Päev endale
Väljas on augustivihm ja päike üheaegselt. Vihmapesus lööb loodus päikese käes sädelema. Värvid on teised.
Kivid muutuvad vihmaga ilmekamaks, värvilisemaks.
Päevaliiliad annavad välja viimaseid õisi – nende külluslik õitsemine on jäänud seljataha. 33 sorti, mõni vanem oli ikka väga produktiivne.
Selles kandis sai sel suvel peenrad ühendatud, et tiigile nii lihtsalt ligi ei saaks ja taimede ärapaigutamise põhjustel ka.
Uus peenrahakatis tõstab pead ja hakkab muutuma tõsiseltvõetavaks.
Toanurgas mängib Tätte uus plaat, on mõnus, mõnus.
Fb-is ma enam suurt käia ei taha. Sealsed küsimused nt aiahoolikutes on mind ära tüüdanud. No mida arvata küsimusest: mu aeda on ilmunud mingi must putukas. Mida peaksin tegema ja millega pritsima. Või uusi lillesibulaid -juurikaid müüv tuntud firma töötaja: sipelgad on nii kahjulikud – nende piss on happeline. Nad tuleb hävitada. See kõik on nii jabur, et ma ei viitsi isegi vastupidist väitma hakata. Õnneks on meil olemas vaba loodus ja seal omad seadused, mis töötavad vaatamata meie vastutöötamisele siiski edasi.
Nädalavahetusel sai hulgutud Laulasmaa mererannas ja varbaidki vette kastetud. Ikka koos Tervendavate aedadega. Mõnus oli.
Puid on aegajalt altpoolt üles mõnus vaadata. Taustaks helesinine augustitaevas.
Selliseid kivimürakaid kohates tekib rida igasugu küsimusi su sees, et kuidas ikka siia ja mil moel ja millal ja kuidas. Aukartus poeb hinge sellise hiidvana vaikiva müraka ees. Mida kõike ta võiks teada ja kõneleda, kui saaks. Või kui oskaks kuulata?
Justkui rohelised merelained, pehmed, pehmed…
Teistmoodi metsaalune kui enda kodukandis. Valgem. Puud rahulikult seismas sirgelt ja väärikalt, mõni rahutu ja ülemeelik seas justkui tahaks jalga lasta. Miks küll?
Mõni seevastu kasvab kui suuremat sorti keelpill. Mulle meeldib vaadata puid ja nende erinevaid olekuid.
Teelt leidsime isemoodi puujuurikaid, justkui kaneelisaiad-keerusaiad reas.
See tee viib otse taevasse või sinna maailmalõppu – ääre peale.
Tegelikult vaatasime tõtt puhta, läbipaistva, sooja, kohiseva veemassiiviga. On ikka võimas ja võrratu!
Läbipaistev, sillerdav, kutsuv.
Tuhanded soojad liivaterad masseerimas ja silitamas taldu. Vesi loksumas ümber jalasäärte. Meremüha mõjutamas sinu meeli. Tekib küsimus, mida ma olen terve see suvi seal sisemaal üldse konutanud? Vai not ma pole siia varem jõudnud? Milline lõhn, milline paitav tuul, milline võimas vägi on merelainetel! Milline värskendav mõju. Istusime lõpuks liivaluidetel ja lasime vaikselt seda kõike endasse tulla. Nii hea ja rahustav oli, et ei tahtnud lahkuda. Meri näitas seekord oma lahkemat poolt.
Looduslik pink. Ka siin sai puhatud ja jõudu kogutud. Päris mere rannal, kuid vaikuses. Luited pidasid kogu merekohina kinni, nii et kõrvad hakkasid kumisema.
Kes pole käinud – see pole näinud. Selliseid mände, kus oksad pikalt kaardus mööda maad ja siis oma oksaninakesi püsti tõstmas justkui Väikese Muki kinganinad, pole mina varem kohanud.
Õhtul sai veel Tätte kontserdil Varbolas käidud. Ikka hingele pai.
Päeva tegemised lõpetasin terrassil, kus nautisin suveöhtu mahedust, lõhnu ja hääli. Oli küpsete õunte, lõhnava kuslapuu, rooside- flokside lõhnabukett rohutirtsude muusika saatel. Jäta meelde, jäta meelde ja võta pimedusse kaasa!
Öösel magasin kui nott, isegi tähesaju magasin maha, kuigi soovid olid pikas reas välja ütlemist ootamas.