Archive for aprill, 2013

Aprilli viimane päev

Tänases päevas on kõike; tuult, vihma, rahet, päikest. Alles just oli, kui vihm ja rahe tegid ilma halliks ja ligaseks, kui juba särab päike ning kõik piisad puudel värelevad ja sädelevad kui kristallid. Peale vihma kohe paistma hakkav päike pani maa niimoodi aurama, et käisin lähemalt kaemas, mis värk. Oli vaid päikesetule suits. Mulle selline vihmasegune päev isegi meeldib, sest tekib aeg iseendale. Viimasel ajal on olnud nii palju tegemisi, et vajangi vähe puhkust.

Kevad on kummaline – pildil ei oska end demonstreerida. On nii rõõmustav, kui aed on täis õitsvaid sibullilli ja põõsaalused sini-punetavad sinililledest, kuid pilt sellest pole sugugi ilus. Või ei oska mina seda jäädvustada. Järelikult tuleb igaühel isiklikult minna kevadet otsima ja vaatama, mis tunne tekib. Minul tekib. Meeldib ka. Isegi see raagus ja kulune aeg, kus värve tegelikult veel vähe, kuid see vähene rõõmustab seda enam.

Eilne Paka mäe üritus kulges vihmasabinate all. Huvitaval kombel see nagu üldse ei seganud. Rahvast oli rohkem, kui lootsin näha ja üldse oli kuidagi väga mõnus olla. Paka mägi on ilus. Puutumata mets ja sinililled, vahelduv maastik, orus lõkkeplats. Vanapagana kivikülvi üks kividest, mille juures Jüri lugusid pajatama jäi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Trepikivi, mille all varandus peidus ootab veel leidjat. Või õigemini seda, kes tagurpidi üle kivi suudab hüpata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mis see siis ikka ära ei ole, kui arvestada seda, et üks nunn kord iidsel ajal oma põlles seda kandis kuni põllepael katki läks. Alles siis tuli tüdimus ja kivi sinna jäi, kus praegugi teda võib leida, varandus all peidus. Ka kadunud Tapupere Mardil olla vene ajal neelud vara järgi käinud. Lasknud teine kivi masinatega vähe eemale nihutada ja kopaga pinnast sobrada. Pole sealt mitte midagi leidnud. No mis ta sealt siis lootis saada, kui üle kivi hüppamist teha ei viitsinud, eks ole.

See-eest mäel endal on munki nähtud liikumas. Ja salauks mäe küljel, kus nad sisse-välja käivad. Et see üks väekas ja salapärane koht on, see on siililegi selge. Igatahes minu väe lihvis selleks korraks puhtaks ja mõned mured sinna maha jäid ka. Lõkke ääres sai kuuma teed juua ja regilaule laulda päris pimedani.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna on Andres Ehini pingi avapidustused raamatukogu juures. Eilsed ettevalmistused nägid välja koos autoriga just sellised

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Maailmatuma lennukad pingid! Sepp Toomas Tõnissoni tehtud.

Ja veel leidsin ma Rapla pealt ühe vahva postkasti, peremehe enda tehtud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kevadveed voolavad ja on end juba oma tavapärasesse sängi tagasi suutnud mahutada.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõike seda kohinat on ikka hea kuulatada. Pole oluline, mis kõrgustest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aiaklubiga sai koos istutud, head-paremat maitstud, plaane peetud. Külaliste lahkumise ajaks sättis armunud pardipaar end klubilisi saatma, nii et ma arvan – maine loomisel andsid pardid endast parima.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aga muidu näksin nurmenukulehti, joon ikka veel kasemahla vaheldumisi kõrvenõgeseteega, võileiva peale on panna peale muu juba nii karulauku kui ka sassi lauku. Nägu on päikesest pruun ja huuled paranemas tuule tekitatud ohatistest. Kevad.

Paka mäele

pärimusõhtud

Hommikune raport

Tänast päeva võiks nimetada karjalaskepäevaks, sest minu jaoks läks karjamaa lahti. Esimesed nõgesetutid rändasid teetassi ja kased hakkasid lõpuks mahla andma. Saab ometi oma keha turgutada ning jõudu koguma hakata.

Hommik nägi veel välja selline

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aga õhtu küll mitte. Tiigis muide, on keegi usinasti einestanud – jääserva alt on näha konnaskelette. Äravool töötab ja aed taheneb täiesti normaalselt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jugapuude otsad on rebasekarva ning rooside seas on kahjukannatajaid. Põõsasmaranad üllatavad, sest on lume sooja teki all lehte läinud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kontpuud säravad värvides. Kohe-kohe saavad neist hõredamad põõsad.

Kõik kohad on täis nina välja pistvaid sibullilli. Lume alt tulid täna välja kaunilt õitsvad lumeroosid ja siniselt õitsev sinilill.

Jõudsin enda aias ka paar õunapuud lõigata ja selle teoga väääga rahule jääda. Noh, et üldse tehtud sai. Lisaks kerged põõsaste lõikused. Siis tekkis korraks lootusetuse tunne ka, et millal küll kõik korda saab. Vat see on see, mida Kaja arvas mind võõras aias tundvat.

Toas õitseb sõrmlehik

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

ja tomatid ootavad järjekordset pikeerimist. Vunki on juurde vaja panna, endale muidugi.

Aprillikuised tegemised

Seda peab küll ütlema, et tegemisi on praegu tõesti palju. Päevad mööduvad õunapuude otsas. Tellimisi on palju. Ole vaid asjalik ja jõua teha. Muidu minu tervislikule olemisele on lisandunud peapööritused. Ilmselt on mingid sooned kinni või umbes sest üles vahtimisest. Momendil tegutsen aias, mis pole viimased …kümmend aastat oksasaagi näinud. Puud on maja kõrgused. Pooled lähevad maha jalalt.  Siiani on igal sügisel aias olnud vaid üks õunaplögi maas. Milleks? Milleks on vaja nii palju varandust, kui tarbijaid pole? Puid on vaja hooldada, saak korjata. Igas asjas peaks suutma ikka tasakaalu ning mõõdukust säilitada. Aga eks mitte hooldamise põhjuseid ole igasuguseid. Homme tuleb lõkkemeister aeda. Hea, kui veel sinna vahele mahub, sest oksahunnikud on üüratud. Maha tuleb aga võtta veel 4 puud.

Muidu mulle meeldib olla värskes õhus iseenda peremees. See tegemiste-olemiste vahe enne ja pärast ka. Teen ise muundumismängu ning mingi totakas hasart tuleb sisse ja tahtmine näha inetu pardipoja asemel midagi muud. Selle paiga ilu ja võlu. Kõige raskem küsimus on see, mis see kõik maksab. Et üle ei küsi või endale liiga ei tee, igas mõttes.

Potensiaali on palju. Momendil näen ringi sõites aedades vaid hooldamata õunapuid. Justnagu pulmas pruudipärja ihalejaid. Ring oli suur.

Peagi tuleb välja mõelda vastus, kui hakatakse jälle küsima, kus soojal maal sa seekord suvitanud oled. Jume ju selline kadestusväärne.

Kevad tuleb tõesti. Raplas on ta nii tuntav – lumi sulab, lilled õitsevad, maa taheneb märgatavalt.  Mõnus on vaadata neid vanu aedu, kus sibullilled valimatult igas paigas oma nina mullast välja pistavad. Pakuvad end lahkelt. See-eest koju sõites satun kui teise oblastisse – lumi veel paksult maas ja vett kõik kohad täis. Kask, sindrinahk, on mahla jaotamisega ka nii kitsi; ikka veel ei tule. Või on midagi viltu ses torujupis, mis tüvel sees?

Neljapäeval olen kutsutud Kehtnasse loengut pidama. Kiviktaimlad ja puud-põõsad haljastuses.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Seekord olen natsa ajahädas.

Nädal tagasi sai käidud Viru keskuses Merilen Mentaali aiakujundusraamatu esitlusel. Rahvast oli palju. Tore oli, kuid kõige toredam veel see, et sain uue tuttava Tabasalu kandist. MTÜ Tervendavad Aiad (jummala pärast mitte Kadri Maikoviga seotud) peab loengusarja Tervislik koduaed. Lektoriteks Heino Lepik (Biodünaamiline tarbeaed), Kalju Paldis (Aia energeetiline arhitektuur), toitumisterapeut Ülle Hõbemägi (Köögiviljade tervistavad omadused), loodustohter Tiina Keldrima (Tervisliku toitumise alaseid uudiseid laiast maailmast). Igatahes väga põnev ning vajalik loengusari  ja tänud Sulle, Õnne!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Merilen, kes äsja naasnud Indiast ning peale raamatu ilmumist väidab end tundvat iga päev sünnipäevalapsena. Soovis ta aga kõigile oma tee leidmist ning sellel ennastunustavalt käimist.

Mari aed OÜ

Backup_of_mari aed

Ja praegusel ajal ka  õunapuude lõikus.

Kuna kodulehte siiani pole otsustanud teha, siis panen firma reklaami konkreetse pealkirjaga siia üles. Otsimine käib ja enamasti satutakse OÜ Mari aed ja lillepüramiidid postitusse,  kus firma alles sai loodud. Käesoleval hetkel hakkab minema teine hooaeg.  Esimese aasta tegemistest võid aimu saada,  kui vaatad postitusi Firma tööde alt.

Selle kuu tegemised on õunapuude ja puude-põõsaste lõikus. 18 aprillil ka Kehtna raamatukogus loeng “Kiviktaimla rajamine ning puud-põõsad haljastuses”.

Kui vajad nõuandeid või abi, siis olen Sinu teenistuses.

Minu ja ka teiste aedadest ning paljustki muust saad lugeda mu aiablogi sirvides. Käesolev postitus on 352-ne.

Vanaema õunapuu otsas

Lõpuks ometi tegin midagigi väljas. Ronisin  õunapuu otsa ja kukkusin oksi lõikama. No ei ole saanud siiani – öössiti on nii külm, et pole just hea puudele, kui lõikama lähed.  Lumehanged on sügavad ja täna täiesti läbi vettinud – nutused. Kolm õunapuud sai lõigatud, kui tuli tuppa tulla jalanõusid vahetama – täiesti läbimärjad. Otsustasin enne, et sel aastal lõikan oma puud kohe päris hõredaks. Eelkõige sp, et mul on õunapuid palju ja kui saagiaasta on, toimub nagunii õunauputus. Nagu eelmisel aastal. Sel aastal suurt midagi oodata pole – ongi hea neil järgmiseks aastaks mulle ette valmistada suured ja ilusad õunad, normaalkoguses. Madalamad võraharud tõmbasin ka ära, mis käimist takistavad. Lisaks madaldasin ühte, mis kõrgusesse kõvasti trüginud. Ega nad mul muidu väga hullud polegi, sest olen neid jätkusuutlikult lõiganud. Sellegi poolest on paras ports oksi lume peal maas ja lõke tõotab tulla hiiglaslik.

Vahepeal sukeldusin aiandusalasesse kirjandusse, kuid kahjuks sattusin ühe nii sisutühja otsa, et võttis maigutama. Kuidas on võimalik üldse nii ebahuvitavalt, mitte mingit sisulist infi edasi andmata kirjutada nii põnevast asjast. Aed on seotud emotsioonidega, tunnetusega. Väga palju tunnetusega. No kui  oled pea 100 % mõistuseinimene, ära õpetatud, tunnetuseta,  ja tahad omi teadmiseid  teisele poolele mõistetavaks teha, siis teine ei võta kohe teps mitte vedu. Ülbeks läheb hoopis, nagu mina praegu.

Aga rõõm on, et Merilen Mentaal on tulnud oma raamatuga välja. Pole mul teda veel üldsegi mitte ja sirvidagi täielikult pole saanud, kuid internetis esimesi lehti näha anti. Selle vähese põhjal ja ka tegijat ennast teades võib arvata, et on väga hea aiakujundusraamat.

Jugapuud on pruunid nagu ei kunagi varemalt. Mida imet sest talvest veel välja kooruma hakkab, tont seda teab. Lund on ka väljas nii palju, et taimekastides olevad taimetited tunduvad oma elujõus üldse mitte sellesse aega sobivat. Mis ja miks ja milleks ning kunas ometi? Ega ometi kevad saabumas pole? Kuhu see küll mahub, kui alles lumi paksult maas. Mäletan kevadeid, kus aprilli lõpus oli peenramaa kenasti valmis. Aga mäletan lapsepõlvest ka lihavõtteid, kus lund oli just sama palju, kui tänavu. Elame siis selles, mis antakse.

Lähen jätkan õunapuu otsas.

Sildipilv