Archive for oktoober, 2012

Peale lumesadu

On ikka tõesti veider, kuidas loodus praegu välja näeb. Lehesadu lumele. Kui tihti räägime sellest, et me pole valmis talve tulekuks, kuid seekord pole seda olnud ka loodus. Liiga ootamatult läks külmaks ja tuli lumi. Puud ja põõsad polnud selleks valmis – nad polnud veel jõudnud kohaneda. Mida ütlevad selle kohta targad, pole isiklikult kuulnud. Ise mõtlen, et kuidas selle karastusega siis lood neil on sel aastal? Otse suvest talve. Õunapuud ägasid enne seda veel suure saagi all. Lehed on kui keedetud. Lõhn ka selline imelik, justkui toorelt kuuma vette kastetud. Pruuni plöga puudealune täis ja lehtede vastu minnes võid end ära määrida.

Niimoodi lume poolt vastu maad surutud põõsaid annab ka imestada. Vat mis teeb see, kui lehed peale jäävad. Aiatagune suur korvipaju langetas osa oksi teisele poole kraavi ja osa toetas aias olevatele õunapuudele peale. Tuleb maha võtta. Pühapäeval aitasin põõsaid lume alt välja. Temperatuurid lubasid seda – haiget nad ei saanud. Kummaline on ka see, et tegelikult ei taha puud ja põõsad lehti hästi loovutada. Tuleb alla küll, kuid mitte nii hästi, kui võiks. Mine või ise appi. Kui peale jäävad, saavad talvel jälle kahjustatud.

Terrassil rohkelt õitsev sanvitaalia sai tuppa toodud ja lõpuks kasvuhoonesse viidud. Käsi kohe ei tõusnud teda ära viskama. Nüüd tegin männi- ja kukerpuuokstest rõdukasti seade – nii lage tundus muidu kõik.

Jah, alles ma kuulsin üht ärikat kerge irooniaga mainimas, et jälle need põllumehed pole eluga rahul. Kurdavad, et ei saa saaki kätte. Kogu aeg üks ving. Aga ei saagi ju. Ammu peaks olema omaks võetud, et inimene pole looduse kroon. Ja loodusel on meile olnud igal aastal üllatusi, ikka veel või õigemini – aina rohkem.

Aga muidu on elu ütlemata huvitav. Käib teadmiste ammutamine Rene Bürklandi käest, mentorklubis tuulutamas käimine ja mõned asjad siin veel Maarikaga ajada.

Oehh!

Teele

Valgetest lilledest lumepall saadab teele siit ilmast lahkujat

Pärg, kui igavese elu sümbol. Teda punudes on okste liikumine päripäeva sümboliseerides elu pidevat kulgu ja jätkumist. Valge lill on puhtuse sümbol. Austuse avaldus minejale. Head teed tundmatusse või sellesse, mida ei mäleta!

 

Ja ongi lumi

Vaatamata sellele, kui vähe mul viimasel ajal midagi kirjutada on ja praegugi pole suuremat teemat, tuleb tänane päev küll üles tähendada. Lumi tuli maha. See on nii teistmoodi olek ja olukord, et väärib märkimist ja kui valgemaks läheb, ka pildistamist. Lehed ju veel puus ja lilled õitsemas, maa kaevamine lõpetamata. Mulle meeldib see paks, kohev, valge kate, mis vajutab lillepuhmad vastu maad ning teeb ilma puhtamaks, valgemaks. Erinev olukord igapäevasest vihmasest olemisest. Noojah, juba eile tuli midagi valget alla, kuid täna hommikune on juba palju tõsisem nähtus. Vedas mul, et sain just eile talverehvid autole alla. Vaid jahutusvedelikuks on vesi, mida mul kohe kuidagi eile õnneks ei läinud vahetada. Täna lähen uuele katsele.

See on ikka täitsa vahva. Lumi on katnud kõik. Aluspõhi kumab kollaselt – puud pole ju veel kõik lehti loovutanud. Kõrge vesikanep on alla andnud ja on nüüd peaaegu vastu maad. Sügisastrid samuti. Kogu ilm on tulnud nagu lähemale, ka hingele.

Auto on lõpetanud reklaamidega uhkeldamise ja on lihtsalt üks valge mütakas.

Hea, et asteplaadid on suutnud lume hüljata, näeb, kuhu astuda.

Sajab ja tuul on tõusnud. Puud on muutunud rahutuks ja tahavad nagu teele minna. On alanud uus päev. Tuleb minekurutt maha võtta, et õnnelikult kohale jõuda.

……….

Päev veel noor ja valgust täis, kuidagi ei püsinud fotokas kotis vaid tahtis kangesti seda sügiskollast sealt lume alt kätte saada. See sügise ja talve koos olemine ühes hetkes on päris huvitav.

Oktoobrikuine kodutee talviselt valge äärepalistusega ja kummaliselt kumava kollasega.

Sügis puhkab talve süles.

Läbi piilumiste raja

näed sa kõike, mida vajad.

Värvilised lehed puus,

valge kate on vaid uus.

Õunapuudel ubin küpses,

nüüd nad paksu lume rüpes.

Millal lehed laseb valla –

koidik kõlinaga algas.

Mitmed kellad olid puus,

olukord ju kõigil uus.

…….

Päevavalgus silmad suleb,

õhtuvaikus kätte tuleb.

Hämarus on saabund maale

katmas rohkeid lumevaale.

Mütsid peas on rohenupul,

kaardus põõsad oksatipul

kummardumas vastu maad –

alandlik nii olla saad.

Punapõsksed marjad süles

vaatab vaikselt kõrval üles.

Tuleb vastu minna taas

talvele, kui lumi maas.

Ööski punaselt veel särab

kuslapuude õitevärav.

Mis toob homne siia ilma –

näha siis, kui avan silmad.

Unistada ju võib

Täna hommikul tuli mul kummaline mõte – milline on minu meelest ilus, harmooniline ja tasakaalus aed? See pealkiri ei tähenda nüüd seda, et neid üldse olemas ei ole ja see, et ma ütlen “minu meelest” ei tähenda veel täielikku absoluuti üldse. Vaimsed seadused ütlevad, et pane kirja oma soovid, siis saavad nad ka teoks. Sama kõneleb  ärimaailm.

Üks variantidest. Pereliikmed on omavahelistes heades harmoonilistes, sõbralikes suhetes ja toetavad üksteist. Aed kajastab seal elatavat elu ja iga pereliikme tegevust ning aja viitmist aias. Kui lähed külla, on sul, kus istuda, olemist nautida, vestelda, puhata. Lastel oma tegevuste jaoks nurgake. Vihma korral saad katuse all piiskade langemist nautida, teed ja platsid pole mudased vaid astumiskindlad. Haljastusega pole üle pingutatud ega ka liialt igavaid korduseid kasutatud. On tuule- ja pilgutõkked, omaette olemise nurgakesi, päikest ja varju, nauditavaid vaateid. Aiakujunduses on arvestatud eelkõige ümbritseva looduse ja hoonetega ning parimat sellest esile toodud, ära kasutades olemasolevaid tingimusi. Sellest kõigest käib jaks üle. Pole nii, et kui satud külla minema, on perenaine salamisi närvis, et nüüd jääb mingi vajalik töö su pärast tegemata. Või veel hullem, ütleb, et hakka astuma, mul kiire taga. On harmoonilised kooslused, kus võid nautida ka üksikõie ilu, lõhnu, värve, aastaaegade muutumist. Seda kõike pole tehtud mitte teistele näitamiseks, vaid et ilu ja harmoonia sind ennast ümbritseks. Sul ja ka teistel on seal eelkõige hea olla. Aga kui näidata antakse, on, mida vaadata.  Justkui paradiisiaed, kus sul on võtta ja pakkuda kõike, mida loodusel anda ja suhu ning potti pista saad. Puhas loodus. Loodud ilma igasuguseid mürke ja taimekaitsevahendeid kasutamata. Esmajoones välistaks roundopi. Kui looduselt võtad, annad ka tagasi, aga mitte keemiat. On ka kasvuhoone ja kõik, mis selle sees kasvatamist väärib. Seda kõike mitte kolosaalsetes kogustes, vaid just nii, et oma vitamiini ja muude vajalike ainete kogused just siit, omaenda aiast ja ümbrusest kätte saad. Ka ravimtaimed. Siit veel kerge kõrvalepõige; mis tuleb odavam ja kasulikum sulle, kas osta kalli raha eest välismaiseid mahlu, toidulisandeid, kemikaalidega töödeldud puu- ja juurvilju, või kasutada oma aia puhtaid ja värskeid saaduseid? Käia sellepärast tööl, et kõike seda osta jõuaks?

Tasakaalus oleks see kõik siis, kui ükski su külaline ei ajaks imestusest silmi pungi ja ei küsiks, kuidas sa seda kõike jõuad. Seda küsimust muidugi ei esita ta siis ka, kui kõik tõepoolest korras on ja sa ise rõõmsa moega.

Aiapidamise algusfaasis tahame kõike katsetada, proovida ja unustame, et kõik see, mille oled loonud, sellest ei pääse. Mida rohkem, seda keerulisem. Mida aeg edasi, seda enam. Aga elu on ka mujal ja kui pole olnud, siis järsku võib tekkida.

Tõsi, mis tõsi,  minu aedki liiga suur ja töömahukas. Loodud loomiskires mõõtu pidamata. Iga aastaga loodan, et järgmisel aastal vähem tööd, naiivsus ei kao ka aastatega. Kui oleksin tavainimene, aga mitte aiahull, ei rõõmustaks see töörohkus mitte üks raas mind.

Aga nüüd hoopis teine jutt. Mul on siiralt kahju, et oleme kaotanud oma väe ja võimu ja arvame, et kõik see, mis tuleb kuskilt kaugelt ning on suure raha eest ostetud, on parim. See kõik käib ka eilse Pealtnägija teema kohta. Rahamaailm hullutab. Ajupesu on nii korralik ja usutav, et lõks langeb kinni plarts. Miks peaks olema Brasiiliast ostetud mahl mulle parim? Miks peaksin seda kalli hinna eest ostma või keegi teine? Kust leida need pururikkad, keda lollitada või millist sõpra või sugulast julgen vaesemaks teha? Puhtalt juba see, et sa ei tea, mida pakub sulle sinu enda ümbritsev loodus täiesti tasuta, on kurb. Side on katkenud. Ja sa ei usu enam omaenda ja sind ümbritseva looduse jõusse. Lisaks sekti moodi vaimustusse sattumine suurtest pudrumägedest ja rikkusest on ka … Ei oska sõnu leida. Töötlus on nii põhjalik, et sinna sattuja kaotab kaine mõistuse täielikult ja õige ruttu. Olin ka mina kogemata sellisel värbamisaktsioonil ja julgesin poole pealt lahkuda. Kui ei öelda kokku kutsudes, millega tegu ja raisatakse lihtsalt mu aega, siis ei pidanud ka mina end viisakalt ülal. Nahhaalselt ja usutavalt väänati fakte. See on see rida, mida mina tean – aiandus. Aga kolm läksid õnge ja ma loodan, et nad pole vähemalt miinustes. Ja kui saidki järje peale, ei kadesta ikkagi. Õnn kaasa!

Jah, unistada võib mitmeti.

Sügis värvib

Ümbrus muutub pidevalt, uued toonid tulevad puudele-põõsastele- lillepuhmastele. Mõni kaotab lõplikult oma rüü, teine veel soovib viimasel hetkel ilutseda. Nooruke vaher mu akna taga metsas pidas oma sügavrohelist rüüd nii kaua peal. et ma hakkasin juba jälle kahtlema tema võimes lehti üldse värvida. Nii suur soov teisel noorust nautida. Üleeile muutus kõik. Kuldkollane ilmus kasukasse peaaegu üleöö, üle sooja sügisöö.

Nüüd naudin ta värve selles sookaskede ja pajude valitsemisalas. Seda armsam on. Linnavelled ju kõik selleks ajaks paljad. Isegi tamm mu aias ammu raagus.

Juba tükemat aega vaatlen  võnkpärgenelat – ilus küll, kuid miks ma eelmisel aastal tast nii vaimustuses ikkagi olin, ma ei mõista. Mõistmine tuli jällegi alles paar päeva tagasi, kui värvid muutusid ja särama lõid.

Päikese asemik maa peal.

Noh, ja siis veel see vesikanep, kelle lõhn sügiseses aias aina tugevamaks läheb ja soov teda kaifida aina suureneb. Väga meeldiv aroom, mis jälle ninna tuleb, kui kuskil läheduses toimetad.

Pronksjas koos kullaga. Ilus, ilus.

Kui kõik mu ümbruse kased on juba ammu ihualasti, siis maja nurga juures olev `Youngii`alles rohe-kollane.

Kontpuuhekk on ammu värvi muutnud ja praeguseks hetkeks hakkab näitama juba oma punakaid võrseid.

Lehis pole veel oma korralikku kollast näitama hakanud. Roosid, mis eelmisel aastal väsimatult õitsesid, on sel aastal liigsest vihmast räsitud ja ammu tähelepanu alt väljas. Peabki neile varsti mulda kuhjama hakkama.

Lubadus, et ma sellesse porisesse mülkasse müttama ei lähe, on murtud. Läksin küll, kui vihm mingiks ajaks oma pealetükkivuse lõpetas. Kaevasin maad. Riisusin lehti, tegin kraavi põllumulda, lehed sisse ja uus kiht mulda peale. Porgandi-, peedi-, kaalika-, türgioa pealsed ka sisse. Sõnnikut pole võtta, kuid huumust vaja juurde saada. Ega praegu polekski suurt kasu sest kõdusõnniku andmisest – suured vihmad leotavad ained mullast välja. Pigem jääb see sõnnikutegu kevadeks.

Rohevahetuse asemel kaevasin enda aias liiga suureks ja tihedaks muutunud põõsaalasid hõredamaks. See tähendab seda, et 4 sirelit rändasid aia taha ja sama palju naabri aeda. Tuhkur enelas ja püstjas elulõng leidsid püsikoha Eve aias ja juurdunud võsundkontpuu oksad lendasid aia taha. Suhete nurk sai värsket õhku juurde ja rahanurka lisandus õigeid värve. Jään tulemusi ootama.  Üks probleem on ka – lõkkekoht pidevalt täis, sest vettinud oksarisu ei taha kuidagi tuld võtta. Ümbrus ilus värviline, kuid põletamata hunnik rikub kõik ära. Aga aiaklubi üritus lükkus hoopiski edasi.

Üks tubane mure on mul ka – toalilled loovutavad massiliselt oma lehti. Kolletuvad ja viskavad maha. On solidaarsed õue omadega?  See mure on mul pea igal sügisel, kui õhksoojuspumba sisse lülitan, kuid sel aastal on see juba katastroofilised mõõtmed võtnud. Liiga pime? Liiga soe järsku? Liiga kuiv õhk? Või oli akvaariumivesi, millega viimati kastsin, liiga rammus? Või kõik koosmõjud kokku? Endal mingeid hulle muutusi pole tuvastanud, olen elus ja terve ning endiselt positiivsete mõtete mõju all, nii et siit nurgast ka kõik ok. Minu halb mõju peaks puuduma. Mis värk küll? Ise kahtustan kõige rohkem seda eriliselt pimedat sügist, kus päikest äärmiselt vähe. Sellistes tingimustes mõjub soojus lilledele kehvasti.

Täna tuleb jällegi jännata tulbisibula tittedega, mis mu aia üles leidnud. Üle 20 sordi. Armas taevas, millal neil küll õisi nägema hakkab? Aga lähevad nad selliste kastidega põllumaa äärde mulda.

Siinkohal ka reklaamipaus, sest soovitan soojalt neid põlvekaitsmeid aias toimetamiseks-rohimiseks. Kenasti mullased ka – kohe näha, et pidevas löögivalmiduses. On soojad ja jätavad põlved kuivaks. Saab tegutseda ka põlvili, mitte üksnes tagumik püsti. Mulle sobivad.

Niipalju veel, et mentorklubis käimine aitab tagant turkida minu ärilisi tegemisi ja qigongiga tegelemine kehaenergial vabalt liikuda. Lootus on talveunne mitte suigatuda.

Sügise ilusam pool

Ilus on ikkagi sügis. Täna autoga ringi sõites jälgis üks silm kogu aeg ümbritsevat loodust, puid ja põõsaid. Ja tegelikult on ju soe ning külm pole õieilu viinud. Vaid vihm surub rohkem tubasemaks. Puud on vihmaraskete pilvede taustal imeilusad ning kui päike ka veel kuskilt peale juhtub paistma, võtab hinge kinni. Vikerkaargi tihe külaline.

Iivi aias õitsesid veel jorjenid. Mina muidugi kujutasin elavalt ette, kuidas peagi selles  poris kangutamiseks läheb ja tundsin rõõmu, et endal sellist tegu ees ei oota. Terje tahab ka kangesti rohevahetust veel teha, kuid mina olen sellest mõttest sama kaugel, kui kuu maast. No ei vea mind selle pori sisse möllama mitte miski, pakutagu mulle või tulipunast lillekest. Pigem naudin seda, mis on.

Uuemad jaapani ülase sordid on päris huvitavad. Loodame, et mitte nii kiiresti juurevõsudega levivad, kui tuntud- teatud sort. Viimase äraõitsenud õisikud on lillekimpudes päris huvitavad ja oma iseloomuga.

Valgeõieline särab ka sompus päeval.

Riitsinus näitab oma erinevaid küpsusastmeid. Mürgine, mürgine.

Vesikanep vajab enda ümber palju ruumi, sest suve jooksul sirgub ta tõeliseks hiiglaseks. Praegu eritab ta aeda meeldivat lõhna. Mulle meeldib. Kasutasin teda kimpudes täitematerjalina – mõnus toon pluss aroom.

Noh, ilmateade räägib ikka ühte ja sama. Hakka või ise ilma ennustama. Väikseid nüansse lubatakse nädalavahetuseks jäite näol, kuid eks me näe.

Leidsin oma piltide seast ühe selle kuu päikselise pildi. Ehk teeb päeva helgemaks.

Ka selline on ilm korraks olnud. Päike oskab hästi kõik särama panna.

Ja veel üks pilt, mis tehtud ikka püstises asendis, mitte kükitades

Roog-sinihelmikas (Molinia arundinacea) “Karl Foerster”. Kui need kliimamuutused selliselt hakkavadki taimedele mõjuma, siis tunnen end varsti priske põrnikana, kes vihmametsas hakkama püüab saada.

Vihmategu

See suvi-sügis on olnud nii vihmane, et pole tahtmist isegi blogi pidada. No mida sa siia muudkui kirjutad, et jälle sajab vihma ning aiatööd on komplitseeritud, välja minna ei saa. Või teed siis hädapäraseid asju vihmahoogude vahepeal. Teiste aedadesse suurt ei jõuagi, sest kuivad ilmad või hoopis peab ütlema, et ilma veeta ilmad on tööde- tegemistega üle kuhjatud. Kõik tuleb korraga ära teha. Nii enda aed kui ka tellitud tööd. No minu elu sees sellist suve pole küll ette tulnud, rääkigu mõni teine Eesti kant, mis tahes. Kuusiku ümbrus on küll pidevas vihmakülluses olnud. Alles ma käisin mahla varumas ning uisutasin koos autoga, nii et jalg värises pedaali peal. Ellu jäin ja nn tee peale ka. Ainult et mahlanõud ei julge ära viima minna kartes kordust või siis rööbaste eest pragada saamist. No ilmselt ei tule kumbagi ette, kuid ikkagi. Sõiduteelt kõrvale minna ei tohi, muidu oled kapitaalselt mülkas sees.

Õunad andsid mahla muidugi kõvasti välja. Eks nad on ka ühed vesise paiga väljendused. Tehtud-hoiustatud-jaotatud on pea paarsada liitrit mahla. Õunu on ka paras ports alla võetud, Tellisaar on veel ootel. Juurikatest sain viletsa saagi porganditelt- peetidelt. Kartuli ja sibulasaak oli hea ning tomatid-kurgid koristasin ka alles eile kasvumajast. Nende viimastega ei saanud kevadel vedama ja sügise poole pidama. Saak oli päris korralik. Nii et tänud taimetootjatele Merikesele, Maarikale ja Üllele. Aga paprika igatses soojemat suve, pirtsutas teine. Mida ma väga kiidan, on nõgesevirts, millega tänavu kasvuhoone taimi virgutasin. Aitab tõesti. Rikkalik oli ja on kultuurmustika saak. Marju saab nokkimas käia praegugi. Saaki andsid maasikad, vaarikad, sõstrad, pihlakad. Vaid aroonia oli tavalisest kehvem. Ploome kahjustas talv ja pirnidki olid pea puhkeolekus. Sahver on pungil täis, ilmselt on seda soodustanud ka vihmane ilm, mis rahumeeli sissetegemiseks aega jätab.

Maha on panna veel 14 kasti tulbisibulaid, 9 on maas. Suur tulbirida tuleb köögiviljamaa äärde pojengide taha. Hea kevadel peenramaad tehes ilu nautida. Hiljem, kui lehed kolletuma hakkavad, aitavad sirguvad pojengid nende koledust varjata ning põhitegevused siis juba ka mujal. Iivi on hädas oma tulbikollektsiooni maha panekuga. Maad kaevata ei saa ju. Nii ta paneb kastidega lausa murule ning katab turbaga. Eks väetised annavad vajaliku kasvuhoo.

Tänasel kuupäeval õitseb aias veel palju lilli, muuhulgas sile päevakübar, heleeniumid, sügisastrid, astilbed, kirburohud, rebasheinad, tageetesed, roosid, missuuri kuningakepp, floksid, elulõngad, siilkübarad, kaunis kukehari, sügislilled, sanvitaalia, tähtputked ja mis kõik veel. Osa neist muidugi mitte täisõites, kuid siiski olemas veel. Lisanduvad puude-põõsaste sügisvärvid, mis kõik kokku annavad paraja portsu ilu. Hea aknast vaadata. Eile kinkisin endale aialilledest kimbu – hea õisi lähemalt nautida.

Alles hiljaaegu tuli ümber istutada paar päevaliiliat ning peenar veidi laiemaks teha. Sellest tegemisest jäi muru peale maha paras sea songermaa. Parem on märja savimaa peal mitte käia. Ka õunu puu otsast alla võttes katsun käia erinevaid teid pidi maja vahet, sest kolm korda ühest kohast käies jätab juba mudase raja järgi.

Tigude rohkus püstitas sel aastal rekordi. Kui talv ridasid hõredamaks ei muuda, tuleb järgmisel aastal neile sõda kuulutada. Tänavu hoidsin end tagasi. Vesirotid on pea kadunud – uppumisohus olles kõrgematesse kohtadesse kolinud. Ega nad ju hingamislõpustega varustatud pole. Kadunud on imelikul kombel ka kalad tiigist. Ei tea, kas neilgi vett liiga palju või  tegutseb salajane “abimees” edasi.

Kuigi mulle see liigne vihmaküllus mitte üks raas ei meeldi, paneb ta ometigi olukorraga kohanema ja tegutsema ning elama ka vihmaga koos. Lihtsalt teistmoodi tegemised ja olemised. Elu on ikkagi lill mis lill.

Oktoobri esimene nädal

Esimene viinakuu töönädal saab otsa. Sai tehtud jälle üks kimp aialilledest

Köik veel õues saadaval. Ilusat nädalavahetust!

Kuna kirjutada pole midagi huvitavat, räägivad pildid enda eest.

Suvel hooldatud muruala Rapla südames näeb praegu välja selline

Kui keegi seenele sind saadab pole kaugele vaja kõmpida.

Enda aed veel suht suviselt värviline.

Piiskenela värvid.

Mis teevad naabrid?

No üks neist kannab nüüd sellist mütsi

Ja kasvatab selliseid porgandeid

Ühest seemnest mitu!

Nagu näha, jooksevad tal aia taga siuksed imelikud sellid.

On kukerpuulgi värve igasuguseid.

Ja lillepeenral värve mitmeid.

Oi, oi, mis ilus daalia! Kui mina neid aastaid tagasi hulgim kasvatasin olid nad sel ajal juba talvekorteris. Külm oli üle käinud selleks ajaks. Vahel tuli juba augusti viimastel päevadel. Nii et on midagi head ka ses vihmases aastas.

Nägemas, tunnetamas, värvilist sügist otsimas

Olude sunnil, vabal tahtel ja kohe lausa nautides sattusime täna Kaereperre. Olude sunnil sp, et enda aias on parasjagu ports mahakukkunud õunu, mis vaja mahlaks ajada, kuid vajalikud riistapuud tuleb küla pealt tuua. Vabal tahtel sp, et teadsin meid saabuvat järjekordse aiahullu aeda, kus jälle midagi vaadata- uudistada on. Noh, sellele järgnes muidugi lihtsalt olemise – nägemise nautimine. Suvest tuttav Vambola aed, seekord perenaisega tuuritades.

Suvest teada vanker tervitamas aeda tulijaid. Metsviinapuust väravakaared tagaaeda.

Sügiseselt õitsvad keldriääred.

Teekond iluaeda. Mahedaid sügisvärve lööb välja puudelt-põõsastelt- lillepuhmastelt. Floksipeenar on juba oma ilutsemise lõpetanud.

Üks mahedus sulandumas teise.

Laste ronimisredel tamme all.

Vahepeal olen järjekordselt hädas olnud piltide alla laadimisega, sest error on lehel. Kuniks tänaseidki laadida saab, paistab pärastpoole. Ometi on mul nii mõndagi olemas.

Põõsasmaranate read ääristatuna õunapuuroigastega. Neid viimaseid oli vanast õunapuuaiast olude sunnil külluses võtta.

Just kui metsavenna koopasuu. Tegelikult lastele põnev.

Vana keldri pealne- ümbris kaunis mõlemalt poolt.

Sügis värvib maja seina punaseks. Värava juures on pügatud kukerpuuhekk aia poole alanevalt, justkui suunavalt. Taamal suur põõsalaam ümaralt. Toredad vormid.

Oh, jätkugu pererahval tegemise-olemise-nautimise rõõme!

Aga sellega meie ringkäik ei lõppenud, sest tõmbas kangesti ka Haide aeda ja Hannustite manu sügisvärve nautima. Ostuplatsil olles torkaski kohe silma suur pannkoogipuu oma uhkeldava rüüga.

Kui eelmisel külaskäigul võtsid meid vastu peremehed ise, siis seekord ajasime juttu mõlemas aias naistega. Ja mõlemad oskasid oma kaasasid tunnustada.

Kuivoja kaldal terve kasvuperioodi jooksul uhkeldav saarvaher `Flamingo`oma rohe-valge lehestikuga. Muidu külmaõrn, kuid siin on meeldinud talle olla.

Ühelt poolt puud kollakam, teiselt punakam.

Sügismeeleolus, kuigi pildi kvaliteet…

Sammaldunud kivid, erksalt värvunud langenud lehed, rahu, igavikulisus…

Taamal tunneb ennast hästi ses aias ycca.

Vaade ülevalt keldrikünka otsast.

Aedhordensia `Grandiflora`oma daamilikus rüüs.

Tiivuline kikkapuu oma punaste viljadega on tõeliselt kaunis.

Kuivoja toob aeda vaheldust. Siin on ta olemust eriti hästi imiteeritud. Oja põhi (peenikese kruusa näol) väänleb kallaste vahel. Sammaldunud kivid kui kaljud. No nii ilus!

Oja ja tükike kallast lähemalt.

Oja väänleb ja käänleb ning tekitab tunde, et on hästi pikk. Tegelikult tekitab hulga erinevaid vaateid.

Oja soojast põhjast vaade üle kallaste.

Ikka sama oja oma jooksuga.

Tore oli, ilus oli, hinge kosutav oli. Seda enam, et lehtede langemise aeg toob kätte perioodi, mil vaatad rohkem enda sisse ja ka kohtudes räägid sügavamatel teemadel. Tänan Sind, Merle!

Tagasiteel vaade Mitšuka pargile. Sel suvel-sügisel haruldaseks saanud päike lööb kõik värvid särama.

Endagi vesine aed tundus ses valguses päris armas.

Tumesinine on ikka põhitegija tänavu.

Tehtud sain. Nii postituse kui ka üle 50 liitri õunamahla. Puude alused on jälle õunu täis. Lähen sügisõunu talvekorterisse talletama. Päike näitab end tänagi.

http://www.houzz.com/photos/637173/Lancaster-County-Residence-traditional-landscape-philadelphia

Sildipilv