Kuumuse eest peidus

olles võib ka mõne lause kirja panna. Vahepeal on ju ikkagi nii mõndagi sündinud, toimunud ja lilledki õitsenud, olnud.

Käidud sai jällegi Karla külas aiaklubiga. Tore üritus ja ettevõtmine see lilleralli. Hea, et talud täiendavad üksteist ja teevad koostööd. Igati vahva. Seekordse ürituse päevakava oli nii tihe, et tuli valida, mida teed või kuhu lähed. Mina käisin iseenesestmõistalt Hannusti sabas ja kuulasin teda. Mis sest, et teed ja tead, ikka on hea üle kuulata, teada saada, kuidas teeb ja mida soovitab tema. Ja ega rodoteema mulle nüüd väga omane polegi. Endal turbapeenart pole ja teistele pole siiani ka teinud. Lihtsalt see teema pole olnud siiani mulle väga meeltmööda, rodod pole minu hingele. Aga mine tea…

Esimene loeng oli Tõnise talus ning kiviktaimlatest ja näidiseid valmis tehtud lausa neli.

Maakividest. Kõigepealt pane paika kivid, siis täida põhi täitematerjaliga, valmista mullasegu ja lisa see. Täitematerjalina pole mõtet raisata mulda, vaid kasuta ehituselt üle jäänud prahti või mõnda muud aherainet. Mullasegu olgu komposti või mulla ja kruusa segu, kruubipudru konsistentsina, umbrohuvaba. Kive valides arvesta ka värvi. Ära kasuta kõike värve segamini, vaid vali ühesugused kokku. Parem kivi kuju on ovaal või trapets, nii et saad anda voolamist, liikumist. Ümarad pole just kõige parem saak. Maakivide juures ära kindlasti kasuta multsina puukooremultsi, vaid ikka graniitkillustikku. Seda tõde peaks silmas pidama ka muude peenarde rajamisel. Tulemus näeb välja siis loomulikum. Kive pane kõrvuti päris tihedalt ja ikka neid, mida masinad ja mehed suudavad liigutada. Kui on koos palju “naistekaid” kive, mõjub see kõik liiga närviliselt ja rahutult. See sõnakasutus on nüüd minu loodud, sest tavaliselt teeme kivitippimist just meie oma tahtmiste ja võimaluste juures. Paneme seda, millest ramm üle käib.

Paekivi võib kasutada mitmeti. Lapikult asetades moodusta müüritisi. Pane kive ka müüritiste vahelisele pinnale. Seda nii üldilme sidususeks kui ka, et oleks hea astuda. Kivid aseta üksteise peale nii, et iga järgnev oleks alumisest veidi sissepoole. Nii ei teki alasid, mis üldse vett ei saa. Sidususeks, paika saamiseks kasuta mulda. Loo orge ja mägesid. Püsti asetamisel tee aluspinnas veidi teistest erinev. Kui eelnevate juures võisid erinevate fraktsioonide  (aheraine ja mullasegu või puujuurte ja aheraine) eraldamiseks kasutada peenravaipa, siis siin aseta kivid püsti mulla abiga. Sellise kiviktaimla loomisel kasutad ju selliseid taimi, mis oma juured ka mägistes looduslikes tingimustes ajavad sügavale mulla sisse. Kivid jäävad minikaljudeks, mis siis vaid üürikeseks ajaks päeva jooksul pakuvad minitaimedele päikesevalgust. Selliste taimede hankimisel kontrolli kindlasti üle substraat, milles oled need endale hankinud. Vajadusel eemalda turbamuld, pese juured läbi. Turvas pole neile vajalik, selles nad känguvad.

Kiviktaimla moodi asja võid luua ka varju või poolvarju ja kasutada selleks turbapeenra elemente. Maakivid ja turvas, turbapätsid ja turvas jne. Selle peenra näidis oli tal pooleli, kuid kujutlusvõime meil ju olemas. Turbapätse kasutades võid kasutada peenikest puukooremultši. Jämedat kasuta turbasubstraadi sees segatuna. Nüüd ma lisan siia ise oma jutu. Kui kasutada puukooremultši, siis peenardes ikka seda peenikest fraktsiooni, see on tunduvalt ilusam. Jäme jäägu varjatumatesse kohtadesse ja puude- põõsaste alla, sest ta on robakas. Otse tootjalt ostes pole see sugugi kallis. Kui kasutada teda 3-5cm paksuselt ja nii, et taimede juurekaelad jäävad vabaks, aitab ta ära hoida üheaastaste juurumbrohtude rünnet. Kuid ikka siis, kui teda aegajalt rehitseda ja mõne aasta pärast lisada. Alumine osa ju kõduneb ja muutub ajapikku mullaks. Kõdunedes, muide, võtab selle protsessi teostamiseks lisaaineid mullast. Multside kasutamisel tuleks jälgida väga seda, kuhu miski sobib.

Turbapeenardest. Rodod vajavad vaid ühe pätsijagu substraati. Istuta nad künka otsa ja nii, et juurekaelad jäävad vabaks. Vat see soovitus on paljude teiste asjade istutamisest erinev. Pätse leota vees 1-2 minutit vajutades neid vee alla. Kui kauem hoiad, lagunevad koost. Müüt on see, et pead palju edaspidi kastma ja väetama. Istutusjärgselt tuleb kasta muidugi. Edaspidi varustavad vastavas keskkonnas elunevad seened rodosid  toidu ja joogiga. Kui teed peenra mändide alla, jäta neil juurekael vabaks. See kehtib ka kõikide teiste puude kohta, kuhu alla sa iganes midagi teed ja istutad.

Sadeväljal liitusime aiaekskursiooniga, istusime terrassil ja nautisime perenaise küpsetisi, teostasime kurevaatlusi ja tühjendasime rahakotte taimede endile soetamisega.

Roogojal oli võimalik samuti osta elulõngu, roosiistikuid, viinamarjataimi. Nautida teiste elutöö tulemust.

Looduslike elulõngade äraõitsenud õisikud on kui laste pehmed kiisupead.

Hiiglaslik viinamarjade kasvuhoone, kus siis erinevad sordid sees.

Väino Esklal olid kaasas erinevad musta sõstra sordid degustreerimiseks ja loomulikult ka põõsad ostmiseks.

Kuskil toimus ka pärgade punumine, lillepiltide fotografeerimise õpetus, viktoriinid ja mis kõik muud. Aeg läks väga kiiresti. Ühe kauni daami sain ka mina mälestuseks pildile.

Roosoja perenaine ise. Juurde palusin Sadevälja peremehe – täitis soovi kah. Mõnusad tegijad. Aitäh neile toreda ürituse korraldamise eest.

Kadrioru pargis, Courmet Coffees ja Loomaaias

Nii nagu selgeltnägijate tuleproovis pääsesid finaali vaid parimad väljavalitud, nii aiaklubi selle pühapäevase väljasõiduga juhtus sama lugu – kohale jõudsid vaid kõvemad kutid. Esimene sihtmärk oli Kadrioru park.

Pikad pärnaalleed pügatuna ja

vastrajatud kanalite äärde istutatuna, nimelised sildid kõrval.

Iseloomulikke erksaid värvilaike väga veel näha ei antud.

Ilmselt vara veel küllusliku suvise värvikirevuse jaoks.

See-eest jaapani aias õitsesid rodod.

Keset tiiki saarekesel lõõmasid punased.

Palju kive, ka astumiseks.

Eri värvi rodod gruppidena.

Tiigis ujusid kalad

ja pardimamma oma poegadega. No see vaatepilt nõudis jälgimist, sest ega järeltulev põlvkond ju mingi ullike pole. Et kiiremini ja mugavamalt edasi saada ronisid järgemööda mamma turjale ning nokkisid teist kuklast. Kus samal ajal papa part oli, kes seda teab. Kogu koorem ja kasvatus oli nagu ikka õrnema soo kanda.

Veel üks punase kasuka kandja jäi pildile – Kadrioru orav.

Aiaklubi finalistid valgel sillal.

Kivid, vesi, jaapani kerria, jugapuud, rodod, vahtrad – iseloomulikud elemendid jaapani aias.

Edasi käisime Courmet Coffees jalga puhkamas. Valisime Tatjanaga honduurase kohvi ja maitsva kodujuustu-marjakoogi. Igati intelligentne värk. Mida see väljend tähendab teavad asjaosalised.

Peaks ütlema, et Kaja on meil tõeline ralliäss ja tema manööverdamisoskust võib vaid kadestada. Loomaaia aia taga parkimiskoha leidmine võttis paraja aja ja nõudis igasuguseid manöövreid. Kohale saime.

Kui nüüd arvate, et loomi käisime vaatamas, siis eksite, ikka haljastust. Loomi-linde nägime ju jaapani aias.

Õitsvad kastanid.

Haljastust andis nautida. Sama palju, kui erilisi loomi, oli ka haruldasi taimi.

Püramiidsed kuusevormid. Saadaval ka Hansaplandis.

Hostade alad.

Värvilised alad, kuusevormid.

Kõrrelised aiavaasides.

Väga palju huvitavat igatahes. Lõõgastav ning energiat andev vaheldus, igati korda läinud päev. Isu peale aetud põikasime ka Rohelisest Kaubamajast läbi. Tühja pagasnikuga igatahes kodu poole ei mindud. Mõnus, mõnus. Paras preemiareis iseendale.

Lillepüramiid Kadrioru tänaval. Kasutatud tegemisel aiavõrku.

Tatjanale

Sündinud sügisandide sekka,

pikkade ööde tähesajus,

hallahommikute kastemärjas,

küpsete ubinate lõhnamelus,

alustamas ikka ja jälle ses elus,

iga kord uut ja uuesti,

jäädes igavesti nooreks nii.

Temperamendil ja sära silmis,

oma hingele lilli kingib,

palsamina südant paitab,

lillehaldjas tuleb aitab.

Mida aiaklubi soovib?

Noorust sul on üle hoovi.

Mis juubel see sul olla võib,

kui nõnda hea sa välja näid?

Pannes võluväed nüüd tööle,

saates soovid taevavööle;

armastust ja valgust teele,

küllust sinu elureele!

Rõõmu südamesse, silmi!

Kauneid hetki endal kingi!

Täide mingu salasoovid,

mida lausuda vaid proovid!

Pikki reise meie mestis –

elu mahlakam nii kehtib.

Aiaklubilased koos

õnnesoovimise hoos.

Mis sort see on, kes oskab öelda,

mis Triinu suutis välja mõelda?

Võin tõestada, et oli maitsev

ja selles suhtes olen kaitsev.

Aiaklubiga aedu uudistamas

Pühapäeval võtsime endid toimetustest vabaks ja kütsime pealinna poole. Aedu uudistama. Esimeseks Tiia aed täis põnevaid leide ja vaateid.

Vesiroositiik leinapaju ja istuva tüdrukuga.

Idamaine teemaja voolava vee, kiviringi, istuva Budda, pügatud männi ja püramiidkirsiga. Vesilikud tiigis rahulikult oma elu elamas.

Õitses puispojeng ja kõik kohad olid sõnajalgu täis

Edasi läks teekond Tabasallu minitaimede kollektsioonaeda.

Suurel terrassil olid moldaiad.

Aed oli täis haruldusi, enda seemnest kasvatatud taimi ja kust iganes hangituid. Minivormid, sest suured ju aeda ei mahu.

Vahva oli selles aias see, et serviti püsti asetatud kivid moodustasid nagu väikesi kaljusid, mille pragude vahel tundsid end imehästi taimed. Kasutatud on ka killustikumultši.  Eeskuju on saanud perenaine Tšehhist. Sealt ka paljud taimeharuldused aeda on jõudnud.

Siin on Tatjana nuusutamas näsiniine võrratut lõhna, kuid samamoodi võib öelda, et teeb kummardust aia perenaise tööle.

Tiarellid kumamas läbi päikesepaiste.

Huvitav ja ilus.

Maja küljes olev talveaed ja kasvuhoone.

Lahke perenaine ei lasknud meid ilma kohvipausita teele ja peremees demonstreeris enda püütud hiigellõhet. Nii need hobid on, igaühele oma. Jäin selle käiguga väga rahule. Tõeliselt hingele.

Järgmine aed oli Laine Lepa loodud ja praegu tema tütrepoja pere hoolduse all edasi elav superaed.

Hästi hooldatud muru raamimas haljastus. Vaateid igas suunas, jalutamisvõimalused taimede vahel.

Maja äärses peenras kõik ühtemoodi valitud kivid.

Peenrad loodud kõrgemale ja teed-trepid läbimas neid.

Vaade ülevalt terrassilt. Vaata, kust tahad, ikka on ilus.

Parajasti oli oma kaunimas rüüs kollaseid võrseid loov harilik kuusk.

Suvine istumiskoht.

Pukspuuhekid raamistamas ülejäänud haljastust. Loob korrektsuse tunde. Kuna ümberringi on kaitsev kõrghaljastus, pole ilmselt probleeme ka kevadise päikesega.

Jugapuudest labürindid – pinnakate igatahes.

Harilik kuusk hoitud pügatuna vormis.

Vapustavalt ilus. Siin elab aedniku elutöö edasi oma elu. Kuna kogu aeg on hooldus peal, siis ei kogenud ka ülekasvamise tunnet. Super!

Kuna kõik aiaklubilised tuli ka koju viia, siis sai kollatud ka nende aedades.

Ebbe suured kivid ja kiviktaimlalilled pakkusid huvi ka ühele karvakasukale. Igatahes on tal aias maailmatuma suur varandus kivide näol.

Elve tulpide read ja muud värgid

Terje elamine keset kollast lõhnavat rapsipõldu kui oaas meres

Kontrastid

Kivid kaunis pitsivahus

Ikkagi maal ja talus

Mägi-võlupõõsas õitsemas

Rapsipõllud saatmas väsinud ja ilust küllastunud uudishimulikke. Ilu igas mastis ja formaadis.

Lõhnalummuse päev

On lõhnalummus haardesse sind võtnud

ja mängib tundemeeltel kirglikumat viit.

Nüüd loodus sind on noorusega köitnud

ta puhkemistes naudingute liit

Sa joovastud, kui õiteilu märkad

aina uued leiud vaimustavad sind

Sa isegi taas elule nüüd tärkad

uut jõudu andmas Maaema pind.

…

Tulpides on koondunud kõik värvid

neid erksaid lilli täis on koduõu.

Kas taastavad nad sinu väsind närvid

ja rõõmuga on täitumas su põu.

…

Käisime aiaklubiga Iivi aias värve kaifimas. Saabusime tulbipeole. Nartsissid olid juba tagasi tõmbumas.

Juba aeda sisenejat tervitasid värvilised read.

Perenaisele meeldivad hiigelsuured õied ja nii oli ta oma hoolealuseid kolm korda sel kevadel väetanud. Olid üleväetatud ja üleloomulikult suured õied.

Enamus uhkeldas õieiluga, see-eest teised võtsid lehed ka appi.

Valge ja veel valgem.

Nooruslik roosa

ja veel roosam.

Paksud oranžid ja kollased

saledad lillad.

Sekka siniseid kobarhüatsinte

ja nartsisse

igas mastis.

Värvipõllud ühte pidi võetuna

ja teistpidi võetuna.

Külluslik värvikirevus.

Rahutu, rahutu. Tundub, et mu veres on ülekaalu saavutanud saarlastest esivanemate halli mere üksluise värvigamma ja avaruse igatsus. Kes aga värvinarkotsi naudib, saab siin laksu kätte.

Sekka Tamaara saadetud pilte ka enda aiast

Head lõhnalummuse päeva! Ja mis päeva üksi, lõhnalummuse aega ikka!

Teine Läti päev ka

Kõigepealt peaks ütlema, et esimene kägu, mida sel aastal olen kuulnud, kukkus mulle Lätimaa õhtul – õnnekägu. Ööbik laksutas ka ja kirsid õitsesid.  Nii mind siis väga ei erutanudki päevase meie käo kukkumine. Aga juba on meilgi.

Järgmine päev kulges algul Riias.

Vanalinn oma uhkete majadega läbisõidul.

Lõbusate ja säravate abstraktsete kujukestega südalinnas.

Rohetavate haljasaladega.

Sihtmärgiks oli aga Riia botaanikaaed, mis ülikooli hallata. Kahjuks peab tõdema, et hooldavate käte puudus andis tunda seal nüüd küll. Erilise elamuse tekitasid aga õitsvad magnooliad.

Olime täielikult nende lummuses.

Suured lõhnavad õied.

Puud olid pulmaehteis.

Pargi alune oli täis õitsvaid kevadlilli – vabalt tundsid seal end koerahambad, ülased, püvililled, lõokannused jm.

Kiviktaimlas õitsesid kevadikud.

Puudeallee.

Lätlased armastavad kujukesi parkides ja haljasaladel.

Puude ja põõsaste vanus botaanikaaias on väärikas.

Möödavilksatav linnapilt.

Edasi viis teekond Baltezersi puukooli.

Männimetsaalune, puhas ja korras puukool, rikkalik valik, rohkesti rahvast ostmas.

Näidisaed on korras ja nauditav.

Eerika sortide õitsemine.

Männimets oli korrektne ja hea taust aiale.

Majad peitumas haljastusse.

Väga väärt koht ja ilus ka.

Lõunatasime teeäärses restoranis ja tundsime end valgete inimestena.

Rookatused, puit ja kivi, kaunid vaated, hea haljastus.

Vaade ülevalt rõdult.

Roomavad kadakad tunnevad seal end imehästi.

Küülikutemaja oli samas stiilis ja sealsed elanikud näisid elu nautivat. Tagapool oli veel laste mänguväljak. Täiskomplekt.

Muide, ühe künkaosa haljastuses oli kasutatud magesõstarta lausistutust. Täitsa mõjuv.

Läti reis oli muljeterikas ja oli väga hea otsus viibida kodust eemal 2 päeva – nägi rohkem ja kondid-käed said ka 2 päeva puhkust.

Eesti piirides peatust tehes sattusime sellisesse võrratusse paika

Matkarajad keset vaheldusrikast maastikku viikingite mail ja sisalike päriskodus.

Rahulolu käidud teest ja lätlaste õnnekäo kuulutusele lootes aiatöödega edasi.

Ah, et kas ja mis ma ikka ära ka ostsin sealt Lätimaalt? Aga kuidas siis muidu. Thundbergi kukerpuud “Orange Rocet”, “Green Carpet”, “Erecta”. Jaapani enelad “Golden Carpet”, “Maria” ja pihlenela “Sem”. Koerahambaid ka. Ühesõnaga, tagasihoidlikult.

Ei saa me ilma Lätita

Reede hommikul kell 5 väljasõit, uni silmis ja ootusärevus südames. Esimene suurem aiareis aiaklubiga sai tehtud sel nädavavahetusel Sigulda taimelaadale. Mõnus laat ja mõnus reis. Nalja ja naeru kui palju, taimemaailmas olemist ka. Lisaks 2 tõelist kevadpäeva juures – Lätis olid kased helerohelises rüüs, kastanitel suured õienupud ja lehed omandanud oma kuju. Ilmad soojad ja päikesepaistelised, lätlaste hooliv teenindus ümbritsemas. Ei muretsenudki kahaneva rahakoti pärast –  silmad said rahulolu täis. Maarika auto järelkäru taimelapsi ka.

Ega sest melust ühe pildi järgi nii väga aru saagi – tähtis ikka kohalkäik ning oma silm.

Puuriit missugune!

Lõke ka.

Ja laevad.

Täidisõielised elulõngad. Kui taim ei õitsenud, olid sildid-pildid kõik juures, mis oli väga hea kiireks ülevaatuseks. Veidi üllatav oli see, et noored lätlased enam vene keeles ei suhtle. Ennevanasti olid nad sel alal eestlastest ees.

Tuttav ratas – ülevaade missugune!

Laadad on üks tore koht kokkusaamisteks, ka üllatuslikeks. Nägin oma blogi-uudistajat Helit silmast silma. Tervitus talle tänasel päeval ja taas tõdemus, et maailm on ikka väike koht ning kõik tunnevad kõiki.

See järgmine pilt on veidi tähenduslik, sest just seda kaunist parki sõitva bussi aknast pildistades käis põlvest läbi raksatus ning minust sai kergelt lombakas. Selge märk, et tuleb oma eluga edasi minna ja mõnulemissoov peas unustada. Park ise aga ilus ja põnev.

Lõbusad jalutuskepid ning rõõmsad võõrasemarattad.

Just seda väikeseõielist võõrasema sorti oli väga palju haljastuses kasutatud.

Taimekooslus jaapani enelate ja hortensiatega laadaplatsi vahetus läheduses.

Esimene päev oligi puhtalt laada päralt. Ööbimiskoht oli veidi linnast väljas ja vägagi soovituslik teistelegi.

Puittare laes  lillekimbud rohkearvulistest pulmadest selles ruumis ja seintel perenaise isa joonistused.

Väljas kiiged, lõkkekohad ja peoplatsid.

Tünnisaunad ja muud lood.

Õhtul degusteerisime Reinu toodud saksa veine ning lätlaste laadal müüdavat.

Hommikusöök üllatas rohkusega. Väga hea oli rahvuslik puder, pannkoogid ja 15 varianti oma tehtud moose (sealhulgas ka roosi kroonlehtedest ning üks variant ebaküdooniast kreeka pähklitega), puuviljad, juustude-vorstide erinevate sortidega, oma küpsetatud sooja leivaga ja mis kõik veel. Elasime kuninglikult.

Päike särab taevas ja uus päev nõuab oma osa. Aiaklubi järgmise päeva muljed saavad kirja siis, kui mahti saan. Aga need olid võrratud.