Värvidemäng lisab hoogu

Ilus aeg on praegu. Iga päev toob uusi värvilahendusi ja üllatab oma pastelse harmooniaga.

Haide aias polegi väga tagasihoidlikud värvid. Punane särab.

Ja kännu ümber polegi enam seened, vaid hoopis sügislilled säramas. No küll oli ikka ilus.

Tamaara aias ja aia taga.

Õitseb väsimatult Aspiriin.

Maasikaidki leida võib septembrikuu viimasel päeval.

Enda aias tekkisid uued vaated ja võimalused, kui vana kuuriloks ära sai lammutatud.

Polegi nagu midagi, aga mulle meeldib. Näen vabalt aiatagust metsa ja mõõdan sentimeetrites, kui palju päikest aeda juurde sain.

Vesikanepi väärikas kuld. Ja kui lõhn ka peale veel jääks…

Septembrikillud

Aeg kaob käest ja niimoodi on juhtunudki, et paljugi nähtust ning kogetust pole blogisse jõudnud. Alustada võikski ühest “juuksuriteenusest”, mis viis Mahtra maile.

Milvil oli nooruke kuusehekk välja veninud suve jooksul. Selle hekiga on sellised lood, et perenaine laseb selle kallal toimetada kuidas iganes ja on kõigega nõus. Peaasi, et mitte traditsiooniline välja ei tuleks. Kuused ise on istutatud kaherealiselt ja vaheldumisi. Mina ise eelistan üherealist istutust, sest hekk saab tihe sellest piisavalt, kuused saavad rohkesti valgust ja mis peamine: hiljemalt on kitsamat hekki lihtsam lõigata. Mul endal näeb üherealine välja selline

Väheke näha otsast laiust.

Aga Milvil tuleb igasugust

Kaugelt pildistatud – vast pole kõige parem foto, kuid näha on, et miskit hakkab looma. Iga kuusk näitab ise kätte, mis tast voolida annab. Iga aastaga peaks asi huvitavamaks minema ning lõikus nägema parem välja. Praegu on tihedust veel vähe.

Teel allikale kohtasin üht sellist seenemikku

Ka sellistest nn untsus asjadest võib saada vägagi põnevat kraami

Pilt küll kehvake ja mitte väga vaatamisküps, kuid siin on näha tulevikuplaane. Vahepealt jääb kuuse tüvi näha, et siis lõvi sabatutina jätkata. Algus laseb muidugi mõned aastad oodata.

Talu nimi

on täitsa huvitavalt jändrike vahele paigutatud. Silm jääb peatuma peale.

Toonide kooskõla

Milvi õueala jääb vanade müüritiste vahele ning on ainuomased just sellele talule.

Mõõda müüre ronib usinalt müürilill

ning vesikanepil on siin väga turvaline ja mõnus olek.

Sellel päeval oli puhkenurgas igal juhul puhkepäev, sest pererahval oli käsil kibekiire mahlategu

Silm puhkas peal siiruviirulisel kivihakatisel

Kuidas ta küll oma pika elu jooksul on sellist mustrit suutnud peale koguda!

Milvi territooriumil on ka kultusekivi

Ilmselt on tal oma lugu rääkida.

See jutt sai nüüd minu jaoks nii pikk, et ülejäänud 2/3 mahtramaistest päevasündmustest jääb küll järgmise korra ülesandeks. Sügispäike vormib väljas värve ja selle päeva tegemised ootavad. Aga muljeid tahan küll jagada, sest neid seal lihtsalt oli.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühest valutavast loost

On kuidagi reegliks saanud meie ühiskonnas, et ärihuvid ületavad kõik teised huvid ja selle ees peavad taganema kõik, kes ette jäävad. Vaimsetes ringkondades öeldakse selle kohta, et vaimne ja materiaalne pole tasakaalus, kuigi peaksid olema. Ehk süda ja pea ei tööta üheaegselt.

Fakt on see, et Rail Baltica on nähtus omaette ja siin juba armu ei anta. Fakt on ka see, et Eesti üks kaunimaid aedu ja kuulsamaid aednikke Ahto Ruut ning tema elutöö võib jääda Rail Balticale jalgu ja kuulub ülesõitmisele.

Ahto aiast näed pilte siit

http://aed.kivilill.eu/

Mida peaks tundma aedniku süda, kui see juhtub või kuidas vastu peab? Kui palju on väärt inimene ja tema elutöö? Kui palju on meil neid inimesi, kes selliselt oskavad luua ilu enda ümber ja loodust hinnata? Ahto aed pole loodud kuuga, siia on pandud kogu hing ja oskused, tohutu töö.

Panen siia ka Õnne kommentaari

“Ahto Ruudu koduaed kuulub vaieldamatult Eestimaa kaunimate koduaedade hulka
Paarikümne aastaga on suudetud ära teha uskumatu töö.
Maja ümbritsev mägiaed üllatab oma mastaapsuse, oskuskliku kivide
paigutuse ja rikkaliku taimesortimendiga. Omaette vaatamis-väärsusteks on okaspuude kääbusvormide, hostade ja erinevate püsikute alad. Kõik kokku sobitatud ülimalt hea ilumeele ja põhjaliku, targa, aruka planeerimise tulemusena.

Ükski aed ei teki iseenesest, vaid on väga suure töö ja vaeva ning pühendumise tulemus.
Loodan väga, et Rail Balticu otsustajatel jätkub oskust seada meie
uue raudtee rööpad nii, et säiliks Eestimaa 10 kaunima koduaia
hulka kuuluv unikaalne aed Kirdalu külas.
Usun, et neil jätkub ka lugupidamist alles jätta selle aia rajanud pererahva kodu, kellele meie president T.H. Ilves andis 2007.a. „Kaunis Eesti Kodu“ võitja tiitli!”

Kui arvatakse, et mis tal viga, kõik ju kompenseeritakse, siis kaugel sellest. Maja küll, momendi väärtuses, kuid aed, kui emotsioon – mitte. Aed on emotsioon! Ja see ei maksa midagi. Vat nii kaugele oleme oma arengus jõudnud…

Suunal 16A+16B kuulub 33,1 km lõigul likvideerimisele hinnanguliselt 3-4 hoonet. 350 m laiuses trassikoridoris on elu- ja ühiskondlikuid hooneid 25 tk, kõrval- ja tootmishooneid 45 tk.

Valides suuna 16E (32km) läheb likvideerimisele 6 hoonet, trassikoridoris elu- ja ühiskondlikke hooneid 45 tk, kõrval- ja tootmishooneid 78.

Variante on veel.

Kui palju jääb ette kogu Eestimaal?

Peab ikka tõsiselt magus värk olema, mis niimoodi inimesi ja elusid ohvriks toob. Kui juhuslikult peaksid tulevikus ühe sõidu sellel trassil kuhugi tegema, siis meenuta neid, kellest üle sõidad…Kas tunned end hästi?

 

 

 

:

Külmalaksuga hommik

Nüüd ei saa küll enam kirja panemisest eemale hiilida, sest muidu vajub oma aia ajalugu nii märkamatult ajalukku, et hiljem raske meenutada. Täna hommikul oli esimene tõsine külm maas ja õhuski -3 kraadi. Maa valge veel poole kümne ajal hommikulgi ning autoaknad jääs. Kasvumajja pole veel jõudnud, kuid arvata võib, et ka see pole jäänud külmast puutumata. Hulk rohelisi tomateid taimedel küljes. Tõsi, väga esimene see külm nüüd ka polnud. 17. septembri hommikul oli maa kahutanud ning autoaknad samuti jääs, kuid midagi muud hullu ei toimunud. Seekord siis sügise märgid maas.

Kannatada sai kõige rohkem värava juures asuv peenar – rebasheintega on seekord finito ja hortensiaõisikud on pruunistunud.

Värvi on muutnud nii mõnedki puud-põõsad-lillepuhmad.

Eile tegin pihlaka-õuna moosi lastes kogu kraami eelnevalt köögikombainist läbi. Seekord siis sedaviisi – hea sai. Täna on plaanis tomati – mädarõika – küüslaugu hoidis – üks korralik vitamiinilaks ja tervise tugevdaja. Teha võib teda mitmeti, kuid panen siia põhiretsepti kirja – hea teinekord taas leida.

200g mädarõigast

200g küüslauku

1,9 kg tomatit

1-1,5 spl soola

4 spl suhkrut

4 spl äädikat

1 tšillipipra kaun

Püreesta ja purki. Gripirohi.

Mida mädarõika kiituseks võib öelda, et sisaldab see juur rohkesti askorbiinhapet, samuti erinevaid B vitamiine (ja mitte vähe) ja P-vitamiini. Mineraalainetest rohkelt kaaliumi, piisavalt naatriumi ja kaltsiumi. Mädarõikas leiduv sinepiõli ergutab neidki neerurakke, mis osalevad vee väljutamisel organismist. Järelikult on sellel ravimtaimel ka diureetiline ehk vett väljutav toime.

Et mädarõikas on mitmeid biokeemilisi ühendeid, mis surmavad mikroobe, kasutatakse taime erinevate mädanike ravis. Ainus hull asi temaga tegelemisel on see purustamise keerulisus. Sitke juur, mis tahab ummistada nii köögikombaini kui ka blenderi.

Ja täna mõtlen ma ikka veel nii – usu enda ümbruses olevate taimede jõusse ja enda korjatutesse. Sa tead ju kuidas ja kus nad on  kasvanud. Seda, et arvad väljamaiste imettegevasse jõusse tuleneb minu meelest sellest, et taimi lihtsalt ei tunta ega teata, mida nad sisaldavad.

Ja pealegi, oled sa kindel, et korallvesi on puhas kraam, teades, et Jaapanis oli alles hiljuti tuumakatastroof? Aga mulle sobib Rapla külje all Tuti külas oleva allika vesi hästi.

Tegemised tunduvad viimasel ajal olevat tähtsamad kui kirjutamised, mis teha.

 

 

 

Esimene september aias

Käes on maheduse ja pooltoonide aeg. Minu lemmik. On kuidagi rahulikum, vaiksem, väärikam. Aiaalad, mis korrastad,  püsivad tükk aega korrektsetena, puhtana. Muru ei viska enam nii kiirelt pikkust, kui kevad-suvel ja umbrohigi ei tüki ummisjalu alasid vallutama. Sellise tempo juures teed tööd lustiga ning kui ühest otsast lõpetad on teine ots veel ikka normaalne. No vähemalt normaalsem kui kevadel.

Vett on tiigis parasjagu ja mõni vesiroos ka veel õitsemas.

Kontpuuhekk on kobe küll, kui värskelt pügatud, kuid pügamine päris tüütu. Vana hekk on laiust lisanud ning eespoolses osas võtab redeli paigutamine omajagu aega. Jätsin küll luues vahed sisse teiste taimedega, kuid ega nad kiitsakad püsi nagu isegi.

Bergeenia hakkab värvuma. Vana aiavalvur püsib veel tööpostil.

Ka võnkpärgenelas muudab juba oma värvi.

Mahedus. Suve kirkad värvid on vähemalt minu aiast kadunud.

Lisan tasapisi peenrale laiust juurde. Hostadele tuleb midagi päikesevarjuks ette istutada, sest päike kipub isegi minu niiskes aias neile liiga tegema.

Hekilooge.

Sügisepeenar. Tamaara antud rebasheinataimed on sirgunud mulle suureks rõõmuks.

See aiaosa läheb täna töösse.

Eile pügasin tamme.

Väheke diagonaalide teemat ka. Aia ühes otsas on selline teema

Mändide alune paksult lambatatikuid täis. Eile puhastasin ja panin pannile. Täitsa kõlbasid süüa, ainult puhastamise jäljed püsivad siiani kätel.

Aia teises otsas siis selline uputus. Väga suur õnn see nüüd ka ei ole. Olen jaganud, kuid ala püsib ikka muutumatuna. Häda veel selles, et see pirnisort ei taha sugugi säilida. Juba on seest mädad. Küllus on muutunud juba ülekülluseks mõlemas aia otsas.

Hilissuvi on tõsiselt ilus.

Mida aeg edasi, seda enam mõistad, et tegelikult on see ikkagi su täistöökoht. On ainult su enda võimekuse küsimus, kas jaksad selle kõrvalt ka teisi töökohti pidada. Muidugi, võid seda tööd siin teha ju kuidagimoodi, kuid selleks, et süda rahule jääks võtab ta sult siiski täiega. Nii ma siis mõtlengi nendele, kes siiani aina uusi ja uusi taimi ja istutusalasid loovad, et kas nad ikka teavad, mida nad endale loovad.

…….

Igati väärt päevakübar – särab ja õitseb väsimatult ning seisab korralikult püsti, ei lamandu.

Ikka ühelt poolt ja teiselt poolt. Peenar sai korda ju.

Siin ma nüüd imetlen seda aiavärki, kui jälle kord majja löödud. Edevuse laat, ja rõõm ka. Mida tunneb aga aednik, kui saab teada, et tema elutööst hakkab peagi Rail Baltica trass üle sõitma? Just nii on juhtumas Ahto Ruudu maja ja aiaga. Mismoodi on seda võimalik üldse korvata? Mida asja see trass siis nüüd nii head meie eesti rahvale tegemas on, et selliseid ohvreid pole paljuks tuua? Kui suur õnn me õuele kukkumas siis on? Miks peab nii inimene kui loodus taanduma kellegi ärihuvide ees? Andke andeks, aga mulle see küll ei meeldi mitte üks raas.