Kergete tuisukaarte aeg

Selle talve aiaajalugu räägib tänasest päevast, kui teisest sel talvel, mil saab lumelabida varrest kinni haarata ning sutsu tööd teha, mõnuga. Ja kraadiklaas näitas esmakordselt peale pikka kolme külmanädalat ühenumbrilist miinust, -9 kraadi hommikul. Katuselt veeretab lumekeerist alla – see tuleb nagu suits korstnast. Sihuke õrn ja suht kesine. Mulle meeldiks praegu üks korralik priske tuisk, mil möllaks ja mätsiks ja keerutaks ja protestiks tasa ning targu vastu. Kohe hingest igatsen sellise järele. Aga on kuidas on, hea seegi. Eile õhtul juba alustas: kergelt tuhises ja autoga sõites kogu tee elas ning libises su all. Kaif. Öövaikuses maja naksus ja korstnas ulus tuul ning logistas kaminaluuki. No ei lasknud sisse, mõnulesin soojas unehõlmas.

Enne uinumist meeldib mulle lugeda. Eile õhtul sirvisin uut Sensat. Jälgin huviga  Liina Järviste jutte permakultuurist ning loodussõbraliku eluviisi elamisest nii maal kui linnas. Seekordses on juttu pärmist, inimestest ning iseenese ohjamisest. Et mis eristab pärmi ja inimest või oleme hoopis kahtlaselt sarnased. Minu jaoks uued mõisted on toidusalud ja toidumetsad. Ka Hagudist pärit Allan Laal mõistaks sel teemal palju põnevat pajatada.

Teine teema, mis mind rõõmustas on Kodukirjas käsitletav Liina Jürisoo jutt Ilusaks lõigatud puud. Minu võitluse teema. Lõpuks ometi. Seda rauda peaks veel taguma. Ma ei tea, kas meil leidub siin mõni tänav, kus pole rikutud puid. Kuulsin järjekordsest vägitükist, kus jämedad kuused inimese kõrguselt tulbastatud. Puudevaenulik Rapla oma otsatu piiratusega. Hosianna!

Hommikused jalajäljed on täis tuisanud. Mööda teed sõitvatel autodel keerlevad lumepöörised sabas. Maarahva kalendri järgi on radokuu ( ka helme-, töine-, soesõidu-, soe-, hundi- ja kirbukuu) esimene päev. Homne pudrupäev poolitab inimese toidu. Külma süda saab lõhki löödud. Kui homme päike paistab annab see naistele head tervist. Olgu muuga kuidas on, noh need soed ja kirbud, aga pudrupäev kui naiste püha sobib mulle küll. Sel päeval käivad naised külas ja mehed teevad koduse töö. Juuakse tervistavat puna – punast jooki või lihtsalt õlut. Kindlasti keedetakse tanguputru. Seda naiste püha tuleb küll tõsiselt võtta. 🙂

Veel sain nüüd just oma lapselapselt Sannult tõotuse, kus ta lubas mulle suureks saades kollase ralliauto teha. Punaste rehvidega. Võib vaid ette kujutada, kuidas vanaema selles siis tuhisema hakkab, tuisuga võidu. Selles pole naljanatukestki. Äge värk. Igatahes. Hallid lehvivad juuksed ja punased rehvid. Värviharmoonia missugune. 🙂 Tuleb oodata ainult järgmise hobuseaastani…

Comments on: "Kergete tuisukaarte aeg" (4)

  1. Appi kui armas 🙂 Punased rehvid ja hallipäine vanaema 😀

    • mariaias said:

      Muidugi üks variant on veel, et värvid juuksed ära. Näiteks kollaseks nagu sportauto ja punased triibud sisse nagu rehvid. Võib-olla selleks ajaks triibud enam tabu pole. 🙂
      Mulle meeldib kohe väga üks suvilasse motorolleriga sõitev vanavanaema nahktunkedes. Iga kord, kui mööda rallib läheb mul nägu naerule. Ega sealt nahkade alt pealegi vanust ei näe.
      Täna sain teada pealegi, et mõtlemist võib väga hästi muuta. Näiteks nii, et hommikune vorsti-juustu sai võib jääda magustoiduks ja kohupiimahõrgutis päris toiduks. Seda veel ei tea kas pärast magustoit kõhtu mahub. Aga see ju ka vaid magustoit. 🙂 Jah, ja pealegi käis üks pidev vanaema õpetamine, mismoodi need Kalevi kommid paberi seest kätte saada. Seda, et ma seda jätkuvalt ei mõistnud ei saa mitte vanematele rääkida.

  2. Lapselapsed on ikka kõige armsamad inimesed maamuna peal 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: