Kadrioru pargis, Courmet Coffees ja Loomaaias

Nii nagu selgeltnägijate tuleproovis pääsesid finaali vaid parimad väljavalitud, nii aiaklubi selle pühapäevase väljasõiduga juhtus sama lugu – kohale jõudsid vaid kõvemad kutid. Esimene sihtmärk oli Kadrioru park.

Pikad pärnaalleed pügatuna ja

vastrajatud kanalite äärde istutatuna, nimelised sildid kõrval.

Iseloomulikke erksaid värvilaike väga veel näha ei antud.

Ilmselt vara veel küllusliku suvise värvikirevuse jaoks.

See-eest jaapani aias õitsesid rodod.

Keset tiiki saarekesel lõõmasid punased.

Palju kive, ka astumiseks.

Eri värvi rodod gruppidena.

Tiigis ujusid kalad

ja pardimamma oma poegadega. No see vaatepilt nõudis jälgimist, sest ega järeltulev põlvkond ju mingi ullike pole. Et kiiremini ja mugavamalt edasi saada ronisid järgemööda mamma turjale ning nokkisid teist kuklast. Kus samal ajal papa part oli, kes seda teab. Kogu koorem ja kasvatus oli nagu ikka õrnema soo kanda.

Veel üks punase kasuka kandja jäi pildile – Kadrioru orav.

Aiaklubi finalistid valgel sillal.

Kivid, vesi, jaapani kerria, jugapuud, rodod, vahtrad – iseloomulikud elemendid jaapani aias.

Edasi käisime Courmet Coffees jalga puhkamas. Valisime Tatjanaga honduurase kohvi ja maitsva kodujuustu-marjakoogi. Igati intelligentne värk. Mida see väljend tähendab teavad asjaosalised.

Peaks ütlema, et Kaja on meil tõeline ralliäss ja tema manööverdamisoskust võib vaid kadestada. Loomaaia aia taga parkimiskoha leidmine võttis paraja aja ja nõudis igasuguseid manöövreid. Kohale saime.

Kui nüüd arvate, et loomi käisime vaatamas, siis eksite, ikka haljastust. Loomi-linde nägime ju jaapani aias.

Õitsvad kastanid.

Haljastust andis nautida. Sama palju, kui erilisi loomi, oli ka haruldasi taimi.

Püramiidsed kuusevormid. Saadaval ka Hansaplandis.

Hostade alad.

Värvilised alad, kuusevormid.

Kõrrelised aiavaasides.

Väga palju huvitavat igatahes. Lõõgastav ning energiat andev vaheldus, igati korda läinud päev. Isu peale aetud põikasime ka Rohelisest Kaubamajast läbi. Tühja pagasnikuga igatahes kodu poole ei mindud. Mõnus, mõnus. Paras preemiareis iseendale.

Lillepüramiid Kadrioru tänaval. Kasutatud tegemisel aiavõrku.

Mõisateel

Päikseline oktoobrikuu lõpp paneb ikka veel aia särama. Muru roheline meenutab veel suve ja mõni lillgi üritab seal õitseda.

Täna käisin Alu pargis. Kahju, et lehed olid enamuses puudelt juba alla tulnud ning värve seepärast vähem.

 Kaitseliit on mõisa korda teinud. Ümbrus ka niidetud, hooldatud.

Igatahes hulka etem, kui omal ajal, mil Alus elasin.

 Ülevalt terrassi pealt oli päris hea vaade. Kahju vaid, et tiigid üle tee on käest ära lastud. Kunagi olid need küll paremas seisus ja park ka. Aga Kaitseliidu muru oli kui äsja niidetud, kuigi Olev ütles, et 2 nädalat tagasi tehtud.

 Mõisa ümbruse tiigid olid korras, kaldaääred niidetud. Ilus kohe vaadata.

  Lipuväljakule langes maja vari. Selle taga oli veel üks tiik korda tehtud ning kaldaala ka. Üks mailmatuma laia võraga tamm oli selle nurgas. Ma ei mäleta seda minevikust. Minu meelest oli selles osas paras padrik enne.

 Tee kõik uus ja puha.

 Päris kobe figuur vanakesel. Olev arvas, et puul on ümbermõõt vanaduses vähenenud. Tema teab seda ammust ajast ja hulka jämedamana. Eks nooruses ole murugi rohelisem ja kõik teod – no ikka olid…

 Mõni püüdis veel lehti säilitada ja tore oligi, pilt kohe säravam.

 Vabadussamba killukesed, müürililled vahele kasvamas.

 See kask oli alt kummaliselt lai. Olevat kasvu alustanud vana tamme kännu seest. Nulud ja ebatsuugad, mis hilisemal ajal parki lisatud, kiratsevad, mis kole. Ei tea, kas siniverelised mõisapuud mõjuvad punaparunitele nii või mis?

 Vana pahklik pärn kui helihark sissesõidutee ääres.

 Puud ja varjud ja kivi.

 Kastan lõpuks kollane ja lehti loovutamas.

 Park on täis saari – sakslaste sissetoodud puid. Miks neid küll nii palju kunagi eelistati? Aga vanad puud on ikka väärikad. Mõnel pole enam suurt võra ollagi, aga tüvi on vaatamist väärt.

 Sel suvel loodud roosipeenar. No selle peenra pärast mind sõidutati ja ekskurseeritigi. Eks vaja nõu anda mehele, mis nüüd küll saab. Ilusad olid veel, koht ka väga soodne. Vaid männikooremultš hallitas. Ega see väga mõnus ikka neile vast pole.

 Nagu mõisaparuneid pildistad on pilt kohe sinine. Kas veri lööb välja või?

  Lehed läinud, nüüd hakkab mängima oksagraafika.

Endale kingitud päev

Tegin endale kingituse – jalutuskäigu Kadrioru pargis ja kohtumise dalai-laamaga Vabaduse väljakul. Olen siiani mõju all ning sõnu ei taha hästi tulla. Jalad tulitavad ning on ütlemata ümmargused. Hommikul läksin kümnese bussiga linna, sealt oli kõige lähem tee Kadrioru parki.

Regulaarstiilis Kadrioru park, mille asutas Peeter I  ja parterpeenrad on tõesti vaatamist väärt. Algas kõik suht tagasihoidlikult pargi äärest

 Korrapärased teerajad mõlemal pool, pügatud pukspuu, tuhkpuu ja magesõstrahekid. Kus miski. Võlvkaared, purskkaevud, palju kasutatud päevaliiliaid, hostasid.

 Luigetiik, kahel pool pügatud pärnaallee.

 Mustris peenrad.

 Päikesekell tiigi ääres.

 Luigetiik oma saarekesega ning luigemajaga. Tiik on täis kalu, mõned olid päris suured. Luiged ujuvad sõbralikult koos partidega.

 Tiigi ümbrus on kaunistatud värvikirevate peenardega.

 Väga ilusad olid ka kirinõgesed mustris. 

 Väga hästi peab end üleval lõhnav heliotroop. Levitab kaugele oma lõhna ning on muidu ka ilus. Olen temast natuke teisel arvamusel olnud.

 Pikk sirge tee viib läbi pargi roosiaiani.

 Pargis on ka lastele mõeldud ala.

 Püsilillepeenrad enne roosiaeda. Mulle väga meeldis nende kooslus.

 Väga ilus oli see kõrreline seal peenras. Molinia arundinacea (altissima) “Karl Foerster”.

 Roosiaia plaan. Autor Kersti Lootus.

 Roosiaed asub endise kiviktaimla asemel astangutel. Koosneb 5600 roosist. Osa neist eritavad tugevat lõhna. Mis võis veel olla massilise täisõitsemise ajal!

 Suured alad ühest sordist roose, sekka okaspuualasid.

 Tagasivaade tuldud teele.

 Purskkaev üleval roosiaias.

 Istepingid alleel.

 Vaade roosiaiale ülevalt küljelt.

 Lossi ees.

 Puud vabakujulises osas.

 Mõne tüvi on vanadusest mühklik.

 Varikäigud.

 Lilleaia parterpeenrad.

 Punased väikeseõielised begooniad on fantastilised!

 Võtsin neid peenramustreid kohe iga kandi pealt. Keskosas olid valmis pandud toolid ja kõik muu õhtuseks kontsertiks Orelipoisiga.

 Parempoolse aiaosa kese purskkaevuga.

 Purskaev lähemalt.

 Vee voolamised.

 Aiavaasi kooslus lähemalt.

 Kunstimuuseumi hoone.

 Pikk allee Russalkani ja sealt edasi kesklinna käisin vapralt jalgsi.

 Noorpaar oma tähtsal päeval pargis.

 Teekonnal linna möödusin objektist, mida kolm aastat tagasi sai haljastatud ja muru rajatud. On ikka kasvama hakanud, isegi liiga hästi, näe liiga pikk teine.

Edasi puhkasin jalga kohvikus koos kehakinnitusega. Täismäng ikkagi.

 Viru väravate juures olevad lillekioskid reas.

 Edasi viis inimvool vaid ühes suunas – Vabaduse väljakule.

 Inimmeri.

 Dalai-laamale oli püstitatud telk Vabadusristi jalamile. Kaunistatud lilleseadetega Tiibeti rahvusvärvides. Omasin päris head positsiooni peaaegu esireas. Üksinda on kohta leida hulka kergem, kui kellegiga koos. Rahvas, kes sinna  kogunenud, oli eriline. Üksteisest hooliv, intelligentne. Minu taga jagas noorsand teisele kogemusi idamaadest. Dalai-laama ilmus koos kaaskonnaga  meie rahvusmustris päikesevarju all. Kohe, kui tuli, muutus õhkkond veel erilisemaks. Keegi noormees minu taga küsis teiselt, kas tunnetad seda positiivset aurat, mis temast õhkab. Ma arvasin, et need minu ettekujutused vaid. Terve see rahvavägi käitus eriliselt, naeratati üksteisele, jäeti igaühele ruumi, oli tunda hoolimist. Seda ei oska kirjeldada, see oli super. Seda saab tunda vaid kohapeal kohal olles.  Tegin ka pisikesed videolõigud, kus on peale jäänud vikerkaarevärvid ja energiasambad. Või on lihtsalt ülesvõtmise praak? Kõnest ise aga leidis ilmselt igaüks endale midagi. Lihtsad ja targad sõnad. Inimeseks olemise oskusest. Kaastundest, hingeharidusest, rahust enda sees, õnnest, mida igaüks vajab ja siia ilma on tulnud kogema. Hukutavast ahnusest ja ignorantsusest.

 Paik, kus kõnet pidades seisis ja pärast küsimustele vastates istus dalai-laama. Pidasin vajalikuks see koht enda jaoks jäädvustada.

 Mööda Harju tänavat rongijaama poole minnes sattusin ummikusse. Põhjuseks tiibeti munkade telk mandalaga. Peale rahvaga kohtumist läks dalai-laama koos saatjaskonnaga läbi rahvahulga telki, et pühkida tseremoonia käigus kokku mandala liiv, tähistamaks lõpetatust. Liiv puistati hiljem merre.

 Ja nii ta lõpuks lahkub, meetri kauguselt minust, nähes näost näkku.

 Pildistasin Harjumäe kõrrelisi.

Minu voodi juures ootab lugemist mulle kingitud raamat “Juhi tee” ja juhuslikult loen just “Hävitavaid emotsioone”. Mõlemad dalai-laamalt. Aga endale kingitud päev oli super.