Tõeline kokkujooks toimus reedel, kus peapööritusel enam vaheaega peaaegu ei tekkinudki. Väga vastik tunne. Peale tilgutite alt naasmist otsustasin siiski proovida tasapisi muru niita. Ja käisingi end selgeks. Õhtuks olin normaalne inimene tagasi. Tundub, et vertiigo on viimase aja moehaigus, mida siiski ei soovita endale kohe üldse mitte hankida. Igatahes uue projektiga alustamine lükkus edasi ja edaspidi proovin äraütlemist harjutada.

Laupäev kulges lõpuks enda aias, mis pakkus tõelist rahuldust. Rohisin ennast terveks. No ei ole ma võimeline elama räämas aias ja ainuüksi teistele töötama. Kodused asjad peavad ka korras olema. Ühe päevaga veel imet ei sündinud ja kõike korda ei õnnestunud loomulikult teha, kuid asi edenes jõudsalt.

Aed õitseb. Sel aastal on rohkesti õisi pihlakatel, pooppuudel, arooniatel, viirpuul. Sirelitel nii ja naa. Maja otsas Sensatsion õitseb rohkesti koos tumelilla sordiga. Nimi teadmata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lumepall on kaugelt päris ilus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sel aastal on hästi vastu pidanud kanada kuused, see-eest pea kõik elupuud on saanud kahjustusi. Lausa uskumatu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Luua pärlil pole ka viga midagi – ilmselt kroko kaitseb.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sünnipäevaks kingitud võõrasemad õitsevad täies ilus, vaid trepi ees vaasides ilmutavad väljavenimise märke.

Tigusid on mustmiljon. Juba on nad jõudnud täielikult hävitada upsujuure, mida ometi varakult jälgima hakkasin. Ümbruse võid ju enda arust puhtaks korjata, kuid ööga jõuavad uued hordid kohale.

Kuuskedel on uued võrsed, mis rändavad smuutisse. Päris mõnus ja tervistav. Terrassile tuleb hankida maitsetaimede kast, et köögist oleks kiirelt hea kätte saada. Tee materjal on ka kahtlaselt kaugel aia otsas; peaks meetmeid rakendama, et asja muuta.

Ööbik laksutab endiselt, kägu kukub, õunapuude õitsemine on juba unustatud, uued tulijad ruttavad peale.

Aias paljunevad jõudsalt isetekkelised käpalised – suur käopõll on juba mitmes kohas ennast ilmutanud. Eile avastasin ka sõrmkäpa, praegu veel täpsemalt tuvastamata, milline neist just. Lausa uskumatu, et ise end ilmutavad. Heki taga nagunii kevadeti õieti niita ei saa, sest pääsusilmad õitsevad ja kannikesed, seebililled. Kaskede all metsmaasikad, piibelehed, ülased ja mitut värvi sinililled. Mulle meeldib looduse poolt pakutu.

Ja kui mõnus oli saunaleil värske kasevihaga! Nahk jäi siidine. Super!

Comments on: "Lõpuks otsapidi enda aias" (3)

  1. rahutu rahmeldaja said:

    enda aed on palsam ihule ja hingele ja ilus on see aed Sul 🙂

    • mariaias said:

      On küll palsam, mis aitab kõikide väliskahjustuste suhtes. Vaja vaid aega leida hingekosutuseks. 🙂

  2. Kirjutaja Ka said:

    Palsam on ta vaid siis kui kõik korras, kuid neid päevi on suve jooksul väga vähe, vähemalt minul. Palun ära tee endale liiga, me pole enam 30 ega 40.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: