Archive for the ‘Lapsed’ Category

Randole

Päev on jälle päikest täis,

kolmas aasta mehel käib.

Müdistab ja mürab aina,

veereb nagu välgukera.

Küsib, pärib, toriseb,

laulujoru joriseb.

Kui ta tuleb, tuba täis

päiksekilde ringi käib.

Vaid kui multikad on teles

müramine pole meeles.

Istub vaikselt, ära sega,

issi moodi näed siis teda.

Mees, mis mees, mis oskad kosta?

Kõike peagi teha oskab.

Praegu oma mängumaal

õnnelik ta olla saab.

Kolmas küünal torti ehib,

väikemees veel kasvu vehib.

Peagi suureks kasvab nii,

kuidas musi saada siis?

Täna aga õnne soovin,

kallistada jälle proovin.

Sannule

On lapse sinisilmad selged

päevadki kõik antud helged.

Mängumaal seal aina viibi.

Emme käekõrval viib sind

kõikjale, mis suur ja uudis.

Issi tööriistad kuuris

poiss neid aina uuris, uuris.

Päev, mil sündis suvesoojas,

rõõmu enda ümber toomas.

Tirtsud viiulit seal lõid,

lilled lõhna juurde tõid.

Täna juba kolmas suvi

kiirelt lendab nagu tuvi.

Pikkust juurde aina toob

uusi kogemusi loob.

Tordil põleb kolmas küünal

päikegi end uhkelt süütab

silitab ja silma teeb

kohvi juba kannus keeb.

Ootel külalistetuba

kõigile, kel selleks luba.

Õnne sulle Kullerkupust,

suureks sirgu väiksest nupust!

Pisipiigale

Uudistamas lapsesilmad

uut ja suurt maailma.

Memme musi julgust annab,

issi kätel tihti kannab.

Mis nii viga suureks saada

kõrgeid kontsi varsti kanda,

uhkeid seelikuid ja pärleid,

tantsusamme teha kärmeid.

Seniks aga musi pikka,

kallistusi juurde ikka,

lapserõõme rohkesti

ja suvesoojust uhkesti!

Õnne sulle, väike piiga!

Muinasjutumaal seal ikka

viibi veel ja mänge loo

väikevennaga nüüd koos.

Pisi Getri sai täna aastaseks.

Vanaemalt õnnesoovid nii,

veidi riimi pandud siis.

Päikesetormid siseruumides

Aeg-ajalt käivad Kullerkupu tänava siseruumidest üle tõelised päikesetormid. Kõik, mis oli enne koha peal, ei ole pärast seda enam mitte. Ja kuigi mulle on kogu aeg tundunud, et mu elamine sisaldab suhteliselt vähe asju, saan tegelikust olukorrast aru siis, kui kiirtemöll oma töö on teinud. Puhas illusioon. Õnneks on toanurgas toalillede vahel krokodill oma hambulise suuga, mis siiamaani on vallatlejaid taltsutanud ning lausa lillelembiks neid minna ei lase. Vahel on peal ka päkapikuhirm ja siis poetakse korraks ema kaitsva tiiva alla. Viimati sai selgeks, kuidas kraapsjalga tehes vanaema tantsule paluda ja siis niimoodi keerutada, et pea ringi käima hakkaks. Vanaemal muidugi. Musa käivitamine ei ole tänapäeva laste juures mingi kunsttükk. Ja alles see oli, kui hoolitseti selle eest, et akvaariumikaladki saaksid moblaga kõneleda.

Nii võiks isegi korra lõkerdada, hakkaks hingel hulka kergem. Muidu on nendel piltidel veel kõik kontrolli all ja vaibad seal, kus olema peavad. Poisid ise kui pailapse kehastused. Jääb lisada, see kõik on nagu ajakirjanduslik trikk, teadagi.

Mõnel õnnestus selles möllus oma sünnipäeva pidada – üks kordki jõulude ajal.

Ja need päkapikud – pooled omad, pooled laenatud – soovivad kõigile

HEAD VANA-AASTA LÕPPU!

Ah, jaa. Täna sai ikka vähe nalja ka. Maarika kurtis, et tal on 4 vaba päeva ja ta ei oska nendega midagi peale hakata. Hihii!

Esimest korda on roheline

…vaipkate katmas maad, kui Ragne oma sünnipäeva tähistab. Veega ka veel korralikult loputatud. Aga palju õnne Sulle veel kord! Valgust ja sära ja südamesoojust ja kõike muud, mis vaja!

Tagantjärgi soojad õnnesoovid ka Muhedikule! Teadupärast tema vaip oli sel päeval valge.

Lisan teile siin ka tulede sära, mis linnas täna kinni püüdsin ning päevadele pidulikkust lisab.

Kas pole liigutav oma tähtsat päeva pidada, kui kogu ilm püüab olemist ilusamaks teha, sära jätkub nii tuppa kui ka õue ning terve kuu põhisõnum on armastus, hingesoojus, üksteisest hoolimine, tänulikkus, igavikulisus? Kõik pugemas põue läbi pühadeootuse.

 Aga autocadis tehtud töö jõudis õnnelikult lõppsirgele. Punnimist ja põrnitsemist kui palju. Tagantjärele tundus, et oi, kui lihtsalt see käib, kuigi nägin ikka tõsist vaeva. Kasutasin lõpuks kergemat teed, kui koolis õpetati ja jõudsin samuti sinna, kus jõudma pidin. Tänu Merikese mehe paarisõnalisele suunanäitamisele. Vähe käidud rajad võtavad ikka parasjagu energiat ja nõuavad, et neid avastataks.

Linna kärast ja tuledesärast käib siiani veel silme ees ringi, jääb loota, et hommik on õhtust targem.

On sünnipäev jälle

 Täna kell 19.10 teatud hulk aastaid tagasi sündis ilma poisslaps virmatulede välkudes. Jo tahtsid virmalised pimedamat aega sel puhul valgemaks ja värvilisemaks teha. Nimeks sai uustulnuk endale Reigo ja kisa tegi ta ka kõvasti. Rahmeldas ennast tugevaks poisiks ja kõndima hakkas ka varakult. Eks tõttab nüüd ka kiirelt pead tulle pistma. Palju õnne sulle, väänikas!

Sünnipäev

Päike viskab kiiri varahommikust peale tahtes mind äratada. No et tõuse, tõuse, täna on tähtis päev.  Hommik on nii ilus ja vaikne, tuuletu ja vihmatu. Terve ilm sädeleb vastu ja ma saadan õnnesoovid kõige vanemale lapselapsele Markus Kasparile.

 Palju õnne Sulle!

Valisin punased roosid. Ega muu ei tulegi siin arvesse, kui poisil juba varajane häälemurre. Teada värk. Punaste rooside iga hakkab pihta. Sündis ta aga vihmaperioodi ainsal päikselisel päeval ja varajases lapsepõlves oli hüüdnimeks Naljatilk. Nüüd on asi naljast kaugel, poiss liigagi tõsine. Aga järsku saaks täna ka ühe vihmata päeva? Peab poisi käest küsima.

Täiskuul

lasub süü, et taevas tähti ei näe. Valgustab sutikas nii kõvasti, et kogu taevas on valge. Kas ta siis tõesti ei tea, et mõni paneb tugevad lootused langevatele tähtedele, et oma elu-olu parandada. Juba mitmendad hilised tunnid on terrassil asuv lamamistool mu päralt, et taeva tegemisi jälgida ja maapealsetega kokku viia. Hästi rahustav on. Peaaegu nagu meditatsioon. Tegelikult ongi, kus lased kõik oma mõtted lahti, lõdvestud ja sulad häältesse, lõhnadesse, ümbritsevasse. Mäletan aastaid tagasi, kus naabrinaise Irma aias kamina ees tõsise vaatluse ette võtsime ning taevasse vahtisime, nii et kaelad kanged. Lõpuks sai pinkide peale pikali visatud, et liialt end mitte vaevata selle tegevusega. Kogenematutena läks kogu aur sellele, et näe, näe, langeb… selle asemel, et kohe maiseid asju soovida. Eks mõnele saime ikka pihta ka oma soovidega, muidu ilmselt ei omaks praegu paremaid positsioone vaatlusteks. Ikkagi lamamistoolis.

Eilne rahvarohke pidu aias näitas ära kitsaskohad – konarliku pehme muru ja õrnad toolid kui butafooria. Üks pidu veel ja pinkidega võib igavesti hüvasti jätta. Miks nad siis üldse tehtud on sellistena? Muru loometöös on oma panuse andnud vesirotid ja mutid – kõvad kujundajad aias. On hakanud jällegi nende pealetung, seda eriti metsapoolsest kraavikaldast. Peab hakkama minki tagasi posima. Istumiskohana oleks aga üks konkreetne pinnas pinkide all kõige parem lahendus, siis ei vajuks pingi jalad sügavusse. Niita oleks ka parem – ei peaks toole edasi-tagasi lohistama.

Üks eilse päeva peategelastest tundis end aga väga hästi.

Mis elul viga, kui kohal ka Tartu imetilluke ja lõbus vanaema ning vanaisa, kelle omamise eelisõiguse eest tasub sama vana tädipojaga tõsised lahingud maha pidada. No, et kelle oma tegelikult. Elu on ikka üks tõsine värk ka ja omandisuhted olgu varakult klaarid.

Aga tänane ilm kipub olema vihmasevõitu ja pime. Välja jälle ei kipu. Huvitav, viimasel ajal on aina kohalik ilm süüdi selles, et aias tööd teha ei saa. Näe, naabri kohal näikse isegi taevas ilusam olevat, trimmerdab teine.

Ja siis ta sündis

Soojal sumedal suveööl, rohutirtsude sirinal, flokside lõhnalummusel sündis ilma väike tirts – plikatirts.

Kuusirp oli taevas kikkis ja vaikus võttis võimust, et kuulata, mida uuel ilmakodanikul öelda on.

Vajan emme kallit ja issi paid ja vennakeste rõõmsat loba.

Vanaemade marjapõõsaid ja vaarikaid,

lilli ja liblikaid, liivakasti ja maasikaid,

vanaisa väärikat ja toetavat kätt,

et uurides, puurides, eksides, kukkudes,

saada suureks ja minna oma teed, avastama seda suurt maailma.

00.10 sündis Gädli. Kaalub 3678 g ja on 50 cm pikk. Tuli hästi kiirelt, vaid 3 tunniga seda ilma uudistama. Issi on rampväsinud ja emme ka, kui öine vahetus lõppes. Rõõmu kui palju selles soojas ja päikselises päevas!

Sildipilv