Ela nagu seenemetsas

Mändide alune aianurk on muutunud tõeliseks seeneparadiisiks. Peale tänaöist suurt padukat on neid ringidena maa seest kerkinud.

Pildile väga fotogeeniliselt ei õnnestu neid saada ja ära nad korraga ka ei mahu.

Ringid ulatuvad aia tahagi. Isegi suure toa aknast võib seente arengut jälgida. Mis seentega tegu seda ma kahjuks ei suuda tuvastada.

Taevaluugid on nii valla, et kohati segas katusele trummeldav vihm öist undki. Tiik on saavutanud korraliku veetaseme ja juba käib äravoolutoru kaudu üleliigse äravool.

Maa lirtsub, ilm on pime ja soojas kuivas toas tõeliselt mõnus olla. Õunad on vihmaga paksuks paisunud ja kõvasti mahlasemaks läinud. Aias õitsevad päeva- ja siilkübarad, hortensiad.

Pinky Vinky lisab igal aastal kõrgust juurde. Eks ma tahangi teist kõrgemaks põõsaks kasvatada.

Vanilla Fraise on hakanud roosakaks tõmbuma ja rohekat valget näitab Limelight. Aedhortensiate hilissuvine pidu on täies hoos.

…………..

Nüüd tööjutte ka.

Kalmistul sai tehtud hauakujundustöid.

Graniitäärekivi, peenravaip ja killustik. Keraelupuud Tiny Tim väheke elustamas napikust.

Peenraääris eristamas erinevaid pindu. Punane ja must.

Kõnniteeäärekivi ja liivaga.

Peenraääris õhemast kõnniteekivist. Peenar L kujuline, kivi kõrvale võib istutada lilli. Siin soovitakse lisaks lõikelilli ikka viia. Ise ma pooldaks pigem küünalde põletamist. Lõikelilledel tuleb ju silma peal hoida ja õigel ajal ära visata. Istutatud lilled võiksid olla ühte värvi – annab parema tulemuse. Siin sai kasutatud eelnevalt olnud lilli.

Mulle endale meeldib selline lahendus, kus kõik korrektne ja püsiv. Pole isegi üheaastaseid lilli vaja istutada. Juunis tehtud töö. Kõige tavalisem kirjulehine hosta annab värvi – pikal kitsal krundil pool külge ja otsapeenral. Keraelupuude peenrajupp poolitamas pikka platsi. Leinaläätspuu, looduslik kivi ja asteplaadid omakorda ilmestamas ala. Huvitav on see, et teod on surnuaiast ära kadunud. Kuidas küll? Minu aed kubiseb praegu neist.

…….

Väheke murelikku juttu ka. Vahepeal sai külas käidud ja korteri omanik näitas aiamaa ka üle. Ära tulles jäi silma üks maalapp, mis oli värskelt Roundupiga üle töödeldud. Põllumaa, peremees kasvatab küüslauku seal peal ja müüb ka teistele. Selle asemel, et kaevata ja rohida töötleb mürgiga. Mul pole sõnu. See on tõeline vaimupimedus. Tapja- põllumehi on teisigi. Purila kandi maisipõllud on kui prillikivid, kõrvalolevad põllud reedavad korralikku mürgitamist. Ma ei usu, et nad ei tea, mida see tähendab. Või ei tea tõesti? Kõik müügiks? Rootsi riik on Roundupi keelustanud. Külas käinud tädipojad olid keeletud, kui kuulsid meie laiatarbelist mürgitamist. Kui alul oli neil plaanis leiba kaasa osta, siis sellest plaanist nad loobusid koheselt – nad ei soovi mürgitatud leiba endale sisse ajada. Ja muide, nad on isiklikult teadlikud Roundupi mõjudest, minul polnud neid vaja valgustada. Itaalias on leitud klüfosaate rinnapiimast. Vot nii püsiv on Roundup.

Päev endale

Väljas on augustivihm ja päike üheaegselt. Vihmapesus lööb loodus päikese käes sädelema. Värvid on teised.

Kivid muutuvad vihmaga ilmekamaks, värvilisemaks.

Päevaliiliad annavad välja viimaseid õisi – nende külluslik õitsemine on jäänud seljataha. 33 sorti, mõni vanem oli ikka väga produktiivne.

Selles kandis sai sel suvel peenrad ühendatud, et tiigile nii lihtsalt ligi ei saaks ja taimede ärapaigutamise põhjustel ka.

Uus peenrahakatis tõstab pead ja hakkab muutuma tõsiseltvõetavaks.

Toanurgas mängib Tätte uus plaat, on mõnus, mõnus.

Fb-is ma enam suurt käia ei taha. Sealsed küsimused nt aiahoolikutes on mind ära tüüdanud. No mida arvata küsimusest: mu aeda on ilmunud mingi must putukas. Mida peaksin tegema ja millega pritsima. Või uusi lillesibulaid -juurikaid müüv tuntud firma töötaja: sipelgad on nii kahjulikud – nende piss on happeline. Nad tuleb hävitada. See kõik on nii jabur, et ma ei viitsi isegi vastupidist väitma hakata. Õnneks on meil olemas vaba loodus ja seal omad seadused, mis töötavad vaatamata meie vastutöötamisele siiski edasi.

Nädalavahetusel sai hulgutud Laulasmaa mererannas ja varbaidki vette kastetud. Ikka koos Tervendavate aedadega. Mõnus oli.

Puid on aegajalt altpoolt üles mõnus vaadata. Taustaks helesinine augustitaevas.

Selliseid kivimürakaid kohates tekib rida igasugu küsimusi su sees, et kuidas ikka siia ja mil moel ja millal ja kuidas. Aukartus poeb hinge sellise hiidvana vaikiva müraka ees. Mida kõike ta võiks teada ja kõneleda, kui saaks. Või kui oskaks kuulata?

Justkui rohelised merelained, pehmed, pehmed…

Teistmoodi metsaalune kui enda kodukandis. Valgem. Puud rahulikult seismas sirgelt ja väärikalt, mõni rahutu ja ülemeelik seas justkui tahaks jalga lasta. Miks küll?

Mõni seevastu kasvab kui suuremat sorti keelpill. Mulle meeldib vaadata puid ja nende erinevaid olekuid.

Teelt leidsime isemoodi puujuurikaid, justkui kaneelisaiad-keerusaiad reas.

See tee viib otse taevasse või sinna maailmalõppu – ääre peale.

Tegelikult vaatasime tõtt puhta, läbipaistva, sooja, kohiseva veemassiiviga. On ikka võimas ja võrratu!

Läbipaistev, sillerdav, kutsuv.

Tuhanded soojad liivaterad masseerimas ja silitamas taldu. Vesi loksumas ümber jalasäärte. Meremüha mõjutamas sinu meeli. Tekib küsimus, mida ma olen terve see suvi seal sisemaal üldse konutanud? Vai not ma pole siia varem jõudnud? Milline lõhn, milline paitav tuul, milline võimas vägi on merelainetel! Milline värskendav mõju. Istusime lõpuks liivaluidetel ja lasime vaikselt seda kõike endasse tulla. Nii hea ja rahustav oli, et ei tahtnud lahkuda. Meri näitas seekord oma lahkemat poolt.

Looduslik pink. Ka siin sai puhatud ja jõudu kogutud. Päris mere rannal, kuid vaikuses. Luited pidasid kogu merekohina kinni, nii et kõrvad hakkasid kumisema.

Kes pole käinud – see pole näinud. Selliseid mände, kus oksad pikalt kaardus mööda maad ja siis oma oksaninakesi püsti tõstmas justkui Väikese Muki kinganinad, pole mina varem kohanud.

Õhtul sai veel Tätte kontserdil Varbolas käidud. Ikka hingele pai.

Päeva tegemised lõpetasin terrassil, kus nautisin suveöhtu mahedust,  lõhnu ja hääli. Oli küpsete õunte, lõhnava kuslapuu, rooside- flokside lõhnabukett rohutirtsude muusika saatel. Jäta meelde, jäta meelde ja võta pimedusse kaasa!

Öösel magasin kui nott, isegi tähesaju magasin maha, kuigi soovid olid pikas reas välja ütlemist ootamas.

 

Aiaenergeetikat enda aias kaemas

MTÜ Tervendavad Aiad ja Õnne Einer organiseeris mulle aeda ürituse koos geobioloog-nõustaja Kalju Paldisega. Kolm tundi kestev loeng osutus päris huvitavaks. Ja lõbus oli ka. Rahvast oli nii 25 ümber nii Tallinnast, Järvakandist, Valtust, Raplast ja ma ei tea, kust veel. Enamust nägin esmakordselt.

Jutukas mees, otsekohene mees. Eelkõige õpetas pööreleid kasutama, et saaksid ise asju uurida. Töötavad tõesti.

Eelkõige sai kiita mu muru, mis kõikide aiakujundusreeglite järgi kohe kindlasti hoopis põlu alla satuks. Pole see üheliigiline inglise muru, mis saab väetist ning mürke ja mida hoitakse nn umbrohust puhas. Hoopis täis on teelehte, ristikut, käbiheina, tulikat, võilille ja muud. Tihe muru, laineline, mutimullasugemetega. Aga terve, jõudu andev, raviv, kosutav, keemiata. Elus muru.

Teiseks said kiita mu aiamutid ja püüdja, kes ühtegi mutti veel sel aastal kätte pole saanud. No tegelikult ongi ju mutid kasulikud loomad, kes toituvad mullaelukatest, tõukudest, ussidest. Mul ka veel õhutavad seda tihedat savimaad. No mis asja me kogu aeg halame justkui oleks loomulik loodus me kõige suurem vaenlane? Ütles, kui hävitad mutid jookse apteeki. Mõista seda kuis tahad.

Kolmandaks meeldis muru lainelisus, mitte laudsirge maa. Ausalt, mind see ka ei häiri.

Heki olen püganud loogeliseks selle järgi, et taimed nii just kasvasid. Mõnes kohas vähem, teises rohkem. Mina muidugi lõin müüdi, et kui ükskord peolt tulin, siis … Mida ma olen nii palju rääkinud, et hakkan juba isegi mõtlema, et see järsku oligi nii. Rohkem vabadust, miski ei pea olema tavapärane.

Ükski puu pole halb, ei haab, ei jalakas, ei saar. Küll on aga igal neist oma mõjuväli, mis ulatub puust kaugele. Seda tuleb arvestada, kui istutad järgmist. Iga puu vajab hingamisruumi. Leinapuu on leina siis, kui sa ta surnuaiast ära tood ja aeda istutad. Teised vormid seda aias pole. Nii arvan ka mina. Pean neid pigem austuse väljendajateks. Nagu arukask Youngii mu aias möödujaid tervitamas.

Selline maapinna kerge tõus ja langus on hea, energia saab vabalt liikuda. Tuleb vaid taimed hoida ohjes, et nad liikumist liigselt ei takistaks. Käisin juba kääridega üle, nii nagu  sel aastal hoogsalt kasvanud mustast leedristki maja nurgas. Ei ole hea panna maja vahetust lähedust puude-põõsastega kinni – see pole maja tervisele hea ja ka energia ei saa vabalt liikuda. Kellele järjekordselt ei meeldi sõna energia võib selle mõne teise sõnaga asendada. Näiteks vaba liikumine, õhu liikumine või muu. Leeder on tänaseks ka pügatud, tõesti kadus metsik olemine.

Minu roosade rooside peenras ei taha ühe külje peal sugugi roosid edeneda. Selgus, sealt läheb veesoon läbi.

Õnnetuke on iluõunapuu Royalty, mille ma puhtas ahnuses aeda tõin. Ikka et oleks, kuigi õiget kohta polnud ega saanudki olema. Nüüd kiratseb ja ilmselt on määratud hukule. Nii et tasub alati enne juba vaagida, kas sobib, kuhu sobib, kas mul seda ikka vaja. Küsi kasvõi pöörelitelt. Vaatan minagi oma puud ja mõtlen, et mõni teine oleks tast õigel kohal suurt rõõmu võinud tunda.

Sammal tuleb aeda energia seiskumisest. Minul tekib selline olukord heki taga.

Kui enne olin hirmul, et viimati tuleb majaga sõitma hakata – vale koht või nii, siis tegelikult selgus, et hoopis kartuliga sel põllumaal ei maksa punnida. Pigem panna sinna mustsõstar, äärmisel juhul peet või till. Kartulit võib kasvatada pojengide asemel- need mul põllumaa piirdeks. Vat see on kui majaga sõitmine juba. Aga täna juba vaagisin, et vast polegi hullu, kui ilmad lubama hakkavad. Kartuli suurusel pole häda midagi, kuid mädanema kipuvad, nii et tõetera selles soovituses tõesti on.

Kaarjad liikumised, ümmargused vormid on head.

Kui jõudsime lõkkekoha juurde, mida mina mänguliselt suhete nurgaks pean, et lõbusam ja mõtestatum tegevus aias oleks, lasi Kalju tunnetada selle koha väge. Pole oluline näpuga kõikjal järge ajada, tähtis on see, mida sa ise oluliseks pead ja millist tähendust omistad. Nii tuleb heade inimeste sisselaskja puidust krokodillgi peagi uuega asendada – siis kui vanakesel viimne päev käes. Kui oled andnud tähenduse, kasvõi naljaga pooleks – tuleb jätkata.

Ikkagi väga olulised on veesooned. Nii mõnigi neist paneb taimed kiratsema. Üks lai läbib köögi nurka ja jõuab suure toa akna all mõju avaldada. No tõesti – taimed pole siin just kõige paremad. Vaid orhideedele näikse köögi akna peal vägagi sobilik paik olevat. Ja kalad elavad siis ka kui perenaisel aega vähe.

Veel jõudsin järeldusele, et tuleb rohkem usaldada sisetunnet. Seal, kus tunned, et on hea olla ja võiks istekoha teha, siis teegi. Olgu või peenramaa otsas.

Juttu oli veel paljustki, kuid eks mõni asi võib asjaosalistele ka vaid teada jääda. Tore oli.

Aga päevaliiliad õitsevad väsimatult ja mõnelt korjan igal hommikul 70-50 äraõitsenud õit ära.

 

 

Lillerallil

Augusti algus algas Karla küla lilleralliga. Hea tuttav koht, mõnus vahepala igapäevaolemises.

Esimene peatus – Roosoja.

Milline postkast!

Roosoja roosid. Igatsesin, kuid polnudki mahti osta.

Seekord olin kutsutud Roosojale lilleseadet õpetama. Lüüra talu oli annetanud hulga lilli – lõvilõuad, tsinniad, rukkililled. Värvipallett missugune! Lisaks asperaagust, hosta lehti, kuutõverohtu. Algul mõtlesin küll, et kes või mis ja võib-olla ainult lapsed, kuid tegijateks olid hoopis enamalt täiskasvanud. Lauaseaded valmisid kui ludin, kuigi enamus hoidis oasistki esmakordselt käes.

Tähtsaks pidasin kuju ja värvust – et ikka mõlemad oleksid olemas. Vali kas soojad või külmad toonid; ümar, piklik või vaid ühele poole kallutatud seade.

No täitsa põnev oli olla õpetaja rollis jälle ja anda edasi seda, mida oskad. Mõnuga. Ja tegijad tegid ka mõnuga. Kes läks pärast külla, kes vanaisa sünnipäevale, kes võttis ise pidulikult külalisi vastu. Seaded sai igaüks ise kaasa ning tegemise hoog oli innukas.

Ümarseade külmemates toonides.

Tatjana töö. Tsipakene sooje värve ka. Roosa lõvilõug sees kumamas ja sinakad ohakatäpid asja põnevamaks tegemas.

Auto kaunistusena viis pluss.

Väga hea oli veel siniste rukkilillede ja valge lõvilõuaga piklik seade, millest ma algul ei märganud korralikult pilti teha. Väga usinad õpilased olid. 🙂

Lilleseade õpetamine võttis paraja portsu aega ära, nii me siis Roogojale praktiliselt selle kuumaga ei jõudnudki. Küll aga Sadeväljale, kellel ütlemata vahva roigasaed.

See on meil juba kolmas aasta käia ja sellise traditsiooni oleme endsile loonud, et ilma Sadevälja koduse kohvikuta ja terrassil vaadet nautimata ära ei lähe. Seekord aga ilmus me ette Arnold Hannust isiklikult kõrreliste loenguga. Huvitav oli.

Vahepealse aasta jooksul oli aga tekkinud Sadeväljale kõrreliste ala.

Poolik veel küll aga juba näitas ilmet.

Kõrreliste juurest tagasi.

Sadevälja vaateid.

Suur lavendlipõõsas triumfeerib maja ees.

Mis küll kõik õitsemas seal? Kas mitte jukka?

Helmikpööriste kirju vaip.

Vat mis kobe kooslus!

Meil aia ääres tänaval… Seekord aias sees. Hea motiiv.

Suvi.

Kuivoja, mis vahel ka suliseb. Ilus.

Hannusti kõrreliste loengu konspekti ei või ka üksnes endale jätta.

Roog-sinihelmikas nagu palm aias, õis 2-3m kõrgusel. Soolotaimeks hea.

Kõrred on tagasihoidlikud, masshaljastuse maharahustamiseks. Sobivad ka veesilmade äärde.

Tasub loodust järele ahvida. Näiteks nõmmeelu – mine käi ja vaata ning ehita endale ka. Nõmmeaeda sobivad aruheinad, liivateed, kukeharjad. Kadakad ja kõrred. Läbipaistvad, kiitsakad. Nende mass pakub ka tausta. Kui on ainult kõrred jääb midagi puudu.

Tugev taust neile on okaspuurühm, majasein, plankaed. Siis kõneleb kõrrekõne.

Madalatele kõrtele maa peal midagi taustaks. Kiviklibu natuke rahutu. Liivateepadjand, roomav kadakas.

Kirjulehised vormid. Hiina siidpööris Zebrina vastupidav.

Kõrrelised ei sure sügisel ära. Sellest 20 cm elav. Ära lõika sügisel, ära niida maapinnalt maha.

Kõrte pidu on kesksuvi, sügis. Kevadel inetu. Hästi sobivad modernsesse aeda.

Kallakuid kinni – suur juurestik.

Väga head on kõrrelised – roosid; kõrrelised – liiliad.

Sadeväljalt lahkudes kallistasime kodukohvikupidajat kui vana tuttavat. Ikkagi püsikliendid juba. Mõnus oli. Järgmise korrani.

Selline fragment Tõnise puukoolist. Väsitab ära küll. Aga seal pakuti maitsvaid värskeid hapukurke ja kodust mahla. Hää oli. Aitäh!

 

 

Avanemise järelkajad

Pole olnud aega ega tahtmist jupp aega midagi kirja panna, kuigi nii mõndagi põnevat on toimunud. Tarkusi lisandunud ja mõtteid ka, vaateväli on laienenud.

Toredad olid avanemise päevad. Palju oli huvitavaid lektoreid – võtsin sealt seda, mis minuga kokku helises.

Laagripäevade avatseremoonia. Muide, tõrvikute külge sai seotud lillekimbud. Seda võtet võiks kasutada nii pulmade kui muude aiapidude läbiviimisel.

Mercedest tasub konspekteerida.

Kollased õied looduses on sapi ja maksa tugevdajad eelkõige. Kui on naha probleemid, siis kas ei seedi biokeemilisel tasandil või vaimselt, hingeliselt.

Tagetese õitest veini, safrani asemel. Maksa, sapi toetaja.

Samuti võilill, naistepuna. Muide, saime maitsta võililleveini.

Üheksavägine vägahea.

Kui taime läheb sulle vaja, siis tema mõrudus ei tundu sulle nii mõru.

Sinine on looduses kallis värv, kohtab vähem. Kurgirohi.

Põdrakanepi lehed annavad jõudu. On juurest ladvani söödav.

Rebasheina noored lehed sibula, tilli, astelpajuga võrratu.

Soovitas soojalt Virgo ja Ludmilla Mihkelsoo raamatut.

Jõudu annab põdrakanep, roosilõhnaline kuldjuur. 15-20 tilka hommikuti on ka mälule hea.

Kõik, mis sisaldavad vaikhappeid annavad jõudu. Vaiku närida. Kuusevõrsed.

Asperaagus vähi vastu.

Õli aitab kõike kollast, rohelist seedida.

Puju on seedimisele hea.

Kala armastab aniisi. Mesiputk sama. Tähtaniis.

Angervaks looduslik aspiriin.

Kuldvits on hea abiline neerudele.

Leeskputke kasuta loorberi asemel.

Iisop aitab rasvast seedida. Enne puhkemist korjata.

Unele hea veiste südamerohtu, aedruutu võib kasutada paar nädalat.

Kui tahad verd sulgeda tee raudrohi peeneks.

Sidrunväändiku 2 marja aitavad enne jõupingutust. Sidrunimaitseline tee.

Palderjani õitest mahl pane kevadel kastmisvee sisse. Tõstad taimede vastupidavust.

Siniladva juured on tugevama toimega kui palderjanil.

Varemerohi on kõikide kudede taastaja. Kasuta üksnes välispidiselt. Värske juur määrib kõike valget.

Käsnad näitavad Mg või seleeni puudust organismis. Määri verehurmarohu või varemerohuga.

Hapenda kevadist rohelist: 1 tl soola 3l purgi peale. Kortsleht, nurmenukk, teeleht jne.

Palju tarkusi, aega rääkimiseks oleks võinud rohkem anda.

Väga huvitav oli ka doktor Riina Raudsiku loeng.

Mõned terad. Vesinikult saame energia omandada Päikeselt, kes pole meie vaenlane. H on happeline aine.

Liighigistamine on pingete tunnus. Pane soodapulbrit kaenla alla.

Mida rohkem kasutad suhkrut, seda rohkem higistad.

Kolesterooli mõjutab em. pinge ja D- vitamiini puudus. Süsivesikud, mitte rasvad.

Alateadvuse seisund kõige tähtsam.

Hea on soodavesi sidruniga:  noaotsatäis soodat 1,5l vee kohta.

Kõik taimed on aluselised.

kontsellatsioon.ee

Veel sain teada Arvo Pruljani kaudu, et nii nagu 14 jaanuar on taliharjapäev nii on 14 juuli soojuse kõrgpunkt.

Allan Laal http://www.permakultuur.ee

Meie kliima on tegelikult mullatootmismasin.

Kui mets põleb, siis seeneniidistiku kaudu levib info teise metsa otsa ja männid panevad käbid kinni.

Okaspuukooremultš pole hea – alleopaatiline. S.t. taime kasvu pidurdav.

ÖÖkülma vastu – tee sügav kraav – valgub sinna.

Päikeselõksuks on hobuserauakujuline põõsaste istutus, kus kõige kõrgemad keskel. Hellade taimede kaitseks.

Mustaks värvitud tünnid ja kivid salvestavad sooja.

Kui vigade tegemine palju maksma ei lähe võid neid teha. Õpetab.

Noh, ma ei tea – tarkust sai palju. Osa meelest juba läinud ka. Aga lõke oli super!

See tantsis, trallitas, lõi sädemeid välja ja elas. Äge oli.