Archive for november, 2012

Tuisueidel jälle pidu

Tuisueidel jälle pidu.

Mööda teid ja puuderidu

tuuseldab ja tuiskab taas

suured lumevaalud maas.

Väänutamas oma saba

säuhti vastu silmi tabab.

Ei ta vabandust siin palu

edasi ta tuiskab sallu.

Kiire-kiire nõnda näib

mööda maad nii ringi käib.

Õhu puhtaks lööb nüüd taas

suured lumevaalud maas.

Valge kate katmas kõike

helgemaks teeb päevalõike.

Öödki valgemaks on läinud

kuldset  kuma olen näinud.

Kust ta tulnud, siia saanud

maad ju katmas tuisuvaalud.

….

Kolm kitsekest mul aia taga

õunu söömas, mis jäet laga.

Kuidas üles leidnud neid

pole varem kohand teid.

Lumi katmas söögipindu

nälg see tõstab otsiindu.

Kena jälgida mul taas

aknast neid, kui lumi maas.

Pilt

Jõuluootusest

Kuulatades maailma

vanameister Fred Jüssiga.  See oli eilse õhtu sisu. Rahvast oli rohkem, kui eeldasime ning piletitest ja kohtadest tuli puudu. Mõni kurtis ka õhupuuduse üle ses Kammersaalis, kuigi ruume sai kõvasti enne tuulutatud. Aga sellegipoolest oskab Kultuurimaja väga hästi rahvast eelhäälestada ja vastu võtta. Pakuti kuuma mõnusat jooki.  Et paremini kajastada püsiväärtuseid ja vastavat meeleolu edasi anda, oli Maarika  Kalju abiga dekoratsiooniks üles seadnud põlistalu aknaraami suunatud valgustusega ning tükike roigasaeda.  Mõnus-mõnus, kuigi pilti ei märganud teha. Atmosfäär oli avatud ja sõbralik. Eestpoolt oli eriti hea jälgida inimeste oleku muutust, nende sulamist ning naeratuse ilmumist nägudele. Ürituse lõppedes kogunes Fredi ümber paras ports autogrammikütte ja austajaid ning üks noor meie maakonnast võrsunud arhitekt, kel varasem kokkupuude temaga eluteed mõjutanud, andis üle enda tehtud  kingituse. Väga armas.

“”Fredi jutud on nii palju andvad, et nendest saad teada mitte üksnes muu maailma, vaid kummalisel kombel ka iseenda kohta. Ja need edasiantavad maailmad aitavad korrastada ning tasakaalus hoida riiki meis endis.” Selles on mõttemustrite vägi.” – need olid tutvustavad sõnad, mida kasutasin õhtu avamisel. Topelt jutumärgid selle pärast, et need kaks lauset olid laenatud internetist, kuid mis minu meelest kõige paremini iseloomustasid õhtu eesmärki ja mõttemustrite väe olemust.

Õhtu muljetest veel nii palju, et kultras on minu meelest hindamatu kaader. Vot nii.

Väljas on esimene tuisk sel aastal. Plaadilt tulevad suvise metsa hääled ja linnulaul, kamin köeb. Täna olen kutsutud tänukohvile kliendi juurde, kelle ema hauale kujunduse tegin. Positiivsust veereb kui küllussarvest.

Aga eilsest päevast ei rääkinud ma veel kõike. Päevasel mentorklubi üritusel oli teemaks esinemis- ja suhtlemisoskused. Lektoriks Marju Raadik-Kantsik. Üllatavalt hea koolitus – täis kümnesse. Soovitaks kohe kõigile, kel võimalust. Kuna meid, kuulajaid, kelle pärast üritus üldse toimus, oli neli pluss kaks mentorit, oli eriti luks. Ja väga efektiivne. Kui ta vaid teaks, kuidas ta õpetused kohe sel õhtul käiku läksid, kui lühikese sissejuhatuse tegin.

Õhtul teki alla pugedes võtsin ette mõttes tänada kõiki ja kõike sel päeval kogetut.

………..

Täna kliendi juures kohvil olles sain ta lapselapse käest, kelle nimi oli Dharma (sanskriti keeles, õiglus, seadmus, ka inimeste teenimine) kingiks sellise omajoonistatud pildi

See on tehtud spetsiaalselt aednikule. Siin on põhiliselt roosid, ka tulp ja kõige keskmine on imelill. Vahel on rohelised põõsad. 🙂 Vihm kastab kõike. Vot nii.

Siia lõppu linnulaulu http://www.youtube.com/watch?v=rL4Z9d9oObY

Novembrisilmad

Päike, mis kogu suve enda näitamisega tagasihoidlik on olnud, toob nüüd pimedasse aega sära ja valgust. Elu saab hoopis teise olemise. Kohe nagu kergem või nii. Tihased tuuritavad toidumaja ümbruses – ilmselt on eelmise talve omad siia jõudnud oma mäletamistega. No ei saa nad veel midagi. Harakas tuli terrassile uudistama ja aegajalt käivad rähnipojad nii maja, kui lähedal olevat elektriposti proovimas. Maa on kahutanud ja riisumisega on selleks korraks finito. Lehed kõlisevad käes, kui neid kokku ajada. Tuleb sula jälle oodata, et asju edasi ajada. Puud ja põõsad ei taha ikka veel lehti kogu ulatuses loovutada.

Peale krõbekülma talveilma ja lund leidsin veel aiast lilleilugi. Vat, mis tähendab soe lumekate.

Tiigil on õhuke jääkord peal. Võnkpärgenelas on väga oma lehtedes kinni – ei tea, millal ta neid üldse loovutada mõtleb. Lodjapuulehiste põisenelate, ebaküdoonia, paakspuu Asplenifolia, pargirooside, budleia, forsüütiate, pajude  ning veigelate lehed püsivad põõsastel. Sirel on alla andmas ning on varsti paljas. Osadel õunapuudelgi veel lehed peal. Roomav lumimari aga täiesti roheline. Iga talv on talle korrektuure teinud ka. Isegi lehisel okkad peal. Lumi väänutas teda tänu sellele ikka päris kõvasti.

Must leeder on päris ripakil olekuga, kuid lehenutsakuid ei taha loovutada temagi.

Vahepeal said mu elupuud endale kroonid pähe.

Ja igasugu karkasse tegin ka, arvates, et nii on huvitavam.

Terve aed selliseid püramiide täis ootamas kuuseoksi. Kas nad ka vastu peavad lume raskusele, selgub edaspidi. Praegu meeldis mulle lihtsalt niisama korvipajuga mängida. Loodan nad kevadel enne maast kätte saada, kui juured alla võtavad.

Eile likvideerisin ära uue ja vana aia vahel oleva juba logiseva elulõngade sõrestiku. Kaks aeda sulandusid kohe paremini omavahel ja fantaasia hakkas tööle. Mis saab aga kevadel elulõngadest – vat siin tekkis küll mõtlemises paus.

Valged kasetüved kumavad läbi raagus punaste võrsetega kontpuuheki.

Maa sai ümber pööratud  ja päris suur ports lehti sisse kaevatud. Viimased kotitäied tõin aiahoolduselt kaasa. Jääb vaid loota, et külm pinnast murendaks – kevadel siis muld kobedam. Eelmine talv jättis selle töö tegemata paksu lumevaiba tõttu ning kevadel oli muld plink ning õhuvaene. Raske oli maad kaevata.

Aasta lõpp on kokkuvõtete ja tagasivaatamiste aeg. Isegi aed annab selleks loa. Aia ühest otsast teise vaadates näeb nüüd korraga kogu maa-ala ja see paneb pead vangutama – on ikka suur küll. Kuidas seda kõike küll jõudnud olen ja edaspidi jõuan? Kraavipoolne vanade marjapõõsaste rida ongi juba kannataja rollis. Ei taha ju nii. Mõne aasta pärast saab 30 aastat aiaelu täis. Selle aja jooksul on kõiksugu lained üle pea käinud.  Vesisest võpsikust, peaaegu soost,  elamiskõlbuliku aia loomine on võtnud päris kõva aja ja töö. Drenaazikraave sees üksjagu, küll hagudrenaazi, savitorudega kui uuema aja plastikust. Küll sügavale, nagu raamat õpetab ja pinnalähedasemaid, nagu elu õpetab. Taimede kokkuajamist ja mullas müttamist, kord nii ja siis veel paremini – enda arvates. Novembrisilmadega näeb päris hästi, mida muuta või millega rahule jääda.

Vett on ikka üüratult palju. Jõgi ajab ka üle kallaste ja voolab Raplas lausa promenaadi tee peal. Pardid ujuvad üle. Eks oma osa annab siin ka korralikult projekteeritud ja lubadega kindlustatud tamm. Kuid kes oskas nii vihmarohket sügist ette näha? Siinpool kandis pole sellist vee kogust sügisel veel kohatud, ka kevadeti on asi olnud tagasihoidlikum. Linna tegemistel on kui koterman sees – projektid osutuvad lühiaegseteks ja -nägelikeks. Loodusel omad reeglid.

Kerged külmakraadid aitavad liigset vett likvideerida ning jätavad jalanõud porivabaks. Igal juhul on see parem, kui pidev plöga. Kuid on kuidas on.

Mis teoksil, mis tulemas

Ja ongi siis nii.

Ja see tähendab, et algavad Rapla Kultuurikeskuses õhtud sarjast Mõttemustrite vägi, kus esimeseks külaliseks on vanameister Fred Jüssi. Mul on sellest väga hea meel.  Sari kestab kevadeni ja kangesti tahaks öelda, et järgmisel kuul kuulame jälle Fredi ja peale maailmalõppu jaanuaris jälle ja veebruaris ja jne… Kuid detsembrikuu müstilisel ja heade soovide kuul on meil külaliseks erialalt antropoloog Polina Tserkassova, kes vestab täiskasvanutele muinasjutte ning mängib ise pille. Ta on mu viimase aja avastus, ei teagi kohe siin puude taga metsas olles, kes ja mis kõik olemas on. Kuid inf siia kogemata jõudis. Mängib ta veel ansamblis Tane Mahuta, kes laulavad ja mängivad väelaule üle maailma. Kuulasin ja laulsin kaasa, nii et ihukarvad tõusid püsti. Seda muidugi üksinda kodus olles. Tuleb ta Rapla Kultuurikeskusesse 18. detsembri kell 18.00. Ja tal on, mida jagada.

Nüüd tekib ehk küsimus, mis mina sinna puutun niikangesti. Ise pole ka päriselt veel aru saanud, kuid selline ettepanek tehti, et metsakutsu ka inimeste seas olemist õpiks ja pärimussarjaga hakkama saaks. Jäärana ma ju valmis sarved ees kuhu iganes hüppama. Aga tõsine soov on mul edasi anda seda head ja positiivset sõnumit, mida neil inimestel öelda on ja mis neist kiirgab. See on tõsine teema. Sest  oleme unustanud oma tegeliku tarkusegi ega kasuta seda potensiaali. Loodus kannatab ja seda päris kõvasti. Rahamaailm on pannud meid rattana keerlema, nii et pole aega oma olemise üle mõtiskleda ning oma ümbrust, loodust, teist inimest ja omaenda tundeidki märgata. Molutada, nagu ütleb Fred Jüssi. Ja siit tulenevad hädad ja pealispindsus meis kõigis. Et korraks peatuda ja anda puhkus kiirustavale minale ning äratada üles arukas mina. Või lihtsalt midagi palsamitaolist hingele, abiks seegi.

4.detsembril Rapla raamatukogus kell 17.30 räägin ise jõuluootusest toas ja õues, näitan pilte ja annan edasi seda, mida mul anda on. Ma arvan, et saan ka muusikalise abilise ja natuke loen enda luulet juurde.

Aga toredat on juhtunud veelgi. Terve päev otsa Fred Jüssi kontakte jahtides ning internetis istudes sain hea mõttekaaslase ja abilise Marve, kes Paide mail just sama asja ajab. Tänu temale, kui Fredi heale tuttavale, mul nõusolek olemas ongi. Jah, see on müstika, kui satud kohe sinapeale kellegagi, keda siiani pole teadnudki.

Ja mis mul nüüd veel peale suurte sõnade öelda on – mitte midagi, sest seda ma juba ei usu, et Fredi kuulamist võiks keegi lähedal olijatest maha magada.

Sildipilv