Varahommikune

Tähetolm kleepumas taldades

kõnnin maiseid radu.

Virvatulede välkudes –

ilmas on tõdesid sadu.

Põntsaki, jälle on valushell

peale rohket sõnademüra.

Hingel ajuti lõikavkülm –

sinul on teine küla.

Tõde on peidus sahtlites

igaühel omas nurgas.

Ego kiibakalt jahtides –

sina püsi omas urkas.

Läikima lööks ma südamed,

hellalt üle poleeriks.

Kõneleks siis me uuesti,

uusi mõtteid koos veeriks.

Soovide sahtlist sahinal

laseks lendu uusi linde.

Lootusrikkalt ja pahinal

elu saaks uue hinde.

 

Comments on: "Varahommikune" (1)

  1. Kirjutaja Ka said:

    See on nii ilus ja valus, et ei oskagi rohkem öelda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: