Tormine oktoobri lõpp
Kardetud sügistorm saabus kohale öösel. Suurem laastamistöö jäi Euroopasse maha. Meile saabudes oli tormituule jaks juba kahanemas, mis muidugi ei tähenda seda, et öösel rahulikult magada lasi, kaugel sellst. Väljas mühises ja ladistas paduvihma vastu plekk-katust. Korra käis ka kolin – hommikul tuvastasin kaseokste maandumist katusel. Puud on lookas ja kiiguvad tuules siiani, rahutu, rahutu. Välku ja pauku tuli ka, nii et eemaldasin öösel teleka ja arvuti vooluvõrgust. Soe on endiselt, 10-12 kraadi. Toas pole sel sügisel veel õhksoojuspumpagi tööle rakendanud, kütame aegajalt kaminat ja sellest piisab.
Aia taga on sel sügisel käinud suured tööd – ettevalmistused kõrgepingeliini maasse paigutamiseks. Täna pidi toimuma plaaniline elektrikatkestus ja liinide ühendamine. Lükkus aga tormi pärast edasi. Eks tegevusi nüüd kõikjal küllaga – elektrikatkestusi üle Eesti üle 62000. Meil püsib valgus.
Puud on ümberringi kõik püsti – noorepoolne mets ju ka. Vaid kaseoksi on kõik kohad täis. Märg on, väga märg ja libe. Savimaa pakub ka lumeta ajal liulaskmisvõimalusi. Lompe kõik kohad täis ja tiik- üllatus, üllatus – on end korralikult veega täitnud. Alles see oli, kui veetase oli nii madal, kui ei kunagi varem. Ka aiatagused kraavid täituvad veega. Vat see mulle igatahes meeldib. Kui soojad ilmad jätkuvad, siis käib tigude ränne edasi. Ikka metsast aia suunas. Nüüd siis lõpuks veelahe vahepeal.
Nende tigudega on sellised lood, et korjan neid siiani. Eemaldan sel aastal järjekindlalt lillede pealsed ning puude lehed. Kõik puhmad kammin kinnastatud kätega läbi, et tigusid leida. Väga palju on ka tühje kodasid. Kuhu ja kellele nad lähevad, kuhu kaovad? Mõni väiksem on nutikas ning poetanud end tühja suurema teokarbi sisse peitu. Püstjas elulõng on tõmbenumber ja meeliselupaik. Ei saa sealt suurt kätte ka mitte – eemalda või aiast. Tõmmekad on veel tanguutia elulõng, hostad, mädarõigas, taliseller, rabarber, sügislilled, filigraanlill (tähtpea). Samas on need ka kohad, kus neid kõige suuremas koguses eemaldada saab. Kliendi aias olid end peitnud roosi lähedusse puukooremultši alla talvituma.
Vesikanep on siiani püsti ja eritab aeda meeldivat lõhna, mis sest, et puhmas ise mustjaks tõmbunud. Just selle lõhna pärast ei ole raatsinud pealseid veel eemaldada.
Lehis on meeldivalt kollane ja püüab pilku.
Koos elupuu kollasega lõbustavad sügishalli.
Aiatagune on valge valgetest kasetüvedest, leheroheline ju meiega hüvasti jätnud. Vaid kuuskede- kadakate tumeroheline kindlalt paigas.
Roosid on mullatud. Pinnakatte omad ka 30 cm peale tagasi lõigatud, et puhmas järgmisel aastal kompaktsem välja näeks. Mulla-alused lehed eemaldatud. Põhilõikus jääb kevadeks. Kliendi roosidele panin ka väikesi kuuseoksi juurekaeka ligidale, et kate õhulisem oleks. Asutuse roosid ootavad veel muldamist. Tuulte- vihmaperioodi vaibudes tuleb seegi töö ette võtta. Ega kiiret ju ka väga pole, soe ikkagi kestab. Vahepealne külmaperiood sobis karastumiseks ülihästi.
Tulbisibulad kõik kastidega mullas, sibullilleväetis toetamas kevadist tärkamist-õitsemist. Kokku 28 kastitäit pojengide taga peenramaa ääres.
Aknalaual õitseb orhidee, mis laseb nautida 77 õit korraga. No on õnnestunud eksemplar. Teised viskavad ka õievarsi juurde, ei loe neile pime aeg suurt midagi.
Okkalised sai kõik läbi käidud kinnastatud käega. Elupuudel eraldus väga palju okkasodi sisemusest. Sügis on selliseks puhastuseks ikka hea aeg.
Raplamaa Sõnumites oli kolmes numbris ühtejutti teemaks linnapuud ja köndistamised. Viimases ka see, kuidas peaks siis tegelikult neid lõikama. Kaks lehekülge. Loodan, et niipea valla poolset köndistamist enam ei toimu, mida aga ei saa sugugi välistada eraisikute poolt. Retsimine on ikka väga levinud vaatamata kogu protseduuri inetusele. Artikkel saadaval allpool. Õnneks on selgitustöödega ka mujal alustatud. Targu talita kõneles sellest teemast samuti.