Torin, jorin, jorupill.

Tunne on selline, et tahaks nuriseda. Ilma üle. Aina sajab. Kõik kohad on juba liigmärjad ja üle uputatud. Kaua võib? Ainus imeilus päev ses jorus oli üleeile, kus paistis päike ja oli mõnusalt soe. See kulus ka niitmistele ära, nii et muid aiatöid teha ei jõudnudki. Aga hirmsasti tahaks. Aed vajaks üle käimist ja kopitsemist, kangesti sooviks aiaga suhelda. Kuid vihmapoiss on pidevalt vahemees ja topib oma nina sinna, kus pole tarvis. Juba ammu pole tarvis. No mis siis, et kõik on tänu temale hirmsasti pikaks veninud, suureks ja mahlakaks end kosutanud, hästi juurdunud ja paljunenud. Aitäh siis, aga nüüd aitab küll. Tahaks vananaistesuve ka kaeda, vaheldusekski. Päikest tervitada, konte soojendada, mullas tuhnida. Vot nii. Tundub aga, et suurel plaanil on hoopis teised eesmärgid. Kui nüüd mõelda, et kogu vesi kulub puhastuseks, mis need paigad vajavad, siis meie siinpool juba läigime puhtusest. Veel veidi ja me hing läheb mustaks tagasi – tekib vesine depressioon. Mõelda võib ju igati, seda ei saa ometi keegi takistada peale meie iseendi.

Nii see elu siin veealuses paigas käib ja välja näeb.

Õunapuud on rikkast saagist lookas. Õunad tänavu suured, puhtad, mahlakad. Tomateid on ka lademetes ning kurke. Kuigi viimaseid on tabandanud valgemädanik – suurest niiskusest ning jahedusest. Hoidiseid see-eest parasjagu ja rohkemgi veel tehtud, nii et pole hullu.

Aeda kipub vihmale vaatamata värve lisanduma.

Siberi kontpuu `Variegata`läheb aina kirjumaks. Temas on punast, valget, rohelist ja vahepealseid toone. Kõrred tõmbuvad kahvatumaks. Mõni vaher on juba leekivpunane, kuigi aru ma ei saa, kust ta selle puna sai, kui päike ega külm pole kaasa aidanud.

Hea on vaadata köögi aknast naabrite punetavat pihlapuud, mis kuuskede varjust end ilmutab.

Minu maja juures oleva on linnud tilgatumaks juba söönud. See-eest aia nurgas oleva söödava pihlaka kallale pole nad veel läinud.

Aga ma teadsin, et see torin aitab. Päike teeb tööd, et pilvekardinast end välja murda. Juba on ilm läinud heledamaks ja meeleolu paremaks. Vihma, näe, ei kallagi. Pääseb pori sisse müttama.

Ahjaa, väike see Eestimaa ikka. Tervitan sind, Suve lilleline seelik! Ja tänud tänude eest!

Comments on: "Torin, jorin, jorupill." (4)

  1. 🙂

    • Võttis ikka aega, et taibata – see oledki sina. 🙂 Juhtmete pikkus annab juba lühiseid.
      Lisaks kõigele muule eksisin ka just metsas ära, kui seenesousti jaoks materjali käisin otsimas. Võiseened juba on.

  2. Kuule teeks õige jorupilli ansambli? Oleks vist õige omapärane ja lauldagi pole vaja osata.
    Praegu hakkas jälle sadama. Kui ilmataat.ee vaadata, siis septembris kuivemaks ei lähe.
    Oktoobrit on nähtud igasugust lumega ja täitsa sooja, aga hädasti oleks teatud tööde jaoks
    vaja kuiva. Looduse vastu ei saa ja ei jää muud üle kui teha seda kollast nägu, muidu võib
    küll must masendus kallale tulla.Teeme parem Metsamoori kisakoori ja ergutame maaslamajaid.

    • mariaias said:

      Järsku jorupilliansambel aitakski, kui õigete sõnadega joriseda? Laseks kohe niiii pikalt, kuni vihma ära tüütaks. Tõmbab teine ehk kuuehõlmad kinni ning marsib minema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: