Päike, mis kogu suve enda näitamisega tagasihoidlik on olnud, toob nüüd pimedasse aega sära ja valgust. Elu saab hoopis teise olemise. Kohe nagu kergem või nii. Tihased tuuritavad toidumaja ümbruses – ilmselt on eelmise talve omad siia jõudnud oma mäletamistega. No ei saa nad veel midagi. Harakas tuli terrassile uudistama ja aegajalt käivad rähnipojad nii maja, kui lähedal olevat elektriposti proovimas. Maa on kahutanud ja riisumisega on selleks korraks finito. Lehed kõlisevad käes, kui neid kokku ajada. Tuleb sula jälle oodata, et asju edasi ajada. Puud ja põõsad ei taha ikka veel lehti kogu ulatuses loovutada.

Peale krõbekülma talveilma ja lund leidsin veel aiast lilleilugi. Vat, mis tähendab soe lumekate.

Tiigil on õhuke jääkord peal. Võnkpärgenelas on väga oma lehtedes kinni – ei tea, millal ta neid üldse loovutada mõtleb. Lodjapuulehiste põisenelate, ebaküdoonia, paakspuu Asplenifolia, pargirooside, budleia, forsüütiate, pajude ning veigelate lehed püsivad põõsastel. Sirel on alla andmas ning on varsti paljas. Osadel õunapuudelgi veel lehed peal. Roomav lumimari aga täiesti roheline. Iga talv on talle korrektuure teinud ka. Isegi lehisel okkad peal. Lumi väänutas teda tänu sellele ikka päris kõvasti.

Must leeder on päris ripakil olekuga, kuid lehenutsakuid ei taha loovutada temagi.
Vahepeal said mu elupuud endale kroonid pähe.

Ja igasugu karkasse tegin ka, arvates, et nii on huvitavam.

Terve aed selliseid püramiide täis ootamas kuuseoksi. Kas nad ka vastu peavad lume raskusele, selgub edaspidi. Praegu meeldis mulle lihtsalt niisama korvipajuga mängida. Loodan nad kevadel enne maast kätte saada, kui juured alla võtavad.
Eile likvideerisin ära uue ja vana aia vahel oleva juba logiseva elulõngade sõrestiku. Kaks aeda sulandusid kohe paremini omavahel ja fantaasia hakkas tööle. Mis saab aga kevadel elulõngadest – vat siin tekkis küll mõtlemises paus.


Valged kasetüved kumavad läbi raagus punaste võrsetega kontpuuheki.

Maa sai ümber pööratud ja päris suur ports lehti sisse kaevatud. Viimased kotitäied tõin aiahoolduselt kaasa. Jääb vaid loota, et külm pinnast murendaks – kevadel siis muld kobedam. Eelmine talv jättis selle töö tegemata paksu lumevaiba tõttu ning kevadel oli muld plink ning õhuvaene. Raske oli maad kaevata.
Aasta lõpp on kokkuvõtete ja tagasivaatamiste aeg. Isegi aed annab selleks loa. Aia ühest otsast teise vaadates näeb nüüd korraga kogu maa-ala ja see paneb pead vangutama – on ikka suur küll. Kuidas seda kõike küll jõudnud olen ja edaspidi jõuan? Kraavipoolne vanade marjapõõsaste rida ongi juba kannataja rollis. Ei taha ju nii. Mõne aasta pärast saab 30 aastat aiaelu täis. Selle aja jooksul on kõiksugu lained üle pea käinud. Vesisest võpsikust, peaaegu soost, elamiskõlbuliku aia loomine on võtnud päris kõva aja ja töö. Drenaazikraave sees üksjagu, küll hagudrenaazi, savitorudega kui uuema aja plastikust. Küll sügavale, nagu raamat õpetab ja pinnalähedasemaid, nagu elu õpetab. Taimede kokkuajamist ja mullas müttamist, kord nii ja siis veel paremini – enda arvates. Novembrisilmadega näeb päris hästi, mida muuta või millega rahule jääda.
Vett on ikka üüratult palju. Jõgi ajab ka üle kallaste ja voolab Raplas lausa promenaadi tee peal. Pardid ujuvad üle. Eks oma osa annab siin ka korralikult projekteeritud ja lubadega kindlustatud tamm. Kuid kes oskas nii vihmarohket sügist ette näha? Siinpool kandis pole sellist vee kogust sügisel veel kohatud, ka kevadeti on asi olnud tagasihoidlikum. Linna tegemistel on kui koterman sees – projektid osutuvad lühiaegseteks ja -nägelikeks. Loodusel omad reeglid.
Kerged külmakraadid aitavad liigset vett likvideerida ning jätavad jalanõud porivabaks. Igal juhul on see parem, kui pidev plöga. Kuid on kuidas on.
Written
on 28. nov. 2012