Vanaema õunapuu otsas

Lõpuks ometi tegin midagigi väljas. Ronisin  õunapuu otsa ja kukkusin oksi lõikama. No ei ole saanud siiani – öössiti on nii külm, et pole just hea puudele, kui lõikama lähed.  Lumehanged on sügavad ja täna täiesti läbi vettinud – nutused. Kolm õunapuud sai lõigatud, kui tuli tuppa tulla jalanõusid vahetama – täiesti läbimärjad. Otsustasin enne, et sel aastal lõikan oma puud kohe päris hõredaks. Eelkõige sp, et mul on õunapuid palju ja kui saagiaasta on, toimub nagunii õunauputus. Nagu eelmisel aastal. Sel aastal suurt midagi oodata pole – ongi hea neil järgmiseks aastaks mulle ette valmistada suured ja ilusad õunad, normaalkoguses. Madalamad võraharud tõmbasin ka ära, mis käimist takistavad. Lisaks madaldasin ühte, mis kõrgusesse kõvasti trüginud. Ega nad mul muidu väga hullud polegi, sest olen neid jätkusuutlikult lõiganud. Sellegi poolest on paras ports oksi lume peal maas ja lõke tõotab tulla hiiglaslik.

Vahepeal sukeldusin aiandusalasesse kirjandusse, kuid kahjuks sattusin ühe nii sisutühja otsa, et võttis maigutama. Kuidas on võimalik üldse nii ebahuvitavalt, mitte mingit sisulist infi edasi andmata kirjutada nii põnevast asjast. Aed on seotud emotsioonidega, tunnetusega. Väga palju tunnetusega. No kui  oled pea 100 % mõistuseinimene, ära õpetatud, tunnetuseta,  ja tahad omi teadmiseid  teisele poolele mõistetavaks teha, siis teine ei võta kohe teps mitte vedu. Ülbeks läheb hoopis, nagu mina praegu.

Aga rõõm on, et Merilen Mentaal on tulnud oma raamatuga välja. Pole mul teda veel üldsegi mitte ja sirvidagi täielikult pole saanud, kuid internetis esimesi lehti näha anti. Selle vähese põhjal ja ka tegijat ennast teades võib arvata, et on väga hea aiakujundusraamat.

Jugapuud on pruunid nagu ei kunagi varemalt. Mida imet sest talvest veel välja kooruma hakkab, tont seda teab. Lund on ka väljas nii palju, et taimekastides olevad taimetited tunduvad oma elujõus üldse mitte sellesse aega sobivat. Mis ja miks ja milleks ning kunas ometi? Ega ometi kevad saabumas pole? Kuhu see küll mahub, kui alles lumi paksult maas. Mäletan kevadeid, kus aprilli lõpus oli peenramaa kenasti valmis. Aga mäletan lapsepõlvest ka lihavõtteid, kus lund oli just sama palju, kui tänavu. Elame siis selles, mis antakse.

Lähen jätkan õunapuu otsas.

Comments on: "Vanaema õunapuu otsas" (3)

  1. Kirjutaja Ka said:

    Väga tubli! Tahaks öelda, et tule tee meil ka, aga siin on juba mingid plaanid.

  2. Kui 100% mõistuseinimene, nagu sa seda väljendad, on ilma tunnetuseta, kas siis seda teooriat ümber pöörates 100% tunnetusinimene on ilma mõistuseta? 😀 Viskasin lihtsalt väikese filosoofilise konksu sulle 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: