Septembri alguse lugu

Algav hommik toob paksu udu, nii et katused tilguvad märjast ja tõusval päikesel on vatised kardinad ees. Vesine, väga vesine nagu terve see suvi. Isegi energiat ei taha raisata enam selle kõige kirjeldamiseks. Hoopis midagi muud, kui eelmisel aastal. Aia ja olemise nautimistel pole olnud sel aastal kohta. Või kui, siis õige väheke. Aga selle kõigega harjub isegi ära. Kui nii, siis nii. See-eest topin lõpmatuseni suvesaaduseid purki. Mind on haaranud mingi hasart, mida samuti taltsutama peaks. Käin aeg-ajalt silmaga täituvaid riiuleid silitamas ja rahulolu maandub südamesse. Mõte käib peas, mida veel purki toppima peaks ja murekorts ilmutab end, kust  tühje purke hankida. Purgikaantega lihtsam lugu, neid saab poest juurde osta, kuid purke ei raatsi. Mulle tundub, see korilus on aiahullu teistmoodi väljendus – kui taimi enam aeda ei mahu, hakkab kollektsioneerima moosi- ja salatipurke sahvrisse. Mõõdukate parteisse ei sobitu ma vist iial. Kogu aeg vaja üle võlli lasta.

Eile helistas klient ja küsis aiaplaani järele. Mina tegin tähtsa hääle ja rahustasin teist, et katsun nädala lõpuks valmis saada, kuid praegu on mul väga palju tegemist. Tegelikult vaaritasin pliidi ääres ja päevakorral olid oad, tomatid, kurgid. Pohlad ootamas oma tundi. Hea, et on vaid hääl ja puudub pilt. Ikkagi väga hõivatud naine.

Käsil on surnuaiaprojekt, ehk 6×2,7 meetrit kujundust ja teostust. Kui mõelda lillepeenra peale, siis polegi nagu midagi. Siin aga tuli välja juurida puujuurikaid, mis kõlbaksid kütteks, panna äärekivi, tuua taimed. Ees ootab 3,1 tonni liiva kohale kärutamine haudade vahelt, plaatide panek, hauakivile aluse valamine, lõpuks ka taimede istutus. Siiani pole mul veel leinalehist ja Danicad olid Rohelise Kaubamaja viis viimast. Üks siiani puudu. Mõelda tuleb ka sellele, kuidas optimaalsemalt asju kätte saada, et vähem benssu raisata. Kõik kliendid pole pururikkad. Päris hea on jälgida, kuidas üks paik muutub ja paremaks saab. Rahulolu laks tuleb siitki kätte.

Oma aiaga olen seal, kus olen. Värava ja välisukse vahel käies pole nagu väga vigagi. Vesisesse pinnasesse samme seades näed asja tõelist olemust. Siit vajaks rohimist ja sealt korrigeerimist, äraõitsenud õisikud ära lõikamist, peenra ääred tegemist, sõstrapõõsaste alused puhastamist ja mis kõik veel. Tigusid on hordidena. Konnapoegi ka. Viimastest on vaid rõõmu. Vesirotid ei näita just erilist aktiivsust – on vist ära uppumise ohus kõrgemaid paiku asutama asunud või on lihtsalt looduslik vaenlane nad leidnud. Tegemist oleks küllaga, kui vaid vihmavabade päevade aega ka oma aiale jääks. No lubatakse ju lõpuks ka vananaistesuve.

Aegajalt teen aialilledest juubelikimpe. Mõnele lillelised soovid riimis ka juurde. Põhiline, mis meelde jääb, on vesikanep. See tundub olevat tõeline hitt. Mis siis, et mitte päris kanep vaid vesine vend vaid.

Hommikune aed pakub udust pilti

Kuuseheki ja mändide lähedal olevasse peenrasse on seadnud end seened

Piltide üleslaadimisel esinesid väiksed tõrked, kuid ma ei jätnud jonni.

Kultuurmustikad rõõmustavad oma suurte marjadega.

Tasapisi hakkavad värvi muutma ka ilupõõsad

Harilik kukerpuu `Silver Beauty`põhivärv praegu on telliskivipunane.

Kased on kollakad või pruunikad, olenevalt kes kuskil on otsustanud või õigemini, kes kui palju on seenhaigustest tabandunud.

Elulõng on sättind end püramidaalse elupuu `Fastigiata`kaela

ja mõnuleb täiega. Teda jätkub ka lindude toidumaja ehteks

Kaugel see aeg ikka enam on, kus seda paika kaunistavad sulelised ise.

 

Comments on: "Septembri alguse lugu" (7)

  1. Kirjutaja Ka said:

    Meeleolud on mul enam-vähem sarnased, kuid purkidesse ma eriti ei kogu (va kurke), sest keegi väga ei tarbi. Purke viskasin mõne nädala eest lihtsalt konteinerisse ja keldrisse tekkis õhku pärast seda kui olin ära visanud aastaid seisnud hoidised. Sügiseti pean end aiatöödeks väga kõvasti sundima. Lihtsalt energia ja tahtmine on otsas. Pealegi mulle ei meeldi sügis olgu ta kuitahes kuldne.

    • mariaias said:

      Mulle meeldib kuldne ja päikseline sügis küll ning tema lõhnad. Päikest peab olema, siis sobib isegi talv. Eilne päev oli kui kingitus selles tohutus vihmajuras. Öösel jälle ladistas. Kaua võib? Mingil hilissügisesel ajal hakkan ka mina sest aiatööst väsima ja olen pigem tubane.

  2. Meil oli täielik purkide uputus, nii et kui vanast majast välja kolisime, viisime ka terve hunniku pakendikonteinerisse. Aga alles peaks veel olema päris palju, nii et kui Ülle viitsib saarel käias meilt läbi hüpata ja need peale võtta, saaksid vast päris paraja portsu. Meil ka enam hoidiseid ei sööda, nii et olen igasuguse sissetegemise lõpetanud.

    • mariaias said:

      Tore, tore. Katsun Üllet moosida. Huvitav, kas tal ei lähe purke vaja, suur korilane nagu ta on?
      Korilus on nakkav – kui su ümber on siuksed moosikulbiliigutajad, võib see tabandada ka sind. Mulle meeldib tegelikult rohkem metsakutsu olla, aias põõsa all kükitamine nii mõnus pole.

  3. Mul on omal purke kogutud parajal hulgal. Keedan ainult mõningaid moose tillukestesse purkidesse. Enamus kraami hoidistan hoopiski sügavkülmas, külmutatud kraam annab rohkem vaaritamisvõimalusi kui keedetud möginad.

  4. Ülle, millal sa saarele tuled muidu?

  5. Võibolla sel nädalavahetusel, aga võibolla mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: