Archive for the ‘Lillefestival’ Category

Maa- ja linnavarblased

Täna oli siis see päev, kus sai teine inimene ka kaasa võetud ja linna uuesti kaema mindud. Birgit tutvustas mulle Karnaluksi Tartu maanteel ja mina talle Lillefestivali Tornide väljakul ja Vanalinna. No Karnaluks oli mulle ikka tõeline üllatus ja kuigi ma selles praeguses elus püüan käsitööst ikka endiselt mitte nakatuda, viiakse mind ikka ja jälle käsitööga kokku. Seal on selline valik käsitöö tegemiseks vajalikke asju ja vidinaid, et mul tekkis küsimus, kas nad ise ka sellest kõigest ikka ülevaadet omavad ning kas kunagi ka inventuuri tehakse. Kui tehakse, siis mina küll ei tahaks seal neid asju kokku lugeda, see tundub täiesti võimatu ülesandena. Soomlastele on koht hästi teada, kuigi asub teine väga imelikus kohas. Silt on imepisike, ladu või pood, või mis ta on,  II korrusel. Sisse saab nii, et tuleb uksekella anda, siis avatakse uks. Suured ruumid maast laeni kõikvõimalikke paelu, lõngu, kangaid, õmblemistarvikuid, kulda-karda, niite, nõelu jne täis. Ka lilleseade butafooriat. Ostsin pruudi autole paelad ära.

Edasi viis tee Lillefestivalile Tornide väljakul. On väga õige aeg külastuseks, sest aiad on saavutanud oma küpsuse.

 Ma arvan, see on vist Tallinna Botaanikaaia töö, (hilisem esikoht teemaga rahvusmustrid)

 osa tööst. Valged kasetüved tunduvad nii igapäevased – aiatagune neid täis. Mõnele jälle põnev. Ilus ikkagi.

Eesti maaülikool teemaga “Rahvusmustrid”

  “Kaks maailma ühes “Kevade” loos”. Kasutatud stepirohtu, alatiõitsevat begooniat, h.kadakat “Hibernica”, rukkilille, teravaõielist kastikut “Karl Forester”, h.kadakat ja halli salveid “Rhea”. Sakslaste ja eestlaste parvelugu ja ühendatus läbi lillede.

 See osa oli kõrgem ja jäigi välja uurimata, mismoodi need begooniad sinna küljele on istutatud.

Edasi järgnes hollandlaste töö. Algul arvasin, et tegu hiinlastega

 Punased laternad illustreerimas õnnelikku päeva. Jälle kasutatud ohtrasti begooniat. Huvitav vihje nendele laternatele – kas muutub juba rahvuslikuks?

Teed ja rajad – Eesti Vabaõhumuuseum (Esikoht teemal “Rannaküla aed”)

 Kasutatud lilleaasal muuhulgas  suur ammit ehk Ammi majust, mugullauku, võsa-raudrohtu, ruset, ümaralehist jänesekõrva, värv-neiusilma, aedkoriandrit, päist giiliat, sabalille, liiv-vareskaera jne. Tee tundub hästi loomulik.

Keskkonnahoolduse OÜ  “Triiburattad”

 Rahvariiete värviornamendid läbi lillede. Kaheksakand värvilisest killustikust näitamas Põhjanaelana ilmakaari ja kaitsmas meie hinge ja vara. Muhu ja Jüri seelikud teada-tuntud lilledest.

Kui sassi ei aja, siis Igavere Puukool OÜ ja sõbrad

 Kõrrelistest kasutatud roog-sinihelmikat ja selle sorti “Moorhexe” ning luht-kastevart. Tarbeaia pooles köögiviljad ja maitsetaimed.

“Iidsed seosed” Eesti Kunstiakadeemia osakonna ja Topiary Art Today OÜ poolt.

 Rohtuvad paadisillad, kui ühendused inimese, maa ja mere vahel. Kas pole meil palju selliseid? Lahtimõtestamine jäetakse vaataja hooleks.

 Mulle meeldis ka.

Mari Maiste ja Maarja Tüür. Tuulekellade helina komponeeris EMTA helikunsti tudeng Ann Reimann. Üksildane ja karm maastik.

 Kahju, et helinaid ei kuulnud ja et taimedega oli midagi juhtunud – kuivasid teised. Halb reklaam.

3Olives OÜ “Lootuskiir”

 Universumi saladuste lahtimõtestamise teel.

Eesti Maastikuüliõpilaste Selts ja “Mere koorem”.

 Läänemeri, kui meie kodumeri. Samas üks saastatuimaid maailmas. Vahest maksta osa võlast ära, et koormat kergendada – selline on selles töös edasi antav mõte.

Meri saatis sõnumi. Pudelipostiga. Lugesin.

LOGELDES, ELADES

mööduvad päevad, kuni selgub,

et tuleb võlgu maksta. Vähemalt osa

võlgadest tuleks vahepeal maksta. Ära. Siis võib jälle mõnda

aega vahtida tähti (neid tundmata),

                   unenägusid,

                              mitmesugust kuud,

kuulata mere, mere, mere mühisemist

liikumatut

       oma suurtes raamides.

    (Paul- Eerik Rummo)

Sulgesin korgi ja viskasin pudeliposti

tagasi lainetesse.

Aed “Assol” luuakatelt.

 Armastuse aed vene kirjaniku Aleksander Grini “Punased purjed” ainetel. Rannakülas on läbi aegade vaadatud merele, saadetud merele ja oodatud merelt. Usk ootamisse ja usk armastusse. Selline sõnum siis.

Tatjana Geroiskaja “Sümbol”

 Suitsupääsuke, rukkilill ja lõvid- need tuleb tööst välja lugeda. Nooojah. Aga muidu mulle töö meeldis.

“Pidu meie õuel” –  Greenfinger OÜ.

 No vat, olgu kuidas nende sümbolitega siin on, kuid ei meeldinud see suur triibustiku tehislikkus.

Vana kaluri unenägu- Liivi aed OÜ. Puhas meeste töö ja maailm. Taimedest kasutatud sibulat “Stuttgarten Riesen”, sahhalini konnatatart (invasiivtaim. Kuidas selle kasutusse auväärne žürii suhtub?) ja stepirohtu.

 Aga sõnum on hea.

Vana peipsi kalur võtab pudelist viimase lonksu, toetub päevinäinud paadi servale ja unistab. Unistab sellest, et on Peipsi Kalurite Kuningas…

“Järvest pistab pea välja kuldkalake ja ütleb; “Mida soovid, mees, see kõik on sinu võimuses.” Soovib siis mees, et järves elu keeks ja tema valdustes kasvaks puu, mille viljadeks kalapüügiload kuldkalakestele.

Et päeva saabudes tervitaks teda kalade koor ja karbid kummardaksid aupaklikult. Et kõrkjad kallutaksid oma päid tuules ja saadaksid oma sahinaga ta und. Et kõht oleks alati täis ja sõbrad ligidal…

Viimased päikesekiired kaovad, mees ärkab. Selja taga vaikib Peipsi seisev vesi, võrguload on aegunud, kõht on tühi ja silme ees on ridamisi vaid sibulad, sibulad, sibulad…

Schwerin Saksamaalt ja coastal garden (Rahva lemmik)

 Vot sellise aia pidin ma Birgitile tegema, kui ta tulevikus maja saab. Maksma pidi ka hästi, ei koonerda ega nori. Igal juhul.

 Igatahes täitsa huvitavad tööd, eriti kui viitsid lugeda nende tutvustust ja autorite mõtteid.

 Festivalivälist ala katsid margareetad, mis muidu ju muru umbrohud. Nad sobisid siia iidsete müüride vahele nii hästi.

Park ja tema puud on vaatamisväärsus omaette

 Neid on igatpidi kõverikke ja kaharaid ja väärikaid.

 Kitsad linnatänavad, müürid ja elu müüril.

 Roosad põrsad akendel.

 Tohutud hordid söögikohti, kaunistatud lillede ja maitsetaimedega. Ligikutsuvad, meelitavad. Kogu linn näis söövat, joovat ja elu nautivat. Meie ei suutnud valida, millisele neist tuua ohvrit ja sooritada mõrv rahakotis. Mina olin ohverdusteks igati valmis, üks kord elus tunda mõnu valge inimene olemisest. Kohv 2.50, kõige odavam ja väiksem kook 0.90. Ohver jäi toomata.

 Mõni mees jäigi ootama. Teine põgenes meie eest.

Valisime söögikohaks Birgiti tungival palvel Balti jaama pirukabaari. Priske rasvane kohupiimapirukas 0.90 ja kohv sama hinnaga, nostalgia missugune. Läksime siis ka välja sööma. Ei lilli ega midagi. Must põrand ja laud. Laual tagurpidi lillepoti all tuha raputamise koht ja vänge hais. Pooliku sabaga jultunud linnavarblane oli valmis meie söögist vägisi osa saama. Hüppab või suhu palukesele järele. Eesti keelest aru ei saanud, kõige vängema vene keele peale ka ei reageerinud. Paar tuvi tuli ka kampa, vaata et teevad ühise arapi. Ei tulnud euroopa liit appi ega midagi. Kugistasime ruttu pirukad alla, et mitte ilma jääda. Mustade nõude viimisel kuulsime sellist vene sõnasõda, et tundsime; olime ajas sooritanud tugeva tagasirände. See jäi meie selle päeva kõige kontrastsemaks, eredamaks emotsiooniks ja oli päris naljakas. Arutasime, et selle seikluse jätame küll oma teada. Aga ega see enda üle naermine ka just paha pole. Noh ja see maa- ja linnavarblaste kokku saamine. Vaata et ära teevad maakatele, vägisi. Niipalju siis linnaromantikast lihtinimese rahakotiga.

Pealinnas

Küll on hea, kui sul on aega ringi vaatamiseks. Seoses koopiakeskuses käiguga võtsin ette Vanalinna vaatamisväärsused. Muidugi väärtused minu jaoks. Oi, oli mõnus lontsida. Tundsin end inglaste, belglaste, sakslaste, neegrite, venelaste, prantslaste ja ma ei tea kelledega veel täiesti võrdväärsena. Nagu suurilma rändur Tallinna linna peal lontsib laisalt ja pildistab iga nurga peal. Ilus on meie Vanalinn.

Algas see minek juba hästi, niivõrd-kuivõrd. Ühesõnaga;  jäin jaamaka bussist maha ja hääletasin Rapla poole. Ja esimene auto peatuski ja viis mind läbi meie kohaliku Cicago rongijaama. Ei pidanud ta sinnapoole üldse minema, tuttav ka ei olnud, lihtsalt tuli tahtmine head teha. No lihtsalt super! Loodan, et saab see heategu kellegi teise poolt tasutud, vaevalt, et ma teda veel kohtan. Mingu tal hästi!

Esimene käik oli mul Tornide väljakule

. Selle purskkaevu ümbrust ääristavad suured hostapuhmad. Mida vanemaks saavad, seda väärikamaks ka. Ilus.

 Lillefestivali esimene ettejääv töö. Teemad on “Rannaküla aed” ja”Rahvusmustrid”. Nägin sellest 1/3, nagu kodus selgus. Ongi hästi, muljeid niigi palju. Nagunii lähen veel.

 See on üks osa Kadrin Kaasiku detailiderohkest aiast.

 Võtsingi seda osade kaupa. Üldmuljelt oli liiga raske ja üle koormatud väikese ala jaoks. Koosnes see-eest paljust põnevast.

Killukesi teistelt tegijatelt;

 Lillelained

 Lillekiired

 Mäng pinnakatetega.

 Palju tehismaterjali. Aga meenutab tõesti randa ja päevitamist kõrkjate vahel.

 Kastid maitsetaimedega Räpina omadelt. Siin oli omapäraks see, et püramiidtammed, mida need pildid ei kajasta, olid hästi tihedalt üksteise kõrvale istutatud.

 Seda räpinlaste piltidevahelist avaust märkasin alles arvutis..

 Peaaegu kogu Räpina. Kaasaegne aaretelaegas on liiva täis, mida oligi arvata.

 Itaallaste kontrastiderohke aed. Lehised teevad poisile mitmekordsed tiivad selga.

 Suur punane diivan oli kõigi linnakodanike teenistuses. Teisi elemente puutuda ei tohtinud.

 Ja siis ma nautisin tegijaid Turust. Mulle meeldis taimede istutus ja valik. Raha lõhn meeldis ka. Oli tunda kõvasti.

 Tagetesed ja sanvitaaliad, virk-liisud, silmaveed, helmikpöörised.

 Heliotroop, lavendel, iirised ja tagetes.

 Viltleht ja käokuld, sinine sobib hõbedaga suurepäraselt.

 Ikka seesama teema. Heliotroop, lavendel, delfiinium “Heavenly Blue”, viltleht, hõbekakar – kõik tihedalt üksteise kõrval ja läbisegi ka.

Pargis oli muudki vaadata.

 Ebajasmiin oli peaaegu puudega võrdne. Ilma rööbasteta rong vedas inimesi vanalinnas ringi.

 Jäi silma üks ütlemata uudishimulik puu, lausa ennast kõveraks keeranud, et teada saada, mis teised teevad. 

Vanalinn oli lilli, turiste ja söögikohti täis. Mul oli tuline kahju, et pidin üksi ringi ulpima, kangesti oleks tahtnud kellegagi koos mõnes mõnusas kohas juttu vesta, kohvi juua või midagi mõnusat süüa. Kogu seda melu nautida (ma arvan, kõige tihedamini kasutatav sõna viimasel ajal). Järgmine kord tuleb keegi kaasa meelitada.

 Roomav metsvits, harilik maajalg ja viirpelargon.

 Nii nad rippusid ja paiknesid. Ikka mitu sorti koos ja pikad sabad lohisemas.

 Maitse-, ürditaimed.

 Vaadata tuleb ikka lilli.

 Nagu tüsedad eided ennast keerutamas.

Amplid, potiistutus sobib minu meelest eelkõige linnadesse kivide keskele, et tuua  sinna värvi ja suve. Ja rõdudele suurtes majades. Minu jaoks on natuke võõras potimajandus maal, mõne kivi otsas või ma ei tea, kus veel. Ruumi ja loodust on siin küllaga, milleks potistada, ahistada. Kasta ja mässa, justkui suures aias tööd vähe on. Iseasi on terrasside, sissepääsude kaunistamine. Või üheaastaste lillede istutus peenrasse. Siin on seda, mida linnas pole ja palju ruumi.  Linnainimene toob aga kastidesse selle, mida maal lademes saada ja loob sellega moodi;

 Vabaduse väljakul ruuduke loodust. No nii hästi sobib ja läheb peale. Kui see maale tuua, siis tunduks vähe imelik.

 Grišakovide loodu. Läikiv tuhkpuu on lääne-eurooplaste pukspuu aseaine. Pügatakse hästi madalalt. Loo või regulaaraeda.

 Mul on hämmastav võime vaadata tähtsatest asjadest mööda. Siin pildistasin ma Harjumäe haljastust kaugelt. Sammas ilmus pildile arvutis.

 No mõne asja olen jälle niimoodi peale saanud, et ise ka siis veel ei teadnud, kui tähtsa asjaga tegu, kui pildistasin. Siin lammutatakse Lennart Mere vahuskulptuuri, mis öösel põlema oli pandud. Ülejäänud seitse on viidud kaitsvate seinte vahele.

Viitsin tükk aega Rahva Raamatus ja otsustasin endale raamatu kinkida. Ega see otsustamine nii lihtne polnudki. Lõpuks langes liisk Irja Karjuse “Hingeteed”  kasuks – taimeteed ja ürdimärjukesed kehale ja hingele. Selle lõpusõnad:

“Astusin kord sisse taimeriigi väravast

Sealt ilma sisemusse lookles kitsas tee

Nüüd iial ma ei väsi Kõiksust tänamast

See tee on teekond iseendasse.”

Sildipilv