Roosiloengul

Teema: Rooside orgaaniline kasvatamine, uued ja külmakindlad roosisordid.  Poola roosikasvataja Kamila Rakowska Szlazkiewicz ja tema kolleeg Hollandist Hans van Hage tegid ettekande teemal – kuidas orgaaniliselt, ilma keemiat kasutamata kasvatada edukalt roose. Kamila 5 ha suurune roosiaiand Biological Rozenkwekerij De Bierkreek kasvatab loodusega harmoonias, parima kvaliteediga roositaimi. Pakub pidevalt uusi sorte ning katsetab paremaid meetodeid, et saavutada häid tulemusi. Hans Hollandist omab firmat 1998. aastast, toodab igal aastal 125000 istikut 2500-st sordist ning müüb neid Euroopasse, Canadasse, USA-sse, Jaapanisse. On üks kolmest orgaanilisest roosikasvatajast Euroopas.

Kvaliteedi tagab kõigepealt tugev alus, seejärel selektsioon. Pakutakse kõige vastupidavamaid sorte. Edasi läks asi aga huvitavaks. Lehetäid ei ole mitte vaenlased vaid abilised. Ära hävita neid! Põhimõte orgaanilisel kasvatusel lühidalt; istuta roos õigesse kohta, taga talle rohkesti päikest ja toitu, soodusta röövputukate (nende, kes teisi söövad) levikut, kes siis roosikahjureid ise hävitavad. Sina pane käed taskusse ja ära ole liiga usin tõrjega. Ühesõnaga – mõtle teisiti, säästad ennast ja loodust.

Lehetäisid on väga erinevaid, erineva värvi, suurusega. Nad kõik on toiduks röövputukatele. Lepatriinu vastne on hea õgard. Tema omad on  oranzid munad lehe alumisel poolel. Osad neist söövad ka hahkhallitust. Kiskjaherilane – vaablane leiab lehetäid ülesse ning muneb oma munad lehetäisse. Aegamööda söövad nad lehetäid seest tühjaks. Naispool muneb munad ca 300-sse erinevasse lehetäisse. Isane vajab aga õietolmu. Seetõttu on oluline kasvatada varaõitsevaid taimi rooside läheduses. Jutt käib kogu aeg lehetäidest, justkui oleks ta ainus roosivastaline, kuid peale selle on veel kedriklest jm taimekahjurid. Kiskjaputukad hävitavad ka neid. Lehetäi neist kõige süütum.

Hea abiline on sirelane. Hollandis 350 erinevat liiki ja pooled neist söövad lehetäisid. Vastsed head õgardid, valmikutele vajalik aga avatud õied.

Järgmine hea abiline on kiilassilm,. siis herilased, ämblikud. Isegi rohutirtsud – pooled neist söövad putukaid. Siis mina nimetasin täppidega ussiks herilase vastset, keda samuti ei tasuks ära korjata. Pritsimata taimed on tervemad, tugevamad. Enamus meist ei taha seda väidet kindlasti uskuda. Kiskjaputukate levikut aias soodustavad surnud oksad, surnud puit, vesi, suured põõsad. Kohalikud põõsad väga head. Aga ka Rosa pimpinellifolia, Rosa rugosa parandavad tunduvalt olukorda. Looduslikud kibuvitsad kasvõi aia taha. Lihtõis, avatud õis looduslikel roosidel. Putukahotellid (varem herilased, hiljem kiskjavaablased asustavad neid). Vara õitsevad looduslikud taimed – sarikalised – head putukatele. Ühesõnaga – loo keskkond kiskjaputukatele. Seenhaiguste vastu ei võidelda samuti vaid tehakse valik. Anna taimele toitu, siis on ta ka tugev ega võta haiguseid ligi. Väetatakse orgaaniliste väetistega, ka lehe kaudu. Augustis – septembris aga antakse vaid neile põõsastele, kes õitsevad vaid ühe korra suve jooksul. Natukene, väiksem kogus. Kevadel antakse N-rohket väetist üks kord, juunis- juulis K-rikast. Looduslikud väetised, laavakivim savimullas, mereadru. Kõik need looduslikud väetised toimivad ka haiguste vastu ning need kaovad ära.  Ühesõnaga õige taim õigesse kohta. Jäta lehetäid alles. Vot nii.

Mida mul öelda on? Sel aastal ei saanud ma just enda roosidega varakult kiidelda – haigused olid peal. Kuid kevadel polnud mul nendega üldse aega tegelda ning niimoodi ei saanud nad ka mingit toitu juurde. Alles juuli alguses ärkasin nende jaoks ning andsin kanasõnnikuleotist ja roosiväetist. Korjasin ära inetud lehed, äraõitsenud õied. Suve teisel poolel olid nad päris mõistlikud.  Putukate vastu pole pritsinud ning seda võin väita küll, et kes väga hoolsalt seda teeb, see jääbki tegema, sest meie jaoks halvad tulevad niimoodi kiiremini tagasi. Pritsides hävitad ju mõlemad osapooled. Selleks aga, et kiskjaputukaid oleks peab olema neil ju söögilaud. Kogu probleem asub meie peas. Seda ma kavatsen kohe kindlasti järele proovida. Väite õigsust saan tõestada vaid siis, kui kevadel varakult neid toitma hakkan. Aga muide, naabrinaisel, kes kanu kasvatab ja nende sõnniku leotisega roose rammutab, on väga ilusad ja terved roosid.

Lõpuks ka natuke pilte Tallinna vanalinnast – ikka lilledest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lilleseade Meriton Old Town Garden Hotelli fuajeest, mille konverentsisaalis siis loeng toimuski. Loeng ise Merilen Mentaali organiseeritud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vanalinn oli endiselt nautijaid täis, kuigi mitte nii rohkelt, kui suvel.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lillekastides meeldisid mulle endiselt roheliste erinevad värvikombinatsioonid. Hea heleroheline on ilubataat. Palju oli ka maitsetaimedega kaste, isegi katrul oli esindatud kaunilt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Raekoja platsil mängisid muusikamehed-naised. Mõnus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mõnusad on ka kõrrelised kastides.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Oli kasutatud ka kõiksugu butafooriat ja mõnes kohas kunstlilli maitsekalt elavatega kokku.

Läbisin ka lillefestivali ala. Osa töödest olid endiselt nauditavad mõned aga juba vähemaks koristatud ning mõned lootusetult üle kasvanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõrreliste pai.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Äsja koristatud.

Balti jaama poolt tulles oli kohe selline meeldiv aroom vastu võtmas, et nii mitmedki ajasid ninaga õhku. Hilissuve lilled andsid endast parimat.


Comments on: "Roosiloengul" (20)

  1. Haldjas said:

    Kas neid külmakindlaid roose ka Eestisse hakatakse tooma? Huviatavad punutised viimasel pildil.

    • mariaias said:

      Garden.ee kaudu on võimalik tellida. Mul on terve nimekiri neist, mida jõudsin konspekteerida.
      Need punutised olid köögiviljale toeks. Huvitav küll, kuid palju jändamist ja kui herned jm peal ei paista enam väljagi. Aga idee ikka ja võib-olla saab kuskil ära kasutada või midagi sest edasi tuletada. Näiteks elulõngale.

  2. Kadakas said:

    Võin ainult kinnitada, et parim lehetäitõrje on sumisevad naabertaimed. Mul on roosid 7-8 aastat kasvanud segapeenardes ja pole kordagi ühtki lehetäid näinud. Sel suvel siis rajasin lõpuks omale eraldi roosipeenra ja augustis olid juba esimesed lehetäid platsis. istutasin kohe ka paar sumisevat taime profülaktikaks ja loodan, et järgmisel aastal täid mu roose enam ei tülita.

    • mariaias said:

      Segapeenras kiskjaputukatel palju tegemist ja mõnus elu. See ongi see keskkonna loomine neile ja ju nad siis ka roosid puhtad suutsid hoida.

  3. Kirjutaja Ka said:

    Kui igal aastal olen lillefestivali korduvalt külastanud, siis sel suvel on nii läinud, et kordagi pole linnaski käinud. Ja pole ka ette näha vajadust sinna sõita. Nii et jääb nägemata.

    • mariaias said:

      Sel aastal oli minu jaoks kas tase veidi nõrgem või ise polnud nagu vaatamise tasemel või ma ei tea, mis viga minus pesitsemas. Väga ohhood nagu polnudki. Räpina oma oli põnev idee, kuid nüüd vaadates kuidagi liiga värvitu. Aga muidu oli mõnus seal vahel jalutada küll ja lõhnu nuusutada, kõrreliste pehmust tunnetada, muidu olemist nautida.

  4. Millised need sumisevad taimed on? Mis neist kõige paremini sobib?

    • mariaias said:

      Eks need, mida mesilased-kimalased-sirelasedki armastavad. Loengul oli jutt sarikalistest. Sarikaliste hulka kuuluvad kõik putked ja naat samuti. 🙂 Nende õied sobivad muidu imehästi roosiõisi täiendama kimpudes. Peenrasse neid nüüd just ei paneks, kuid rooside läheduses aia taga võiks ju olla. Väga hästi sobib roosipeenrasse aga kivikilbik. Lavendel pidi kasulik olema roosi tervisele. Liblikate lemmikud on siilkübar, monarda, budleia, pune. Vajalikud on ka varakevadised avatud õied. Segapeenardes õitsevad roosid on puhtamad, kuna eri liigid paiknevad läbisegi, mis hoiab ära kahjurite kogunemise ning haiguste leviku.

    • Kadakas said:

      Minu aias sumised päris mitmed puhmad – aga enamik neist ei sobi roosipeenrasse oma suure kasvu poolest – siidaskleepias, veisterohi, monarda, budleia, põõsasmaran, virgiinia tonditubakas. Roosipeenrasse oleks paremad veidi madalamad ja neist omakorda need, kes õitsevad suve algusest külmadeni – seega mina panin faasseni naistenõgese rooside vahele, metssalveid, punet kaalun ka ja isegi raudrohtu. Muidu on veel harilik iisop, kukeharjad sumisejate lemmikud, aga need õitsevad veidi lühemat aega.

      • Pune on mul tõeliselt putukaid-liblikaid täis, ta pole nii kõrge ka. Tema sordidki põnevad. Mõni madalam raudrohi juba ainuüksi õisiku pärast mõnus. Taimi ikka jätkub küll.

  5. Huvitav loeng, eriti sobib orgaaniline roosipidamine hõivatud või laisale aednikule, kelle eest loodus ise raske hooldamise-töö ära teeb:)
    Ei jõua ilmselt sel aastal pöölinna lillekaste vaatama, nii et aitäh muljeid jagamast, ilusad lillleasjandused!

    • mariaias said:

      Jah, kes väga friik see jookseb mürgipritsiga kindlalt ringi. Õnneks on mul omadus vaadata suhteliselt leebelt elule aias ja lasta sel ise toimida. Mahedus on mulle ikka väga mneeltmööda.
      Vanalinna lillekastid ümber söögikohtade on tõeliselt ilusad. Võib-olla ongi hea neid harva näha, siis märkab rohkem ja ei pea kogu seda ilu iseenesestmõistetavaks.

  6. Tallinn on ikka pÄÄÄÄÄÄlinn, vabandan öö ja ää äravahetamise eest.

  7. Olin ka kohal, oli tõesti huvitav

  8. Aga kas need sumisevad peavad kindlasti olema roosiga samas peenras? Meil on siin majade vahel ühel pool suur kastan ja teisel pool pärn ja sumisevad mõlemad mis kole 🙂 Üks varem, teine veidi hiljem. Kui puu roosipõõsa lähedal mesilasi täis on, kas see ei aita?

  9. Meil on kastanist vaid paar-kolm meetrit eemal maja seina ääres suur pargiroos, millel pole kunagi lehetäisid olnud – äkki sellepärast polegi? Teisel pool teed vanas majas olid lehetäid kohe esimesel suvel platsis kui roosid istutasin ja seal polnud mitte ühtegi õitsevat puud või lillepeenart läheduses.

  10. Maire, on kokku 16 roosi kahe aia peale ja mitte ühelgi pargiroosil pole kunagi lehetäisid olnud. Muude rooside peal on ikka kord ühel ja kord teisel, aga pargiroosidel mitte kunagi. A mis vahet neil on, et sedasi on?

    • mariaias said:

      Pargiroosid on tugevamad igati, vastupidavad külmale, haigustele, kahjuritele. Nii lihtsalt on. Kõige rohkem kohanenud või kohandatud meie kliimale. Ka kõige lähemal meie looduslikele “roosidele” – kibuvitsadele, nende hübriidid või sordid. Või siis vanad ajaloolised roosid. Kõige lähemal looduslikule, loomulikule. Mida eksootilisem, seda vastuvõtlikum võib olla. Loengul soovitati aeda istutada ka Rosa rugosa – see on kurdlehine kibuvits, mis meelitab ligi just nimelt neid röövputukaid, kes lehetäisid jm nahka pistavad.

  11. Tahtsin öelda, et “mul on kokku…” Üks sõna kadus ära 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: