Tõsistest asjadest

Mesilasi peetakse indikaatorliigiks, nende tervis ja elus olemine näitab kätte keskkonna olukorra. Nende massiline suremine nagu see toimub Ameerikas, Euroopas ja ka meil Eestis annab tunnistust rohkest pestitsiidide kasutamisest põllumajanduses. Hiina osades maakondades ei leidu kemikaalide kasutamise tõttu enam mesilasi ja inimesed tolmeldavad kunstlikult viljapuid. Intensiivse maaharimise tulemus. Isegi vene aja DDT ei suutnud nii palju ära teha, kui praeguseaja kemikaalid. Ühe asemele tekib mitu, millede kahjulikkus lõpuni tõestamata. Meil näiteks on rapsi laialdase kasvatamise tõttu tunduvalt suurenenud pestitsiidide, mürkide kasutamisele võtmine. Raps, kui ristõieline on meelistoiduks kahjuritele. Nii neid siis korduvalt hävitatakse, et saaki saada. Ette jäävad ka mesilased. Mesilane ohverdab oma elu mee puhtuse nimel. Inimestel on aga üha rohkem tegu allergiatega. Mesinikud on tõsises mures. Ma saan ka aru põllumeestest, kes peavad ju ära elama. Aga kas meie põllumajanduspoliitika on olnud ikka õigel teel? Tähtsustades suurettevõtteid ja tehes selgeks, et väike majapidamine end ära ei tasu, soodustab see intensiivpõllumajanduse arengut. See tähendab aga rohket keemia kasutamist. Omakorda tähendab aga see kurnatud muldi, sest taasteket pole. Umbrohuvaba põld tähendab rohke keemia kasutamist. Kõik pole kuld, mis hiilgab.

Kas Albert Einsteini väidetav ennustus, et kui hukkuvad mesilased, hukkub ka inimene, vastab tõele? Kõigest sellest ja veel mitmest muust asjast räägitakse täna kl 14.10 Tallinna TV-s Maatrixi saates. Pühapäeval 30.03 kell 17.15 on kordus. Tore, et sellest räägitakse.
Ka mind hämmastab, “kuidas sai võimalikuks, et Eesti kiitis — vähese üheksa riigi seas — võimaliku kaalukeelena heaks GMO maisi 1507 lubamise Euroopas, kui see sisaldab 350 korda rohkem Bt toksiini kui seda on teises GMO maisisordis MON 810, lubatud Euroopas 1998? Kes selle eest konkreetselt vastutab ja kuidas saab Keskkonnaministeerium väita, et see on ohutu? Ja miks Põllumajandusministeerium, rääkides mahepõllunduse toetamisest, tegutseb samal ajal GMO-firmade huvides? Saates Eestimaa Looduse Fondi liige, varasem “roheliste” Riigikogu saadik Aleks Lotman ja Erakonna Eestimaa Rohelised ase-esimees Olev Tinn.”

Ah, et võib ju küsida, mis see kõik minu asi on? Aga on küll. Ma ei kuulu kuulekate inimeste hulka ja õppinud aednikuna tean, mida see kõik tähendab. Veidi sügavamalt mõeldes näeb põhjuseid ja saab aru tagajärgedest.

……………………………………………

Hommikul, aga olid kasemahla tila otsas jääpurikad.

Hullumeelne kevad

ja imeline. Hirmutav ja ebanormaalne ka, sest väljas on erakordselt soe. Tänane kraadiklaas näitas 12 soojakraadi. Kirjud ja kollased liblikad lendlevad üksteise võidu, õhtul on päikesepaistel sääseparved. Kuiv on. Täna polnud küll eriti tuult, kuid alailma tuulutab, puhub ja kuivatab. Isegi siniliiliatel ja kobarhüatsintidel on õienupud väljas. Märtsikellukesed on laiendanud oma kasvukohta tublisti ja mõned õied ulatuvad juba aia taha kraavi kaldalegi. Kollased krookused ning lumekupud annavad kevadesse vaimustavat erksust ja värvi. Õitseb transilvaania sinilill. Lund pole enam kasvuhoone varjuski.

Suur kask annab üle nelja liitri mahla päevas, teine seevastu tilgutab tagasihoidlikult. Tarbin ikka päris hoolega, sest see püstijalu kopsupõletiku põdemine ning ravi pole mingi soodus värk organismile. Antibiootikumide kahjuliku mõju organismile püüan rohke  kasemahla joomisega tasakaalustada. Aru ma ei saa, kas see talv või miski muu on halvasti mõjunud minu karulaugule, mis kohe sugugi elumärki ei anna. Kõrvenõges, sutikas, kah välja juba ükskord ei tule ning nurmenuku lehed na nõnna tillud veel. Karjamaa hoiab omi väärtusi kiivalt vaka all. Peab kuupäeva meeles.

Täna päeval tassisin tomatid mõneks tunniks kasvumajja. Sealne kliima ja päike igast kandist mõjub neile hästi, ma loodan.

Iga kevad areneb nii kiiresti, et isegi sel aastal juba mõtlen, kas tegemistega mitte jänni ei jää. Hirm nahavahel või pigem kerge erutus. Kui tulevad need teiste tegemised jääb oma aed jälle ootele. Kuid mida asja, isegi märts pole veel möödas ja mul mõned lillepeenradki juba üle käidud. Pool õunapuud ja pirn ainult veel lõigata ning lõpmatult riisuda.

Ei tea, kuidas sel aastal nende tigudega läheb. Sügisel avastasin, et nad on rohkesti sambla alla ennast poetanud. Ükski elusalt sel kevadel pole veel ennast näidanud, tühje kodasid on külluses. Vast pole maa neid veel üles soojendanud. Igatahes on vaim valmis võitluseks. Ega siin miski peale mehhaanilise korjamise aita ka.

Aga päikeseloojang on imeline läbi valgete kasetüvede. Hullumeelne kevad on hinge turgutajaks.

Koduapteek aianurgast

Noh, ütleme nüüd nii, et ma olen noor veel küll, eksole, kuid teadmised aianurgast kuluvad igal juhul marjaks ära. Ja huvi proovimiseks on ka täitsa olemas. Lisaks kuulun ma suhteliselt koonerdajate hulka, kes keemilisele tabletile sugugi raha välja käia ei raatsi. Üpris põnev on ka teada saada, kuidas ja mida lähim loodus meie aitamiseks sisaldab. Noh, et polegi nii, et kask ja hobukastan ja mänd ja kuusk on lihtsalt puud, mis kasvavad kõrgeks, vaid kuidas neist ikkagi abi saab. Ja seda, et umbrohud polegi pelgalt tüütud isendid aias, millede vastu üksnes võidelda tuleb, vaid midagi väga olulist veel. Väidet, et ilu ei sünni potti panna annab ehk kohati ka kummutada. Iluaedki võib pakkuda vajalikku. Ja abi neist tuleb.

Alles hiljaaegu sattus mu kätte selline pealtnäha vanainimestele mõeldud raamat.

“Luu- ja liigesevalud tulevad ja lähevad, selle tõe oleme ammu selgeks saanud. Sageli piisab aromaatsest ürdivannist, nõgesevihaga vihtlemisest kuumas saunas, nuluõliga määrimisest, meemassaažist ja takjajuurekompressist, et valud kaoksid. Üheksal juhul kümnest kaovad valud kiiresti ja ununevad tükiks ajaks, sest tõhusaid vahendeid leidub igal sammul…” Selline tutvustav jutt tagakaanel. Saadaval näiteks Apollos tükihinnaga 7.15. Tegelik väärtus hulka suurem. Plaanin endale raamatu hankida.

101 tarkust ja rohkem veel. Kõik sinu ümbruse kohta. Miks mitte proovida.

Nädalavahetustel on meil traditsiooniks saunategu. Leilivette läheb männiokkatinktuur või eukalüptiõli, kasevihaga käib vihtlemine ning lõpupoole peale pesemist uuesti lavale ning mee-soolasegu nahale. Hiljem sooja veega lihtsalt kergelt üle loputada. Nahk on kui siid. Kondid saavad leevendust. Mõnus.

Kevade märgid

Kevad tuleb mühinaga. Väljas on 9 kraadi sooja. Lumi taandub silmnähtavalt. Märtsikellukesed on isegi lume all õitsemist jätkanud ja uusi õisi tekitanud. Krookused õitsevad seal, kus lumi läinud. Alevis juba täiega. Haned tulevad karjakaupa tagasi. Eile pikeeris kimalane nii, et jää või ette. Liblikad lendavad, igasugu muud putukad samuti. Õhtul tulevad ööliblikad akna taha ja nõuavad sisselaskmist.

Liiliate pealseid on külm näpistanud, kuid mitte kõiki sorte. Roosid on ka oma laksu kätte saanud. Olid neil ju enne viimast külmaperioodi juba pungad väljas.

Kask hakkas jooksma, või õigemini tilkuma. Mahl oli tuntavalt magus. Sellega algab minu jaoks kevadine organismi turgutamine.

Kask on tõeline kodutohter. Pungad, lehed, mahl. Stimuleerib neerude talitlust ega ärrita neerukudet. Annab artriidi puhul häid tulemusi. Väljutab organismist sooli. Kaselehed alandavad jalgade turset, kui mähkida  neid ööseks jalgade ümber. Nii kasepungad kui ka -lehed sisaldavad põletikuvastase toimega eeterlikku õli.

Ja üks pilt fb leitud. Nii vastupandamatult ilus, et ei suutnud vastu panna ja kopisin endale ka. Tegu seekord sügisega.

Kevade esimene päev

Päike paistab ja räästad tilguvad. Jääküüned koolduvad maja poole, justkui tahtes seinast tuge saada, et püsima jääda. Öine külmus on taandumas, kuigi lumekoorik on veel täiesti olemas. Päike muudab päeva jooksul lume märjemaks, vesisemaks. Taevas on sini-sinine, linnud laulavad. Ööpäevane ilmamuutus on suur, kõik käib tundidega. Kasvõi temperatuurides. Öösel talv, päeval kevad. Õhtutunnid pakuvad tööd haistmismeeltele – tunned, kuidas maa lõhnab.  Ametlik kevad algab alles täna õhtul enne seitset. Eile oli aga talv ja päev nägi välja selline

Täna, kevade tulekul on seis selline

No on ju talv ja kevad ametlikult ära tuntavad? Või on midagi kevades puudu?

Päeva pikkus ei suurene enam kuke sammudega vaid hobuse galopiga. Nii tundub mulle. Ja hea ongi. Alles olid olemas ka täiskuuööd, mil sinkjas valgus muutis ilmaelu salapäraseks, müstiliseks. No nii ilus, et ei raatsinud magama minna. Oleks tahtnud jäädvustada, kuid puudusid vahendid. Peale kesise mälusopi ei mitte miskit. Kuna inimhing ihkab ikka ja alati veel suuremat laksu, kui juba niigi käes, siis lootsin ses öövalguses vähemalt hiilivat rebast või graatsilist sokukest näha. Ei antud. Tühja kah.

Aga muidu istutasin ringi kõik oma toalilled. Viimane, sõrmlehik, sattus olemasolevate olude sunnil vermikomposti. Saab näha, mis see muidu ka kiirekasvuline siis nüüd tegema hakkab. Põrutab laeni välja või? Paar esimest tomatitaime ning petersellid vajavad pikeerimist ja üks kurgitaim ka suuremat potti. Paar päeva tagasi ostsin ära 300 l turbakoti kasvuhoone jaoks, kuna aga maha ei jaksa tõsta, siis loksub teine minuga muudkui kaasa sõita.

Ilus on, hea on, uue elu lõhna on tunda.

Sai otsa kollase liblika talv

Sai otsa kollase liblika talv-

keset kulu kui õied on maas

Nüüd lume all lillede varasalv

uut puhkemist ootamas taas.

Sai otsa kollase liblika talv

segi paisates aegu ja hingi.

Lasi loota – on lahkunud külm

loodus soojust ja õisi vaid kingib.

Miks arvad, et nõnda  väärt

su teguviis loodu ees ongi.

Pole inimmõistusel otsa ei äärt

ja südamehäälel tungi.

Selline kurblooline lugu siis täna, mil akna taga keerutab sadada märga lund. Alles kaks päeva tagasi oli väljas 14 kraadi sooja ja õhus laperdasid kollased liblikad. Neil oli isegi, kuhu nestet korjama minna. 13.-ndal märtsil! Jah, mulle see olukord isegi meeldis, kuigi on väga suur märk sellest, et oleme kõige täiega ka ilma vussi keeranud.

Eilses uuesti

Millegipärast jäi mul eilsest blogipostitusest  välja üks lõik, mida polnud ajapuudusel võimalik taastada. Puudutas see teema mind täiega, kuigi polnud aiaga seotud. Või oli kaudselt ikka?

http://pagulasepaevaraamat.wordpress.com/2014/03/08/esimene-nadal/comment-page-1/

Kus me oleme, mida teeme, kuidas teeme ja kas ikka tasub rinnale taguda? Eesti jookseb inimestest tühjaks. See mure oli ka ajakirjanikul, kes mind külastas. Kas selle eest vastutavad ikka näevad põhjuseid? Ja erinevusi siin- ja sealpool? Kui rõhk asetuks inimestele oleks vast tulemused teised.

Nii me siis palju käinud, palju näinud  naabri-Reedaga terrassiveerel jalgu kõlgutades seda elu vaagisime. Reet kinnitas erinevust suhtumistes täiega. Õige artikkel. Miks meil küll nii läheb? Kuhu oleme samamoodi jätkates teel?

Aga väljas on sinine taevas, päike, kevad, linnulaul. Tärkavad esimesed lilleõied sinu aialapil. Sul on õnn neid oma kodus näha. Aiaomanikud on põline rahvas, sest maa hoiab sind siin kinni. Sa ei saa ka kõige parema tahtmise juures siit ära minna, sest mis saab siis su aiast? Aga vahel olen kaalunud küll.

Elu nii ja naamoodi

Vahel tuleb ette, et leiad nii hea postituse, et pole mõtet teda ümber kirjutama hakata, vaid paned terves mahus välja. See küll pole puhas aiateema, kuid inimeste teema küll. Keda kõnetab, keda mitte.

http://algused.blogspot.com/2014/03/elu-voimalikkusest-planeedil-maa.html

Eile sai puuritud kaskedesse augud ning lootus oli mahla saada. Võta näpust. Puha kuiv värk. Ma ütleks isegi, et lausa kummaline, sest need peenikesed kasetüükad, mis harvendamise käigus maha sai võetud nutavad kõik. Ma saan aru küll, et kalender näitab nii ja naa, aga ilmaennustuse koha pealt elame umbes 20.-ndas aprillis. Kuidas küll mujal võiks lood olla?

Täna sai naabri juures labidas maasse löödud, et külmumise astet määrata. Päikese käes võib kasvõi maad kaevama hakata, suurte puude varjus on veel külmunud. Tulin koju ja eemaldasin mõnedelt okaspuudelt kuuseoksad. Saagu ise hakkama. Maa pole seal külmunud, lumepeegeldus puudub, juured peaksid vett kätte saama küll.

Tänastest emotsioonidest veel nii palju, et kui kuhugi suurt puud lähed istutama vitsast, siis kujuta alati enne ette, kui suureks ta võiks tulevikus kasvada. Jäta talle tingimata elamiseruumi. Pärast on hilja ja kahju jne. Nii on naabri memm ja taat kõrvuti kaks tamme kunagi istutanud. Kadunud naabrimehe tamm on juba parajalt suur ja memme tamme oma võimsusega lämmatamas. Teha polegi midagi, sest tähendused teistel ju taga. Kurb.

Ja veel ütleks, et õunapuid omaenese tarkusest lõikama minnes tasuks enne ikka asjatundjatelt nõu küsida või internetist järele vaadata, kuidas asi käib. Oi, oi, oi, mida ikka tehakse!

Käin iga päev jalaka all karulauku piilumas, et kas ükskord ometi on lootust end karu moodi kosutama hakata. Täna lõpuks nägin väikseid kikkis otsi  sambla seest end välja pressimas. Nõgesest pole siiani kippu ega kõppu. Tahaks juba. See-eest lõoke laulis kõrgel avarustes.

Üks asi veel: on ilmunud uus aiaajakiri Minu aed, kus siis päris asjalik artikkel sees meie Iivist ja tema nartsissikollektsioonist.

Taaskasutus

Taaskasutus on säästlik, selles pole priiskamist ning on käesolevas hetkes ka moes, kui nii võib öelda. Pealegi oleme me kõik harjunud sellega, sest pole me ju eriti keegi ei tea kui külluslikust minevikust pärit. Ikka oleme kasutanud materjale, mis kergemini kätte saadav. Kuid igal asjal oma komistuskohad. Ei meeldi mulle kohe mitte kuidagi vanadesse autorehvidesse tehtud istutused või muud. Kumm pole looduslik materjal ega sobi kuidagi aeda. Pealegi on ta keskkonda reostav oma mürkidega, mis vihmavee ja päikese mõjul pinnasesse imbuvad. Autorehvidesse tehtavad istutused meenutavad mulle veneaegseid aiaelemente, kus kujundusest  suurt midagi veel ei teatud. Enamasti oli neid näha suurte majade juures. Hää küll, nüüd neid värvitakse (!), setitakse igate moodi, et asi ilusam välja näeks, kuid kas ikka näeb? Üks asi on pilt ja teine tegelikkus. Ainus ümbrus, kus sellised asjad sobida võiksid on autoremonditöökojad. Väga vahvad ja teemakohased oleksid need istutused seal.

Teine asi, millega ettevaatlik tuleks olla on minu meelest need tohutud potitamised terrassidel. Iga taim ise potis. Kas siis tõesti on lihtne neid mitu korda päevas kasta? Tuul ja päike kuivatavad kiiresti. Ja on see siis ilus? Mis siis, et me nii mõnegi välismaise pildi peal seda näeme.

Ja veel. Ma ei näe mingit ilu väljaläinud, surnud puutüükale lillepottide riputamises. Eriti veel, kui need on plastikpotid. Millele tähelepanu viime, kas surnud puule?

Vat siuksed emotsioonid kaunil naistepäeva hommikul ilusate kogemuste sekka. Tuli kohe südamelt ära öelda.

Siit nurgast ja sealt nurgast

“Kõik, mida me kuuleme ei ole mitte faktid, vaid tõlgendus. Kõik, mida me näeme, pole mitte tõde, vaid vaatenurk.” Nii on öelnud Rooma keiser Marcus Aurelius juba teisel sajandil m.a.j. ja mulle väga meeldib see ütlemine. Targad mehed on valitsenud maid ja rahvaid. Ja üha enam saan ma aru, kui erinevad on inimesed, nende arusaamad elust, asjadest, tõdedest ja kui erinevad võivad olla nende vaatenurgad.  Nii ongi, et kohtumine kellegi teise vaatenurgaga, mis sinu omaga sel aja perioodil ühtib või mõtlemisainet pakub toob meeldiva aistingu ja äratundmisrõõmu. Täna leidsin need fb-st.

http://www.paikesetoit.ee/teadmiste-mahajaamus-eestis-ehk-mida-naitab-uksikelemendi-puudujaak-sinu-kehas/ ja tsitaat sellest:

Psühholoog Abraham Maslow ütleb: “Kui sul on haamer, siis on sul kalduvus näha igat probleemi naelana.”  Sa näed maasikas C vitamiini, porgandis karotenoidi ja igal pool, kus kirjas karotenoid või C vitamiin tundub olevat see õige. Pangem siis haamer kappi tagasi, et näeksime maasikas maasikat ja inimeses inimest – looduse tervikut. Me ei näe palja silmaga seda, mida näha vaja ei ole. Maasikas mahub vaatevälja ja maitseb hea, tundub hea ja ongi hea. C vitamiin ei ole nähtav läbi maasika, ei ole eralduv iseseisvalt ega kasva puul. Jätke ta siis maasika sisse, et keha ise saaks otsustada, kuna ja kui palju.”

Kogu selle jutu tõlgendus minu silme läbi on see, et keha ise teab, mida sul vaja on. Ela, rõõmusta, naudi ja tarbi oma lähemast puhtast loodusest seda, mida lahkelt pakutakse. Sul ei pruugi sugugi vaja minna neid kalleid lisaelemente või vett, mida reklaamitakse. Too parim vesi lähimast allikast ja saa maitsmiselamused enda kasvatatust. Ja ära arva, et sul midagi puudu jääb. Tuleb veel kord toonitada, et see on minu tõlgendus, mis ei pruugi olla tõene, kuid tundub mulle tõde.

Eile oli võrratu päikesepaisteline päev. Turnisin õunapuu otsas ja pistsin põske esimese tillukese nurmenukulehe (!).

Pildid ajaloo tarbeks. On ju alles 6. märts (!), usu või ära usu.

Mutimetroo ehk paik, kus nais- ja meesenergial erinevad seisukohad ehk vaatenurgad, ehk aastavahetusel paigaldatud drenaaž. Ehk läheb varsti silumistöödeks.

Pilti vaadates teadmata aega on ainus ebaloogiline nähe jää seal tiigi peal.

Aiatagune võsast puhastatud mets. Kui saaksin, siis seal ma üksnes toimetaksaingi. Suurte puude all.

Endine kõrgepingeliini alune. Liin läks maasse, mis tähendanuks, et võsa saanuks vabalt vohada. Juhtus aga nii, et üks  arvas, et nii saab parema tulemuse, kui jätta kasvama vaid kased, toomingad, pihlakad ja türnpuud enamvähem sobilike vahedega.

Otsetee.

No on silmale mõnus kooslus. Kuigi elada ju tuleb koos oma naabritega.

Ja mis on peidus nende puude tüveurgastes? Lillesibul. Päris pika tee teine läbinud.

Puhastatud kallastega drenaažikraav.

Peagi hakkavad õitsema märtsikellukesed. Huvitav, mis jääb aprilli? Sündimise päeva lilled kõik kenasti varakult platsis. Vähemalt ei maga maha ega jää hiljaks.

Eile ostsin endale lõpuks blenderi. Assamait, kui hea oli banaani, külmutatud mustasõstra ja kefiiri smuuti.