Archive for the ‘Taimekaitse’ Category

Ilmast ja aiast

Täna pole muud teha, kui postitusi vihtuda. Väljas on külm ja vihmane, nii et koeralegi ei kõlba. Üks vihmasabin järgneb teisele. Eile tuli rahet ja 17. juunil muidugi lumelõrtsi. Temperatuurinäidud püsivad 0 ja 10 läheduses ning taimede kasv ei näita erilist hoogu. Eile õhtul oli õhus +2 kraadi ja taevas selge ning vedisin  katteloorid peale isegi kartulile. Öökülma ilmselt siiski polnud, sest kesköö paiku olevat pilvkate tekkinud. No mis see siis nüüd ikkagi on – suvi või? Isegi lehetäid on roosidelt jalga lasknud.

Enda aeda pole ammu pildistanud, sest mis sa tast ikka võtad, kui hooldusega jännis. Lõpuks tegin endale lihtsalt aja ja nüüd siis aia üks pool korras ehk liiklus suunatud väravast vaid paremale. Vasakul pool veel ees keelumärk ja tundub, et ilmataat teeb nii, et see minugi puhul kehtib. No ei saa ja ei taha sellise ilmaga küll rohima minna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vesiroose kui palju. Ilusa ilmaga on kõik lahtigi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Maja nurgas õitsemas ebajasmiin Aureus. Õitseb, lõhnab, lõdiseb.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Keset õue annab oma lõhnapanust harilik ebajasmiin, õisi täis kui pöörane.

Metsaaia lilled – kurekellad akna all ja muidugi leeder Laciniata, mis sel talvel säilitas kõik oma oksad. Nüüd on õienuppegi peal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Alles istutasin tiigi kaldale valge moosesepõõsa. Nüüd teine veel lontis vee poole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päästsin teise ära oma hukule määratud kiviktaimlast. Seda, et oli päästeoperatsioon, mõistis ta ilmselt imehästi ja jättis mind kõrvetamata. Mõni nädal tagasi kliendiaias ma nii kergelt ei pääsenud. Põletushaavad tekkisid käevarre siseküljele päev hiljem. Ilm oli siis veidi soojem ka ja minul nahk higine. Arvan, et mõlemad asjaolud aitasid selleks kaasa.

Kiviktaimlaga on küll vähe kehvasti. Taimi, mis sealt välja tahan päästa ja enda jaoks säilitada pole tegelikult kuhugi evakueerida. Koht siiani puudub. Nii see hävinguprotsess seal edasi käib. Kahjuks.

Juhuse tahtel ja minu enda nõusolekul lasin väravast sisse Tallinna TV Matriksi saate võttegrupi. Toredad ja lihtsad inimesed. Kõnelemiseks jäeti vaba voli ja ega ma teagi, mis sest välja tuleb. Õde, kui Savipätsi poliitika tõsine vastane oli valmis küll peaaegu piketti korraldama, et ükski õige asi sinna TV-sse ei satuks, kuid mina poliitilist profiili ei järginud. Mina lõikan labidaga. Ajan omi asju. Jah, ega nende asjadega on, kuidas on. Kohalikku lehte suutsin enda meelest hea jutu anda ja üle ka kontrollida, kuid fotograafi jätsin unarusse. See pani pildi, kus peal tiik ja maja, mis kevadisel ajal nägi välja kui ehitusplatsi reklaam. Mitte, et lauajupid olid lohakil, hoopis taimedest jäid pildid panemata. Vaid vesi ja maja. No nii, Maatriksi saade on kavas 27. juunil kell 22.15. Võib-olla tuleb pärast seda ka pea liiva alla peita, no seekord küll vaid ise süüdi siis.

 

Roosiloengul

Teema: Rooside orgaaniline kasvatamine, uued ja külmakindlad roosisordid.  Poola roosikasvataja Kamila Rakowska Szlazkiewicz ja tema kolleeg Hollandist Hans van Hage tegid ettekande teemal – kuidas orgaaniliselt, ilma keemiat kasutamata kasvatada edukalt roose. Kamila 5 ha suurune roosiaiand Biological Rozenkwekerij De Bierkreek kasvatab loodusega harmoonias, parima kvaliteediga roositaimi. Pakub pidevalt uusi sorte ning katsetab paremaid meetodeid, et saavutada häid tulemusi. Hans Hollandist omab firmat 1998. aastast, toodab igal aastal 125000 istikut 2500-st sordist ning müüb neid Euroopasse, Canadasse, USA-sse, Jaapanisse. On üks kolmest orgaanilisest roosikasvatajast Euroopas.

Kvaliteedi tagab kõigepealt tugev alus, seejärel selektsioon. Pakutakse kõige vastupidavamaid sorte. Edasi läks asi aga huvitavaks. Lehetäid ei ole mitte vaenlased vaid abilised. Ära hävita neid! Põhimõte orgaanilisel kasvatusel lühidalt; istuta roos õigesse kohta, taga talle rohkesti päikest ja toitu, soodusta röövputukate (nende, kes teisi söövad) levikut, kes siis roosikahjureid ise hävitavad. Sina pane käed taskusse ja ära ole liiga usin tõrjega. Ühesõnaga – mõtle teisiti, säästad ennast ja loodust.

Lehetäisid on väga erinevaid, erineva värvi, suurusega. Nad kõik on toiduks röövputukatele. Lepatriinu vastne on hea õgard. Tema omad on  oranzid munad lehe alumisel poolel. Osad neist söövad ka hahkhallitust. Kiskjaherilane – vaablane leiab lehetäid ülesse ning muneb oma munad lehetäisse. Aegamööda söövad nad lehetäid seest tühjaks. Naispool muneb munad ca 300-sse erinevasse lehetäisse. Isane vajab aga õietolmu. Seetõttu on oluline kasvatada varaõitsevaid taimi rooside läheduses. Jutt käib kogu aeg lehetäidest, justkui oleks ta ainus roosivastaline, kuid peale selle on veel kedriklest jm taimekahjurid. Kiskjaputukad hävitavad ka neid. Lehetäi neist kõige süütum.

Hea abiline on sirelane. Hollandis 350 erinevat liiki ja pooled neist söövad lehetäisid. Vastsed head õgardid, valmikutele vajalik aga avatud õied.

Järgmine hea abiline on kiilassilm,. siis herilased, ämblikud. Isegi rohutirtsud – pooled neist söövad putukaid. Siis mina nimetasin täppidega ussiks herilase vastset, keda samuti ei tasuks ära korjata. Pritsimata taimed on tervemad, tugevamad. Enamus meist ei taha seda väidet kindlasti uskuda. Kiskjaputukate levikut aias soodustavad surnud oksad, surnud puit, vesi, suured põõsad. Kohalikud põõsad väga head. Aga ka Rosa pimpinellifolia, Rosa rugosa parandavad tunduvalt olukorda. Looduslikud kibuvitsad kasvõi aia taha. Lihtõis, avatud õis looduslikel roosidel. Putukahotellid (varem herilased, hiljem kiskjavaablased asustavad neid). Vara õitsevad looduslikud taimed – sarikalised – head putukatele. Ühesõnaga – loo keskkond kiskjaputukatele. Seenhaiguste vastu ei võidelda samuti vaid tehakse valik. Anna taimele toitu, siis on ta ka tugev ega võta haiguseid ligi. Väetatakse orgaaniliste väetistega, ka lehe kaudu. Augustis – septembris aga antakse vaid neile põõsastele, kes õitsevad vaid ühe korra suve jooksul. Natukene, väiksem kogus. Kevadel antakse N-rohket väetist üks kord, juunis- juulis K-rikast. Looduslikud väetised, laavakivim savimullas, mereadru. Kõik need looduslikud väetised toimivad ka haiguste vastu ning need kaovad ära.  Ühesõnaga õige taim õigesse kohta. Jäta lehetäid alles. Vot nii.

Mida mul öelda on? Sel aastal ei saanud ma just enda roosidega varakult kiidelda – haigused olid peal. Kuid kevadel polnud mul nendega üldse aega tegelda ning niimoodi ei saanud nad ka mingit toitu juurde. Alles juuli alguses ärkasin nende jaoks ning andsin kanasõnnikuleotist ja roosiväetist. Korjasin ära inetud lehed, äraõitsenud õied. Suve teisel poolel olid nad päris mõistlikud.  Putukate vastu pole pritsinud ning seda võin väita küll, et kes väga hoolsalt seda teeb, see jääbki tegema, sest meie jaoks halvad tulevad niimoodi kiiremini tagasi. Pritsides hävitad ju mõlemad osapooled. Selleks aga, et kiskjaputukaid oleks peab olema neil ju söögilaud. Kogu probleem asub meie peas. Seda ma kavatsen kohe kindlasti järele proovida. Väite õigsust saan tõestada vaid siis, kui kevadel varakult neid toitma hakkan. Aga muide, naabrinaisel, kes kanu kasvatab ja nende sõnniku leotisega roose rammutab, on väga ilusad ja terved roosid.

Lõpuks ka natuke pilte Tallinna vanalinnast – ikka lilledest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lilleseade Meriton Old Town Garden Hotelli fuajeest, mille konverentsisaalis siis loeng toimuski. Loeng ise Merilen Mentaali organiseeritud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vanalinn oli endiselt nautijaid täis, kuigi mitte nii rohkelt, kui suvel.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lillekastides meeldisid mulle endiselt roheliste erinevad värvikombinatsioonid. Hea heleroheline on ilubataat. Palju oli ka maitsetaimedega kaste, isegi katrul oli esindatud kaunilt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Raekoja platsil mängisid muusikamehed-naised. Mõnus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mõnusad on ka kõrrelised kastides.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Oli kasutatud ka kõiksugu butafooriat ja mõnes kohas kunstlilli maitsekalt elavatega kokku.

Läbisin ka lillefestivali ala. Osa töödest olid endiselt nauditavad mõned aga juba vähemaks koristatud ning mõned lootusetult üle kasvanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõrreliste pai.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Äsja koristatud.

Balti jaama poolt tulles oli kohe selline meeldiv aroom vastu võtmas, et nii mitmedki ajasid ninaga õhku. Hilissuve lilled andsid endast parimat.


Mürkidest, eelkõige Roundupist

Kuna palju on diskussioone Roundupi pooldajate ja vastaste vahel, siis loodus- ja eluhoolikuna panen siia artikli Eesti Maaülikooli taimekaitse osakonna vanemteadurilt Luule Metspalult, mis ilmus juba 2010 aastal. Ma ei saa aru siiani sellest, kuidas ikka veel neid mürke propageeritakse, müüakse, kasutatakse ja õigustatakse nende kasutamist ning aiandust õppinud pole sellest patust ka sugugi priid. Ka talunikud kasutavad seda põldudel. Kas meil üldse on olemas vastutustunnet elu ees? Või mõtleme ainult hetkekasumist? Või millega me üldse mõtleme?

Roundup ja tema ohtlikud lähisugulased

Roundup ja tema ohtlikud lähisugulased

Ohutuid mürke pole olemas. Iga aastaga selgub üha rohkem ka glüfosaatidel põhinevate herbitsiidide kohta.

Glüfosaadi avastas ja patenteeris rahvusvaheline agrokeemiale spetsialiseerunud biotehnoloogiaettevõte Monsanto 1970. aastal. Juba kolme aasta pärast jõudis selle toimeainega herbitsiid Roundupi nime all suure reklaamikäraga müügile. Seda reklaamiti kui inimesele ja keskkonnale täiesti ohutut umbrohutõrjevahendit, mis mullas kiiresti ja jääkideta laguneb.

Enne patendiõiguste aegumist 2000. aastal kuulus Monsantole Roundupi tootmise ja müügi ainuõigus ja firma sai hiigelkasumeid. Praegu toodab analoogseid preparaate maailmas rohkem kui 30 firmat. Tänu tõhususele, suhtelisele odavusele ja valvsust uinutavale reklaamile on need praegu enimmüüdavad agrokemikaalid.

Ohtlik koostoime

Häirekellad hakkasid kõlama 1990ndatel, kui sõltumatute teadlaste uuringud näitasid, et glüfosaat, tema laguproduktid ja preparaadi koostises olevad abiained ei olegi ohutud. Need on mobiilsed ja satuvad mullaosakeste poolt seotuna ringlusse, saastades keskkonda ja ohustades meie tervist.

Nende herbitsiidide toime pole veel päris selge, sest registreerimiseks vajalikud analüüsid tehakse glüfosaadist, mitte aga teistest preparaadis sisalduvatest lahustitest, pindaktiivsetest ainetest või emulgaatoritest. Teavet pole ka nende koostoime kohta.

Teatavasti sisaldavad eri preparaadid 14–75% glüfosaati, ülejäänud osa on tootjafirmade saladus. Seega müüakse tegelikult kemikaalide segu, mille toksilisust ei määrata. Uuringud on näidanud, et abiained (nt POEA) või glüfosaadi laguproduktid (nt AMPA) võivad olla mitu korda mürgisemad kui glüfosaat. Seega on preparaadile hinnangu andmine vaid glüfosaadi kaudu eksitav pooltõde.

Miks siis glüfosaadist ja tema laguproduktidest nii vähe teatakse? Neid on tehniliselt äärmiselt raske määrata, analüüsid on kallid ning vastava uurimisbaasiga laboreid maailmas vähe. Eestis alustati Põllumajandusuuringute Keskuses (PMK) nende töödega alles 2008. aastal.

Paljusid glüfosaatidega tegelevaid laboreid finantseerib Monsanto, kes pole negatiivsest teabest huvitatud. Monsanto palgal olevate teadlaste ülesandeks on iga firmale ebasoodne tulemus kohe kahtluse alla seada, selliseid tulemusi saanud teadlasi diskrediteerida ning rahakraanid kinni keerata.

Palgalisi on tabatud tulemuste võltsimiselt, valeandmete esitamise eest on määratud trahve ja vanglakaristusi, laboritelt on võetud analüüsiõigused. Viimase kohtuprotsessi kaotas Monsanto 2009. aastal ning Roundupi ei tohi enam reklaamida kui keskkonnale ja inimesele täiesti ohutut herbitsiidi.

Kestvad jäljed

Glüfosaatide jäägid võivad mullas ja taimedes püsida aastaid ning nende lagunemise kiirus on väga varieeruv.

Poolestusaeg sõltub mullast ja kliimast. Kui USA Texase osariigis kulub glüfosaadi lagunemiseks vaid kolm päeva, siis Iowas juba 141 päeva. Rootsis säilisid glüfosaadijäägid metsamuldades üks kuni kolm aastat. Rootsis leiti ülemääraseid jääke nii põllumuldadest kui veekogudest. Kirjanduse andmeil vähendab glüfosaat mulla lämmastikusidumise võimet veel 120 päeva pärast töötlemist, seob mullas vaseühendeid moodustades glüfosaat-vase kompleksi.

Mulla ja vee kaudu imenduvad glüfosaat ja tema laguprodukt AMBA taimedesse, liikudes kergesti kõikidesse taimeosadesse. Taimekudedest ei saa jääke eemaldada või enne toiduks tarbimist maha pesta. Jääke leiti õuntes, kui puude reavahesid töödeldi Roundupiga, ja juurviljadest, kui põlde oli külvieelselt töödeldud glüfosaadiga, maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast Roundupi kasutamist.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmeil leiti jääke nisuterades, need säilisid isegi jahus ning sellest küpsetatud saias. Kui sellist teravilja söödeti loomadele, leiti jääke ka loomsetest saadustest veel kaks aastat pärast söötmist.

Mõju inimesele ja loomale

Inimesed on erineva vastuvõtlikkusega ja jäägi mõjuilmingud võivad seetõttu erineda või hoopis puududa. Kõige sagedasemad nähud on silmade kipitamine, pisaratevool ja nägemise ähmastumine. Raskematel juhtudel võib tekkida nahalööve, nahapõletus või sügelemine ja iiveldus. Mõnikord on täheldatud astmahoogusid, hingamisraskusi, pearinglust, nohu, uimasust. Glüfosaadijääke on pritsimise ajal leitud isegi lähikonnas olnud laste uriinist.

Veelgi ohtlikum on preparaadi krooniline toime. Kanada, Rootsi ja USA teadlaste uuringutest on selgunud, et glüfosaatsete herbitsiididega kokku puutunud naistel on esinenud rohkem nurisünnitusi ja enneaegseid ning väärarenguga lapsi.

Farmerite hulgas on suurenenud haigestumine mitte-Hodgkini lümfoomi ja teistesse pahaloomulistesse kasvajatesse (luuüdi- ja kilpnäärmekasvajad, munandi- ja verevähk) ning vähenenud meessuguhormooni produktsioon. Positiivne seos on avastatud ka Parkinsoni tõppe haigestumise kasvu ja glüfosaadipreparaatide kasutamise vahel. Kahjustusi on leitud inimese ning veiste vererakkudes ja sidekoes.

Prantsusmaal leidsid Roundupi toimet uurinud Caen’i ülikooli teadlased häireid inimese endokriinsüsteemis. Herbitsiidi koostisosad hävitavad inimesel loote-, nabaväädi- ja platsentarakke, kusjuures see toimub juba tunduvalt madalamate kontsentratsioonide juures kui tavaliselt põllumajanduses kasutatakse.

Roundup on põhjustanud kahjustusi rakumembraanides ning DNAs, samuti oli häiritud rakkude hingamine. Laborikatsed hiirtega näitasid, et glüfosaat kahjustas maksas ja neerudes DNAd ning tekitas geneetilisi kahjustusi luuüdis. Brasiilia teadlased aga leidsid, et Roundupiga töödeldud keskkonnas vähenes rottidel sperma hulk, tiinetel rottidel suurenes abortide tõenäosus, sündinud rottidel oli väärarenguid. Tiinete jäneste viimine töödeldud keskkonda vähendas poegade sünnikaalu ning esines väärarenguid.

Mõju mullaelustikule ja lindudele

Glüfosaatne herbitsiid kahandab ka kasulike mullaorganismide ja lülijalgsete arvukust ja pärsib huumust tekitavate organismide arengut. See toob kaasa orgaanilise aine vähenemise mullas ja pärsib lämmastikku siduvate bakterite arengut, kelle abil muudetakse mullalämmastik taimedele kättesaadavaks.

Näiteks vähenes töödeldud põldudel sojaoa juurtel asuvate lämmastikku siduvate bakterite (Rhizobium japonica) arvukus ja nende poolt fikseeritava lämmastiku hulk. Glüfosaat toimib negatiivselt mangaani omastatavust mõjutavatele bakteritele ja sagenevat mangaanipuudust teraviljades seostataksegi glüfosaadi kasutamisega.

Taimed on haigustele vastuvõtlikumad, osalt on see tingitud mükoriisa ja teistegi kasulike seente kasvu pärssimisest. Seetõttu taime toitainete omastamine halveneb ja haigustega võitlemise võime väheneb.

Töödeldud mullal kasvavad taimed haigestuvad kergemini, mullas kasvab kahjulike patogeenide arv ning väheneb kasulike oma. Glüfosaati sisaldavate preparaatide kasutamisel ägenesid näiteks teraviljadel, sojaoal ja suhkrurool seenhaigused. Glüfosaati sisaldavate herbitsiidide ja arvukate uute probleemsete taimehaiguste vahel on leitud positiivne korrelatsioon.

Roundupi kasutamise tagajärjel hukkub ka pool kuni kaks kolmandikku kasulikest putukatest ning jääkide püsivuse tõttu võtab nende arvukuse taastumine aastaid.

Roundup põhjustab Trichogramma, röövlestade, kiilassilmade ja lepatriinude hukkumist. Meie katses peletas Roundup jooksiklased maasikaistandusest pärast peenardevahelise rohuriba pritsimist kuni viieks nädalaks ning kontrollvariandiga võrdne jooksiklaste arvukus ei taastunud kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Töödeldud teraviljapõllult kadusid jooksiklased kuuks ajaks, see tõi kaasa aga lehetäide arvukuse kiire kasvu. Töödeldud aladel oli jooksiklaste arvukus madal ka järgmisel aastal.

Paljud liblikalised, kelle vastsed toituvad umbrohtudel, kaotavad pritsimiste tagajärjel toidubaasi. Glüfosaadid hävitavad ja kahjustavad tugevasti vihmausse. Uus-Meremaal tehtud katsed näitasid, et isegi tavadoosi 5% lahjendus kutsus neil esile arengutsükli pikenemise ja suure suremuse. Ämblike populatsioon väheneb, kui kaob taimestik. Roundupiga töötlemisel vähenes ämblike arvukus poole võrra, vähenes ka liigiline koosseis.

Seni pole uuritud herbitsiidide otsest toimet lindudele ning metsloomadele, kuid kaudne mõju on kindel. Briti Kolumbia ülikooli ja Kanada teadlaste uuringud kinnitavad, et hävivad nii loomade kui lindude toidutaimed ja peitumiskohad. Hundinuiade hävitamisel glüfosaati sisaldava herbitsiidi Rodeo-ga vähenes näiteks käblikute arvukus.

Glüfosaadid mõjutavad pisiimetajate maitsmis- ja lõhnaretseptoreid nii, et tekivad toitumisprobleemid. Kui lülijalgsete arvukus väheneb, siis vaesub lindude ja pisiimetajate toidulaud.

Veereostus ja triiv

Glüfosaatsed preparaadid satuvad pinnaveega veekogudesse ja ka põhjavette. 1/3 USAs jõgedest võetud veeproovidest sisaldas glüfosaati ning 2/3 proovidest leiti tema laguprodukte. Jõed ja ojad on reostunud ka Euroopas. Jääke leitaks hoopis sagedamini, kui tehtaks glüfosaadi ja tema laguproduktide püsimonitooringut.

Veekogudes pidurdub reostuse tagajärjel selgrootute loomakeste süsihappegaasi ainevahetus, nad hukkuvad, esineb geneetilisi häireid ja arengupidurdusi. Jäägid on mürgised ka planktonile. Roundup põhjustas näiteks konnakulleste DNAs häireid, suremus suurenes ja kasvas ka ebanormaalsete kulleste hulk.

Kalades akumuleeruvad toimeained põhjustavad geneetilisi kahjustusi, immuunsüsteemi häireid ja kahjustusi punastes verelibledes. Isegi madal glüfosaadi kontsentratsioon mõjutas vees elavate tigude (Pseudosuccinea columella) kasvu ja paljunemist.

Preparaatide triivi ehk töödeldavalt alalt eemale kandumist on raske ära hoida, ükskõik kui hoolikas töötleja ka on. Kuna glüfosaadid on laiatoimelised preparaadid, võib triiv põhjustada palju tõsisemaid ja ulatuslikumaid kahjustusi kui paljud teised herbitsiidid. Vee ja tuulega edasi kanduva jäägi kahjustus võib ilmneda kasutuskohast kaugel ning tagajärjed tulevad esile veel mitmel järgmisel aastal. Puudel-põõsastel väheneb nii haigus- kui külmakindlus ning nad võivad hukkuda aastaid hiljem.

GM-taimed

Monsanto toodab 1996. aastast glüfosaadi suhtes resistentseid geneetiliselt muundatud taimede seemneid, ning geenid, mis teevad taime resistentseks, on patenteeritud. Seemneid ei tohi ise paljundada, igal aastal tuleb osta uus kogus. Reklaam lubas, et GM-taimede kasvatamisega väheneb keemilise tõrje vajadus ja taimed on saagikamad. Kumbki lubadus pole täitunud. Vastupidi, töötluskordade arv hoopis tõusis, sest nüüd sai põllul hävitada kõik umbrohud, tegemata häda põhikultuurile. Rikuti taimekaitse vaheldamise nõuet.

Tagajärgi ei tulnudki kaua oodata. Korduv ühekülgne pritsimine muutis mitmed umbrohud resistentseks ning sellistest taimedest on saamas ülemaailmne probleem. Glüfosaadiresistentseid umbrohtusid on leitud nii Ameerikas, Austraalias kui Euraasias.

GM-taimed on võimelised ristuma ka looduslike lähisugulastega. Nii näiteks on Kanadas GM-raps ristunud metsikute ristõielistega (põldsinep, põldrõigas), sellised taimed jäävad loodusesse püsima ja annavad ka järglasi, mida ei suudeta neil kujunenud multiresistentsuse tõttu umbrohutõrjevahenditega tõrjuda. Ohtlikuks võib kujuneda kontrolli alt väljuv raps, mis võib GM-rapsiga anda allumatu glüfosaadiresistentse metsistunud rapsi.

Lõpetan näitega Lõuna-Ameerikast, kus koka (Erythroxylum coca) hävitamiseks on kasutatud glüfosaate. Selle tulemusena hakkas seal kasvama koka glüfosaadiresistentne liin, nn Boliviana negra, mis annab suurema saagi kui tavapõõsas kunagi on andnud.

……….

Artikkel ilmus Maakodu juulinumbris 2010. Mulle tundus, see oli selline tagasihoidlik sündmus, mitte midagi olulist, kuigi oleks pidanud alustalasid kõigutama. Ja ma olin jahmunud, kui meie endise põllumajandusministri naaber-talunik seda värki suuremas rahus oma põldudel kasutas, ilma et mingeid reageeringuid ministri poolt oleks järgnenud. Ja kas teate, kuidas nägi välja see põld? See oli ebardlik sõna otseses mõttes. Kus me elame, milleks me niimoodi elame, mis on meie elu eesmärk? Kas ainult hävitada?

Ja kui ilus on ikka sinu iluaed, kui oled kasutanud Roundupi? Kui oled teadlik selle mõjudest ja kasutad ikka? Minu jaoks ei ole see aed enam ilus.

Ps. Olen viimasel ajal väga ettevaatlik igasuguste reklaamide suhtes, mis kiidavad mingit toodet taevani. Miks? Sest ma ei usu enam seda kasuminäljas maailma, kes on minetanud inimlikkuse. Kõigepealt vaatan reklaami taha ja alles siis otsustan.

Tõrjumistest

Kel pidev häda käes ja tahtmine pritsida ja tõrjuda võiks lugeda seda linki http://www.hortes.ee/?op=body&id=76&prn=1&art=206&cid. Olen ise sama meelt, kuigi igaühel ju oma tarkus. Võin veel lisada, et loodus on tihtipeale targem, kui meie ja reguleerib ennast ise, kui me just väga räigelt vahele ei sega.

Kahjurlus

Avastasin vaarikatest lontis uusvõrsed.

 

Külaliseks osutus vaarika-varrekärbes. Munadest koorunud vaglad on tunginud noorde rohtsesse võrsesse, kus algul teevad sirge pikikäigu koore all, seejärel aga rõngaskanali kaudu võrses laskuvad spiraalselt allapoole. Umbes vaarikate õitsemise ajal väljuvad vaglad vaarika võrsetest, laskuvad mulda ja talvituvad selle pealmises kihis kookonites. Kõige inimsõbralikum tõrje on juuni algul või miks ka mitte varem; kahjustatud võrsed madalalt välja lõigata ja põletada. Seda ma käisingi vahepeal tegemas ja huvitav, huvitav – määrisin oma käed selle tegevuse juures lillakaks. Oleks nagu marju korjanud. Keemilist tõrjet ma tegema ei hakka. Kuigi on öeldud, et pritsida Mavrik 2F-iga  või NeemAzal T/S-iga. No mida, kui nad asuvad varre sees.

Kahjurlusest mul puudus kätte ei tule. 25-30 aastat vanad punase sõstra põõsad kannatavad klaastiiva kahjustuse all. Hea, et naabril neid istutatud pole. Muidu jääks ma süüdi kahjurluse soosimises. Tegelikult võitlen küll varte välja lõikamise abil, kuid siin tuleb halastamatud meetmed appi võtta – välja juurida, põletada ja uude kohta uued istutada. Peale saagi koristamist, mis tõotab sel aastal rikkalik tulla, ma seda teengi.

Sekka koledaid pilte ka

Sõstra- klaastiiba mul ikka jätkub. Kahjustatud oksi on vaja välja lõigata  õitsemise algusest alates iga 15-20 päeva tagant ja kohe põletada. 

Salajane kahjurlus…

Aga kevad näitab oma külma ja tuulist nägu. Ei suuda mind sugugi soojast toast välja meelitada. Hommikul küll käisin ettevõtluskeskuses, kuid eksisin riide valikuga. Oleks tulnud talvisemalt mõelda.

Tuleb hakata kiviktaimla plaani joonistama. Või hoopis rabarberi kooki tegema. Vabadus valida.

Sildipilv