Veidi kokkuvõtteid
No küll on tegu, osa aiablogijaid kavatsevad jääda väljateenitud talvepuhkusele. Et rohenäpud annavad valitsuskepid päkapikkudele ning jäävad niimoodi tubasteks. Minusugune naiivne algaja ei taha sellega veel kuidagi nõustuda. Pole sellega ka kunagi tahtnud leppida, et pime ja külm aeg lõpetab ära aiatööd. Ikka kisub välja, kui ilm vähegi lubab ja kui ikka tahtmine peal, leiab ka alati midagi seal nokitsemist. Vähe küll ja seegi nagu rohkem moepärast, aga päeva saab kirja ja hing vähe rahulikum sees.
Täna lõikusin veel lillede pealseid. Neid olen võtnud nii, kuis ilusam tundub ja lahkus lubab. Ühekorraga pole raatsinud tegutseda. Kohati on ka nende sügisvärvid nauditavad ja äraõitsenud seemnetutid. Nende viimastega on mul küll sel aastal vähe kõhklusi. Nimelt on nad sel pikal ja soojal sügisel kõik hästi valmida jõudnud ja isekülvi võib tulla palju. Kahetsusega nentisin ka, et vaatamata minu suurele igaaastasele küpsevale kompostihunnikule on mul sellest väärt kraamist ikka ja jälle puudus käes. Praegugi vajaks mu lillepeenrad hädasti seda värki lisaks. Samuti rohimist, sest pikk ja märg sügis on lasknud järjekordselt umbrohul pead tõsta. Vat seda nüüd küll see märg ja külm sügisilm ei kutsu tegema.
Mis veel silma jäi, oli kiviktaimla. Nende padjandid on endiselt oma loomulikes värvitoonides ning nauditavad ka sügisel rahulikus ilus. Endiselt kaunid on ka helmikpöörised, täpiline iminõges. See-eest enamus kõrgemaid püsikuid on oma lehed lasknud külmal ära võtta ja ilu minetanud. Ma siiski arvan, et pole mõtet peljata kiviktaimlate töömahukust, miks üldse peaks? Ja kust küll selline arvamus pärit? Mis vahet on kiviktaimlal ja tavalisel peenral, korrashoidu vajavad mõlemad.
Nüüd, kui aia tegelik suurus hakkab välja paistma, kuna kõik rohtne on eemaldatud, tõusevad esile okaspuud ja ka pügatud hekid. Viimased on ikka väga heaks taustaks olnud aiakirevusele, kuigi vajavad hoolt.
Rõõmu on pakkunud sel sügisel roosid, kuna on vapralt nõrgemad külmad üle elanud ja pikalt õieilu andnud. Tänaseks on alles vaid majalähedased punased õitsejad, aiarooside õitsemine on tänaseks külma poolt lõpetatud.
Ma arvan, üha enam võiks panustada värviliste lehtedega põõsastele või nendele, mis sügisel pikalt ilusat värvi näitavad. Eriti sel sügisel oli näha selliste aedade eeliseid. Kahjuks olen oma aias vähe kasutanud kukerpuu sortide võimalusi, sest maapinda olen pidanud liialt saviseks nende edukaks kasvatamiseks. Praegu tuli tahtmine ikkagi katsetada. Hariliku kukerpuu punaselehine vorm ning thunbergi kukerpuu sort “Silver Beaty” kasvavad küll normaalselt, kuigi ma ei ütleks, et viimane oma sordile omaseid tunnuseid piisavalt demonstreerinud on. Liiga roheline teine. Aias aga tõusevad lehtede langedes esile puude tüved ja võrad. Valged kasetüved toovad pimedasse sompus päeva meeldivat sära ja graatsiat.
Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et on olnud imeliselt ilus suvi ja sügis. Hea on elada loodusega ühes rütmis ning saada sellest kõigest vahetult osa. Veel on hea tõdemus, et blogimine on üks ütlemata mõnus tegevus, mis liidab sind teiste blogijate ja lugejatega ning kogu su tegevusest ja looduse ringkäigust jääb märk maha. Päris hea on tagantjärele vaadata ja meenutada.
Pikad ja pimedad sügisõhtud annavad aga võimaluse piiluda teiste tegemisi. Nii palju on ilmas uut ja huvitavat. http://noels-garden.blogspot.com/
http://www.ut.ee/botaed/index.php?module=2&op=&xid=&dok_id=230
http://www.rhs.org.uk/Shows-Events/RHS-Chelsea-Flower-Show/2010
