Käes on maheduse ja pooltoonide aeg. Minu lemmik. On kuidagi rahulikum, vaiksem, väärikam. Aiaalad, mis korrastad, püsivad tükk aega korrektsetena, puhtana. Muru ei viska enam nii kiirelt pikkust, kui kevad-suvel ja umbrohigi ei tüki ummisjalu alasid vallutama. Sellise tempo juures teed tööd lustiga ning kui ühest otsast lõpetad on teine ots veel ikka normaalne. No vähemalt normaalsem kui kevadel.

Vett on tiigis parasjagu ja mõni vesiroos ka veel õitsemas.


Kontpuuhekk on kobe küll, kui värskelt pügatud, kuid pügamine päris tüütu. Vana hekk on laiust lisanud ning eespoolses osas võtab redeli paigutamine omajagu aega. Jätsin küll luues vahed sisse teiste taimedega, kuid ega nad kiitsakad püsi nagu isegi.

Bergeenia hakkab värvuma. Vana aiavalvur püsib veel tööpostil.

Ka võnkpärgenelas muudab juba oma värvi.

Mahedus. Suve kirkad värvid on vähemalt minu aiast kadunud.


Lisan tasapisi peenrale laiust juurde. Hostadele tuleb midagi päikesevarjuks ette istutada, sest päike kipub isegi minu niiskes aias neile liiga tegema.

Hekilooge.

Sügisepeenar. Tamaara antud rebasheinataimed on sirgunud mulle suureks rõõmuks.

See aiaosa läheb täna töösse.

Eile pügasin tamme.

Väheke diagonaalide teemat ka. Aia ühes otsas on selline teema

Mändide alune paksult lambatatikuid täis. Eile puhastasin ja panin pannile. Täitsa kõlbasid süüa, ainult puhastamise jäljed püsivad siiani kätel.

Aia teises otsas siis selline uputus. Väga suur õnn see nüüd ka ei ole. Olen jaganud, kuid ala püsib ikka muutumatuna. Häda veel selles, et see pirnisort ei taha sugugi säilida. Juba on seest mädad. Küllus on muutunud juba ülekülluseks mõlemas aia otsas.
Hilissuvi on tõsiselt ilus.
Mida aeg edasi, seda enam mõistad, et tegelikult on see ikkagi su täistöökoht. On ainult su enda võimekuse küsimus, kas jaksad selle kõrvalt ka teisi töökohti pidada. Muidugi, võid seda tööd siin teha ju kuidagimoodi, kuid selleks, et süda rahule jääks võtab ta sult siiski täiega. Nii ma siis mõtlengi nendele, kes siiani aina uusi ja uusi taimi ja istutusalasid loovad, et kas nad ikka teavad, mida nad endale loovad.
…….

Igati väärt päevakübar – särab ja õitseb väsimatult ning seisab korralikult püsti, ei lamandu.

Ikka ühelt poolt ja teiselt poolt. Peenar sai korda ju.

Siin ma nüüd imetlen seda aiavärki, kui jälle kord majja löödud. Edevuse laat, ja rõõm ka. Mida tunneb aga aednik, kui saab teada, et tema elutööst hakkab peagi Rail Baltica trass üle sõitma? Just nii on juhtumas Ahto Ruudu maja ja aiaga. Mismoodi on seda võimalik üldse korvata? Mida asja see trass siis nüüd nii head meie eesti rahvale tegemas on, et selliseid ohvreid pole paljuks tuua? Kui suur õnn me õuele kukkumas siis on? Miks peab nii inimene kui loodus taanduma kellegi ärihuvide ees? Andke andeks, aga mulle see küll ei meeldi mitte üks raas.