Ulakas kevad

No see on isegi kuidagi silitavalt öeldud, tegelikult võtab kulmu kortsutama küll. Peale seda, kui päike on hulga õisi varakult suutnud välja meelitada, teeb kõva öise öökülma, nii et lilled kõik lontis või ära võetud. -5 kraadi öist külma teist ööd järjest on selles kuivas kevades liig mis liig. Kusjuures hommikul on pailapse süütu nägu ees – pole tuule õrna virvendustki kuskil. Päike särab sinises taevas ja täielik vaikus võtab maad. Justkui ulakal poisil peale pahandusetegu. Kasvumajas kolm tomatit külma võetud, kuigi katteloor mitmekordselt peal. Noojah, ega ikka nii vara pole kunagi neid varem välja istutanud kah, oma viga tegelikult.

Hambuslehine kerapriimula õitses täiega, nüüd teine lontis ja külma poolt ära rikutud.

Isegi kirgaslilledel on praeguseks hoopis teistmoodi nägu peas – kohe näha, et külmetanud.

Kuigi krookused on tänaseks piisavalt kaua oma kaunidust näidanud tegi öine külm sellele ilutsemisele järsu lõpu.

Hüatsindid pole erilist kahju kannatanud, kuid avanevad kohe peale mullast nina välja pistmist.

Priimula õitseb põõsa vilus ja muidu ka.

Üksik punane lilleke on päeva peale vaprust kogunud – hommikukülmuses oli täiesti lontis.

Selle kevade tulbilehtedel on viga küljes. Probleem kuulukse päris laialt levinud olevat sel aastal. Pole tõsiselt süüvinud veel, kuid kaldun ilmastiku kaela süü ajama.

Vullrohi õitseb kõrvalhoone vilus, tiigi kaldal ta nii virk pole.

Lõokannus oli hommikul päris lontis, õhtuks pole mõni vars veel kummardamist lõpetanud.

Varsakabi õitseb

Võsaülased metsa all laiendavad igal aastal oma territooriumit üha enam, siniste õitega peenras on vähe tagasihoidlikum.

Mets mu akna taga tõmbub tasapisi õrnalt rohekaks. Remmelgas õitseb ja toomingal on kiire.

 

Pean veel kord mainima, et mulle meeldib elada sellises metsases looduslikus kohas, kus naabreid väga tihedalt pole ja hingamis- ning liiklemisruumi veel küllaldaselt. Seevastu lapsepõlve  tänav läheb kuidagi iga aastaga kitsamaks. Aastakümned tagasi sai käidud mööda teerada, mis tänava keskosa läbis, autod olid väga vähestel ja liiklemiseks ruumi küllalt. Tänaseks pole minu kodumaja enam ammugi mitte tänava viimane ja pea igas hoovis autosid rohkem kui üks. Suureks on kasvanud pärnad, mis aia taha tookord istutada anti. Kahe otsas toimetab juba rähn, kes loomulikult haiged puud üles leiab. Naabri puude võrad ulatuvad maani justkui uhketel pargipuudel. Kena vaadata küll, kuid kuidas sa seal liikled? Roheline aedlinnak, igas aias hekid, puud, põõsad ja aia taga tegelikult hooldamata puud. Hea oli käia üle lombi Stokholmis, kus linnapuud korralikult hooldatud. Võrad kõrgele tõstetud, köntimist, sandistamist ei trehvanud kusagil. Oli kohe mõnus vaadata.

Ka meil näevad nõuded ette, et kui puude oksad ulatuvad kõnnitee või jalgrattatee kohale, siis peab okstest vaba ruum ulatuma vähemalt 2,5 m kõrguseni maapinnast; sõidutee puhul 4,6 -5 m-ni. Vertikaalne vaba ruum saavutatakse võrakujunduslõikusega. Meil lahendatakse probleemid, kui üldse,  puude sandistamisega. Elujõus puust saab oksteta elektripost. Üks on tekkinud otse vallamaja vastas üle tee eraisiku aeda. Huvitav, maha võtta ei lubata, aga sandistada võib täiega. Minul tekib siin küsimus, et kuidas ikkagi puud rikkuda niimoodi tohib, aga maha võtmiseks tuleb luba küsida? Miks ma siis lageraieks luba peaks võtma, kui laiaulatuslik vandaalitsemine lubatud? Kas elusa puu piinarikas surm on kuidagi toredam ja esteetilisem vaatepilt kui segavast puust loobumine? Või miks peaks asendama puu normaalse hoolduslõikuse puu sandistamisega? Kuidas on normaalne puu lõikus kallis ja selleks raha pole, aga mõttetut tulbatööd saab tasustada küll? Kui puude hooldust võib teha üksnes arborist, siis kuidas eraisik võib puud puutuda enda aia taga? Kas selleks, et alumisi oksi ära võtta, on tõesti vaja arboristi taha pugeda? Et vaid arborist oskab? Mille eest siis vallas haljastusspets palka saab? Kas tema võib vabalt olla ebakompetentne? Olen elanud piisavalt aastaid, kuid mõni asi jääbki mõistmatuks.

Tuleb enda aiatagune ka üle kaeda. Eks sealgi ole korrigeerimist küll. Ja selle töö jätan täiega vaid enda teha.

 

 

Elu läheb edasi

Tuleb välja, et elu läheb ikka samamoodi edasi, kui enne esimese numbri vahetumist. Käegakatsutavaid ja silmaga nähtavaid muudatusi pole ka ilmnenud, vaid piiri ületus oli seekord tõeliselt keeruliste tunnetega seotud. Vastupunnimist oli rohkem kui asi väärt. Tehtud-nähtud- üle elatud.

Terve aed on nüüd õitsvaid võõrasemasid täis, säravad üldises napikas kevadilus. Kahel pool välisust panin nad kergetesse pesadesse – ikkagi lihavõtted ka varsti platsis.

Suhetenurga pada sai õisi täis. Säravad seal aianurgas uhkesti.

Terrassi peale jätkus neid ka igatemoodi. Saabusid nad aga sellises karbis, mida ma sugugi ära visata ei täi. Kõigi osalejate äratuntavad näod nelja külje peal olemas Külliki käe abil.

Ise tehtud kingitusi oli rohkesti ja neid tasub täiesti demonstreerida, sest on tegijaid väärt.  Näiteks lapitekk Leisist, mis imehästi hoopis diivanile sobis.

Ingridi käte osavusega valminud kaart, mis jääb ilmselt igavesti seda päeva meenutama. Isegi liblika värvil oma tähendus sees. Helle endatehtud kruus saabus täiesti tavalises kotis, mis aga ilukirjas eriliseks sai.

Terje vilditud kannusoojendaja, millele tikitud sümbolid kõnelemas ainult mulle omast sõnumit.

“Ma kõnnin mulle ainuomast rada, kus saatjaks mulle lähedased hinged, juhid, abitoovad väed. Ma tean , et ainus, mida kuulma pean on minu hinge sügavuse hääl, kus kõnelemas minuga mu oma hingesugulased, abitoovad väed. Ma toetun sulle, mu süda, sa hinge kodu. Ja ma lähen, lähen mööda oma elurada, oma teol ja viisil. See mulle ainuomane ja õige.” See on nii.

Himaalaja roosisool ja kookospalmi suhkur ning palju sellist veel ilma milleta oleks tõelises jännis. Igatahes suur aitäh!

……….

Hooaeg on täiega alanud. Tööd on rohkesti, rohkemgi kui olen plaaninud. Kusjuures kohati pannakse mind arboristi rolli, mida ma ju ometi pole. Õunapuud on lastud nii kõrgeks kasvada, et nende hooldus pea eluohtlik. Ausalt, see töö pole sugugi köki-möki ja lups ning valmis. Käed ja kaela võtab läbi. Vaid teise tehtuna tundub see lihtne.

Puude-põõsaste-rooside lõikus käib. Avan roose ja teen lõikuse ära. Kel okaspuud veel kaetud, siis tasub lõpetada see poputamine. Maa ammu sulanud, katete all haudumus tekkimas. Kasvuhoones on redis, rukola, salat tõusnud, aknalaual tomatitaimede mets ja kurgil viljad küljes. Aed on sibullillede õisi täis. Lisaks rohketele krookustele õitsevad isegi kirgaslilled ja kobarhüatsindid. Hambuslehine kerapriimula alustas ilutsemist. Sinililled, lumi- ja märtsikellukesed jätkavad ikka veel. Kevade kohta imeliselt õierohke. Olen avastanud enda jaoks krookused, kavatsen sügisel neid veel juurde hankida. Head madalad kevadised õitsejad ning nende koltuma hakkavad lehed on ka vähem silmatorkavad kui tulpidel-nartsissidel. Varajase kartuli panen täna turbakasti eelidanema. Lõpuks ometi tärkab karulauk, kel karudelegi jõudu andev võime sees.

Pardipaarist on päris hästi kasu olnud. Igal kevadel on tiigi puhastamisega tükk aega mässamist. Sel kevadel on tiik puhas – nahka panevad kõik vetikad ja muu sodi, mis põhjast kerkimas. Kolmest kasest üks tilgutab väsimatult mahla nõusse. Teised on end peaaegu lukku keeranud. Vihmasadu laseb murul rohelisemaks minna ja esimene tigu sai looja karja saadetud. Vat sellised uudised siis.  Elu läheb tõesti edasi.

Siia lõppu Louis Armstrongi austus elule, maailmale  What  A Wonderful World https://www.facebook.com/photo.php?v=10150354864993692&set=vb.151398704892797&type=2&theater

Üks uhke kasvuhoonetegu

Mul siin naabrimees siuke nobenäpp puitehitiste peale. Tegi oma prouale tõelise proua kasvuhoone. Kvaliteetvärk ja kivid maas. Joo kohvi naabrimutiga või kasvata sees taimi.

Nüüd ma siis aitan reklaamida naabrimehe kasvuhoonet, mida talt tellida on võimalik.

Kokkupandav kasvuhoone on valmistatud okaspuidust mõõtudega 2,3m (kõrgus) x 2,07m x 2,57m. Valmistab veel pool meetrit pikemaid ehk siis 2,3 x 2,07 x 3,1 m. Kasvuhoone on soovituslik rajada vundamendile. Siin fibo-sillustest kruusatäite peale.

Kattematerjaliks klaas või UV-kaitsega polükarbonaatplaadid. Antud juhul klaas. Puidukaitseks kasutatud Pinotex pacet ja värvitud Pinotex classicuga. Põhikonstruktsioon on täielikult kaitstud liistude ja nurgalaudadega. Katusel on liistude ja klaasi vahele pandud tihendid, mis hoiavad ära vihmavee pääsu klaasi ja sarikate vahele. Liiste ja nurgalaudu hea lahti kruvida, kui vaja hooldada. Sokkel on tehtud vertikaalsest või horisontaalsest laudisest või tsementlaastplaadist. Sokkel kaunistab ja kaitseb talvel mahavariseva lume eest.

Kaks suuremat akent, mida on võimalik neljal erineval viisil paigutada.

 

Kasvuhoones sees on äravõetav riiul, mida võib kasutada taimede pikeerimisel või kasvatamisel. Riiuli kõrguse võib ise määrata. Kui taimi sees pole on selle taga väga mõnus istuda ja läbi klaasi aias olemist nautida, kohvi-teed juua. Päikesepaistel hea soe ka tuulise ja külmema ilmaga. Igatahes järgi proovitud.

Taimed istutatud okaspuukastidesse. Põrandapind kaetud kiviparketiga, mis aitab hoida puhtust ja korda. Hea on samuti teha iga-aastast suurpuhastust, sest kastid on eemaldatavad ja nii on klaase hea pesta. Samuti teeb kahjuritõrje ära tühjas kasvuhoones külm. Kevadel võib varakult alustada, sest pole vaja oodata liigvee äraminekut. Meil siin madalmaades võib sellist probleemi ette tulla.

Kontakti saab telefonil 5121349 või lembit.tubli@gmail.com

Ta on oma proua kasvuhoonele paigaldanud kenasti ka vihmaveerennid.

Aiamaja ka veel lisaks. Mõõdud 3 x 4 = 12 ruutmeetrit. Ruumi põrandapind 1,37 x 2,87, kõrgus 2,75 m. Hoone üks osa monteeritakse kokku kilpidest. Terrassi piirded ja sarikad kokkumonteerituna. Terrassiosa põrand on siledast terrassilaudadest – mõõtu saetud. Suletud ruumiosa on põrandalaudadest. Katus OSB plaadist või laudis. Katusekate bituumensindel. Varjualusel mitmeid kasutusvõimalusi (terrass + köök; terrass + tuba; terrass+ panipaik)

 

Kevadised armulood

Ei, ei, ma ei räägi iseendast ega kuulujuttu naabritest, mul hoopis kena pardipaar tulnud aeda patseerima ja tiiki kaunistama.

Igal hommikul on platsis. On valinud mu tiigi oma armunurgaks ja käivad kenasti paaris. Aegajalt, kui isane väga hoogu satub, on emane lausa uppumise ohus, minu arvates. Kui ennast ilmutan ei pane nad plehku, vaid käivad järel nagu tõelised kodulinnud. No vot, mida me nendega teinud oleme. Toidame aga saiakestega. Ega ma ise ka esimest korda mõistuse häält kuulda võtnud vaid läksin tuppa tahke sepiku järele. No nii tore vaadata. Siis sain endast võitu ja enam ei anna. Mul tigude delikatessi küll ja muud kraami, pistku terviseks. Aga äärmiselt armas, et nad mu tiigiümbruse oma patseerplatsiks on võtnud. Terve õu kohe armu täis. Mõjub mulle ka. Armukraadid tõusevad kevade vastu. Mu meelest on nii ilus ja korrastatud. Märkad väikest värvilaiku siin ja seal ning satud piskust vaimustusse. Muru niitma ja rohima ka ei pea, kuigi viimast saaks teha küll. Käid ringi ja õhkad uue kevade järele nagu tõeline armunu. Päike silitab põske ja pakub D-vitamiini. Ja neist viimastest on üks väga hea artikkel.

http://kehakeel.blogspot.com/2013/05/paike-ei-ole-meie-vaenlane.html?spref=fb

Mis veel, seda et, igal hommikul algab me tänavas kaselüps. Naabrid on ka hoogu sattunud. Neil on isegi olukorrad soodsamad, sest kased kõik kenasti päikese käes ja maapind kõrgemal. Lüps on tootlikum. Mul see-eest mitu rauda tules ja iga kask annab erinevalt. Kasemahla juues tunnen aeg-ajalt nagu hüatsindi lõhna, või on see hoopis puhkevate pungade lõhn. Hästi õrnalt lööb ninna, kui nõust jooki ammutan. Pole seda kunagi varem osanud tunda.

Kui nüüd ausalt tunnistada, ega ma siis ikka üksnes õues õhkamas käi. Ma lihtsalt ei taha avalikult kuulutada (mida ma just praegu teen), et vaatamata kopsupõletiku ravile liigub reha mu käes piisavalt kiiresti. Pole see hobuseaasta jäär kunagi osanud töö tegemisel mõõdukusest (ja või-olla ka oma tervisest) hoolida. Aga ega ma siis hambad ristis ja vägisi seda tee, ikka rõõmuga vaid. Ja iseendast ja naabritest rääkisin ikka ka. Igaüks armunud isemoodi. Kevad.