Novembrisilmad

Päike, mis kogu suve enda näitamisega tagasihoidlik on olnud, toob nüüd pimedasse aega sära ja valgust. Elu saab hoopis teise olemise. Kohe nagu kergem või nii. Tihased tuuritavad toidumaja ümbruses – ilmselt on eelmise talve omad siia jõudnud oma mäletamistega. No ei saa nad veel midagi. Harakas tuli terrassile uudistama ja aegajalt käivad rähnipojad nii maja, kui lähedal olevat elektriposti proovimas. Maa on kahutanud ja riisumisega on selleks korraks finito. Lehed kõlisevad käes, kui neid kokku ajada. Tuleb sula jälle oodata, et asju edasi ajada. Puud ja põõsad ei taha ikka veel lehti kogu ulatuses loovutada.

Peale krõbekülma talveilma ja lund leidsin veel aiast lilleilugi. Vat, mis tähendab soe lumekate.

Tiigil on õhuke jääkord peal. Võnkpärgenelas on väga oma lehtedes kinni – ei tea, millal ta neid üldse loovutada mõtleb. Lodjapuulehiste põisenelate, ebaküdoonia, paakspuu Asplenifolia, pargirooside, budleia, forsüütiate, pajude  ning veigelate lehed püsivad põõsastel. Sirel on alla andmas ning on varsti paljas. Osadel õunapuudelgi veel lehed peal. Roomav lumimari aga täiesti roheline. Iga talv on talle korrektuure teinud ka. Isegi lehisel okkad peal. Lumi väänutas teda tänu sellele ikka päris kõvasti.

Must leeder on päris ripakil olekuga, kuid lehenutsakuid ei taha loovutada temagi.

Vahepeal said mu elupuud endale kroonid pähe.

Ja igasugu karkasse tegin ka, arvates, et nii on huvitavam.

Terve aed selliseid püramiide täis ootamas kuuseoksi. Kas nad ka vastu peavad lume raskusele, selgub edaspidi. Praegu meeldis mulle lihtsalt niisama korvipajuga mängida. Loodan nad kevadel enne maast kätte saada, kui juured alla võtavad.

Eile likvideerisin ära uue ja vana aia vahel oleva juba logiseva elulõngade sõrestiku. Kaks aeda sulandusid kohe paremini omavahel ja fantaasia hakkas tööle. Mis saab aga kevadel elulõngadest – vat siin tekkis küll mõtlemises paus.

Valged kasetüved kumavad läbi raagus punaste võrsetega kontpuuheki.

Maa sai ümber pööratud  ja päris suur ports lehti sisse kaevatud. Viimased kotitäied tõin aiahoolduselt kaasa. Jääb vaid loota, et külm pinnast murendaks – kevadel siis muld kobedam. Eelmine talv jättis selle töö tegemata paksu lumevaiba tõttu ning kevadel oli muld plink ning õhuvaene. Raske oli maad kaevata.

Aasta lõpp on kokkuvõtete ja tagasivaatamiste aeg. Isegi aed annab selleks loa. Aia ühest otsast teise vaadates näeb nüüd korraga kogu maa-ala ja see paneb pead vangutama – on ikka suur küll. Kuidas seda kõike küll jõudnud olen ja edaspidi jõuan? Kraavipoolne vanade marjapõõsaste rida ongi juba kannataja rollis. Ei taha ju nii. Mõne aasta pärast saab 30 aastat aiaelu täis. Selle aja jooksul on kõiksugu lained üle pea käinud.  Vesisest võpsikust, peaaegu soost,  elamiskõlbuliku aia loomine on võtnud päris kõva aja ja töö. Drenaazikraave sees üksjagu, küll hagudrenaazi, savitorudega kui uuema aja plastikust. Küll sügavale, nagu raamat õpetab ja pinnalähedasemaid, nagu elu õpetab. Taimede kokkuajamist ja mullas müttamist, kord nii ja siis veel paremini – enda arvates. Novembrisilmadega näeb päris hästi, mida muuta või millega rahule jääda.

Vett on ikka üüratult palju. Jõgi ajab ka üle kallaste ja voolab Raplas lausa promenaadi tee peal. Pardid ujuvad üle. Eks oma osa annab siin ka korralikult projekteeritud ja lubadega kindlustatud tamm. Kuid kes oskas nii vihmarohket sügist ette näha? Siinpool kandis pole sellist vee kogust sügisel veel kohatud, ka kevadeti on asi olnud tagasihoidlikum. Linna tegemistel on kui koterman sees – projektid osutuvad lühiaegseteks ja -nägelikeks. Loodusel omad reeglid.

Kerged külmakraadid aitavad liigset vett likvideerida ning jätavad jalanõud porivabaks. Igal juhul on see parem, kui pidev plöga. Kuid on kuidas on.

Comments on: "Novembrisilmad" (7)

  1. Kirjutaja Ka said:

    Kontpuuhekk särab Sul tõesti ilusti. Minu üksik isend on aia taga ja tema oksad justkui polegi nii verevad. Nüüd on minulgi maa maa kaevatud. 3-4 järjestikust kuiva päeva lubas selle töö lõpuks ära teha.

    • mariaias said:

      Eks kontpuid ole igasuguse tegu ja moega. Või hoopis see, et teisel ikka parem kui endal? 🙂 Aga tubli oled ju, nagu ikka.

  2. Tegija oled sa küll. A kirjutan hoopis teisel põhjusel. Nimelt oleme meie kodus ka kõik aastad põllule viinud ja sügisel maasse kündnud, nii lihtsalt on tehtud. Viimasel sessil koolis ütles Aino Mölder, et mitte mingil juhul ei tohi lehti põllule viia, sest nad alles jakkavad seal siis lagunema ja muudavad mulla plingiks. Tema soovitas ikka lehti aastaaega kompostida ja siis saadu põllule. Kuigi meil olid ka lehed juba maasse küntud. Mis see õige või vale on, eks võta kinni.

    • mariaias said:

      Eks seda annab kevadel kontrollida ju, nõu problem. Ise seda küll märganud pole. Minu savimaa muudab plingiks liigne tallamine, ka liigne vesi, mis mullaosad üksteise vastu surub ja see, kui talvel külm kergitama ei pääse. Lehtedega olen isegi seda märganud, et musta kilekotti jäetuna kõdunevad nad kiiremini, kui kompostihunnikus. Ainult kilekotid on koledamad kui kompostihunnik. Olen uskmatu toomas ja kui keegi väidab, et kindlasti nii ei tehta, aga mina olen muud kogenud, siis tekib mul tõrge. Mahepõllunduses pannakse ju ka alumiseks kihiks materjali, mis peenras alles hakkab kõdunema ning sellega seoses soojust annab. Puude lehed, mis maale jäävad, on kevadeks hoopis teist nägu ning plingiks ei muuda midagi. Noh, kevadel panen nina mulda tähelepanelikumalt, kui muidu.

      • mariaias said:

        Ja parima tulemuse annab veel puulehtede sisse kaevamine koos sõnnikuga. Lehed kõdunevad kiiremini ja huumust tekib parasjagu. See minu kogemus.

  3. Minu kogemus ka sama, üleeile ka ühes istutusalas kaevasin lehti maasse. Aga ma küsin järgmisel sessil üle, miks Mölder sellele nii vastu oli. Sel hetkel kohe ei tabanud. Mingist lagunemisest ta rääkis, aga…

    • mariaias said:

      Küsi jah. Muidugi lehed lagunevad mullas ja kui pole väga palju sademeid, siis võivad ka mitte ära laguneda. Sel sügisel ei peaks seda ohtu olema. Soe ja vihmane sügis soodustab igasugust kõdunemist. Sel ajal, kui lagunevad, ei saa nad ka kelleltki midagi ära võtta, sest põllumaal sel ajal midagi ei kasva. Vahel mulle tundub, et autoriteedid ajavad aegajalt käojaani. Aga võibolla pean ise veel arenema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: