranud mingi hasart, mida samuti taltsutama peaks. Käin aeg-ajalt silmaga täituvaid riiuleid silitamas ja rahulolu maandub südamesse. Mõte käib peas, mida veel purki toppima peaks ja murekorts ilmutab end, kust tühje purke hankida. Purgikaantega lihtsam lugu, neid saab poest juurde osta, kuid purke ei raatsi. Mulle tundub, see korilus on aiahullu teistmoodi väljendus – kui taimi enam aeda ei mahu, hakkab kollektsioneerima moosi- ja salatipurke sahvrisse. Mõõdukate parteisse ei sobitu ma vist iial. Kogu aeg vaja üle võlli lasta.
Eile helistas klient ja küsis aiaplaani järele. Mina tegin tähtsa hääle ja rahustasin teist, et katsun nädala lõpuks valmis saada, kuid praegu on mul väga palju tegemist. Tegelikult vaaritasin pliidi ääres ja päevakorral olid oad, tomatid, kurgid. Pohlad ootamas oma tundi. Hea, et on vaid hääl ja puudub pilt. Ikkagi väga hõivatud naine.
Käsil on surnuaiaprojekt, ehk 6×2,7 meetrit kujundust ja teostust. Kui mõelda lillepeenra peale, siis polegi nagu midagi. Siin aga tuli välja juurida puujuurikaid, mis kõlbaksid kütteks, panna äärekivi, tuua taimed. Ees ootab 3,1 tonni liiva kohale kärutamine haudade vahelt, plaatide panek, hauakivile aluse valamine, lõpuks ka taimede istutus. Siiani pole mul veel leinalehist ja Danicad olid Rohelise Kaubamaja viis viimast. Üks siiani puudu. Mõelda tuleb ka sellele, kuidas optimaalsemalt asju kätte saada, et vähem benssu raisata. Kõik kliendid pole pururikkad. Päris hea on jälgida, kuidas üks paik muutub ja paremaks saab. Rahulolu laks tuleb siitki kätte.
Oma aiaga olen seal, kus olen. Värava ja välisukse vahel käies pole nagu väga vigagi. Vesisesse pinnasesse samme seades näed asja tõelist olemust. Siit vajaks rohimist ja sealt korrigeerimist, äraõitsenud õisikud ära lõikamist, peenra ääred tegemist, sõstrapõõsaste alused puhastamist ja mis kõik veel. Tigusid on hordidena. Konnapoegi ka. Viimastest on vaid rõõmu. Vesirotid ei näita just erilist aktiivsust – on vist ära uppumise ohus kõrgemaid paiku asutama asunud või on lihtsalt looduslik vaenlane nad leidnud. Tegemist oleks küllaga, kui vaid vihmavabade päevade aega ka oma aiale jääks. No lubatakse ju lõpuks ka vananaistesuve.
Aegajalt teen aialilledest juubelikimpe. Mõnele lillelised soovid riimis ka juurde. Põhiline, mis meelde jääb, on vesikanep. See tundub olevat tõeline hitt. Mis siis, et mitte päris kanep vaid vesine vend vaid.
Hommikune aed pakub udust pilti
Kuuseheki ja mändide lähedal olevasse peenrasse on seadnud end seened
Piltide üleslaadimisel esinesid väiksed tõrked, kuid ma ei jätnud jonni.
Kultuurmustikad rõõmustavad oma suurte marjadega.
Tasapisi hakkavad värvi muutma ka ilupõõsad
Harilik kukerpuu `Silver Beauty`põhivärv praegu on telliskivipunane.
Kased on kollakad või pruunikad, olenevalt kes kuskil on otsustanud või õigemini, kes kui palju on seenhaigustest tabandunud.
Elulõng on sättind end püramidaalse elupuu `Fastigiata`kaela
ja mõnuleb täiega. Teda jätkub ka lindude toidumaja ehteks
Kaugel see aeg ikka enam on, kus seda paika kaunistavad sulelised ise.
