Aasta viimasel kuul
Jätkuvalt meeldib mulle detsember – vaikselt kulgemise aeg, kodu kaunistamiste aeg, ootuste aeg… Maja valgustamine ja kaunistamine sai alguse juba novembri lõpus. No ei suutnud oodata mõistliku inimese kombel. Iga aken räägib ka nüüd oma loo ja seest välja vaatamine vähe pidulikum. Olgu pealegi mistahes ilmaolud.
Punased kuulid-kellad-küünlajalad valgete kasetüvede taustal. Kuldsed kuulid suure toa ja magamistoa kardinatel. Kuusk jääb jätkuvalt metsa.
Samblakaunistused on kuum teema. Materjal kättesaadav meie kliimaoludes iga kell. Nii sündis üks samblast päkapikk terrassipingile
Idee sain muidugi FB-st ja tahtmine oli järgi proovida. Silmad said ka pähe tehtud, sest väike Sannu muidu ei arvanud midagi sellisest päkapikust. Terrassi ja välisukse kohal ripuvad ikka ja jälle samblapallid.
Välisukse ees siis sellised samblakoonused koogutamas. Tervitavad sisenejat. Endale päris lõbus. Ega muud teagi, kelle või mille jaoks kõik see tegemine. Siia metsa äärde suurt keegi ei juhtu ja mine tea, kas juhtujadki miskit arvata oskavad. Kõige suurem rõõm on ikka tegijal endal.
Täna on esimese must-valge pildi tegemise päev sel kuul. Selline õhkõrn lumekirmetis katmas aeda. Päris huvitav teine – ikkagi midagi muud, kui muidu.
Tiigile on laskunud täiskuu, või on see miskit muud?
Raamatukogu juurde on tekkinud uued mustrid maha.
Tegelikult tahtsin hoopis samblapallide erinevaid toone aiavaasis demonstreerida, kuid lumekirmetis peitis nad ära. Ilusad olid.
Lugemissaali said sellised õhulised kompositsioonid. Rohelisevõrseline kontpuu Spaethii, jaapani enela äraõitsenud õisikud, sammal ning mõnusad punaste kõhtudega leevikesed ning muud tegelased. Ehted on Ingridi ja teiste naiste ühistööna sündinud.
Saalis vahelduseks aga üks traditsiooniline kuusepuu -imeilus mu meelest. Neid installimisi on viimasel ajal kui palju!
Ja veel on saalis üleval Saiataguste näitus
Vot selline; potid-pannid-vanad saapad kõik kenasti seina peal. Ja sein kohe hoopis huvitavam. Jajaa.