Selle sügise esimene

öökülm käes. Nii harjumatu, ilus ja kardetud. Ikka on kombeks elada nii nagu kõik kestaks igavesti, nii elu, ilu, kui suvi ja lilleõied. Olud on ju täiesti loomulikud ja seaduspärased, kuigi tuleb end selles pidevalt veenda. Ja ega see ootamatus ju ka nii ootamatult mu õuele jõudnud, teadsin ja liigutasin end piisavalt. Saadused korjatud ja varju alla toodud., aga ikkagi… Veel õhtul hiljagi käisin kraadiklaasi akna taga piilumas, et mis ta nüüd teeb.

-3 tegi hommikuks õhus, maapinnal -6.  Kõik on karge, valge ja külm, külmem kui talvel sama temperatuuri juures.

Helmikpööristel pitsimuster peal ja lehed valgega ääristatud.

Räästad tilguvad ja katus eemaldab päikese abil härmatist.

Kased on kollased, eks täna on oodata tugevat lehesadu. Eile sadas rahe ja lumesegust ollust. Täna lubab kõike korrata.

Läks õnneks, et eile õe pool õunu jõudsin mahla jaoks korjata. Tänaseks puudealused punnid ju kõik külma võetud. Ega see väljend punnid väga tõele vasta; saak (kel on) on tänavu väga ilus, suur ja värvikas. Magus ka. Aga ikka ma väidan, et pole mõtet pidada palju õunapuid, kui sul puudub vastav hoiukoht ja kodune mahlategemise võimalus. Kui on saagiaasta, siis on uputus ja kui pole, siis pole nagunii. Puid tuleb aga hooldada, lõigata igal aastal. Ise püüan teostada enda aias lõikust, kus puu võra jääb suhteliselt hõredaks, et mitte uppuda õuntesse, kuigi ega seegi… Ja aastad lähevad, kaua see vanaema sinna puu otsa võimeline ronima on?

Aga muidu kasvasid sel aastal mul sellised eksoodid;

üks melonitaim, mis andis 10 vilja. Antud eksemplar on sel laual üle küpsenud ega kõlbagi enam söögiks. Valmisid teised kõik peaaegu üheaegselt ning tegu oli nahka panemisega. Kaua ei säili ja väga ihaldusväärsena ka ei tundunud. Esimese võtsime liiga vara ära, ei mõistnud veel meloni keelt. Teise toomisel avastasime, et nüüd läheb kiireks realiseerimiseks. Jagasime ja sõime.

Arbuusitaimele jõudis tulla 2 punni, mis päris valmis ei saanudki.

Eks esimene kord selleks jääb ja kogemusi lisab. Tore ikkagi.

Eile sai tehtud kõrvitsasalatit ebaküdooniaga, mis sai väääga hea. Täna ootab ees mahlategu. Korindus ja kokkamine on päevakorral. Sahver on purkidest pungil täis ja tühi taara hakkab lõppema. Väikeseid kollaseid ja päris magusaid viinamarjatomateid tuli sel aastal ka nii palju, et lausa kutsus purki pistma lisaks söömisele.

Aknalaual õitsevad ohjeldamatult orhideed. Ühe tassisin mõned päevad tagasi terrassi lauale, et paremat pilti sest saada.

Metsviinapuu on sel sügisel leekivpunane, ka täna veel, kuigi pilt pole tehtud tänasel hommikul.

Tegemised ootavad.

……………………

Tamaara tehtud tänahommikused pildid.

Udu ja ämblikud

Iga hommik on viimasel ajal udune. Päikegi uduloori taha nii ära peidetud, et isegi suund on kadunud, otsi kust tahad. Ämblikuvõrke kõik ilm täis, kaste teeb nad eriti hästi märgatavaks.

Ämblikufoobiat ma ei põe, kardan hoopis hiiri. Nii ma siis neid võrke imetlengi ja ämblike usinust samuti. Õhtul ei märganud midagi, kui üles tõused, on kõik kohad kokku kootud. Töökad nagu Tuhkatriinu kurja võõrasema juures.

Mu meelest jäljendab Hakuro Nishiki kah hiigelsuurt ämblikku – näitab, kes aias peremehed öösel on olnud.  Õhtul veel oli nii kikkis, et ei ulata välja sirutadeski ladvani, nüüd siis selline hirmutaja. No tegelikult on siin siiski paks kaste süüdi.

Kased on kollased ja langetavad lehti. Nende minekuvärvid loovad meeleolu. Roosid ja budleiad on hommikuks üksteisele kaela langenud.

Kallistavad veel hommikul varagi üksteist.

Punased õitsevad kui meeletu juba mitmendat raksu.

On ikka veel hilissuvi.

Roosiloengul

Teema: Rooside orgaaniline kasvatamine, uued ja külmakindlad roosisordid.  Poola roosikasvataja Kamila Rakowska Szlazkiewicz ja tema kolleeg Hollandist Hans van Hage tegid ettekande teemal – kuidas orgaaniliselt, ilma keemiat kasutamata kasvatada edukalt roose. Kamila 5 ha suurune roosiaiand Biological Rozenkwekerij De Bierkreek kasvatab loodusega harmoonias, parima kvaliteediga roositaimi. Pakub pidevalt uusi sorte ning katsetab paremaid meetodeid, et saavutada häid tulemusi. Hans Hollandist omab firmat 1998. aastast, toodab igal aastal 125000 istikut 2500-st sordist ning müüb neid Euroopasse, Canadasse, USA-sse, Jaapanisse. On üks kolmest orgaanilisest roosikasvatajast Euroopas.

Kvaliteedi tagab kõigepealt tugev alus, seejärel selektsioon. Pakutakse kõige vastupidavamaid sorte. Edasi läks asi aga huvitavaks. Lehetäid ei ole mitte vaenlased vaid abilised. Ära hävita neid! Põhimõte orgaanilisel kasvatusel lühidalt; istuta roos õigesse kohta, taga talle rohkesti päikest ja toitu, soodusta röövputukate (nende, kes teisi söövad) levikut, kes siis roosikahjureid ise hävitavad. Sina pane käed taskusse ja ära ole liiga usin tõrjega. Ühesõnaga – mõtle teisiti, säästad ennast ja loodust.

Lehetäisid on väga erinevaid, erineva värvi, suurusega. Nad kõik on toiduks röövputukatele. Lepatriinu vastne on hea õgard. Tema omad on  oranzid munad lehe alumisel poolel. Osad neist söövad ka hahkhallitust. Kiskjaherilane – vaablane leiab lehetäid ülesse ning muneb oma munad lehetäisse. Aegamööda söövad nad lehetäid seest tühjaks. Naispool muneb munad ca 300-sse erinevasse lehetäisse. Isane vajab aga õietolmu. Seetõttu on oluline kasvatada varaõitsevaid taimi rooside läheduses. Jutt käib kogu aeg lehetäidest, justkui oleks ta ainus roosivastaline, kuid peale selle on veel kedriklest jm taimekahjurid. Kiskjaputukad hävitavad ka neid. Lehetäi neist kõige süütum.

Hea abiline on sirelane. Hollandis 350 erinevat liiki ja pooled neist söövad lehetäisid. Vastsed head õgardid, valmikutele vajalik aga avatud õied.

Järgmine hea abiline on kiilassilm,. siis herilased, ämblikud. Isegi rohutirtsud – pooled neist söövad putukaid. Siis mina nimetasin täppidega ussiks herilase vastset, keda samuti ei tasuks ära korjata. Pritsimata taimed on tervemad, tugevamad. Enamus meist ei taha seda väidet kindlasti uskuda. Kiskjaputukate levikut aias soodustavad surnud oksad, surnud puit, vesi, suured põõsad. Kohalikud põõsad väga head. Aga ka Rosa pimpinellifolia, Rosa rugosa parandavad tunduvalt olukorda. Looduslikud kibuvitsad kasvõi aia taha. Lihtõis, avatud õis looduslikel roosidel. Putukahotellid (varem herilased, hiljem kiskjavaablased asustavad neid). Vara õitsevad looduslikud taimed – sarikalised – head putukatele. Ühesõnaga – loo keskkond kiskjaputukatele. Seenhaiguste vastu ei võidelda samuti vaid tehakse valik. Anna taimele toitu, siis on ta ka tugev ega võta haiguseid ligi. Väetatakse orgaaniliste väetistega, ka lehe kaudu. Augustis – septembris aga antakse vaid neile põõsastele, kes õitsevad vaid ühe korra suve jooksul. Natukene, väiksem kogus. Kevadel antakse N-rohket väetist üks kord, juunis- juulis K-rikast. Looduslikud väetised, laavakivim savimullas, mereadru. Kõik need looduslikud väetised toimivad ka haiguste vastu ning need kaovad ära.  Ühesõnaga õige taim õigesse kohta. Jäta lehetäid alles. Vot nii.

Mida mul öelda on? Sel aastal ei saanud ma just enda roosidega varakult kiidelda – haigused olid peal. Kuid kevadel polnud mul nendega üldse aega tegelda ning niimoodi ei saanud nad ka mingit toitu juurde. Alles juuli alguses ärkasin nende jaoks ning andsin kanasõnnikuleotist ja roosiväetist. Korjasin ära inetud lehed, äraõitsenud õied. Suve teisel poolel olid nad päris mõistlikud.  Putukate vastu pole pritsinud ning seda võin väita küll, et kes väga hoolsalt seda teeb, see jääbki tegema, sest meie jaoks halvad tulevad niimoodi kiiremini tagasi. Pritsides hävitad ju mõlemad osapooled. Selleks aga, et kiskjaputukaid oleks peab olema neil ju söögilaud. Kogu probleem asub meie peas. Seda ma kavatsen kohe kindlasti järele proovida. Väite õigsust saan tõestada vaid siis, kui kevadel varakult neid toitma hakkan. Aga muide, naabrinaisel, kes kanu kasvatab ja nende sõnniku leotisega roose rammutab, on väga ilusad ja terved roosid.

Lõpuks ka natuke pilte Tallinna vanalinnast – ikka lilledest.

Lilleseade Meriton Old Town Garden Hotelli fuajeest, mille konverentsisaalis siis loeng toimuski. Loeng ise Merilen Mentaali organiseeritud.

Vanalinn oli endiselt nautijaid täis, kuigi mitte nii rohkelt, kui suvel.

Lillekastides meeldisid mulle endiselt roheliste erinevad värvikombinatsioonid. Hea heleroheline on ilubataat. Palju oli ka maitsetaimedega kaste, isegi katrul oli esindatud kaunilt.

Raekoja platsil mängisid muusikamehed-naised. Mõnus.

Mõnusad on ka kõrrelised kastides.

Oli kasutatud ka kõiksugu butafooriat ja mõnes kohas kunstlilli maitsekalt elavatega kokku.

Läbisin ka lillefestivali ala. Osa töödest olid endiselt nauditavad mõned aga juba vähemaks koristatud ning mõned lootusetult üle kasvanud.

Kõrreliste pai.

Äsja koristatud.

Balti jaama poolt tulles oli kohe selline meeldiv aroom vastu võtmas, et nii mitmedki ajasid ninaga õhku. Hilissuve lilled andsid endast parimat.

Hommik

Mulle meeldib september. Värvid aias lähevad aina mahedamaks ja sulavad rohkem kokku. Kõikjal valitseb küllus ja küpsus. Tirtsud siristavad endiselt, lilled õitsevad endiselt, hilissuvi kestab endiselt. Ööd on sitikmustad ja kui just taevas pilvine pole, säravad sealt vastu tähed. Hommikuti on maas paks kaste ja mõnikord ka udu. Paljajalu käies on jalgadel nii külm, et saad kohe ikka väga erksaks. Hommikust ringkäiku niimoodi tehes lootsin leida mõned teod, kuid tundub, et neile see külm väga ei meeldigi. Ei trehvanud ühtegi. See-eest kaste on hommikustes päikesekiirtes nii lummav ja sädelev.

Hiina siidpöörisel on kui helkivad pärlid ridamisi kõrte otsas. Kõrgemad taimed on lausa lookas paksu koorma all. Vaikus. Vaid naabri kukk teeb hääleharjutusi.

Tiigi vesi on tumesinine ja puhas.

Maja ees olevas peenras viskab kukerpuu välja oranžikaid toone, samas õitseb ja lõhnab hurmavalt oranžikas roos Westerland. Nendel värvidel on omavahel kooskõla, lisaks ühendab neid veel roomav metsvits Aurea. Okaspuude roheline, kollakasroheline rahustab ja toetab ning see kõik toimub kollaka maja taustal. Nii näen mina.

Mõnus-mõnus on hilissuve kastene hommik ja vaid ühest on kahju, et mul puuduvad kõige selle edasiandmiseks korralikud pildistamisoskused.

Uued kogemused

Iga töö, mida väljaspool teed, annab uue kogemuse. Seekord sadas ootamatult sülle asutuse ümbruse haljastustöö – 144 puu-põõsa istutamine. Plaan olemas ja taimed  kohal. Suured istutusalad eelnevalt valmis, kastid valatud, muld sees ja mults ka peal. Norrakast omaniku proua on erialalt arhitekt ning sealt need mõtted- teod. Ka äsja valminud tootmishoone väljanägemine on tema eskiisi järgi projekteeritud.

Tootmishoonel suured aknad, et avarad ruumid hästi valgusküllased oleks. Akna ümbrused lõbusalt eri värvi värvitud – annab hoonele huvitavama väljanägemise.  Ja need sel kevadel valatud lillekastid – täielik kooskõla hoonega, täiendavad üksteist. V-kujulisus tuleneb lisaks asutuse nimest – Violante Mööbel OÜ. Sellest ka taimede istutus sisse – ikka V- kujuliselt. Kuna betoonääris ulatub tublisti maapinnast kõrgemale, siis kastide sisse on pandud paks soojustuskiht, mida mulle tunnustavalt näidati. Taimede istutus just akna alla jääb seest vaadatuna ikka väga hea. See on siseruumide tasapinnaga ühel kõrgusel, seob sise- ja välisruumid omavahel ning teeb tootmisruumi hoopis hubasemaks. No minu meelest selline hea lahendus ja kooskõla, et ihukarvad tõusevad püsti. Mulle nii meeldib. Super!

Pildid on suht udused, sest jupp aega olin pilte teinud mitte just väga puhta objektiiviga. Puhkeruumi aknatagune ja maja eesmise külje kast sisaldab pinnakatteroose Fairy, keraelupuud Danicat ja leinaläätspuud.

Iga maja tagune kast eri sisaldusega, vaid keskmine kõrgem okaspuu kordub üle ühe rütmiga. Taimede valik on olnud muidu päris hea, vaid mõnede puhul ei ole kasvukoht just kõige parem. Nii peab torkav kuusk Montgomery hakkama saama seal, kus päike alles tugevalt peale lõunat end näitama hakkab ja püramidaalne jugapuu maja ees on täielikus päikesepaistes. (See torkava kuuse sort ei kasva väga kõrgeks. Lisaks veel see, et tegelikkuses jääb taimede ja akna vahele just paras maa. Pildil tundub, et pole nagu üldse ja kuusk katab varsti akna.) See-eest kollaste raamidega akna tagusesse kasti passivad väga hästi keraelupuu Mirjam, kollane põõsasmaran ja tume püramidaalne jugapuu.

Mida aga elu näitas, on see, et liiga paks puukooremultši kiht, millel all veel kunstmaterjalist peenravaip ning paiknemine maja varjuküljel, võib anda täiesti negatiivseid tulemusi. Keskmise fraktsiooniga multšikiht oli alt ligane, mõnes kohas tolmas või suitses, kuidas just seda nimetada. Muld vaiba all täiesti märg ja tihe. Kuna multšikihti vähemaks võtta ei saanud – pind jääb liiga alla, võtsime ära peenravaiba. Ei pea ma tast ikka lugu – liiga kunstlik neis looduslikes protsessides. Tee ehitusse sobib aga hästi ja sinna ta jäägugi.

Ülejäänud istutusalade ääred said korrekselt metalläärised – ma arvan, parimad pakutavatest. Kuigi siiski ma kahtlen, kas nad pole mitte liiga madalad, vaid 10 cm. Kogemust vaja jälle rohkem.

Olemasolevale lisaks. Kõikidest istutusaukudest sai eemaldatud raske põllumuld ja asemele pandud must muld või siis roosidele roosimuld. Ma arvan, see sai küll tehtud parimal moel.

Kõigest sellest suurest projektist jäi mul ikka väga positiivne mulje ning mul oli tõsine rõõm selles osaleda.

Vikerkaarene lugu

Vikerkaared on viimasel ajal sagedased külalised, justnagu vihmavalingudki.

Vihma ja päikest ning ongi vikerkaar taevas osutumas rahapaja asukohale. No näed, kui lähedal naabritele. Eksole.

Ilus suvi on olnud ning ilma üle ka väga kurta ei saa. Isegi tänane väga sajune, rahehoogne, ainult 11 soojakraadi näitav päev meeldis mulle toas olles, kaminatule paistel. Päris hea vaheldus eelmisele töisele nädalale.

Aiasaaduste kogumise, korjamise, hoidistamise aeg. Kartul on üles võetud ning selliseid mürakaid pole see paljukandnud maa veel siiani näinud, kui sel aastal. Peedid kahjuks samuti. Eks katsu neid nüüd pehmeks keeta, kergelt see ei käi. Lattuba on potti pannes nii ilus, et hästi ei raatsigi nahka keerata.

Justnagu pühademunad.

Kaunad kah päris kaunid.

Tomateid on nüüd söödud juba üle kahe kuu iga päev. Kurki ka. Ära ka ei tüdi. Erinevate tomatisortide kasutamine pakub maitsmismeelele vaheldust. Kuigi õunasaak on sel aastal pea olematu, ei saa puudust mitte tunnistada. Ikka tekib mõni tuttav, kel ülejääk kodus olemas. See-eest oma aia pirnidega saab magusaisu korralikult rahuldatud. Jätkub oravatele ja lindudelegi. Need viimased käivad juba pihlakates, tähendab – valmis ilma ise proovimatagi. Viimane aeg korjata ja maailma parimaks moosiks keeta. Sel aastal korjan arooniad ka tilgatumaks, sest muud mahla suurt juurde tulemas pole. Aedtill on sügavkülmas. Peterselli tahtsin ka panna, kuid vesirotid jõudsid minust ette. Nii puhast vuuki annab mäletada. Jääb veel loota, et lilledega koos pajas kasvav käharpetersell mulle jääb.

Teises kasvuhoones kasvaval  melonitaimel on peal 10 vilja – kõik parajad pallid. Kohe-kohe valmis saamas. Eile tõime ühe söögiks – veidi vara veel, kergelt lääge, kuigi seest juba värvunud. Arbuus nii hästi ei edene – neljast punnist on valmimas vaid üks. Eks ta ole, see ka mu esimene katse neid kasvatada. Igatahes ruumi võtavad kasvuhoones kõvasti – üle poole ruumist neid täis. Millal tegelikult korralikult valmis on see tuleb veel selgeks saada. Kõrvitsa maha panekuga jäin kevadel ka hiljaks ning istutasin taime välja pea poolest suvest. Ega ma tast midagi lootnudki, kuid rohke soe ja päike tegid siiski oma töö ning päris arvestatavad viljad on valmimas.

Üks imelik aasta on. Pole mul veel siiani olnud võimalust mustikaid ja jõhvikaid koos korjata. poolest augustist aga Eha mulle just niimoodi korvitäie saatis. Varsakabi õitseb ka tiigi kaldal. Rääkimata sellest, et loodus siiski suht segamini oli oma valmimistes, õitsemistes. Isegi temperatuuri tunnetamine pole enam see, mis ennemuiste. Väljas 16-18 kraadi ja higi lippab. Mis värk?

Suure loodussõbrana olen enda patud maha vaikinud ning väravamändide maha võtmisest on siiani ajalugu vaikinud. Aga ära tegin. Suured puud ümber maja nii aias sees kui aia taga tekitasid minus surutuse tunde. Justkui padrikus ela. Nii saigi värava juures olevad maha võetud. Kahju oli küll, kuid sellega sai aed õhku juurde. Lahedamaks läks. Pealegi polnud viimaste aastate talved neile hästi mõjunud. No loomulikult on seal nüüd uus peenar, kõrgpeenar, sest ala võib olla kohati liiga märg.

Ajalehed, oksarisu, toores kompost, kasvuturvas, sõelutud kompost ja tänaseks peal juba puukooremults ka. Vajab veel taimedega täitmist, kuigi praeguseks hetkeks peal mõned taimed rohkem, kui pildil näha.

Budleia õitseb ja küünitab oma õiekobaraid taevasse

Liblikate ja kimalaste lemmik.

Humal on täis käbisid. Ei tea, kas tahab osutada suurele magamisele talvel. Pidavat ju humalakäbidega täidetud padjad hea une andma.

Lõpetuseks veel üks auto aknast kinni püütud vikerkaar.