Archive for the ‘Aiaklubiga tuulutamas’ Category

Aiaklubid teevad diili

Kahe kohaliku aiaklubi kokkusaamine on tulekul.

24.märtsil kell 14.00 Eidapere Kultuurimajas saavad kokku AK- KLUBI  ja Mahtra aiaabi klubi ühisüritusega

 “Lilled meite südames”

Kavas Margus Maripuu ettekanded

  • püsikute aretamise praktiline pool
  • püsililletaimede tellimise kogemusi välismaalt
  • uued suunad päevaliiliate, hostade, aediiriste hübriidide kasvatamises

Külastame Margus Maripuu havisabasortide kollektsiooni ning sirvime lillekatalooge.

Kaasa palume võtta piknikukorv ja fotod aedadest ja lilledest.

Mõisapargis õpime taimedega suhtlemist ja tunnetame erinevate puude energiaid.

Peale selle veedame mõnusa õhtupooliku Eidapere Klubihoones.

Kuulata ja vaadata saab Mariann Roosla ettekannet

  • Aia kujundamise põhitõed ja -mõtteid

Terje Luige ettekannet:

  • Minu aia kujunemise lugu. Taimede valik aias.

Vaadata läbilõiget meie eelmise suve tegemistest ja külastatud aedadest.

Õhtut sisustavad Mariann Roosla ja Margus Maripuu, kes loevad enda kirjutatud luuletusi.

No nii, siuke värk siis.

Siia lõppu üks hilisõhtune leitud mõte “Miljonärikursusest”, mis tundus nii ilus:

“Naerda tihti ja armastada palju,

olla lugupeetud tarkade seas

ja armastatud laste poolt,

otsida parimat teistes ja anda parim endast,

muuta maailma pisutki paremaks –

kas siis terve lapse, iluaia

või ühiskondliku probleemi lahendamise võrra –

olla mänginud ja naernud südamest

ja laulnud joovastusest,

ning teada, et vähemalt keegi hingas kergendatult,

kuna sina olid olemas –

see tähendabki, et oled olnud edukas.”

                    Ralph Waldo Emerson

Viivele

On südakuul sündinud ime

jäälillede keskel üks leek

kumab kaugele kuigi on pime

Januarius saatmas ta teed

Romantikat hinges ta hoiab

on naiselik iga ta samm

küünlasära ta ümber loidab

Tulehaldjalt saab eluramm

Keset kuuski ja käpalisi

tuulist viljapõldude merd

vaaremade toetusel kõnnib

kastepiisast saab lisaverd

Sul soovime õnne ja tervist

rikkust kapaga tulgu vaid

ja armastust õrna ja hella

võta vastu ja jaga kui said

P.s. Januarius on jaanuarikuu, (et Toivolt kahtlused ära võtta). Jaanuari kuu sai oma nime vanarooma kahenäolise jumala Januse järgi, kes on muutuste ja üleminekute jumal, kelle üks nägu vaatab minevikku, teine tulevikku. Janust austati igasugu alguste puhul, ka külvi alguse puhul. Oli kõikide põlluharijate ja kõikide avajate ja sulgejate hoidja ning kaitsja.

Mitu kuud hiljem Maarika abiga kujundatud ja Tuuga juures väljaprinditult nägi asi välja selline.

Kokkusaamiste aeg

Vahepeal on kulgenud elu meenutades lähiminevikku ehk läinud suve ja päris kauget kooskäidud teed ehk kooliaega. Oli aiaklubi mõnus õhtu Elve juures ja klassikaaslaste kokkusaamine Kullerkupus.

Aiaklubilaste soe vastuvõtt ja pika laua ääres istumine on väärtus omaette. Kõik mis pakuti oli metsast ja aiast ning oma laudast ehk sulaselge öko. Maitsemeele nautimine, suve meenutamine, plaanide pidamine koos läbi tõsiduse ja naeru. Kuna jõuluvana nii vara tavaliselt ringi ei liigu, siis käis meil Terje palvel Aiavana, kel abistajaks hakkas küll nüüd Lumehelbeke, mitte Vihmapiisake. Isetehtud pakikesed, küsimused ja vastused. Tehes kodus tiiru ümber maja ja naastes oma kappide, kastide sisusse, sai minu kingitus kokku pandud selline

 Küünal leidis tõsise kasutuse säästuperioodil. 🙂 Mina ise aga nosin põdrakonserve ja muigan põdranaljade üle. Kui ikka põdral on kolm jalga, siis minul on kolm konservi. Naera veel ja saad kohe selle tagasi. Seekord läks hästi.

Panen ikka ka meie ühise pildi siia

Plaanid jäid veel laagerduma ja kosuma. Terje ise aga on peagi aiakonkursilt tunnustust vastu võtmas oma ilusa aia eest.

Eile päeval leidis siis aset naasmine noorusmaile ja pubekaikka. Kaheksa kaua üksteisest eemal olnud tüdrukut vahetasid muljeid ühisest kooliajast. Kaheksa erinevalt kulgenud elu sõlmisid niidiotsi ja juttu jätkus ning oleks veelgi jätkunud, kui jälle see aeg poleks vahele seganud. Jah, aga vahepeaset lahuselatud aega poleks vahepeal nagu olnudki. No niipalju vast küll, et on teinud need tüdrukud elukogenumaks, targemaks, väljendamaks end küpsemalt. Äratuntavalt omanäolised olid nad nii otseses kui kaudses mõttes. Ja mis meenus meile kooliajast? Palju muide hinge kriipivat, aga ka neid seiku ja üleelamisi, mida teised ei teadnud. Paljastused, mida tookord tundsid, tegi meist vennaskonna, kui nii võib öelda. Noorusaeg on ikka üks hell ja õrn aeg hinge jaoks ja inimese kujunemiseks. Palju oleneb siin ka õpetajatest ja sellest, kuidas nad oskavad luua õhkkonda, mis on pinge ja hirmuvaba. Meie ühine austus matemaatikaõpetaja Leidsaarele, kes oli küll range, kuid oskas oma aine selgeks teha professionaalselt. Aga nii mõnigi õps sai tagantjärgi omad vitsad. Armu ei leidnud nii sõjaline õpetus kui ka kehaline kasvatus. Normid ja nõudmised. Oi, aegu ammuseid, tõesta kogu aeg oma kõlbulikkust. Aga muidu oli lõbus, meeleolukas ja nii palju oli meenutada. Ja hea oli see, et kohale olid tulnud ka need, kes kooli kokkutulekule pole kunagi tulnud. Kohal olid Ursula, Hilje, Tiiu kaheksandikest, Kaja, Ene, Merle, Velve – see on kirjas selleks, et see ei ununeks. Mis nüüd aga vanusesse puutub, siis oma isiklikest kogemustest võin öelda, et ainus katastroofi eelaimus oli kahekümneseks saades, kui tundsin, et elu on läbi ja hiidvanus käes. Pärast on jäänud vaid tõdemus, et näed, polegi nii hull see vanadus.

Ilusat esimest adventi ses jaanikuuöise valgusega vihmases ja soojas päevas, kus kraadiklaas õues näitab 6-9 kraadi sooja.

Vaja on soovida õnne

Täna on sünnipäev, ja mitte ainult, lausa juubel meie aiaklubi Milvil.

 Aiaklubilasele sobilik aialilledest juubelikimp

 ja teine veel.

Saladuskatte all võin öelda, et Viive pidi ilmuma metsakullerkuppudega! Aga kaardi peale saavad sellised sõnad ja pildid, vormistus tuleb kaunim.

   Meie aiaklubilane Milvi

   Ei ta hõlju pealpool pilvi

      Näpuosavus ja vaist

      Aidanud on vaprat naist

         Moosid, keedised ja džemmid

         Riiuli peal löövad semmi

  Kastmed, praed ja delikatessid

  Kui neid ükskord elus mekid

      Ei siis tahagi sa muud

     Milvi toidul annad suud

 Aias aga terve jada

 Lilli, kive ümber maja

     Siin ja sealpool müüri neid

     Tervitamas kõiki meid

 Seda ütleme sul kindlalt

   Oma vanust üle hindad

      Plikaohust alles pääsend

      Nõnna noorelt näitad end veel

Numbreid me ei pane pahaks

Sulle soovida nüüd tahaks

   Elurattal kerget hoogu

   Sirget selga, selget voogu

      Armastust ja nobenäppu

      Rahavool ärgu tulgu lõppu

         Kulinaarseid katsetusi

         Aeda lilli ikka uusi

Ps.

Sinu õpetustest me

Meeles peame seda veel

   Töö eest küsi sellist hinda

   Et sul paha hakkab endal

      Nõnda elus lööd sa läbi

      Ei pea rohkem tundma häbi

 Püramiidi tipus näha

Meie Milvi rõõmsalt särab

See kõik jutt on jummala tõsi ja vastab tõele 110%.

Suve viimane pühapäev

on seljataga. Seekord võttis ilmataat ennast kokku ja näitas end kõige paremast küljest. Pole ammu sellisena teda näinud, seda armsam oli. Päike tegi aia ilusaks, meele rõõmsaks ja lasi lõpuks tööd teha sellise vungiga, mida enda juures ja oma aias pole viimasel ajal just tihti ette tulnud.

Külalisi käis täna palju. Meie armas aiaklubi rohevahetuse teemadel, tuues kaasa imehead koogid, muuseas. Virve tehtu oli kaunistatud maasikate ja säravate saialilledega. Nii armas ja hea.  Siis tuli Aino hõisates jõhvikasoost ning tõi külakostiks liitri suuri tumepunaseid jõhvikaid. Olgu ta tänatud. Kõige lõpuks veel Tamaara oma maitsva seenekastmega ja Lembit aknataguse kollina. No mis elul niiviisi viga, veereb nagu hernes.

Rohevahetuse suhtes otsustasin end näidata põhimõttelise taimepõlgurina. Mina enam ühtegi enda aeda juurde ei taha. Igaks juhuks keeldusin aiaväravast väljumast, sest mine tea, järsku selgub seal Terje või Helve või Milvi juures äkitsi, et minu aiast on just see taim veel puudu, mis neil üle on. Sellist asja on minuga ennegi juhtunud.  Mingil hetkel oli vaid kahju, et teiste suviseid tegemisi ju ka niiviisi ei näe. Ja Helve tahtis nõu küsida ja puha. Teistpidi võttes on see võit iseenda üle. Minu aiast lahkus peaaegu kärutäis karvaseid päevakübaraid, ühekordne valgeõieline pojeng ja veidi punast aedmonardat. Aru polnud saadagi, et midagi vähemaks on jäänud. Ühiselt joodud aedmonarda ja melissitee tegi südame taas rõõmsaks. Kahjuks tuli Terjele lubada, et ma klubiüritustelt enam ära ei viili.

Klubilaste külaskäik on mulle alati mõjunud ergastavalt. Peale nende käiku ja ülevaatust hakkab umbrohi lausa lendama peenardest välja.

Tomateid korjates olin Iivile tänulik, kes mulle erinevaid tomatisorte sokutas. Neid erinevaid värve ja kujusid on päris lõbus noppida. Kurgid on alustanud uut elutegevust. Kuumaasikad on prisked ja magusad. Lattuba kannab ohtralt lillakaid kaunu. Väikeseõieline tageetes õitseb ennastunustavalt. Rohutirts kääksutab pirnipuu otsas oma viiulit. Siiski on see kõik ka imeline, et pole siiamaani veel ühtegi öökülma olnud ja suvi veel kestab.

Lembitu ja Tamaara lahkumisel panen põlema maja ikka veel ehtivad jõuluküünlad. Las põlevad suve viimase pühapäeva auks ja teeliste rõõmuks, või kuidas.

Teine hiid ka

Esimene aed võttis bussis olijad lobisejad veidi vaiksemaks. Eks igaüks püüdis oma tunnetes selgusele saada ja omi järeldusi teha. Pompöösus, grandioosus, hullumeelsus – kes mida arvas. Igatahes täiesti omanäoline ja mina arvan, et sellises mahus ei suuda seda küll keegi järele teha. Väga ilus. Neid kurve, käänakuid, erinevaid õuetubasid oli nii palju, korraga pildile või silma alla neid saada polnud võimalik. Jõe äärde on paar lillesaart veel juurde tulemas, ettevalmistus juba käis. Mis geenimutatsioon paneb seda kõike tegema ja ennast vaevama?

Andres Vaasal oli hoopis teise rõhuasetusega aed, kuid vaid veidi väiksem. Haruldased puud-põõsad, pargivaated, tarkust kuhjaga ja fanatismi. Ma ei saa aru, kas seal Räpina koolis teistsuguse taustaga inimesi tööle üldse võetakse? Kas kõigil õpetajatel on selline hektariteviisine pagas ette näidata? Teooria on praktikas tõestatud ja enamgi veel. Huvitav, kuidas nende õpilastel on võimalus mitte hästi õppida või õppimata jätta? Arvan, et mitte mingisugused vabandused ei tule kõne alla.

Alustasime uuest ja avarast pargiosast. Puud ei olnud siin veel oma pärismõõtmeid saavutanud. Ilus oli. Ilm ka soosis meie käike. Saime põhjaliku ülevaate kasvavatest puudest-põõsastest, kujunduse põhimõtetest praktikas. See kulus kohe väga marjaks ära.

 Pilved võistlemas maapealse eluga.

 Kollane pargiosa. Tagapool pikemad, eespool lühemad. Püramiidsed tagumises reas jooni ja suursugusust andmas. Nulud näitavad kätte selle aasta kevadtalve lumesulamispiiri. Nüüd on sellest kohast piitspeenikesed.

 Kontrastsed toonid püsivad nendel kogu lehelise perioodi jooksul.

 Kas pole ilus? Püramiidid püüdlemas kõrgustesse. Ees ümaramad vormid erinevates toonides. Kollane säramas ja on koguseliselt väiksem, kuna säravkollane on suur dominant. Punane äärealadel.

 Kollane ja punane. Kõigil ses pargis on ruumi elamiseks ja õhku hingamiseks. Taust ei trügi peale, vaid elab ja mängib mängu kaasa.

 Kikkapuu on juba saavutanud sügisvärvuse. Tasapisi on teised järgi tulemas. Pargi tõeline tulevärk ja värvide pillerkaar on peagi saabumas. Pidu enne vaikelu.

 Ginnala vaher juba alustamas. Kahju, et minu aeda on sattunud suht roheline eksemplar.

 Püramiidvaher, mille lehed kui kortsulised pannkoogid.

 Valge- ja roosaõielised põõsasmaranad raamistamas tagant tulijaid-sirgujaid.

 Enelate istutusala oli juba jõudnud oma suuruse kätte saada. Koos muidugist mõista haruldased, harvem kasutatavad eksemplarid.

 Pargiosa kulgeb ringselt ümber maja ja vanema aiaosa. Kollaste põõsasmaranate istutusala raamistamas siingi.

 Tamm, ausõna.

 Sellesse aeda tahaks mõne nädala pärast tagasi tulla, sest siis on siin hoopis teised värvid.

 Meie naised olid muidugi erilises vaimustuses aedhortensiatest. Sort “Limelight”  lõigatakse selles aias kevadel 5 cm peale tagasi – nii saadakse suuremad õied ja ei lasta nii kõrgeks kasvada. Kes muidugi mis eesmärgil tahab kasvatada.  Väetatakse kevadel N-rohke väetisega, suvel täisväetisega. Väetised valida nii, et Ca ei sisaldaks. Kõik hortensiad vajavad toitainerikast hapukat mulda.

Suurelehised hortensiad vajavad talveks katmist. Õied moodustuvad mitmeaastase puidu peal, pooles pikkuses  kevadel tagasi lõigata. Kindlasti väetada. Rauaühendeid või muid sobivaid kemikaale lisades saab õisi toonida.

 Vana aia välisosast säras vastu üks ilusamaid kirjulehiseid floksisorte.

 Invasiivsest virk-liisu sugulasest lemmaltsast saab selles aias jagu küll, see-eest on muljet avaldav.

 Sügisheleeniumi pooltäidisõieline sort.

 Äädikapuud, sort “Dissecta”

 Äädikapuu sort “Radiance” soleerimas.

 Veelkord vaade gruppidele.

 Kirjulehine päevaliilia. Ka selline on olemas.

 Vana aiaosa oli tugevalt taimi täis, nii et rohimisega ilmselt siin pole vaja tegeleda, see-eest lõikamisega. Ilus ja huvitav.

 Sõbrad taimed on saavutanud siin täismõõtmed ja elavad koos elanikega oma elu. Viimane talv oli siinsetele elanikele kõige raskem, nii füüsiliselt kui ka ilmselt emotsionaalselt. Igas aias on oma noorukiiga, hiilgeaeg ja üle kasvamine. Vana aed on oma parimad aastad ületanud ning on nüüd elamas oma väärikat vanakeseelu. Selles on salapära, väärikust ja mälestusi noorusaegade sädelusest. Just nii nad koos eksisteerivad- noor pargiosa ja vana aiaosa, moodustades kontrasti ja andes aimu peremehe suurest aiahuvist ja sügavatest teadmistest. Taimedele pühendunud elu, fantastiline.

Väga imetlusväärsed aiad ja inimesed on seal Räpina kandis. Ei tea, kas saan ka väärikust juurde, kui ütlen, et olen sealpool kunagi õppinud? Selg läks küll vähe sirgemaks.

Aiahiiud

Terjel õnnestus organiseerida meie aiaklubi selle suve kõige muljetavaldavam aiareis Lõuna-Eestisse. Järvselja taimeaed, Reet Palusalu ja Andres Vaasa aiad. Hommikul kell seitse väljasõit, tagasi peale üheksat õhtul. Väsinud ja muljetest pungil. Enne esimest aeda arvasime naiivselt, et jõuame ka Luualt läbi hüpata, kuid suurhiiud võtsid kogu aja.

 

Muljed Järvselja taimeaiast; taimed imeodavad. Minu ost – liblikatemagnet budleia ja kännasmustikas kokku vaid 2 euro eest. Käimas oli neil projekt saepurumultš ja tööd paistis olevat üle pea.

 Järvselja kirikutorn.

 Kolkvitsia

Meie aiad said tublit täiendust ning edasisõit läks vot nii

 Bussi tagumine ots oli kui kaitseliidu näidis maskeering enne lahingutegevust. Minu ülejäänud teekond kulges vähe eespool,  juudapuulehiku ehk pannkoogipuu all. Ausalt, kõhu võttis kohe tühjaks küll.

 Esimene mulje Reet Palusalu aiast oli muru. See polnud üldse eestimaise nähtuse nägu. See oli inglaslik, sametine, umbrohtudeta, madala niitega, väga ühe liigi nägu. Ilumuru. Tunne oli selline, et suurpuhastuse aegu rullitakse kokku, pannakse vaibakloppimispuu peale,  klopitakse tolmust puhtaks ja laotatakse tagasi. Antud ajahetkes minu jaoks täiesti küündimatu nähtus. Randaali kõik üles, sureta aasta aega kultiveerimisega umbrohtusid ning külva siis seeme. Just nii oli siin tehtud. Tulemus võttis tummaks.

Lilleaia kogu ulatust esimesel hetkel ei hooma. Aga see, mida algul näed, on juba ohhoo elamus, pärastine krutib emotsioone aina ülesse ja lõpetuseks oled täiesti tümaks tehtud. Maja on tamme all künka otsas, põllud ümberringi, jõgi oru põhjas ja selle taga mets. Lillepeenraid vaid 1,6 ha, kogu maad 10 ha. Muru niidetakse 2-4 päeva tagant 14 tundi ühtejutti. Muruniidukiga, mitte traktoriga, kuna niidukiga jääb tulemus ilusam. Väetatakse 2 korda aastas ja selleks kulub vanas vääringus 1000-1500.- krooni. Võilille hävitamiseks mürgitatakse põhiliselt staranega. Kuna ümbruses on viljapõllud, siis suured võilillealad puuduvad, kuigi tuul toob nii mõndagi. Peenarde hooldustöödest ülevaate saamiseks on arvutis graafik, kus ülevalt alla päevad kirjas ning päistes nimedega peenrad reas ning kokkupuutepunktis, millal tehti kobestust ja servi. See kõik selleks, et mõni peenar liiga kauaks tegemata ei jääks või ununeks.

Eesaias suur kiviktaimla, mille peamine koketerii juunis, juulis.

 Suured kivid peenras  ja sirged kiviaiad näitavad, et mees majas olemas, täiesti kodustatud ja koostööaldis. Mehe hooleks on ka kauni muru hooldus. Super ja tänud talle kauni muru eest.

 Laiad peenrad on lilli paksult täis, nii et mullapind ei paista ehk nagu perenaine ütles, milleks luua umbrohule vaba olemist. Peenrad on mõlemalt poolt vaadeldavad, ilma multšita, kuna ei meeldi multši negatiivne mõju (puukoor võtab lagunedes mullast toitained endasse, muld sulab kevadel hiljem ülesse, on külm, ei lase korralikult väetada, ei saa kobestada ega õhustada, mõjub ebaloomulikult ja pikapeale kasvab umbrohi nagunii läbi).

 Maasikamaa ja maitsetaimepeenrad loomulikult hästi hooldatud ja väljanägemiselt ilusad. Daaliad kaunistamas servaalasid. Pune, kui kauaõitseja ja liblikate- mesilaste lemmik, ääres õitsemas. Ilu ja kasu koostöös.

 Daaliate read vana aida juures – kokkukuuluvus iidsetest aegadest. Seda, kui palju nendega tööd on, tean ma omast käest: võta sügisel õigel ajal ülesse (kolmandal päeval peale öökülmarünnakut), kuivata, sorteeri, jaga, vii sobilikku hoiukohta, etiketista ja kevadel vaata, et peale maha panekut öökülm liiga ei teeks. Ei kadesta ilu omajaid.

Vahepeal tuli vana anekdoot meelde, kuidas ennevanasti eestlastest lahti saadi: anna 2 suvila krunti kätte, tapab end ise tööga ära. Nüüd on teised ajad ja kombed, tööd tehakse küll hullupööra aga perenaine paistis olevat päris heas sportlikus vormis ja konditsioonis. Mine võta kinni, mis tõde.

 Kaarjad peenrad näikse viivat lõpmatusse.

 Õhuline, udune, niidu mulje – saavutatud kõrreliste, verbenaga.

 Kaelus-kirburohi, ma arvan.

 Killuke suurest alast ja näidis kooslustest.

 Fragment.

 Selles peenras olid ülekaalus kollakad toonid.

 Killuke suurest lähemalt. Teises rindes huvitavat sorti kuldvits.

 Huvitavat hõõguvat tooni sügisheleenium ehk säralill. Peenardes oli kasutatud suurte lillede toestamiseks vitsaraage, mis kasvanud puhmaste sisse ning tegelikkuses välja ei paista.

 Oi, mulle meeldivad kõrrelised- annavad peenrasse graatsiat ja suursugusust, aitavad sulanduda, udustada. See koht oli üks lemmikume suures alas, kuid nagu näha, kõik ei taha pildil oma kaunidust demostreerida. See krüsanteem oli imeilus.

 Millised ühised värvitoonid, täpid.

 Lehtpeedid annavad ikka väga hea ja tugeva värvi üldisesse värvigammasse.

 Hõbedased, purpursed toonid.

 Väga hästi sobivad kokku ja harmoneeruvad pinnakatteroosid ja jaapani enela sort. Viimase äraõitsenud õisikutarjad näikse korduvat roosi südamikes. Taamal kärtsumad toonid, mis kõik omavahel ühises värvigammas.

 Lillad toonid, osa tugevad, osa õrnemad. Nagu pintslitõmbed maalil.

 Kaunis.

 Bergeenia lehed on tasapisi värvuma hakanud.

 Udusaared valgete gldioolidega.

 Kooslus lähemalt. Kasutatud ka lillakat dek. kapsast.

 Maja tagumine ääreala.

 Maja tagune.

 Maja lähimas ümbruses.

 Hullu pole midagi – need servalõikajad teevad peaaegu ise kõik töö ära.

 Ja see kobestaja samuti. Palusin väga, et ta korraks seisma jääks, muidu ei jõua nii kiiresti pildile võtta, kui tööd teeb.

 Majaesine sillutisala on maa-aias loomulikult loodusliku kiviga.

 Valged romantilised aknaraamid, looduslik elulõng ja valge daalia – harmoonia.

 Sissesõidutee ääres killuke kõige moodsamast taimekooslusest – no on ikka ilus küll.

 Osa aiahulludest koos perenaisega poseerimas.

Vot siin ütleks küll, et sellest, mida ise lood, sellest ei pääse. Ja siis ma mõtlesin veel oma rohtunud aiaosa killukese peale ja tõotasin mitte kunagi viriseda ega oiata.

Aga mina istun kaheks kuuks jälle koolipinki – õppima seda, kuidas ettevõtlikuks saada ja riigile õieti ning rohkesti makse maksta. Kõik teed olid selle sammu astumiseks lahti, tuuled soodsad ja mina tänulik. Juba täna avastasin endas ettevõtlikke jooni ja homme kuulutan sõja puuviljakärbestele.

Teisest aiahiiust tuleb järgmine postitus, sest esimest andis teist korda üle elada.

On sünnipäev

meie aiaklubi Kajal.

Juubeli puhul õnnesoovid lillede keeles, millest koosneb kimp:

tanguutia elulõngaga –  pehmust  ja elegantsi;  astilbega – meeldivaid pisikesi askeldusi; jaapani ülasega – nooruslikkust ja naiselikkust; himaalaja jalglehega – tugevust ja tarkust; mesiohakaga nii karuseid kui ka  mesiseid teid; liblikate lemmiku siilkübaraga tervist ja taevalikku tarkust; vesikanepiga mõnulemist; kukeharjaga kuulsust; elulõngaga pikka iga; floksiga häid mälestusi; parkjuurega õrnust! Kõik muu tuleb nagunii.

Lisaks sai ta meie poolt korralikult vormistatud õnnesoovid:

Päeva Kajaline

Sünnipäevalaps on tubli, tark ja kraps:

Kõiki hädast välja aitab

Lilli üksi välja kaevab

Hüva nõu ta oskab anda

Endas ürgset tarkust kannab

Metsaveerel iga jalaast

Tulu toov ja kasu tõotav vast

Roosid kätte, roosid rinda

Naine tunneb oma hinda

Daam, mis daam, mis oskad öelda

Miskit pole juurde mõelda

Aiaklubilased vast

Õnnitlevad sündind last

Õnne, armastust ja raha

Juurde saada poleks paha

Südikust ja iga pikka

Aeda roose juurde ikka

Ilu, tervist, elegantsi

Kõike lisandugu varsti

Aiaklubiga end tuulutamas

Olen varbaotsast pealaeni täis rahulolu. Sai käidud kohaliku aiaklubiga Pärnjõel Koidu Reinupi aias end tuulutamas, järjekordsete aiafanattide tegemisi kaemas. Et miks nii suur rahulolu? Esiteks sai jälle mõnusa seltskonnaga koos olla, inimestega, kes üksteise tegemisi ja nõrkusi mõistavad. Teiseks olid perenaine ja peremees sellised muhedad, sõbralikud. Imetlusväärne oli suure aia puhtus, mis nii mõnelegi nooremale fännile silmad ette tegi. Ja et taimede nimed olid kõik teada peast. Kolmandaks vedas meil ilmaga. Kui kuskil kolme ajal tagasi tulema hakkasime, hakkas alles väheke seenevihma tulema. Võrreldes linnasakste uputamistega oli meie elu lill mis lill. (Linnas olevat käinud Savisaare survepesu).

 Floksid, päevaliiliad, siilkübarad ja paljud muud kõik üksteise kõrval reas, pea 50 meetristes peenardes. Flokse 57 sorti pluss nimetuid, ehk neid, mille sordinime ei tea.  Sellel pildil troonib esiplaanil aga üheaastane kukeleib.

 Triibulise õiega floks. Flokside vastu ma millegipärast erilisi tundeid ei tunne. Point on selles, et ajapikku on mu aed küllaltki täis kasvanud ning tuuleõhk just väga ei keeruta. Floksid vajavad aga tuulutamist ja haiguste vastu ennetavat pritsimist. Igasugused pritsimised on mulle vastukarva.

 Selles aias oli flokse palju ja kõik ilusad puhtad. Meie naiste vastupanu oli murtud.

 Sellel on kaunid lehedki.

 See jälle selline imelik, aga huvitav.

Siilkübarad köitsid selles aias. Ka neid oli mitut sorti.

 Siilkübara kohta haruldane värv.

 Jälle üks tulipunase lillekese variantidest. Viis mõtted selleni, et endagi aias võiks mõni sort veel olla.

Päevaliiliad 80 cm vahedega. Kollektsiooni vapisordiks “Moonlight Masquerade”. Sorte oi, kui palju!

                                                         

  Tumedam sellest põõsast kannab “Bela Lugosi” nime. Selle ma endale kauplesin. Seisin niikaua põõsa kõrval, kuni labidas minuni jõudis.

 Oranž “Tiger” – varsti võib kohata ka minu aias.

 Ilus punane.

 Ühe sellise roosa “Cadillac”i sõit läks samuti minu poole.

 Ämblikõieline päevaliilia.

 Aias oli mitut sorti leedreid. Kuigi kohati külmahellad, olid nad täiesti olemas.

 See taim on huvitav oma kolmnurksete lehtede poolest. No mis ta nüüd oli…

 Mürgise ogaõuna õienupp enne puhkemist on nii kaunilt korrapärane, et tasus jäädvustamist.

 Küllaltki haruldane harilik ogapaanaks ehk harilik eleuterokokk. Saa siis nüüd aru on ta harilik või haruldane. Mustad söödavad viljad valmivad sügisel, juur aga konkureerib ženšenniga raviomaduste poolest. Ilmselt on tal vastupandamatu soov ravida, sest ajab tüütult palju juurevõsusid.

 Õrnade lehtedega kitseenela sort.

 Huvitavat värvi liilia.

 Milline liilia koketeerimine täpiliste topelt kroonlehtedega.

Noh, ja siis läks tahtmiste rahuldamiseks. Tükk aega liikus labidas vaid floksipõõsaste all.

 Siin on näha, et igal naisel juba oma lilletutt käes ja rahulolu silmis, kinnitan ma. Eelarveid ei tasu ikka teha, nagunii läheb ületamiseks. Minu plaanitav ost- kaks päevaliiliasorti, koosnes:

“Sammy Russell”- 65cm punane päevaliilia,

“Double River Wile” helekollane täidisõieline pl,

“Bela Rugosi” tumedam lilla, 80-85cm kõrge,

“Cadillac” 85cm kõrge väikeseõieline roosa, rohkelt õitseja

“Tiger” oranž päevaliilia

ja lisaks soorohi Houttuynie cordata “Chameleon”, kes tõuseb kevadel küllaltki hilja üles ning armastab niiskemat pinnast.

 On päikese käes värvilisem. “Et kas see oli just see, mis su aias puudu oli”, küsis Viive.

Kes nüüd kokku ei oska arvestada ja aru ei saa, et eelpoolkirjeldatuid kokku kaks saab, sellega pole midagi peale hakata.

On roosiaeg

Täna käisime aiaklubiga Rosmakori roosipäeval.

 Rahutukstegev värvikirevus. Kõik, mis sel aastal on võtnud ette õitsemise, teevad seda rikkalikult.

 Vanaaja roos “Napoleoni kübar”, üks haruldasemaid selles aias. Mina küll polnud sellist karvast kraed enne ühelgi roosil kohanud. Puhkev pung hellitab end algul karvases hällis. Õitega näeb ta välja selline; täitsa roosi moodi

Kõige esimeseks lõi meil välja omamise soov, mis tuli ilmtingimata rahuldada. Kohati läksid lõhki eelarved. Aga üks õige naine teab, mida ta teeb ja tahab. Ja kui ei tea, siis toetub targematele ja teeb ikka. Minu punane peenar täienes “Heinrich Stesmayer”-iga – vähemalt üks mees minu aias.

 Roosipäevaline Kaja oma uut lemmikut imetlemas. Märgata võiks ka roosi tema rinnal –  kohalik käsitöö, mis kulub igal juhul ära ühele õigele daamile ja paneb i-le täpi.

 Sellise rahuloleva minekuga tassisime kõigepealt oma noosid autodesse. Mitu korda.

 Siis vaatasime ikka ringi ka. Tuli leida oma lemmikud ja kirja panna. Käisin oma tallad villi.

 Le Rouge et le Noir – üks roosim armastuse värvi roosidest.

 Pinnakatterooside jada.

 Tagaaia õitsemine.

Edasi lasime jalga, sest kiire oli kõigil, kuigi ka kontsert selles keskpäeva kuumuses oleks tore olnud ära kuulata. Kõik tuli üle vaadata, ka klubiliste tegemised.

 Milvi paekivimüürid ja peenrad. Aed on rajatud vanade härjalauda müüride vahele, tõeliselt suure.

 Kivid ja lilled.

 Armsad pahandusetegijad jooksid nii kiiresti ringi, et oli pea võimatu neid korralikult pildile saada.

 Tähtputked kreenis. Kui pea sellest kõigest veidi ringi käima hakkas, võtsime istet kivimüüride vahele tehtud puhkenurgas. Seal oli nii ootamatult jahe tänu kividele.

 See ei ole Milvi maja vaid puuriit.

Järgmisena võtsime ette Terje “väikese” aia – ainult 8000 ruutu iluaiandust. Vot nii.

 Selle peale algatuseks üks naeratav kivileid aia algusest.

 Nojah, aga pea need ruudud siis niimoodi täis ei tule, kui üks kadakas ainuüksi võtab enda alla sihukese müraka maa-ala.

 Roosid, veeoja, sillake.

 Ojad. Kõik taimed olid keskpäevase kuumuse kütkes ja veeigatsusest lontis, nii et pärastine piksepilv koos vihmasagaraga oli neile suureks kergenduseks.  Maapind on seal kruusane ja kuivab kiirelt läbi. Terje hääl oli rahulolust tüüne, kui õhtul helistasin.

 Poolvidukil silmadega vett sülgav kivi.

 Õied ja kivi on ühte tooni ehk hea taust roosidele.

 Valged roosid ja taga lainetav viljapõld. Ilus.

 Neelud käisid nende topeltõieliste kukekannuste järele.

 Lepa-saar on kevadeti kaetud ülaste, sinilillede, nurmenukkude, piibelehtedega.

 Teravaõieline kastik “Karl Forester” – jälle minu üks ihaluseobjekt.

 Taamal paistev saarvaher “Flamingo”  särab keskpäevapäikeses. Võimas puhmas on kujunenud kermesmarjast maja ees. Ja siinkohal sai minu fotokal aku tühjaks. Väga ebasobival momendil, sest Terje leivanumber- kuivjõgi- jäi niimoodi üles võtmata.

Koju jõudes tuli meilgi suur sahmakas äikesevihma, kärgatas päris lähedal. Õhu lõi puhtaks ja tundedki sees muutsid tooni. Kergem hakkas. Joon üheksavägise teed.

Sildipilv