Archive for the ‘Haljastus’ Category

Kadrioru pargis, Courmet Coffees ja Loomaaias

Nii nagu selgeltnägijate tuleproovis pääsesid finaali vaid parimad väljavalitud, nii aiaklubi selle pühapäevase väljasõiduga juhtus sama lugu – kohale jõudsid vaid kõvemad kutid. Esimene sihtmärk oli Kadrioru park.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pikad pärnaalleed pügatuna ja

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

vastrajatud kanalite äärde istutatuna, nimelised sildid kõrval.

Iseloomulikke erksaid värvilaike väga veel näha ei antud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ilmselt vara veel küllusliku suvise värvikirevuse jaoks.

See-eest jaapani aias õitsesid rodod.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Keset tiiki saarekesel lõõmasid punased.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Palju kive, ka astumiseks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Eri värvi rodod gruppidena.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tiigis ujusid kalad

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

ja pardimamma oma poegadega. No see vaatepilt nõudis jälgimist, sest ega järeltulev põlvkond ju mingi ullike pole. Et kiiremini ja mugavamalt edasi saada ronisid järgemööda mamma turjale ning nokkisid teist kuklast. Kus samal ajal papa part oli, kes seda teab. Kogu koorem ja kasvatus oli nagu ikka õrnema soo kanda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Veel üks punase kasuka kandja jäi pildile – Kadrioru orav.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aiaklubi finalistid valgel sillal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kivid, vesi, jaapani kerria, jugapuud, rodod, vahtrad – iseloomulikud elemendid jaapani aias.

Edasi käisime Courmet Coffees jalga puhkamas. Valisime Tatjanaga honduurase kohvi ja maitsva kodujuustu-marjakoogi. Igati intelligentne värk. Mida see väljend tähendab teavad asjaosalised.

Peaks ütlema, et Kaja on meil tõeline ralliäss ja tema manööverdamisoskust võib vaid kadestada. Loomaaia aia taga parkimiskoha leidmine võttis paraja aja ja nõudis igasuguseid manöövreid. Kohale saime.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui nüüd arvate, et loomi käisime vaatamas, siis eksite, ikka haljastust. Loomi-linde nägime ju jaapani aias.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Õitsvad kastanid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Haljastust andis nautida. Sama palju, kui erilisi loomi, oli ka haruldasi taimi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Püramiidsed kuusevormid. Saadaval ka Hansaplandis.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hostade alad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Värvilised alad, kuusevormid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõrrelised aiavaasides.

Väga palju huvitavat igatahes. Lõõgastav ning energiat andev vaheldus, igati korda läinud päev. Isu peale aetud põikasime ka Rohelisest Kaubamajast läbi. Tühja pagasnikuga igatahes kodu poole ei mindud. Mõnus, mõnus. Paras preemiareis iseendale.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lillepüramiid Kadrioru tänaval. Kasutatud tegemisel aiavõrku.

Vale lõikus muudab puu väärtuse nullilähedaseks

Kuressaare Sõnumitest üks väga tore artikkel. Kupin ta siia, sest on seda väärt. On ka selliseid arukaid ametnikke.

Katrin Reinhold, Kuressaare Linnavalitsuse heakorra ja haljastuse spetsialist
Vale lõikus muudab puu väärtuse nullilähedaseks

Kuressaare Sõnumid

Kevade lähenemist on paljude märkide põhjal juba tunda ja looduse tärkamine tekitab soovi üht-teist ümber kujundada ja korrastada. See toob kaasa vajaduse vaadata ringi oma aia- ja õuealal, samuti tahtmise korrastada puuvõrasid.

Kindlasti on puuvõrade hoolduslõikus väga vajalik tegevus, täpselt samamoodi nagu igasugune kinnisvara hooldus, kuid ka sellel tegevusel on oma spetsiifika, mida teadmata ei õnnestu soovitud tulemust saavutada. Paljudel juhtudel teostatakse hoolduslõikusi talvel ja varakevadel, sest siis on muude tööde kõrvalt rohkem aega ja raagus puud on ka oluliselt mugavam lõigata. Puu tervise seisukohast on kõige ideaalsem lõikusaeg hoopis juunist augustini, sest sel perioodil areneb lõikekohti sulgev haavapuit kõige paremini. Teadma peab ka seda, et enam kui kümne külmakraadi juures on läbikülmunud oksad rabedad. Samuti jäävad lõikehaavad liiga kauaks avatuks, kuna puu hakkab tekkinud haava tundma alles kasvuperioodil ja asub siis haava kaitsma. Varakevad ei sobi ka kuidagi suure mahlajooksuga puude lõikuseks nagu vaher, kask, viinapuu, pähklipuu, kirsi- ja ploomipuu.

Paras aeg ette võtta mahukamaid hoolduslõikusi või jämedamate okste saagimisi on juunis-juulis, kuna sel ajal on kasvu pidurdav periood ja puudele tekib järgmisel aastal vähe vesivõsusid. Küll aga ei ole soovitav esimese lõikusega eemaldada puult üle 20% võramassist. Siinkohal on väga oluline teada, et suuremahuline lõikus tekitab puule mitmeid erinevaid kahjustusi: võrsete vohamine muudab puuvõra veelgi tihedamaks, tekitades rohkem lehti ning suured lõikehaavad on tüvemädanikule heaks alguseks. Kindlasti tuleb oksalõiked teostada kas jämedama oksa või tüve vastast, kus asub oksakrae, milles on võime lõikehaavad kinni kasvatada.

Vali puuvõra hooldajat

Väga sageli näeme linnas šokeerivat vaatepilti täielikult sandistatud puudest, mille puhul tekib mitmeid mõtteid, eelkõige küsimus terve mõistuse olemasolu kohta. Taolise teo täideviimist on isegi ebaprofessionaalsuseks palju nimetada.

Inimesed, palun olge ettevaatlikud tellima oma õuepuude lõikajaks puuhooldusteadmisi mitte omavaid inimesi ja ärge püüdke lõikust ka ise teha, kui teil puuduvad vajaminevad teadmised, oskused ja kogemused. Ettevõtmine võib ohtu seada nii teie tervise kui ka kinnisvara, rääkimata puudest, mille väärtus on paari tunniga muudetud nullilähedaseks. Tekkinud vaatepilti ei ole võimalik enam muuta ja seda tuleb taluda iga päev. Teadke, et ilma kiivrita tõstukikorvis kõõluja ei oma teadmisi isegi elementaarsetest ohutusnõuetest, kaitsmaks iseenda elu ja tervist, veel vähem valdab ta puude lõikuseks vajalikke teadmisi. Sest kuidas muidu sünnivad sellised puude sandistamise juhtumid, nagu näiteks kahel kõrvaloleval pildil näha on. Puuvõrade hooldamiseks on erinevaid lõikusviise, millega on varakult alustades võimalik oskusliku majandamisega kujundada sobivas suuruses puu, kuid nukker on kõrvalolev pilt, kus keegi on spetsiifikat tundmata püüdnud järele aimata vormi hoidvat lõikusviisi ja tulemuseks on surnud puu.

Puude hooldajad – arboristid

Juba mitmendat aastat on Eestis koolitatud puuhoolduse spetsialiste ehk arboriste, kes oskavad hinnata olukordi, tunnevad puude hingeelu ja tervislikku seisundit, lisaks annavad nad nõu ja aitavad leida teie õuepuude probleemile parima lahenduse. Hea näitena tahaksin esile tuua mõningaid erakinnistutel hooldatud puid, kus väärikas põlispuu on saanud korraliku hoolduslõikuse ja oksaharud on tugivöödega toestatud. Nii on lisandunud puu elueale veel mitukümmend aastat, ilma et peaks muret tundma, kas puu on ümbritsevale keskkonnale ikka ohutu. Heaks näiteks on Tolli tn 6 pärn.

Arboristi teostatud on ka hoolduslõikus kesklinna puudele, kus võrast on eemaldatud kuivad ja murdumisohtlikud oksad, võra tasakaalust välja viivad oksad ning võra sisemuses liiga tihedalt kasvavad ja valgust takistavad oksad, säilitades samal ajal puule liigiomase välimuse.

Linnapuud on rahalises vääringus hinnatavad sadadele miljonitele eurodele, rääkimata emotsionaalsest väärtusest. Nende hindamist rahalises väärtuses kasutatakse paljudes Euroopa riikides, meile kõige lähemal ka Soomes, kus kindlustusfirmad nõuavad puude rikkujailt välja tohutuid summasid. Maksumus arvestatakse välja kulude põhjal, mida on vaja uue sama funktsiooni täitva puu asemele kasvamiseks.

Kui olete mures oma õuepuude seisukorra pärast, on kindlasti mõistlik pöörduda linnavalitsuse raiekomisjoni poole, kes on igati abiks ja nõuandjaks, kuidas edasi toimida ja leida sobiv lahendus. Tuletan siinkohal meelde, et kooskõlastamata puude raie on Looduskaitseseaduse järgi tiheasustusalal keelatud: omavolilise puuraiumise eest on eraisikule määratav trahv maksimaalselt kuni 300 trahviühikut ehk 1150 eurot ja juriidilisele isikule kuni 3195 eurot.

………………

Ei tea, kas saadaks valda ka või?

Kiviktaimla saigi valmis

Mina isiklikult olen väga rahul. Terve objekt lihtsalt loomises, võttes jooksupealt vastu otsuseid ning tehes nii nagu parem tundub. Suur ala, mitte väike silm. Hea materjal suurte kivide näol, vaba valik valida taimi ning kuju. Varenagrupi rammumehed abiks kivi- ja killustikuveol.  No muidugi, vahepeal segas korraks ilm, kuid sellist uputust, nagu ma koju tulles enda aiast avastasin, seal polnud. Sünkmust pilvesagar tühjendas end just kodumaja peale.

Kogu ala korraga pildile ei saagi, punni, palju tahes.

Küllaltki suurde killustikualasse paigutasime veel üksikuid kive ja ka mõned pinnakattetaimed, et pinda elavdada. Majapoolsesse nurka sai juurde tehtud veel üks väiksem kiviktaimlaküngas, kopeerides kuju poolest suuremat venda, pannes nad omavahel suhtlema. See viimane väide on nii nagu on, igatahes mehed ei saanud aru mitte mõhkagi, kui kive paigutades otsisin nende esimesi ja tagumisi pooli, jooni ja nägusid. Noh, et ei tekiks paigutuses mingit risu-räsu vaid igal kivil oleks just oma õige koht ja sobivus ning kõik kasvaks välja ikka maa seest, mitte poleks ripa-räpakil lihtsalt pinnal. Pärastpoole juba oskasid vaadata, et tõepoolest on maa sees olev kivi ilusam.

Haidest sai täna juurde toodud veel veidi taimi, muuhulgas kõrrelisi. Just kõrgemaid kõrrelisi, sinihelmiku sorte sai pandud väiksemasse peenrasse hõljuma. Moodne maja ning kõrrelised sobivad ideaalselt.

Punakad kivid, roosakalt õitsejad. Killustikualasse sai paigutatud ka elektriposti jalad, et hiljem lihtsam tegutseda oleks. Vaid puu tüve ümbrus annab veidi lisatööd, nagu puu isegi, mis teha. Väliskülg sai lõpetatud rullrant servaga, et killustikuala piirides hoida ja muru juured alasse ei hakkaks tungima. Seda viimast, ma arvan, need küllaltki kitsad peenraäärised siiski lõpuni ära hoida ei suuda. See-eest on ala nii korrektsem.

Töö lõpetamine käis juba paraja vee ja poriga, kuid õnneks oli suurem tegevus selleks ajaks tehtud ning polnud hullu.

Siia vesisesse külge on tulemas metallaed ja okaspuuhekk. No siis saaks kogu see nurk tõeliselt hea kooskõla.

No nüüd on küll ring peale tehtud.

Vääriline haljastus haljastusfirma bossile. Reklaam missugune! Ääretult mõnus oli luua ja ma olen talle väga tänulik, et sain siin oskuseid rakendada ning katsetada nii mõndagi. Ja seda, et ta mind täiega usaldas. Tulemus on minu arvates super, ma ei häbene seda siin praegu öelda. Ja kuna ta jääb just käidava tee äärde, pole see nagu pererahva ainuomand vaid ilmestab ka kogu piirkonda. Ohh, olen ikka rahul küll!

Kiviktaimla projekt

Algas ootamatult uus kiviktaimla projekt. Algul olid kivid, mullahunnik ja bob-cat.

Pärast mängimist nägi selgroog välja selline

Ühtepidi veidi venitatud. Muld tuleb peale ja vahele, taimed ikka ka ja killustik katteks. Vaadeldav peab saama igast küljest.

Uksetagune lilleviirg jäi ka silma

Vahepeal oli pikk-pikk paus ja tegemine sai hoogu jälle lõikuskuul. Seekord ei joonistanud enne paberile tegevuskava ega taimi ette. Teise haljastusfirma boss, kelle koduõu see on, usaldas mind niisamagi. Teadsin umbkaudu, mida vajan ja taimi tunnen ka parasjagu. Nii me siis Rohelisest Kaubamajast naasime. Ja see polnud veel kõik. Haide aiast sai päris hea valik juurde toodud, et veelgi laieneda. Valitud ka neid, mis kevadperioodil õitseksid.

Taimed said paigutatud eelkõige värvide järgi, pannes kõrvuti  erinevate struktuuride ja faktuuridega isendid. Algul küllalt hõredalt veel, kuid juba järgmisel aastal peaks olema pilt kopsakam. Kevadel tuleks leviku suunas veidi killustikku vähendada, et kultuurtaimed saaksid vabamalt kasvada.

Ka kivide värvusega ning kujuga tuli arvestada. Hästi mõjuvad roosakates toonides lilled vastaval taustal. Nii sulaski üks värvus teise ning mängida selle materjaliga oli päris põnev. Madalakasvulised, roomavad okaspuud, kiviktaimlalilled, veidi kõrrelisi ja tagumises madalamas otsas veidi kõrgemaid lilli nagu astilbed, ülased, lursslill, liatris, kukehari. Head on erinevat värvi madalad kukeharjad ja helmikpöörised, mis annavad lehevärvi kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Rootsi tuhkpuu `Coral Beauty`marjad jäid harmoneeruma helmikpöörise `Midas Touch`lehe värviga. Thunbergi kukerpuu Àtropurpurea Nana`ja purpurse lehestikuga helmikpööris `Palace Purple` kumasid läbi päikesepaiste. Sibullilledest on plaanis vahele panna eelkõige krookuseid, lumikellukesi, siniliiliaid, lumekuppe jättes välja tulbid, nartsissid, mis kolletudes liigselt väljanägemist risustavad.

Algul tundub kõike nii üüratult vähe, eriti pildil.

Sellega ei ole muidugi projekt veel lõppenud, sest killustikuala laieneb parkimisplatsini välja, saades seekord alla peenravaiba ja sisse üksikud suuremad kivid. Seda selleks, et vähem muruniitmisega pistmist oleks. Ja mitte ainult. Laiem killustikuala ja üksikud kivid selles loovad suurema kooskõla kiviktaimla endaga ja mõjuvad loomulikumana minu arvates. Hekk tuleb ühele poole varjates vaate aeda ja jäädes kiviktaimlale taustaks. Niimoodi siis. Polnud kohe kannatust projekti lõppu oodata, panin pildid enne välja. Vihma ju sajab ja aega momendil rohkem käes.

Jäin siin ükspäev mõtlema, et alad, mida sel suvel hooldanud olen või korda teinud, on ikka päris laiaulatuslikud. Seda on mõnus tunda, kui su tegemistel on jälg maas ja näed tulemust koheselt. Isegi lihtlabane muru niitmine teeb ühest paigast hoopis teiselaadse olemise. On ikka suur vahe, kas lähed tööle ja su asutuse ümbert on korralikult muru niidetud või pole seda tehtud mitte. Kuidas end tunned hooldatud ümbruses ja kuidas räämas või lohakas paigas? Suur vahe.

Päike tuli välja ja enda hekk vajab ka korrastamist ja aiaelu elamist.

Kevad on imeline

Ta on tulnud juba päris mitmeid aastaid, kuid pole siiani suutnud tüüdata. Igal aastal ootad teda, eriti talvepimeduses. Ta toob endaga kaasa nii palju tärkamisi ja ilu ja lõhnu. Ta äratab sind ennastki. Kevad on see tegelane, kellest ei ole võimalik kunagi tüdineda.

Nagu mälestus suurest lumehunnikust valendab keset õue tuhkurenela “Grefsheim” õiekuhi õhtuhämaruses. On ikka uhke küll.

Käib pidev niitmine, et peita ära see päikseline võililleväli, mis vägisi muru asemele tahab tükkida ja kõik teised kaunitarid oma kollasele allutada proovib.  Kui kunagi pensionile jään, võtan juurimise ette.

Ilu ja tohutu töö käivad käsikäes.

Eile käisin oma kaks aastat tagasi projekteeritud istutusala Sadolini territooriumil kaemas. Säras seal nurgas ning tundis end hästi.

Teine samade taimedega, kuid korrapärane, on teise nurga taga. Tore on vahel kohtuda.

Rikastav jalutuskäik

Pean ütlema suured tänud meie hulgast lahkunud Stukale, sest just tema nakatavat eeskuju järgides ma ennast täna kokku võtsin, punased püksid jalga tõmbasin ja ühe pikema jalutuskäigu figuuri huvides ette võtsin. Seda, et see käik mul niimoodi korda läks, ei osanud ette aimatagi. Sain näha niipalju ilusat ja hingele, et ei mahu vist ühte postitusse. Loomulikult ei lahkunud ma kodunt ilma fotokata.

Jalutuskäik algas suht tagasihoidlikult, kuid siiski päris hea tõdemusega, et minu aia ja metsa taga kasvab paju, mis eriti kevadeti oma värviliste võrsetega silma hakkab. Täna nägi ta välja selline

Siin pildistasin aeda, kus on kasutatud eesaias kõrrelisi ja killustikku.

Pikka kuuseheki rida

Kaks peremeest. Tulemus on parem sellel, kes rohkem tööd teeb.

Vahva lõkkealus imetillukesel suvilakrundil.

Kompostimajandus on mahutatud kolme võrguga piiritletud hunnikusse. Kuusehekk oleks võinud vaid üherealine olla.

 Kibuvitsamarjad säramas.

See on nii armas ja pisike suvilamajake, mille värv harmoneerub praegusel ajal nii hästi selle raagus hekiga.

Eemalt paistmas puhkenurk, mis kaetud pilliroomattidega.

Paiga väärtus on eelkõige sellel, et tegelikult on see eikellegi maa. Jõe kaldaäärne ala, mis kauniks tehtud suvilaomanike poolt.

Suur kivimürakas silla ääres on katnud ennast madala samblaga, mis näeb välja kui madalalt pügatud muru.

Ja nüüd tuleb mu jalutuskäigu tõeline rosin: hiljaaegu rajatud Maarika ja Udo aed.

Okaspuud, kõrrelised, mõni üksik lehtpõõsas, kivid ja killustikumultš. No nii ilus ja korrektne! Valgustus viib ukseni. Kõrreliste toonid seovad maja ja piirdeaia värve, kui nii võib end väljendada.

Eri värvi okaspuud loovad vaheldust. Killustikuriba ulatub aiani – nii jääb vähem vaeva hooldamisel.

Millised super kõrrelised! Nende graatsia ja õhulisus pehmendab okaspuude mehisust ja rangust.

Millised kiired! Nagu päike peenras.

 Puitaed jääb tänavapoolsesse külge, jõe äärne ala piirneb heki ja võrkaiaga – sulabki rohkem loodusesse.

Suvekööki viiv tee on ääristatud valgustusega ning teetaskusse on istutatud madalad põõsad.

Kõik vajalik on olemas suveköögis.

Aia tagumise nurga kaarjas peenar, mis haarab majataguse terrassi eemalt enda kaissu. Siuke väljendus siis.

Klaasvaasis on kivid ja kõrrelised. Täitsa stiilne värk.

Kivi ja kõrrelised. Kõik kivid on muide siitsamast pärit. Isegi mina mäletan, et kunagisel tuletõrjeplatsil oli kivihunnik – tõeline varandus. Nüüd on iga pereliige saanud endale oma kivi ehk iga kivi on nimeline.

Jätkub ikka ja sama stiil ka maja taga.

Lehtpuudest on kasutatud värvilisi kukerpuusorte. Võib vaid ette kujutada, millist värvide pillerkaart nad siin pidasid mõni aeg tagasi.

Siin ma pildistasingi üht lamavat kivi, kes oma silmadega hoolega pildistajat vaatab. Aga kelle kivi see oli, läks meelest.

See-eest peremehe kivi jäi mul meelde küll. Pidi olema lõvi nagu peremees isegi. Mulle tundub, ta peab end päris mugavalt üleval. Sellises aias saabki seda teha. Lehtede eemaldamiseks on ostetud väike lehepuhur. Pidi täitsa asjalik olema. Väga ilus on selline värviline ja peenikese fraktsiooniga killustikumults, millesse sobivad just nimelt suured raudkivid.

Kaks siili sobivad kivi värviga väga hästi

ja jätkavad sinaka värviga kadaka tooni viies selle kivini välja. Pastelne kõrregraatsia loomas kontrasti.

Hüvastijätupilt. Pole midagi öelda, okaspuud ja kõrrelised teevad praegusel aastaajal täiega ilma. Mittemidagi pole puudu, kõik on ok. Teiselpool väravat kasvas harilik kuusk, millel elektriküünlad peal ja mille alt muidu sügisel männikooremultši seest kuuseriisikaid võtta sai.

Pool jalutuskäiku sai tehtud.

Õpituba tulekul

Suve viimane laupäev

Hommik on ilus ja päikeseline, kuid õige pea algab tuttav krabin vastu plekk-katust. Ei või ka nädalavahetusel vahet pidada. Nüüd tilguvad katuseräästad ja puuoksad. Mine veel aeda, kui tahtmist leiad. Olin pannud end just valmis suuremateks tegudeks väljas, kui olin sunnitud süütama puud kaminas ja paigalseisu positsioonid taas sisse võtma. Justkui ärimaailmas kaasa mõtlemine mind veel vähe paigal püsida lasi. Energia on nii kinni jäänud ja vajab liikumisega vabastamist. Ajutegevuse liigne koormamine laseb lohvkalt ära süüa pakk komme päevas.  No näed siis, kuidas magusa elu igatsus vajab toitmist. Terve suve jooksul pole magusaisu mind tülitanud ja elu oli kogu aeg ilus ka. Ma ütlen veel kord, et see ärivärk on ikka üks kahtlane värk ja tervist ei säästa.

Koolis oli uus lektor. Teema seadusandlus ja tööõigus. Päris huvitav oli, kuid riukaid sisaldav. Vääna sõna ja keera õigust ikka oma kasuks. Kui alla jääd ja kasvõi maja kaotad, ela aga vapralt edasi. Ole leidlik ja vaata kaugele ning kasulikult. Tark kuju, isa käib ka ülikoolis. Hommik algas naeruga, kui üks õppur teise käest üle klassi küsis; “Mis sul oli, on kiire ka või?” Teine vastamas “Ei, ei, eile oli tarvis.” 

Õppuste vahepeal sai käidud metsaäärt kaunistamas ja muru üles tustimas.

 

Freesiga sai  mätas seekord mitu korda purustatud, juurikad välja nopitud, ajalehed mitmekordselt alla, parem muld paksult peale. Puukooremultš saab kevadel peale laotatud. Vahepeal on plaanis mitu korda mulda sobrada. Saab näha, kuidas see tegevus tulevikus kannab. Ajalehtede alla jäi pahalasi sisse küll, kas see kihi paksus suudab lämmatada kõike, on paista pärast.

Sellisel kombel valmis kaks pikka peenart, põhiliselt värviliste lehtedega põõsastest.

Peenarde tagune kuulub puhastamisele ja mõned väikesed kuused saavad pügamisega vormipuudeks. Parem taust kultuursusele. Kogu tegevus ise suudab mind piisavalt hasarti viia ja selles kõiges ei saa takistuseks ei vihm ega tuul. Tõsi, vanajumal soosis igati meie tegevust, tegi siis just vihmapause, kui meil vaja oli ja lasi taevaluugid valla, kui vihmavarjus olime. Kõige kurjem ilm oli autosõidu ja Hansaplandi taimeaias olemise ajal. Ega seal just suurt valida enam polnudki. Selleks, et oma tahtmisi saavutada, tuleb mitu paika läbi kammida, mõni mõte kiirelt asendada ja kohati ka riskida. Eriti paneb kukalt kratsima, kui oled kahes kohas tõdenud, et seda, mida tahad, pole. Kolmandas kohas lõpuks on olemas, kuid rahakotti röövivas summas ning lootuse kaotanuna annad alla ja ostad ära.  Neljandas paigas näed samu asju lademetes, ilusatena  ning normaalhinnas. No see kõik võtab… See-eest tulbi sibulaid oli Hortes pungil täis ja ilusaid valikuid oi, kui palju. Hansaplandis sai igaks juhuks seda nurka välditud.

 Haide aias tõmbas mind saarvaher “Flamingo” – uhke ja suur.

 Ja aedhortensia “Grandiflora” – suur ja roosakaks jõudnud värvuda.

Siin tekkis väike sabin kämpferi iirisega, mida perenaine asenduseks soovitas ja mina tuld võtsin. Ilus lehestik ja kujutan ette, kui ilusad valged õied. Hiljem loen internetist, et külmaõrn ja talve vastu ei pea. Süda vajus saapasäärde ja vaevalt jõudsin järgmist päeva ära oodata, et helistada ja järelpärimist teha. Perenaine sai lausa pahaseks ja ütles, et neil need juba mitmendat aastat peenras ning äriaias pottides talvitunud, pole neil midagi viga. Suutis maha rahustada ja mul tuleb teda uskuda. Vat siin mul ka selle mõtte paikapidavus, et kõike, mida soovitad, peaksid ise enne läbi proovima, saad rahuliku südamega magama jääda. Õnneks on mu aed piisavalt rikkalik, saaks riskimata läbi küll, kui hasart liigselt ei haaraks.

Vihmahoogude vahepeal leidsin enda aiast uuesti õitsema kippuva musta aroonia oksa

 Purpurset värvitooni eelistava pojengipõõsa.

 Kontpuu “Spaethii”, kes hakkab enda ehtimiseks teistelt värvi napsama.

 End üles löönud aedhortensia.

 Hääbuvas ilus austraalia kirburohu.

 Endale lõpuni truuks jääva lodjapuulehise põisenela “Diabolo”.

 Ebaküdoonia rikkalikult viljunud oksad ootamas kuiva ilma ja virka korjaja kätt.

Jälle sajab, hakka või äriplaani koostama.

Tegelemine visioonide ja missioonidega

Vot nii. Nüüd on siis see aeg käes. Enam ei saagi rahus elada ja linnukeste laulust ja lillede lõhnast joobuda, nüüd tuleb oma elule siht leida. Visiooonid ja missiooonid välja töötada, paika panna, ära tõestada, ellu rakendada, inimesteni viia jne. Annaks jumal rikkaid, kes harmooniast puudust tunnevad, ma kohe aitaks neid. Ma kohe arvan, et ettevõtte strateegiat ja edu mõjutavad tegurid võivad olla just nemad. Mõni on ikka kooner ka, arvab, et saab isegi edukalt hakkama. Enne küsib ääri-veeri maad, kuhu ja kui palju mida istutada ja siis teeb ise ära. Edu talle. Edaspidi tuleb siukeste eest end osata kaitsta, ega minu teadmised siis muidu pole kaasa antud, ikka vaid läbi õppuste, kogemuste, omandamiste.

Täna siis koolis just sellega tegelesime. Elu tundub kohe nii ilus ja puha, sinisilmselt mannavahtu üles lüüa on ikka mõnus küll. Peaasi, et segavad faktorid kogemata vahu sisse soola ei tule riputama – toit võib muutuda söögiks sobimatuks. Aga täna oli koolis just minu teema – unistamine. Noh, nii just seda ei väljendatud, kuid mis need visiooooonid ja missioooonid siis muud mu jaoks olid. Aga, mul on kogemusi, et need võivad täituda…

Vihma krabistab jälle vastu plekk-katust ja ma olen sellega nii rahul. Päris mõnus on elada hetkes, sest mis sest tulevikutumedusest ette mõelda vaja on. Suudaks nendes hetkedes vaid rohkem püsida.

Minu kevadine kiviktaimlategu oli silmnähtavalt korraliku hoolitsuse juures kosuma hakanud ja kevadel on plaanis veidi killustikku juurde lisada.

Vallatu aedtill on sinna ka koha leidnud, kuid seda pidi hea nokkimas käia olema – pole kaugele vaja minna, kui tarvis läheb. Peremees näis ka veidi leebemalt mu peale vaatavat, ei tea, kas sai usaldamatusest võitu või?

Kaminas köeb tuli, toas valitseb vaikus, vaid katuselt on aegajalt kuulda vihmapõrinat. Võtan tugitoolis positsioonid sisse, avan oma missiooooni-visiooonilaeka ja hakkan tööle, tulevikku treima. Esialgu roosades toonides. Aga mis meie elukvaliteeti muud loovad, kui meie mõtted ja tunded. Täna on elu lill.

Maa- ja linnavarblased

Täna oli siis see päev, kus sai teine inimene ka kaasa võetud ja linna uuesti kaema mindud. Birgit tutvustas mulle Karnaluksi Tartu maanteel ja mina talle Lillefestivali Tornide väljakul ja Vanalinna. No Karnaluks oli mulle ikka tõeline üllatus ja kuigi ma selles praeguses elus püüan käsitööst ikka endiselt mitte nakatuda, viiakse mind ikka ja jälle käsitööga kokku. Seal on selline valik käsitöö tegemiseks vajalikke asju ja vidinaid, et mul tekkis küsimus, kas nad ise ka sellest kõigest ikka ülevaadet omavad ning kas kunagi ka inventuuri tehakse. Kui tehakse, siis mina küll ei tahaks seal neid asju kokku lugeda, see tundub täiesti võimatu ülesandena. Soomlastele on koht hästi teada, kuigi asub teine väga imelikus kohas. Silt on imepisike, ladu või pood, või mis ta on,  II korrusel. Sisse saab nii, et tuleb uksekella anda, siis avatakse uks. Suured ruumid maast laeni kõikvõimalikke paelu, lõngu, kangaid, õmblemistarvikuid, kulda-karda, niite, nõelu jne täis. Ka lilleseade butafooriat. Ostsin pruudi autole paelad ära.

Edasi viis tee Lillefestivalile Tornide väljakul. On väga õige aeg külastuseks, sest aiad on saavutanud oma küpsuse.

 Ma arvan, see on vist Tallinna Botaanikaaia töö, (hilisem esikoht teemaga rahvusmustrid)

 osa tööst. Valged kasetüved tunduvad nii igapäevased – aiatagune neid täis. Mõnele jälle põnev. Ilus ikkagi.

Eesti maaülikool teemaga “Rahvusmustrid”

  “Kaks maailma ühes “Kevade” loos”. Kasutatud stepirohtu, alatiõitsevat begooniat, h.kadakat “Hibernica”, rukkilille, teravaõielist kastikut “Karl Forester”, h.kadakat ja halli salveid “Rhea”. Sakslaste ja eestlaste parvelugu ja ühendatus läbi lillede.

 See osa oli kõrgem ja jäigi välja uurimata, mismoodi need begooniad sinna küljele on istutatud.

Edasi järgnes hollandlaste töö. Algul arvasin, et tegu hiinlastega

 Punased laternad illustreerimas õnnelikku päeva. Jälle kasutatud ohtrasti begooniat. Huvitav vihje nendele laternatele – kas muutub juba rahvuslikuks?

Teed ja rajad – Eesti Vabaõhumuuseum (Esikoht teemal “Rannaküla aed”)

 Kasutatud lilleaasal muuhulgas  suur ammit ehk Ammi majust, mugullauku, võsa-raudrohtu, ruset, ümaralehist jänesekõrva, värv-neiusilma, aedkoriandrit, päist giiliat, sabalille, liiv-vareskaera jne. Tee tundub hästi loomulik.

Keskkonnahoolduse OÜ  “Triiburattad”

 Rahvariiete värviornamendid läbi lillede. Kaheksakand värvilisest killustikust näitamas Põhjanaelana ilmakaari ja kaitsmas meie hinge ja vara. Muhu ja Jüri seelikud teada-tuntud lilledest.

Kui sassi ei aja, siis Igavere Puukool OÜ ja sõbrad

 Kõrrelistest kasutatud roog-sinihelmikat ja selle sorti “Moorhexe” ning luht-kastevart. Tarbeaia pooles köögiviljad ja maitsetaimed.

“Iidsed seosed” Eesti Kunstiakadeemia osakonna ja Topiary Art Today OÜ poolt.

 Rohtuvad paadisillad, kui ühendused inimese, maa ja mere vahel. Kas pole meil palju selliseid? Lahtimõtestamine jäetakse vaataja hooleks.

 Mulle meeldis ka.

Mari Maiste ja Maarja Tüür. Tuulekellade helina komponeeris EMTA helikunsti tudeng Ann Reimann. Üksildane ja karm maastik.

 Kahju, et helinaid ei kuulnud ja et taimedega oli midagi juhtunud – kuivasid teised. Halb reklaam.

3Olives OÜ “Lootuskiir”

 Universumi saladuste lahtimõtestamise teel.

Eesti Maastikuüliõpilaste Selts ja “Mere koorem”.

 Läänemeri, kui meie kodumeri. Samas üks saastatuimaid maailmas. Vahest maksta osa võlast ära, et koormat kergendada – selline on selles töös edasi antav mõte.

Meri saatis sõnumi. Pudelipostiga. Lugesin.

LOGELDES, ELADES

mööduvad päevad, kuni selgub,

et tuleb võlgu maksta. Vähemalt osa

võlgadest tuleks vahepeal maksta. Ära. Siis võib jälle mõnda

aega vahtida tähti (neid tundmata),

                   unenägusid,

                              mitmesugust kuud,

kuulata mere, mere, mere mühisemist

liikumatut

       oma suurtes raamides.

    (Paul- Eerik Rummo)

Sulgesin korgi ja viskasin pudeliposti

tagasi lainetesse.

Aed “Assol” luuakatelt.

 Armastuse aed vene kirjaniku Aleksander Grini “Punased purjed” ainetel. Rannakülas on läbi aegade vaadatud merele, saadetud merele ja oodatud merelt. Usk ootamisse ja usk armastusse. Selline sõnum siis.

Tatjana Geroiskaja “Sümbol”

 Suitsupääsuke, rukkilill ja lõvid- need tuleb tööst välja lugeda. Nooojah. Aga muidu mulle töö meeldis.

“Pidu meie õuel” –  Greenfinger OÜ.

 No vat, olgu kuidas nende sümbolitega siin on, kuid ei meeldinud see suur triibustiku tehislikkus.

Vana kaluri unenägu- Liivi aed OÜ. Puhas meeste töö ja maailm. Taimedest kasutatud sibulat “Stuttgarten Riesen”, sahhalini konnatatart (invasiivtaim. Kuidas selle kasutusse auväärne žürii suhtub?) ja stepirohtu.

 Aga sõnum on hea.

Vana peipsi kalur võtab pudelist viimase lonksu, toetub päevinäinud paadi servale ja unistab. Unistab sellest, et on Peipsi Kalurite Kuningas…

“Järvest pistab pea välja kuldkalake ja ütleb; “Mida soovid, mees, see kõik on sinu võimuses.” Soovib siis mees, et järves elu keeks ja tema valdustes kasvaks puu, mille viljadeks kalapüügiload kuldkalakestele.

Et päeva saabudes tervitaks teda kalade koor ja karbid kummardaksid aupaklikult. Et kõrkjad kallutaksid oma päid tuules ja saadaksid oma sahinaga ta und. Et kõht oleks alati täis ja sõbrad ligidal…

Viimased päikesekiired kaovad, mees ärkab. Selja taga vaikib Peipsi seisev vesi, võrguload on aegunud, kõht on tühi ja silme ees on ridamisi vaid sibulad, sibulad, sibulad…

Schwerin Saksamaalt ja coastal garden (Rahva lemmik)

 Vot sellise aia pidin ma Birgitile tegema, kui ta tulevikus maja saab. Maksma pidi ka hästi, ei koonerda ega nori. Igal juhul.

 Igatahes täitsa huvitavad tööd, eriti kui viitsid lugeda nende tutvustust ja autorite mõtteid.

 Festivalivälist ala katsid margareetad, mis muidu ju muru umbrohud. Nad sobisid siia iidsete müüride vahele nii hästi.

Park ja tema puud on vaatamisväärsus omaette

 Neid on igatpidi kõverikke ja kaharaid ja väärikaid.

 Kitsad linnatänavad, müürid ja elu müüril.

 Roosad põrsad akendel.

 Tohutud hordid söögikohti, kaunistatud lillede ja maitsetaimedega. Ligikutsuvad, meelitavad. Kogu linn näis söövat, joovat ja elu nautivat. Meie ei suutnud valida, millisele neist tuua ohvrit ja sooritada mõrv rahakotis. Mina olin ohverdusteks igati valmis, üks kord elus tunda mõnu valge inimene olemisest. Kohv 2.50, kõige odavam ja väiksem kook 0.90. Ohver jäi toomata.

 Mõni mees jäigi ootama. Teine põgenes meie eest.

Valisime söögikohaks Birgiti tungival palvel Balti jaama pirukabaari. Priske rasvane kohupiimapirukas 0.90 ja kohv sama hinnaga, nostalgia missugune. Läksime siis ka välja sööma. Ei lilli ega midagi. Must põrand ja laud. Laual tagurpidi lillepoti all tuha raputamise koht ja vänge hais. Pooliku sabaga jultunud linnavarblane oli valmis meie söögist vägisi osa saama. Hüppab või suhu palukesele järele. Eesti keelest aru ei saanud, kõige vängema vene keele peale ka ei reageerinud. Paar tuvi tuli ka kampa, vaata et teevad ühise arapi. Ei tulnud euroopa liit appi ega midagi. Kugistasime ruttu pirukad alla, et mitte ilma jääda. Mustade nõude viimisel kuulsime sellist vene sõnasõda, et tundsime; olime ajas sooritanud tugeva tagasirände. See jäi meie selle päeva kõige kontrastsemaks, eredamaks emotsiooniks ja oli päris naljakas. Arutasime, et selle seikluse jätame küll oma teada. Aga ega see enda üle naermine ka just paha pole. Noh ja see maa- ja linnavarblaste kokku saamine. Vaata et ära teevad maakatele, vägisi. Niipalju siis linnaromantikast lihtinimese rahakotiga.

Sildipilv