Päev endale

Väljas on augustivihm ja päike üheaegselt. Vihmapesus lööb loodus päikese käes sädelema. Värvid on teised.

Kivid muutuvad vihmaga ilmekamaks, värvilisemaks.

Päevaliiliad annavad välja viimaseid õisi – nende külluslik õitsemine on jäänud seljataha. 33 sorti, mõni vanem oli ikka väga produktiivne.

Selles kandis sai sel suvel peenrad ühendatud, et tiigile nii lihtsalt ligi ei saaks ja taimede ärapaigutamise põhjustel ka.

Uus peenrahakatis tõstab pead ja hakkab muutuma tõsiseltvõetavaks.

Toanurgas mängib Tätte uus plaat, on mõnus, mõnus.

Fb-is ma enam suurt käia ei taha. Sealsed küsimused nt aiahoolikutes on mind ära tüüdanud. No mida arvata küsimusest: mu aeda on ilmunud mingi must putukas. Mida peaksin tegema ja millega pritsima. Või uusi lillesibulaid -juurikaid müüv tuntud firma töötaja: sipelgad on nii kahjulikud – nende piss on happeline. Nad tuleb hävitada. See kõik on nii jabur, et ma ei viitsi isegi vastupidist väitma hakata. Õnneks on meil olemas vaba loodus ja seal omad seadused, mis töötavad vaatamata meie vastutöötamisele siiski edasi.

Nädalavahetusel sai hulgutud Laulasmaa mererannas ja varbaidki vette kastetud. Ikka koos Tervendavate aedadega. Mõnus oli.

Puid on aegajalt altpoolt üles mõnus vaadata. Taustaks helesinine augustitaevas.

Selliseid kivimürakaid kohates tekib rida igasugu küsimusi su sees, et kuidas ikka siia ja mil moel ja millal ja kuidas. Aukartus poeb hinge sellise hiidvana vaikiva müraka ees. Mida kõike ta võiks teada ja kõneleda, kui saaks. Või kui oskaks kuulata?

Justkui rohelised merelained, pehmed, pehmed…

Teistmoodi metsaalune kui enda kodukandis. Valgem. Puud rahulikult seismas sirgelt ja väärikalt, mõni rahutu ja ülemeelik seas justkui tahaks jalga lasta. Miks küll?

Mõni seevastu kasvab kui suuremat sorti keelpill. Mulle meeldib vaadata puid ja nende erinevaid olekuid.

Teelt leidsime isemoodi puujuurikaid, justkui kaneelisaiad-keerusaiad reas.

See tee viib otse taevasse või sinna maailmalõppu – ääre peale.

Tegelikult vaatasime tõtt puhta, läbipaistva, sooja, kohiseva veemassiiviga. On ikka võimas ja võrratu!

Läbipaistev, sillerdav, kutsuv.

Tuhanded soojad liivaterad masseerimas ja silitamas taldu. Vesi loksumas ümber jalasäärte. Meremüha mõjutamas sinu meeli. Tekib küsimus, mida ma olen terve see suvi seal sisemaal üldse konutanud? Vai not ma pole siia varem jõudnud? Milline lõhn, milline paitav tuul, milline võimas vägi on merelainetel! Milline värskendav mõju. Istusime lõpuks liivaluidetel ja lasime vaikselt seda kõike endasse tulla. Nii hea ja rahustav oli, et ei tahtnud lahkuda. Meri näitas seekord oma lahkemat poolt.

Looduslik pink. Ka siin sai puhatud ja jõudu kogutud. Päris mere rannal, kuid vaikuses. Luited pidasid kogu merekohina kinni, nii et kõrvad hakkasid kumisema.

Kes pole käinud – see pole näinud. Selliseid mände, kus oksad pikalt kaardus mööda maad ja siis oma oksaninakesi püsti tõstmas justkui Väikese Muki kinganinad, pole mina varem kohanud.

Õhtul sai veel Tätte kontserdil Varbolas käidud. Ikka hingele pai.

Päeva tegemised lõpetasin terrassil, kus nautisin suveöhtu mahedust,  lõhnu ja hääli. Oli küpsete õunte, lõhnava kuslapuu, rooside- flokside lõhnabukett rohutirtsude muusika saatel. Jäta meelde, jäta meelde ja võta pimedusse kaasa!

Öösel magasin kui nott, isegi tähesaju magasin maha, kuigi soovid olid pikas reas välja ütlemist ootamas.

 

Aiaenergeetikat enda aias kaemas

MTÜ Tervendavad Aiad ja Õnne Einer organiseeris mulle aeda ürituse koos geobioloog-nõustaja Kalju Paldisega. Kolm tundi kestev loeng osutus päris huvitavaks. Ja lõbus oli ka. Rahvast oli nii 25 ümber nii Tallinnast, Järvakandist, Valtust, Raplast ja ma ei tea, kust veel. Enamust nägin esmakordselt.

Jutukas mees, otsekohene mees. Eelkõige õpetas pööreleid kasutama, et saaksid ise asju uurida. Töötavad tõesti.

Eelkõige sai kiita mu muru, mis kõikide aiakujundusreeglite järgi kohe kindlasti hoopis põlu alla satuks. Pole see üheliigiline inglise muru, mis saab väetist ning mürke ja mida hoitakse nn umbrohust puhas. Hoopis täis on teelehte, ristikut, käbiheina, tulikat, võilille ja muud. Tihe muru, laineline, mutimullasugemetega. Aga terve, jõudu andev, raviv, kosutav, keemiata. Elus muru.

Teiseks said kiita mu aiamutid ja püüdja, kes ühtegi mutti veel sel aastal kätte pole saanud. No tegelikult ongi ju mutid kasulikud loomad, kes toituvad mullaelukatest, tõukudest, ussidest. Mul ka veel õhutavad seda tihedat savimaad. No mis asja me kogu aeg halame justkui oleks loomulik loodus me kõige suurem vaenlane? Ütles, kui hävitad mutid jookse apteeki. Mõista seda kuis tahad.

Kolmandaks meeldis muru lainelisus, mitte laudsirge maa. Ausalt, mind see ka ei häiri.

Heki olen püganud loogeliseks selle järgi, et taimed nii just kasvasid. Mõnes kohas vähem, teises rohkem. Mina muidugi lõin müüdi, et kui ükskord peolt tulin, siis … Mida ma olen nii palju rääkinud, et hakkan juba isegi mõtlema, et see järsku oligi nii. Rohkem vabadust, miski ei pea olema tavapärane.

Ükski puu pole halb, ei haab, ei jalakas, ei saar. Küll on aga igal neist oma mõjuväli, mis ulatub puust kaugele. Seda tuleb arvestada, kui istutad järgmist. Iga puu vajab hingamisruumi. Leinapuu on leina siis, kui sa ta surnuaiast ära tood ja aeda istutad. Teised vormid seda aias pole. Nii arvan ka mina. Pean neid pigem austuse väljendajateks. Nagu arukask Youngii mu aias möödujaid tervitamas.

Selline maapinna kerge tõus ja langus on hea, energia saab vabalt liikuda. Tuleb vaid taimed hoida ohjes, et nad liikumist liigselt ei takistaks. Käisin juba kääridega üle, nii nagu  sel aastal hoogsalt kasvanud mustast leedristki maja nurgas. Ei ole hea panna maja vahetust lähedust puude-põõsastega kinni – see pole maja tervisele hea ja ka energia ei saa vabalt liikuda. Kellele järjekordselt ei meeldi sõna energia võib selle mõne teise sõnaga asendada. Näiteks vaba liikumine, õhu liikumine või muu. Leeder on tänaseks ka pügatud, tõesti kadus metsik olemine.

Minu roosade rooside peenras ei taha ühe külje peal sugugi roosid edeneda. Selgus, sealt läheb veesoon läbi.

Õnnetuke on iluõunapuu Royalty, mille ma puhtas ahnuses aeda tõin. Ikka et oleks, kuigi õiget kohta polnud ega saanudki olema. Nüüd kiratseb ja ilmselt on määratud hukule. Nii et tasub alati enne juba vaagida, kas sobib, kuhu sobib, kas mul seda ikka vaja. Küsi kasvõi pöörelitelt. Vaatan minagi oma puud ja mõtlen, et mõni teine oleks tast õigel kohal suurt rõõmu võinud tunda.

Sammal tuleb aeda energia seiskumisest. Minul tekib selline olukord heki taga.

Kui enne olin hirmul, et viimati tuleb majaga sõitma hakata – vale koht või nii, siis tegelikult selgus, et hoopis kartuliga sel põllumaal ei maksa punnida. Pigem panna sinna mustsõstar, äärmisel juhul peet või till. Kartulit võib kasvatada pojengide asemel- need mul põllumaa piirdeks. Vat see on kui majaga sõitmine juba. Aga täna juba vaagisin, et vast polegi hullu, kui ilmad lubama hakkavad. Kartuli suurusel pole häda midagi, kuid mädanema kipuvad, nii et tõetera selles soovituses tõesti on.

Kaarjad liikumised, ümmargused vormid on head.

Kui jõudsime lõkkekoha juurde, mida mina mänguliselt suhete nurgaks pean, et lõbusam ja mõtestatum tegevus aias oleks, lasi Kalju tunnetada selle koha väge. Pole oluline näpuga kõikjal järge ajada, tähtis on see, mida sa ise oluliseks pead ja millist tähendust omistad. Nii tuleb heade inimeste sisselaskja puidust krokodillgi peagi uuega asendada – siis kui vanakesel viimne päev käes. Kui oled andnud tähenduse, kasvõi naljaga pooleks – tuleb jätkata.

Ikkagi väga olulised on veesooned. Nii mõnigi neist paneb taimed kiratsema. Üks lai läbib köögi nurka ja jõuab suure toa akna all mõju avaldada. No tõesti – taimed pole siin just kõige paremad. Vaid orhideedele näikse köögi akna peal vägagi sobilik paik olevat. Ja kalad elavad siis ka kui perenaisel aega vähe.

Veel jõudsin järeldusele, et tuleb rohkem usaldada sisetunnet. Seal, kus tunned, et on hea olla ja võiks istekoha teha, siis teegi. Olgu või peenramaa otsas.

Juttu oli veel paljustki, kuid eks mõni asi võib asjaosalistele ka vaid teada jääda. Tore oli.

Aga päevaliiliad õitsevad väsimatult ja mõnelt korjan igal hommikul 70-50 äraõitsenud õit ära.

 

 

Lillerallil

Augusti algus algas Karla küla lilleralliga. Hea tuttav koht, mõnus vahepala igapäevaolemises.

Esimene peatus – Roosoja.

Milline postkast!

Roosoja roosid. Igatsesin, kuid polnudki mahti osta.

Seekord olin kutsutud Roosojale lilleseadet õpetama. Lüüra talu oli annetanud hulga lilli – lõvilõuad, tsinniad, rukkililled. Värvipallett missugune! Lisaks asperaagust, hosta lehti, kuutõverohtu. Algul mõtlesin küll, et kes või mis ja võib-olla ainult lapsed, kuid tegijateks olid hoopis enamalt täiskasvanud. Lauaseaded valmisid kui ludin, kuigi enamus hoidis oasistki esmakordselt käes.

Tähtsaks pidasin kuju ja värvust – et ikka mõlemad oleksid olemas. Vali kas soojad või külmad toonid; ümar, piklik või vaid ühele poole kallutatud seade.

No täitsa põnev oli olla õpetaja rollis jälle ja anda edasi seda, mida oskad. Mõnuga. Ja tegijad tegid ka mõnuga. Kes läks pärast külla, kes vanaisa sünnipäevale, kes võttis ise pidulikult külalisi vastu. Seaded sai igaüks ise kaasa ning tegemise hoog oli innukas.

Ümarseade külmemates toonides.

Tatjana töö. Tsipakene sooje värve ka. Roosa lõvilõug sees kumamas ja sinakad ohakatäpid asja põnevamaks tegemas.

Auto kaunistusena viis pluss.

Väga hea oli veel siniste rukkilillede ja valge lõvilõuaga piklik seade, millest ma algul ei märganud korralikult pilti teha. Väga usinad õpilased olid. 🙂

Lilleseade õpetamine võttis paraja portsu aega ära, nii me siis Roogojale praktiliselt selle kuumaga ei jõudnudki. Küll aga Sadeväljale, kellel ütlemata vahva roigasaed.

See on meil juba kolmas aasta käia ja sellise traditsiooni oleme endsile loonud, et ilma Sadevälja koduse kohvikuta ja terrassil vaadet nautimata ära ei lähe. Seekord aga ilmus me ette Arnold Hannust isiklikult kõrreliste loenguga. Huvitav oli.

Vahepealse aasta jooksul oli aga tekkinud Sadeväljale kõrreliste ala.

Poolik veel küll aga juba näitas ilmet.

Kõrreliste juurest tagasi.

Sadevälja vaateid.

Suur lavendlipõõsas triumfeerib maja ees.

Mis küll kõik õitsemas seal? Kas mitte jukka?

Helmikpööriste kirju vaip.

Vat mis kobe kooslus!

Meil aia ääres tänaval… Seekord aias sees. Hea motiiv.

Suvi.

Kuivoja, mis vahel ka suliseb. Ilus.

Hannusti kõrreliste loengu konspekti ei või ka üksnes endale jätta.

Roog-sinihelmikas nagu palm aias, õis 2-3m kõrgusel. Soolotaimeks hea.

Kõrred on tagasihoidlikud, masshaljastuse maharahustamiseks. Sobivad ka veesilmade äärde.

Tasub loodust järele ahvida. Näiteks nõmmeelu – mine käi ja vaata ning ehita endale ka. Nõmmeaeda sobivad aruheinad, liivateed, kukeharjad. Kadakad ja kõrred. Läbipaistvad, kiitsakad. Nende mass pakub ka tausta. Kui on ainult kõrred jääb midagi puudu.

Tugev taust neile on okaspuurühm, majasein, plankaed. Siis kõneleb kõrrekõne.

Madalatele kõrtele maa peal midagi taustaks. Kiviklibu natuke rahutu. Liivateepadjand, roomav kadakas.

Kirjulehised vormid. Hiina siidpööris Zebrina vastupidav.

Kõrrelised ei sure sügisel ära. Sellest 20 cm elav. Ära lõika sügisel, ära niida maapinnalt maha.

Kõrte pidu on kesksuvi, sügis. Kevadel inetu. Hästi sobivad modernsesse aeda.

Kallakuid kinni – suur juurestik.

Väga head on kõrrelised – roosid; kõrrelised – liiliad.

Sadeväljalt lahkudes kallistasime kodukohvikupidajat kui vana tuttavat. Ikkagi püsikliendid juba. Mõnus oli. Järgmise korrani.

Selline fragment Tõnise puukoolist. Väsitab ära küll. Aga seal pakuti maitsvaid värskeid hapukurke ja kodust mahla. Hää oli. Aitäh!

 

 

Avanemise järelkajad

Pole olnud aega ega tahtmist jupp aega midagi kirja panna, kuigi nii mõndagi põnevat on toimunud. Tarkusi lisandunud ja mõtteid ka, vaateväli on laienenud.

Toredad olid avanemise päevad. Palju oli huvitavaid lektoreid – võtsin sealt seda, mis minuga kokku helises.

Laagripäevade avatseremoonia. Muide, tõrvikute külge sai seotud lillekimbud. Seda võtet võiks kasutada nii pulmade kui muude aiapidude läbiviimisel.

Mercedest tasub konspekteerida.

Kollased õied looduses on sapi ja maksa tugevdajad eelkõige. Kui on naha probleemid, siis kas ei seedi biokeemilisel tasandil või vaimselt, hingeliselt.

Tagetese õitest veini, safrani asemel. Maksa, sapi toetaja.

Samuti võilill, naistepuna. Muide, saime maitsta võililleveini.

Üheksavägine vägahea.

Kui taime läheb sulle vaja, siis tema mõrudus ei tundu sulle nii mõru.

Sinine on looduses kallis värv, kohtab vähem. Kurgirohi.

Põdrakanepi lehed annavad jõudu. On juurest ladvani söödav.

Rebasheina noored lehed sibula, tilli, astelpajuga võrratu.

Soovitas soojalt Virgo ja Ludmilla Mihkelsoo raamatut.

Jõudu annab põdrakanep, roosilõhnaline kuldjuur. 15-20 tilka hommikuti on ka mälule hea.

Kõik, mis sisaldavad vaikhappeid annavad jõudu. Vaiku närida. Kuusevõrsed.

Asperaagus vähi vastu.

Õli aitab kõike kollast, rohelist seedida.

Puju on seedimisele hea.

Kala armastab aniisi. Mesiputk sama. Tähtaniis.

Angervaks looduslik aspiriin.

Kuldvits on hea abiline neerudele.

Leeskputke kasuta loorberi asemel.

Iisop aitab rasvast seedida. Enne puhkemist korjata.

Unele hea veiste südamerohtu, aedruutu võib kasutada paar nädalat.

Kui tahad verd sulgeda tee raudrohi peeneks.

Sidrunväändiku 2 marja aitavad enne jõupingutust. Sidrunimaitseline tee.

Palderjani õitest mahl pane kevadel kastmisvee sisse. Tõstad taimede vastupidavust.

Siniladva juured on tugevama toimega kui palderjanil.

Varemerohi on kõikide kudede taastaja. Kasuta üksnes välispidiselt. Värske juur määrib kõike valget.

Käsnad näitavad Mg või seleeni puudust organismis. Määri verehurmarohu või varemerohuga.

Hapenda kevadist rohelist: 1 tl soola 3l purgi peale. Kortsleht, nurmenukk, teeleht jne.

Palju tarkusi, aega rääkimiseks oleks võinud rohkem anda.

Väga huvitav oli ka doktor Riina Raudsiku loeng.

Mõned terad. Vesinikult saame energia omandada Päikeselt, kes pole meie vaenlane. H on happeline aine.

Liighigistamine on pingete tunnus. Pane soodapulbrit kaenla alla.

Mida rohkem kasutad suhkrut, seda rohkem higistad.

Kolesterooli mõjutab em. pinge ja D- vitamiini puudus. Süsivesikud, mitte rasvad.

Alateadvuse seisund kõige tähtsam.

Hea on soodavesi sidruniga:  noaotsatäis soodat 1,5l vee kohta.

Kõik taimed on aluselised.

kontsellatsioon.ee

Veel sain teada Arvo Pruljani kaudu, et nii nagu 14 jaanuar on taliharjapäev nii on 14 juuli soojuse kõrgpunkt.

Allan Laal http://www.permakultuur.ee

Meie kliima on tegelikult mullatootmismasin.

Kui mets põleb, siis seeneniidistiku kaudu levib info teise metsa otsa ja männid panevad käbid kinni.

Okaspuukooremultš pole hea – alleopaatiline. S.t. taime kasvu pidurdav.

ÖÖkülma vastu – tee sügav kraav – valgub sinna.

Päikeselõksuks on hobuserauakujuline põõsaste istutus, kus kõige kõrgemad keskel. Hellade taimede kaitseks.

Mustaks värvitud tünnid ja kivid salvestavad sooja.

Kui vigade tegemine palju maksma ei lähe võid neid teha. Õpetab.

Noh, ma ei tea – tarkust sai palju. Osa meelest juba läinud ka. Aga lõke oli super!

See tantsis, trallitas, lõi sädemeid välja ja elas. Äge oli.

 

 

Loodushuvilistele

AVANEMISE suvelaager “KOOSKÕLAS
LOODUSEGA”
12.-13.07.2014 Metsanurme külakeskuses Saku vallas

Päevakava 12. juuli
9:00 Kogunemine ja registreerimine
10:15 Avamisriitus – Loodustunnetuse õpetaja Errol Vares
11:00 Taimetark Mercedes Merimaa „Luba ennast Loodusel aidata”
12:30 Arst Riina Raudsik „Looduse võim inimeses”
14:00 Peresüsteemi terapeut Maire Taska „Inimene kui süsteem”
15:30 Loodusajaloolane Arvo Pruljan „Kalendrimõttemängud, loodus- ja
päikesekalendrist”
17:30 Muinasteaduste ja muinastehnoloogiate uurija Tõnu Talimaa „Kiviringide
maagia teoorias ja praktikas“
19:00 Astroloogist maailmarändur Abhirama „Taimetoitlus versus Lihasööjad“
Skype vahendusel Tai Kuningriigist
20:30 Meedium Signe Ojaver – Valguspalvete meditatsioon „Looduse keele
äratamine meie sees“
22:00 Muusikaline etteaste – Jagaspace „Looduse kutse“
23:00 Lõkkejutud Heldur Haldre, Heino Sakeuse, Errol Varese, Tõnu Talimaa ja
teiste mõttetarkade eestvedamisel
Päevakava 13. juuli
9:00 Hommikujooga „Nii nagu loomad seda teevad” – Joogaõpetaja Marit
Otsing
10:00 Teadjanaine Mai-Agathe Väljataga „Tervise saavutamine Loodusega
kooskõlas“
11:30 Loodusteaduste õpetaja Reet Priiman Ph.D „Pilguheit meie esivanemate
loodustunnetuse tarkustesse“
13:00 Põhja-Eesti permakultuuri näidistalu peremees Allan Laal „Toidumetsade
olemus ja rajamine“
14:30 Tervendav metsamatk koos Errol Varese ja Reet Priimaniga
16:00 Lõpuriitus – Errol Vares

Kontaktid ja eelregistreerimine:
kristi.kiisa@gmail.com – 56 628 074
olmer.oigus@gmail.com – 56 560 460
Facebook/Avanemise suvepäevad 2014 https://www.facebook.com/events/759623964081992/?fref=ts
Kahe päeva osalustasu kuni 5. juulini 18 €, alates 6. juulist 25 €, kohapeal tasumine sularahas.
Tasuda korraldaja arvele – Alfasky OÜ – a/a EE212200221040447994
Selgituseks märkida osaleja(te) ees- ja perekonnanimi.
Ööbimine telkides ja osaliselt ka muud võimalused.
Kuidas meile tulla – http://www.metsanurme.eu/KUIDAS-MEILE-TULLA-
JÄRJEPIDEVUST KANDEV SUVELAAGER AASTAST 1995

Kevadpühad tulekul

Ülestõusmispühad, munapühad, kiigepühad – heal lapsel mitu nime Rõõmupidu tärkavale loodusele ja elu sünnile. 31 märts on sel aastal vanade eestlaste järgi püha, kus värvitakse mune Magajad äratatakse urbides st pajuokstega kergelt nüpeldades, et virkus ikka majas püsiks. Enne päikesetõusu (5.53!) pestakse silmi värske puhta veega, et saada virkust, jõudu, tervist, head jume. Vette võis panna ka pajuurbi või hõbedat. Päike tantsib tõustes ja minutiks läheb kaevuvesi magusaks. Nii et mahamagamise põhjuseid pole mõtet otsida. Kes maha magab, sellele tõmbab vanatühi ruunanaha silmile.

Kiikumine sel päeval on oluline, sest peale mitmete hüvede andmise tagab ka selle, et kihulased suvel ei ründa.

Märksõnadeks sel päeval munad, tibud, jänesed, pajuurvad, pesad, suled, roheline muru. Värvid puhkeva lehe roheline, päikesekollane, valge, helge.

Loomismüüt räägib, et munast tekkis maailm; tähed, kuu ja päike. Ka paljude rahvaste jumalad tekkisid munast. Eestlastel haudus salapäraselt karjateelt leitud munast välja Ilmatütar, kes läks hiljem tähele või kuule mehele ja hakkas maailmaservalt üle ääre helkima. Muna leidjaks oli Salme, kelle nimi tähendab päikese tütart. Muna- loomise algus. Tibud – elu algus, sünd. Lihavõttejänesed,  sigivuse sümbolid,  toovad  korviga maja lähedale mune ja šokolaadikomme, nii et värav tasuks lahti hoida. Lapsena oli see mul tõsiseks teemaks ja ega nad tulemata ikka ei jäänud ka. Kuigi tulemist ei näinud, oli korv värvitud munade ja šokolaadikommidega trepi peal.

Pajud on vanade egiptlaste järgi rõõmu, hiinlastel aga ilu sümboliks. Noortest okstest valmisid nõidade luuad ja okstest sai parimaid võlukeppe. Paju kuulub Kuu alla ja on seotud vee, naise ja viljakusega, sünni ja surmaga  Piibli järgi pakub paju lohutavat varju ja vett. Poeetide järgi inspiratsiooni ja pühendumise puu. Kuid tema all pole soovitav saladusi rääkida – tuul kannab laiali. Paju kõik osad kaitsevad kurja eest. Bachi õieteraapias vabastab ta vimmast, kibedusest,  kadedusest ja end ohvrina tundmisest.

Kask on täis tervistavat väge. Õuepuuna kaitseb välgutabamise eest. Tuppa toodud kaseoksad kaitsevad viljatuse, kurja silma, nõiduse ja teiste negatiivsete mõjude eest, eriti kui siduda okste külge punaseid paelu. Maaema kuulab kase all öeldud palvet isiklikult. Esindab sünde ja uusi algusi nii maagiliselt, kui tegelikult ka. Peletab hirme, aitab hinnata ilu, toob julgust ja õnnelikkust. Saab teha temast pesakimpe, pärgi või lihtsalt tuua oksi vaasi, et tema puhkemisest rõõmu tunda.

Sellise toreda pärja pildi leidsin internetist.

Kõike seda ja enamat veel sai räägitud eile maakonna raamatukogutöötajatele. Lisaks konteinerhaljastusest. Võetud endale ka teadmiseks, sest kui teadvustad, tajud tähendusi paremini ning naudid täiega.

Endale panin kokku sellise seade olemasolevatest materjalidest.

Külastasin meie kommipoodi ka, et jänkudel kergem oleks ja jään ootama, mis saab. Üks probleem on ka – kuidas pühapäeval enne päikesetõusu üles saada. See protseduur tuleb aga kindlasti ette võtta, sest virkust läheb hädasti vaja.

Värvisin kollaste ja punaste sibulakoortega mune ja kogu looming sai erinevat nägu. Hiljem meisterdasin kase- ja pajuokstest pesi. Need said jänkude poolt koheselt täidetud ja üks lapselaps sai oma jao juba kätte ka. No meie pool nad ikka julgevad veel liikuda, jänkupoisid muidugi.

Pärimusõhtu Einar Laignaga

Teisipäeval on tulemas hooaja eelviimane pärimusõhtu. Seekord kolonelleitnant, teoloog, ajaloofilosoof ja mõõgameister Einar Laidnaga.

Kuulasin teda ka saates Hallo, kosmos.  http://r2.err.ee/player_standalone?failinimi=aHR0cDovL2hlbGkuZXIuZWUvaGVsaWQvMTI4NjQxMi5tcDM=&annotation=SGFsbG8sIEtvc21vcyEgRWluYXIgTGFpZ25hIC0gMjcuIGphYW51YXIgLSBLw7xsYWxpc2VrcyBvbiBrb2xvbmVsbGVpdG5hbnQsIHRlb2xvb2csIGFqYWxvb2ZpbG9zb29mIGphIG3DtcO1Z2FtZWlzdGVyIEVJTkFSIExBSUdOQS4gU2FhdGVqdWh0IG9uIEluZ3JpZCBQZWVrLg0K&skin=hallokosmos Kõneleb tihti ka Nõmme raadios.

Inimese hingeline evolutsioon ja püsiväärtsused. On mitmekülgne mees, kel teadmisi paljudelt aladelt, ka looritagustest. On karismaatiline isik,  mees, kel oma arvamus olemas ning julgus seda ka välja öelda.

Jänesed söövad kuuse all oblikaid ja kuulevad suurt mürinat taevas. Kuulatavad korraks, kuid mürin vaibub ja oblikasöömine jätkub edasi. Unustavad peagi märguande. Nii ka inimestega. Sööme omi oblikaid edasi, märkamata seda, mis tegelikult toimub. Jätame oma pildist välja meid tegelikult mõjutavad asjaolud. Ajutiste asjade maailm. Kui palju me üldse mõtleme? Seepärast teda nimetasingi teisitimõtlejaks. Igatahes väga huvitav kõneleja, info edastaja ja mõtlema panija. Oodata on ka rohket osavõttu. Nii palju pole veel facebookis  nende õhtute kuulutust jagatud. Reklaami tegemist olen seekord täie tõsidusega võtnud. Kohale on kutsutud ka Raplamaa Sõnumite parimad jõud.

Nende õhtute tegemisel ongi mu peamiseks mureks see, et rohkem inimesi neist osa saaks. Esinejad on tõesti head olnud, eranditult kõik. Ja mul on olnud tuline kahju, et mõnel juhul terve Rapla peale vaid paar-kolmkümmend inimest on kuulama tulnud. Sõnumitoojad on imelised olnud. Nende kõigi ees teeks suure kummarduse. Parim kummardus oleks osavõtjate rohkus. Loodan parimat ses tukkuvas linnakeses.

Aga mis veel? Mul on tekkinud tohutu austus selle maa ja inimeste suhtes, kes siin väga iidsetel aegadel on elanud. Me oleme rohkem väärt, kui seda ise teame. Kord tuleb see veel kõigi teadvusesse. Praegu tänan seda paika läbi  loodussuhete.

Ennemuistseid hiiesõnu

Kuula sõnu,

mõista sõnu,

südamega öeldud sõnu,

ununenud ulmesõnu,

ennemuistseid hiiesõnu,

Maa-ema teadmissõnu,

lillede ja puude sõnu,

päikese ja pilvesõnu,

Maa-ema vetesõnu,

hingesõnu, helli sõnu,

hea loitsu õnnesõnu,

kasvamis- ja kaitsmissõnu,

elamiserõõmu sõnu…

Kuula sõnu,

mõista sõnu,

võta vastu hea sõnum.

Silvia Kelle

Muheda olekuga Ahto Kaasik on Maavalla Koja vanem, meie endi maausu mees, kes kandmas endas head sõnumit. Kel teadmiseid paljudest tarkustest, mis meil ununenud. Andnud välja raamatu “Looduslikud pühapaigad”. Töötab Tartu Ülikooli juures ja on väga hõivatud mees.

Kirjast, millega ta Tartust siia meelitasin

“…Meid huvitaks lühidalt Maavalla tegevus praegu.  Maausk. Kuldne emand. Vanade eestlaste suhe loodusesse. Pühapaigad, kuidas on säilinud nende pühadus ja vägi praeguses ajahetkes? Kuidas austati neid kohti ja kuidas praegu edasi toimida? Kuidas taastada järjepidevus, leida juuri? Võtta sellest tarkusest sobilik? Kui me oleme sündinud just siia siin maamuna peal, siis kuidas toetab meie tegevust esivanemate tarkus, usk, kohavaim? Kui hoolida või kui mitte hoolida?…”

Uurides-puurides seda teemat läheb aina põnevamaks. “Meil ei ole vaja otsida väge, tarkust ega eeskujusid väljastpoolt, teistest kultuuridest, vaid omaenda juurtest, sest eestlased – aestid – on üks kõige vanemaid tänaseni säilinud rahvaid meie planeedil. Meie tõelist päritolu varjab unustusteloor… …meie põlvnemisest hüperborealastest – iidsest ja kõrgeltarenenud rahvast, kes saabus siia planeedile juba väga ammu ning rajas koostöös Suure Keskpäikese meistritega kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni, mis ei langenud mitte kunagi, sest selles kultuuris osati elada täiuslikus kooskõlas loodusega ning rakendada Suure Jumalanna loomisväge. See oskus on ka meis olemas….Suur Lugu on meie väelugu, mida meenutades leiame üles eneses siiani vaid pooleldi ärganud loomisjõu, samuti tarkuse ja tingimusteta armastuse võime, et võiksime tervendada nii iseennast kui ka kogu maailma – viia oma elu taas kooskõlla SuuremaTervikuga ning luua see uueks.” Riina Grethiel “Suure Jumalanna müsteeriumid”.

Seda, et vanemal ajal jäädvustati teadmisi ja õpetusi püha geomeetria abil ja Eesti rahvakunstis leidub sügavasisulisi geomeetrilisi ornamente rikkalikult, on avastanud ka Tõnis Vint. Paarisaja aasta vanusel  Liivimaa vööl on kujutatud vanade kirjamärkidega Hiina meditatsiooni protsessi.  “…Seda, et meie esivanemad siin, Balti mere kaldal, on kunagi omandanud teadmisi, mis on samavõrdsed inimkonna kõige väärtuslikuma pärandiga, ei oleks oodanud…” Vanemad mustrid ja laulud on puhtamad, uuemad juba rohkem lihtsustatud – seega on neist sügavam teadmine sageli kaduma läinud.

Kreeklased on nimetanud meie maad Hüperboreaks, roomlased Thuleks või Ultima Thuleks, soomlased Kalevalaks, eestlased aga Kungla Kuningriigiks.

Sügavat mõtlemisainet skeptikule võib pakkuda Lennart Mere raamat “Hõbevalge”.

Mina aga ootan põnevusega, mida vastlapäeval meie oma mehel öelda on. Tulge teie ka.

Otsija vaimuga

Panen siia ikka viimase pärimusõhtu kulgemise lühidalt kirja, sest minu jaoks on see oluline, mida Mercedes edastas. Ja järjekordselt oli mul kahju, et saal puupüsti täis ei olnud, sest sõnumit oleksid võinud paljud kuulata ning selle üle mõtiskleda.

Tõe monopoli pole kellegil. Nii ta ütles ja asus edastama seda, mida tema on kogenud, õppinud, õigeks peab.

Mõttejõud on suurem kui taimejõud. Korrastades oma mõttemaailma, võime end kõige paremini ravida.

Vesi on väga oluline, puhas vesi, elus vesi. Vesi räägib muusika ja matemaatika keeles. Ta on terve siis, kui saab liikuda pööreldes – nagu allikast väljudeski. Poe pudelivesi on surnud vesi. Ka minu enda (mitte Mercedese) kaevuvesi pole hea, vaid eritab soogaase ning on mädamunalõhnaga. Hea on hoida vett munakujulistes anumates, kus ta end ise tervendama hakkab. Ka on olemas vastavad karahvinid, kus kasutatud kuldlõike seadust kujus. Need on head vee tervendajad. Kivimitest šungiit puhastab vett. Enne peab vaid kivimit puhastama teda pestes, keetes ja asetades päikesevalguse kätte 2-3 tunniks. Šungiit vähendab ka arvuti, televiisori, mobiili kiirgust, puhastab teisi kive.

Puhas peenike sool võtab meist energiat, meie surm.  Meresoola ja mäesoola on mõistlik kasutada.

Viis asja on tähtsad meie elus.

1. Hingamine. Parim õhk on kose juures, männimetsas, puhtas looduskeskkonnas. Pigista rinnakorv kokku, kui oled ärevuses. Rahuned kiiremini. Kui hästi uni ei tule, jälgi hingamist või koputa südame rütmi.
2. Mõtlemine. Mis mõtteid mõtled? Positiivseid, negatiivseid, kedagi maha tehes, halba soovides… Saad kogeda seda, millest mõtled.
3. Liikumine. Sinu keha vajab seda. Liikudes aitad eemaldada mürke ja seisvat energiat kehast. Su kehal on kergem. Madala vererõhuga inimesed on juba loomult rohkem sahmerdajad, kuna nad vajavad elus olemiseks rohkem energiat.
4. Toitumine. Mida sööd. Vabatahtlikult. Puhas maatoit sinu enda ümbrusest, mürkidest vaba. Kas teate, et rapsiõli on õlidest kõige mürkiderohkem? Kuna raps on ristõieline kultuur ja teda ründavad ohtralt igasugu kahjurid, siis pritsitakse rapsipõlde suve jooksul mürkidega mitmeid kordi. Kõik talletub taimedes. See vahepealne soovitus on küll nüüd dr. Lilleste poolt ka. Ja mulgi ammu teada.
5. Hingelis-emotsionaalne reageerimine. See on see ala, millega uuema aja kõik õpetused tegelevad.  Kuidas vabaneda vanadest energiamustritest endas. Iga haigus on tulnud õpetama, sinu keha reageerib valedele mõttemustritele. Kuidas tunda end õnnelikuna ja võtta vastutus oma elu elamise eest endale.

Taimed, mida M. kõige rohkem kasutab

• varemerohi, juurt, lehti. Nii limaskestade kui naha raviks. Kudede taastaja luumurruni välja. Verevalumid. Viib jääkained välja otse läbi naha. Sobib juur ka kuivatatult. Jahvata ja lisa vett
• kalmuse juur. Ka kuivatada. Kõhugripid, suitsetamise maha jätmisel, kui süda paha. Puhastab vett. Ka vere puhastaja. Sügisel-kevadel sisaldab juur kõige rohkem ravivõimeid. Kus kasvab kalmus, vesi puhas.
• põdrakanep – juur, leht, õis nii kuivatatult kui toorelt. Jõudu andev
• võilill – universaalne. Kogu taim. Sapi ja maksa toetaja. 17.05 toimub võilillefestival Audrus.
• nõges – sisaldab taimset valku kõige rohkem. Kevadine turgutaja. Kui nõgese allergia peal, oled liiga palju tarbinud. Nõgese seemned potentsitõstjad.
• teeleht – väga hea tasakaalustaja. Tükelda enne kuivatamist.
• angervaks – looduslik aspiriin

Spargel – 3-4 aastane on korralik põõsas, organismi puhastaja. Kui 4-5 tundi kuivalt kaotab maitses kohe.

• kassinaeris – kurguhaigused

Vererõhk – pinged välja.

Hoia elu tasakaalus! Kui midagi liiga palju, jäta elust välja. Kui vaimset pinget palju – tasakaalusta füüsilisega. Kui füüsilist palju – tasakaalusta vaimsega. Parim on mõõdukus.

Kui on õrn soolestik – see on elu seedimine. Lase vanadest mustritest lahti.

Jämesoole probleemid – sügavad põhimõtted, mida sa ei lase vabaks.

Peensool – pikem järelemõtlemine. Oleme halba olekut ignoreerinud pikemat aega.

Põie probleemid – eluhirm. Emotsionaalne solvumine, salaviha, muretsemine.

Jäta ära ärritavad toiduained.

Kasuta rohkem taime õisi – tunnete tasandi toetaja.

Tee rohkem  head – nii mõttes kui ka reaalselt!

Leia need vahendid, mis sind kõige paremini aitavad, toetavad. Mis ühele hea, ei pea seda sinule olema. Ole uurija, katsetaja. Kuula iseennast, oma tundeid, oma keha.

Üle kahe tunni tihedat informatsiooni. Lisaks eelpool tähendatule veel palju muud. Rahvas oli päris aktiivne ja küsis korralikult. Vajalik õhtu oli.

Aga pühapäeval oli Hallo, kosmoses Tom Valsberg. Maailmarändur, muusika ja laulude kirjutaja,  ansamblite Tane Mahuta, Indigolapsed solist,  raamatu  “Kuidas rännata ilma hirmuta”  autor. Järelkuulamine võimalik

http://r2.err.ee/saated?saade=285&sub=292

Tee taimede väeni

On tulemas järjekordne pärimusõhtute sarja üritus – seekord taimetark ja õieterapeut  Mercedes Merimaaga. Et teda paremini tundma õppida, võtsin raamatukogust kõik kolm tema raamatut lugeda. “Minu tee taimede väeni” näitab lihtsas ja selges keeles, et looduses on toitu küllaga. Tuleb vaid avada silmad ja võtta vastu seda, mida taimel pakkuda on. Kuna iga taim on seotud oma sugulasplaneediga energeetilisel tasandil, siis niimoodi saab inimene osa võimsate planeetide väest. “Igast meie planeedi kliimanurgast leiab laia valiku taimi toidulauale. Oleneb ainult inimese “äraõpetatusest” ja põikpäisusest, kui suure osa neist ta kergekäeliselt nurka viskab, kuulutades need söödamatuks või metsikuks, või kui paljusid neist oskab ta endale viimases hädas ravimtaimedena appi kutsuda. Suhtumine algab sellest, kuidas meid on kasvatatud loodusest aru saama.”

“Õitest hingeni” räägib taime õitest ja nende seostest inimese hingega. “Taim on kompromissitu andja. Küsimus on ainult selles, kas võtame pakutava vastu ka teadvuse tasandil. Kas teadvus aktsepteerib meie keha organi- ja rakuteadvuse tasandit või mitte? Kui ei aktsepteeri, siis olemegi liigselt äraõpetatud ja meil on väga raske uskuda oma tundeid ja emotsioone, keha märguandeid. Seepärast imestame, miks jääme haigeks või miks meie saatus nii karm ja elu raske on.”

Märksõnadeks – luba lastel õisi süüa, maitsvad õied, õied kui hinge harmoniseerijad, õieteraapia ja tervis, retseptid.

“Väega toidud” – rõõm toidab.

Toiduretsept Mercedese moodi kõlab nii:

• pane head toiduained sobivasse nõusse,
• lisa klaas head vett
• lisa perenaise arusaam sellest, kuidas toitu valmistada,
• lisa perenaise hea tuju, rõõmus meel
• lisa perenaise soov valmistada armastatud inimestele maitsvat toitu.

Taim on tagurpidi pööratud inimene. Juur vastab peale ja mineraalainetele ning tähistab inimese lapseiga, arengusuunda. Leht ja vars toetavad keha keskosa ja inimese keskiga. Õis ja vili toetavad meie alakeha ja jalgu ning on abiks küpses eas.

No igatahes päris huvitav lähenemine, rikastav. Ja teisest aspektist vaadatuna, kui enamus harjunud on.

Mulle meeldivad sellised asjad, kus peidus veel palju muudki.