Varakevad. Mahajäetud talukohad. Sammaldunud, ammu unustatud puud. Künkal tare varemed, kus püsielanikeks isetekkelised puud… Ammustest aegadest hoomab leivaküpsetuslõhna. Talu õuel vana õunapuu – kassitapp ronimas maadligi vajunud tüvel.
Aina laienev kreegivõsa võistlemas metsapuudega.
Kõikjal pitsiline samblamuster ehtimas kunagise elu jälgi. Nukker ilu.
Allikakaev, mis kunagi kostitanud januseid ja hoidnud elu elusana. Nüüd on kive laotud äärele, et ettevaatamatu kaevu ei kukuks. Kord käinud siin pirtsakas proua värsket vett nõutamas. Jalad saanud aga poriseks, naine vihastanud ja sülitanud allikasse. Koju jõudes läinud kärna. Ükski tohter pole suutnud aidata, kuni üks teadmamees öelnud, et mine sinna allikale tagasi, palu andeks ning vii meeleheaks ise küpsetatud leiba. Teinud suures hädas, kuis kästud ja saanudki kärnadest lahti. Siuke lugu siis lugupidamisest allika vastu.
Allikas ja teine, kolmas veel, pulbitsevad omatahtsi edasi ning täidavad vaikselt metsaoja. Ja näe – ümbruses metski veel alles. Kõrged puud kohisevad tuules.
Vaid kuluvärvi priske kass annab lootust, et kusagil on elu. Siiski, siiski…
Koduteel tunnen, et olen kui kuurordist naasnud. Palju-palju on see käik andnud. Vastupidiselt sellele, kui paar päeva tagasi pealinnast tulin – olin väsinud kui ront. Nii on jah…
Comments on: "Hüljatud radadel" (3)
Kevad sinugi üles äratanud .Lugesin, aga mitte ei saanud aru kus sa kolamas käisid.
Samblapitsiline pilt jäi kõige rohkem silma. Mulle meeldivad ka vanad talukohad. Seal
on midagi, mida tänapäeval enam ei leia. Anna endast ikka rohkem märku.
Jätkuvat kevadet!
Lähiümbruse kollamised. Kellegi elatud elu, nüüdseks rohtunud rajad. Jälg, mida keegi kuskile on jätnud paneb mõtlema enda omadelegi.
Tegidki lõpuks suu st klaviatuuri lahti. Nii tore!