Tohutut ilu nägemas

Ahto aia külastus on minu selle aasta tippkogemus. Midagi nii ilusat pole mul olnud au kohata. Kivi-Lillemäe talu on täielikult oma nime väärt. Siin on kivid, lilled, erinevad pinnavormid.  Suure territooriumi korrastatus, loomingu maitsekus, harmoonia. Erilisuse annab just see suurte kivide kasutus, mis saab võimalikuks vaid masinate kaasamisel ja materjali olemasolul loomulikult. Ja kui panna nüüd ainuüksi kivid rahasse ümber, nagu meil kombeks on kõike arvestada, siis… Hindamatu. Kõike seda tööd ja ilu nähes süda rahuneb ja tekib hoopis teadmine, et sellist ilu ei ole lihtsalt võimalik hävitada ning ohvriks tuua. Terve mõistus peatab siin raudruunadki.

Ahto tabasime rohimiselt.

Esmalt loodud kiviktaimlaosa on sel suvel siiani jäänud puutumata, kuigi oli plaanis. Lihtsalt rasked mõtted kodu saatusest röövisid jõu ja tahtmise. Tuleb tunnistada, et sellele vaatamata on väljanägemine täiesti rahuldav. No mis – ilus ikka.

Majja viib kivitrepp ja sisenejat saadavad taimed. Kaks mõnusat majavalvurit ka muidugi.

Tahaaeda saab jällegi mööda treppi astudes.

See, mis sealtpoolt vaates avaneb, on võrratu. Ja seda nüüd sügisel, kui muidu kiviktaimlaaeg on ju juunis.

Muru on seesama, mis Inglismaal. Peenraääred korrektsed. Kivimultš.

Aia südames on elulõngaring, okkaline roos keskel.

Püsikute peenart raamib korrektselt pügatud elupuuhekk.

Kohati on kasutatud ka nn jämedamat kivimultši.

Iluaia osa on hiljuti laiendatud ning loomisel on hiiglaslik hostade kollektsiooniala suurte kuuskede alla.

Talu põhisissetuleku annavad hobused. Raudtee tulekul tuleks sellest loobuda, sest ühe variandi puhul lõikaks trassiosa ära juurdepääsu karjakoplitele.

Hobulausuja vestlemas sõbraga.

Maja ees teispool teed on looduslik korrastatud ala koos tiigiga.

Nurga taga peidus aga väike aiamaja koos suveköögiga

Vana veskikivi jahvatab ära kõik tühisuse tolmu ja viib ajatuse rahusse.

Jäägu ainsaks teeks siia paika seesama lihtne talutee. Kaitsku Looja ja kõik meie head mõtted seda suurt elutööd ja seda pererahvast. Ma tänan, et mu silm sai seda kõike näha.

 

 

 

 

 

 

 

Maaelu

Mulle meeldib elu maal ja sealsed inimesed ka. Selles kõiges on avarust ja ehedust. Koerad, kassid ja muud loomad, suur peenramaa, lopsakad vaarikad ning muud marjapõõsad. Kõik, mis eluks vajalik on olemas ja seda kõige puhtamal kujul. Otsata suur töö on ka, väga suur. Ega siis ilmaasjata ennevanasti neid punapõskseid prullakaid suurema kondiga naisterahvaid hinnatud. Neis oli rohkem jõudu, mis raskele talutööle marjaks ära kulus. Haige oleminegi on seal  liigne luksus – loomad vajavad ju igapäevaselt hoolt.

Meie aiaklubi liige Elve müttab maal. Oskab väga häid kringleid küpsetada ning peale talupidamise hoolitseb ka selle eest, et kõik ta ümber oleks ilus.

Fuksia oli võimas ja pandud kaunistama vana kändu.

Virkliisu laiutas kivide vahel.

Vesikanepil oli haaret. Kõrgust ka, kuid pildil tundub madal – tegelikult langeb maapind.

Lilled ääristamas taluteed.

Tagapool asuvad hooned ei kuulu Elvele, kaunis kraavikallas aga küll.

Tegelikult tegin pilte vähe – lihtsalt unustasin ära. Vaatasin ja mõtlesin ja kujutasin teise tegemisi-olemisi ette. Maa oli kohati nii viljakas, et … Meile defitsiitset sõnnikut ju vabalt käes. Aga põhiline, millest tahtsin kirjutada; Elve teeb kodust jogurtit, mis on nii hea (see pole liigne ülistus), et olen sõltuvuses. Mul on ammusest ajast tegemist antibiootikumidest tingitud  kõhu lahtisusega ehk ärritunud soole sündroomiga. Tundlik seedimine. See jogurt on mind aidanud. Parem, kui igasugune tablett. Tarbin seda jogurtit täiesti naturaalselt, sest minu meelest on ta lihtsalt nii hea. Poe maitsestamata jogurt tundub mulle liiga hapu ega kutsu tarbima. Vot nii. Keha teab.

Terje aiast põikasin ka läbi- Terje ise toimetas sel ajal seenemetsas nagu enamus eestlastest.

Lisandunud olid nii mõnedki korda tehtud alad. Teeäärne suurte puude ala kiviaiani.

Ja vanade palkide ümbrus kõnelemas oma keelt.

Aeda ümbritsevalt põllust oli kogutud vili ja vaated läksid vabalt edasi.

Järjekindlalt pügatud männid kui rohelised kivimürakad.

Terje uus viis kiviktaimlat teha – püsti asetsevate kivide vahele luua mägitaimede kodu. Sellel pildil veel poolik, kuid juba ta oli käinud Sveta juures taimerallil ja õhkas rahulolevalt telefonis vastu.

Kuulus kuivjõgi, mis on tänaseks kasvuhoo täiega sisse saanud ning näitab kogu oma võimsust. Häda vaid selles, et pildi tegemine sellest täit ülevaadet ei anna. Õiget nurka tabada on raske. Tuleb oma silmaga näha.

Fragmendid sellest:

Kõrreliste graatsia.

Küünlad püsti äädikapuul.

Kuivjõe väline külg.

Villane liivatee kui nahk kaitsmas maapinda.

Aiapink ootamas puhkajat – vähemalt on alati valmis toetama.

Maja ja aed – tohutu elutöö on saanud valmis. Pidev loomine ja looming, rahutus ja rahulolu, uue loomine, ilu loomine. Pidev hool ja armastus maa ja taimede vastu. Ilu nägemine ja teistele pakkumine. Üks paik siin maa peal on saanud paradiisi ilme. Kas saab olla midagi tänuväärsemat ja vajalikumat, kui ilu su ümber? Täna läheme Ahto juurde.

 

 

 

 

Septembrikillud

Aeg kaob käest ja niimoodi on juhtunudki, et paljugi nähtust ning kogetust pole blogisse jõudnud. Alustada võikski ühest “juuksuriteenusest”, mis viis Mahtra maile.

Milvil oli nooruke kuusehekk välja veninud suve jooksul. Selle hekiga on sellised lood, et perenaine laseb selle kallal toimetada kuidas iganes ja on kõigega nõus. Peaasi, et mitte traditsiooniline välja ei tuleks. Kuused ise on istutatud kaherealiselt ja vaheldumisi. Mina ise eelistan üherealist istutust, sest hekk saab tihe sellest piisavalt, kuused saavad rohkesti valgust ja mis peamine: hiljemalt on kitsamat hekki lihtsam lõigata. Mul endal näeb üherealine välja selline

Väheke näha otsast laiust.

Aga Milvil tuleb igasugust

Kaugelt pildistatud – vast pole kõige parem foto, kuid näha on, et miskit hakkab looma. Iga kuusk näitab ise kätte, mis tast voolida annab. Iga aastaga peaks asi huvitavamaks minema ning lõikus nägema parem välja. Praegu on tihedust veel vähe.

Teel allikale kohtasin üht sellist seenemikku

Ka sellistest nn untsus asjadest võib saada vägagi põnevat kraami

Pilt küll kehvake ja mitte väga vaatamisküps, kuid siin on näha tulevikuplaane. Vahepealt jääb kuuse tüvi näha, et siis lõvi sabatutina jätkata. Algus laseb muidugi mõned aastad oodata.

Talu nimi

on täitsa huvitavalt jändrike vahele paigutatud. Silm jääb peatuma peale.

Toonide kooskõla

Milvi õueala jääb vanade müüritiste vahele ning on ainuomased just sellele talule.

Mõõda müüre ronib usinalt müürilill

ning vesikanepil on siin väga turvaline ja mõnus olek.

Sellel päeval oli puhkenurgas igal juhul puhkepäev, sest pererahval oli käsil kibekiire mahlategu

Silm puhkas peal siiruviirulisel kivihakatisel

Kuidas ta küll oma pika elu jooksul on sellist mustrit suutnud peale koguda!

Milvi territooriumil on ka kultusekivi

Ilmselt on tal oma lugu rääkida.

See jutt sai nüüd minu jaoks nii pikk, et ülejäänud 2/3 mahtramaistest päevasündmustest jääb küll järgmise korra ülesandeks. Sügispäike vormib väljas värve ja selle päeva tegemised ootavad. Aga muljeid tahan küll jagada, sest neid seal lihtsalt oli.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lillerallil

Augusti algus algas Karla küla lilleralliga. Hea tuttav koht, mõnus vahepala igapäevaolemises.

Esimene peatus – Roosoja.

Milline postkast!

Roosoja roosid. Igatsesin, kuid polnudki mahti osta.

Seekord olin kutsutud Roosojale lilleseadet õpetama. Lüüra talu oli annetanud hulga lilli – lõvilõuad, tsinniad, rukkililled. Värvipallett missugune! Lisaks asperaagust, hosta lehti, kuutõverohtu. Algul mõtlesin küll, et kes või mis ja võib-olla ainult lapsed, kuid tegijateks olid hoopis enamalt täiskasvanud. Lauaseaded valmisid kui ludin, kuigi enamus hoidis oasistki esmakordselt käes.

Tähtsaks pidasin kuju ja värvust – et ikka mõlemad oleksid olemas. Vali kas soojad või külmad toonid; ümar, piklik või vaid ühele poole kallutatud seade.

No täitsa põnev oli olla õpetaja rollis jälle ja anda edasi seda, mida oskad. Mõnuga. Ja tegijad tegid ka mõnuga. Kes läks pärast külla, kes vanaisa sünnipäevale, kes võttis ise pidulikult külalisi vastu. Seaded sai igaüks ise kaasa ning tegemise hoog oli innukas.

Ümarseade külmemates toonides.

Tatjana töö. Tsipakene sooje värve ka. Roosa lõvilõug sees kumamas ja sinakad ohakatäpid asja põnevamaks tegemas.

Auto kaunistusena viis pluss.

Väga hea oli veel siniste rukkilillede ja valge lõvilõuaga piklik seade, millest ma algul ei märganud korralikult pilti teha. Väga usinad õpilased olid. 🙂

Lilleseade õpetamine võttis paraja portsu aega ära, nii me siis Roogojale praktiliselt selle kuumaga ei jõudnudki. Küll aga Sadeväljale, kellel ütlemata vahva roigasaed.

See on meil juba kolmas aasta käia ja sellise traditsiooni oleme endsile loonud, et ilma Sadevälja koduse kohvikuta ja terrassil vaadet nautimata ära ei lähe. Seekord aga ilmus me ette Arnold Hannust isiklikult kõrreliste loenguga. Huvitav oli.

Vahepealse aasta jooksul oli aga tekkinud Sadeväljale kõrreliste ala.

Poolik veel küll aga juba näitas ilmet.

Kõrreliste juurest tagasi.

Sadevälja vaateid.

Suur lavendlipõõsas triumfeerib maja ees.

Mis küll kõik õitsemas seal? Kas mitte jukka?

Helmikpööriste kirju vaip.

Vat mis kobe kooslus!

Meil aia ääres tänaval… Seekord aias sees. Hea motiiv.

Suvi.

Kuivoja, mis vahel ka suliseb. Ilus.

Hannusti kõrreliste loengu konspekti ei või ka üksnes endale jätta.

Roog-sinihelmikas nagu palm aias, õis 2-3m kõrgusel. Soolotaimeks hea.

Kõrred on tagasihoidlikud, masshaljastuse maharahustamiseks. Sobivad ka veesilmade äärde.

Tasub loodust järele ahvida. Näiteks nõmmeelu – mine käi ja vaata ning ehita endale ka. Nõmmeaeda sobivad aruheinad, liivateed, kukeharjad. Kadakad ja kõrred. Läbipaistvad, kiitsakad. Nende mass pakub ka tausta. Kui on ainult kõrred jääb midagi puudu.

Tugev taust neile on okaspuurühm, majasein, plankaed. Siis kõneleb kõrrekõne.

Madalatele kõrtele maa peal midagi taustaks. Kiviklibu natuke rahutu. Liivateepadjand, roomav kadakas.

Kirjulehised vormid. Hiina siidpööris Zebrina vastupidav.

Kõrrelised ei sure sügisel ära. Sellest 20 cm elav. Ära lõika sügisel, ära niida maapinnalt maha.

Kõrte pidu on kesksuvi, sügis. Kevadel inetu. Hästi sobivad modernsesse aeda.

Kallakuid kinni – suur juurestik.

Väga head on kõrrelised – roosid; kõrrelised – liiliad.

Sadeväljalt lahkudes kallistasime kodukohvikupidajat kui vana tuttavat. Ikkagi püsikliendid juba. Mõnus oli. Järgmise korrani.

Selline fragment Tõnise puukoolist. Väsitab ära küll. Aga seal pakuti maitsvaid värskeid hapukurke ja kodust mahla. Hää oli. Aitäh!

 

 

Jaanipäevajärgselt

Jaanipäevajärgselt võib kõike juhtuda. Kuigi ilm on külm põksuvad südamed kuumalt. Nii mõnigi asi vajab lahendamist ja ilma sõnadetagi selge, mis siin toimumas on. Olin piduliku sündmuse juures tunnistajaks Tamaara ja Lembitu aias või õigemini aia taga metsa veerel.

 

Ja mitte mina üksi vaid üks saledamat sorti kaelkirjak ka.

Kusjuures tundus, et oli temagi vahepeal pea kaotanud.

Lisaks roomas metsa all kahe sabaga madu või õunauss, tont seda teab kumb. Igatahes Eeva poole ta suundus.

Päästev sillake viis kõigest sellest eemale ja peremees ise osutas selle silla olulisusele…

Aiatagune kiviktaimla jätkab aiasisest või vastupidi.

Vaade tagaaiaväravast võib üllatusi pakkuda. Vaatad ju harva sellise rakursi alt.

Korralikult hooldatud-niidetud metsaalune ja mets raamib aiapilti. Kui nn kõrghaljastus  on piisavas kauguses, siis ei suru suured puud  aiale nii peale ja jääb küllaldaselt hingamisruumi.

Terrassile on vahepeal tekkinud puidust lillekastid, ikka peremehe enda tehtuna. Hortensia selles on lihtsalt võrratu.

Vaade terrassilt.  Aiavaasis potiroos, millel üle 80 õienupu valmis puhkema.

Taamal värvilised põõsad ja looklev murusiil.

Aia taha metsa viib teine sillake.

Vahepeal on Lembit valmis saanud igati korraliku kodulehe.

http://kasvuhoone.weebly.com/

Siin on kirjas ka palju tarkusi puidust jm.

 

 

Südant soojendav kohtumine

Hea on aegajalt vaatamas käia inimesi, kellega minevikus väheke koos oldud. Seekord lähiminevikus, praktikal olles. See paik on lihtsalt armas. Neeme ja Milvi aed arboreetumi kõrval. Pungil täis realiseeritud ideid, katsetusi. 0,8 ha haritud, puhast iluaeda. Mina ei ole veel näinud selles tohutus aias hooldamata ala, mitte kunagi. Ja aru ma pole ka seni saanud, kuidas see võimalikuks on osutunud.

Tohutud kolmnurkpeenrad.

Lihtne aiamööbel. Puhtad puudealused.

Võib vaid ette kujutada, milline valges pruut oli mõni aeg tagasi selles aianurgas. Rodo.

Vesi aias.

Kivitrepid.

Kivimüürid. Ja kui kaugelt puhastatud! See toob nende ilu eriliselt esile.

Ularõngad hostadest.

Teed, rajad, sillad, hiigelhosta kohe-kohe oma täielikku võimsust näitamas.

Ikka ise tehtud.

Kutsub taharuumi.

Mõnus, mõnus. Armas margareetamuru.

Imeline margareetamuru, taamal laste mängumajake. Mõni püüab meeleheitlikult õitest murus lahti saada, mina ei pea seda vajalikuks. Mulle meeldib.

Rodod.

Mehike seal puudevilus

olla tal seal ilus-ilus.

Näpud sügelevad tööst

kõik see valmib üleöö.

Peenramaa on nõnda pikk-

rohid terve igavik.

Keiser olla kui on vaja

üles leiad selle raja.

Talvel vaatad oma maja

soojast toast kui hingel vaja.

Näputööna seinal ripub

vildituna silma kipub.

Käsitööd on toad kõik täis-

kuidas jõuab – mõte käib.

Lilled siingi leidnud koha –

talvel aina juurde vohab.

Sõbralik on pisipere

muhedalt seal ütleb tere.

Nüüd läks liigseks riimitamiseks, aga uskumatu käteosavus on seal majas küll. Väga armas, jõudu neile!

 

 

 

Valiksin mõõdukuse

Kui vähegi minu teha oleks ja endaga suudaksin kokkuleppele jõuda valiksin mõõdukuse. See sobiks pea igas elu valdkonnas. No kõigepealt on päevakorras ilm. Siin ma nüüd ilmapööraja küll olla ei saa, kuid nuriseda ma oskan. Vägisi tahab mind laisaks õpetada. Algul sellise kuumusega, millega võisid vaid elust tüdinenud ennastsalgavalt tööd teha ja nüüd siis lakkamatute vihmasadudega. Ilm nagu pardi p…e. Sajab, siis veidi päikest, mis tekitab süütunde, et ikka veel kodus ja polegi objektil. Saad ühe jalanõu varba otsa, kui seda toimingut saadab vihmapiiskade põrin katusel. Kaua võib? Mul juba välitööd kuhjuvad. Ainus positiivne külg asja juures on see, et tigude korjamine on tõhus. Need sutikad ei vaevu end märjaga ära peitma, vaid peesitavad nähtavalt ja priskelt taimedel. No muidugi, ka neid võiks olla mõõdukalt, aga mitte hordidena.

Siis veel see aedniku põhiprobleem – suutmatus uutele taimedele ei ütelda. Ei mingit mõõdukust, harjuta palju tahes. Sattusin Iivi võrku. Ega ma siis ise süüdi… Tema toppis mulle 9 päevaliiliajuppi pagasnikusse, mis siis, et mul oli aias kohta vaid ühe jaoks. Aga tegelikult, kaua võib taimi enda aeda ahnitseda? Peenrad pungil täis, ülerahvastatud, hooldamisega töö kõrvalt tükk tegemist, aga ikka veel vähe. Ja Nurga puukooli läheks ka hea meelega. Loenguid kuulama. Pärast otsiks tikutulega kohta, kuhu see lätlaste aretis ära sokutada, ja see, ja see… Õnnelik oleks ka veel, et kätte sain. Mis rahakulutusse puutub, siis sellele leiaks ka põhjendusi, veenvaid. Või salgaks hoopis maha, ei teeks probleemigi. Mis sest, et varsti sügis käes ja jalavarjud nigelad. Nihv-nihv ja Nuhv-nuhv minus ehitavad oma maailma edasi.

Neid mittemõõdukaid on silm harjunud paremini märkama, kui normaalseid. Kusjuures näen ja imetlen. On see ikka mõistlik tegu? Käisin Terje aias. Ligi hektar (no mõnedsajad küll puudu) iluaeda suvel taguots püsti või roomates rohida. Mille kõigega küll inimesehing peab tegelema ja vaeva nägema. Aga ilus on.

Leidsin, et tal on aias palju lavastusi.

No näiteks see lasipuu vankri rattaga.

Rohelised pinnavormid mändidest, kui kivirahnud.

Muidugi oja ja selle kaldal siberi iiristest voogav jõgi. No selle pidev tagasilõikamine peale õitsemist taimedele just väga kosutav pole.

Kõrreliste krutskil pähikud reas vastandina mesiohaka okkalisusele. Taamal jälle lasipuu.

“Aknad” aiaruumis.

Maja taguselt terrassilt näed “aknaid”,

enda poole voolavat oja,

roosiviirge, mis viivad välja avaratele viljapõldudele.

Kuivoja, mida ei mõistagi nagu õigest rakursist pildistada.

Pargiosa väljaspool kuivoja.

Maale iseloomulikud väravad ja aed. Taimed, mis vanadele taludele omased olid.

Ja läbi kõrrelistekiirte paistmas külastajatehordid, kes kõik seda imeasja vaatamas käivad. Tasub imetleda, kuid järele teha ikka mõõdukalt.

Mis veel? Eks kurtmist ilma, iseenda ja elu-olu üle tuleks ka ikka mõõdukalt osata teha.

Igati tip-top lauba

Üle-eelmise laupäeva väga tore avastus oli Kose kandi Karla küla. 4 aiandusega tegelevat talu, nende hulgas eelmise aasta Harju maakonna kauneima aia tiitli võitnud Sadevälja. Püsilillekasvatus, kodumaine puude-põõsaste paljundus, roosid, elulõngad, viinamarjad… Jäime Tatjanaga kodunt välja tulemisega ikka väga rahule.

Alustasime Sadevälja talust, kes oli välja kuulutanud püsilillepäeva. Suur taastatud talukoht kõrgemal künkal, oma jõekäär ja mets. Privaatsust ja õhku, palju tööd ja meil muidugi tehtust naudinguid.

Istutusalad ümber maja. Võimsalt õitsevad liiliad asetatuna küll põõsasmaranate, küll suuremate hostade taha. Tahavad ju liiliad jalgu jahedas hoida ning ega nende kolletuvad varredki ilusad esiplaanil vaadata pole. Lõhatud paekivist teed, sõelmetest sidususega.

Vihmavesi tulemas ketti pidi alla, tee alt läbi kuivojasse ja sealt edasi tiiki.

Pikk terrass vaatega kaugusse ja eriliseks vaatemänguks muidugi kurepere tegemised otse ees posti otsas.

Terrassil oli avatud seekord kohvik  maitsvate kookide ja muu hõrgutistega. Väga lahke teenindus – see pole teps mitte viisakusest praegu lisatud. Istusime sellel kuumal päeval ja lihtsalt nautisime kõike.

Aias võis vaadelda taimi elusuuruses. Nende sobivust, paigutamist ja kõike muud mis vaja.

Maja kõrval künka otsas kiviktaimla.

Rohkelt paekivikasutust.

Majast paremal suur rodoala, mis praegu veel täiendust ootamas.

Siin hakkab 3.augustil Arnold Hannust rodoaia loomist õpetama.

Majast eemal süvendatud jõekäärus puhkekoht, kuhu viib kaarjas sillake.

Suitsusaun, mille terrassilt saab otse jõkke hüpata.

Püstkoda õuetualetina

Palju vaadata, nautida. Ka ilus ilm andis oma panuse.

Tõnise puukoolis leiab endale sobivat ja huvitavat. Paljundatud kõik kohapeal, seega eestimaine ja vastupidav. Peremees jutukas ja rõõmuga kõike tutvustamas.

Võimalik saada siit just lehtpuid-põõsaid, ronitaimi.

Põõsalaamad künkanõlval.

Kolmas talu – Roosoja – on verivärske. Alles aasta tagasi loodud rosaarium.

Pikad peenraread paljundusmaterjaliga ja kaunilt õitsvate roosidega.

Võimalus teada saada kõike roosidest ja elulõngadest.

“Arabella” paigutatuna kivipeenrasse. Nädala pärast tagasi minnes sai endalegi ostetud.

Täiesti tip-top kant. Muljeid palju, ei jõudnudki enam Roogojale.

Kevad ja lilled

Enne oli laat ilma lillepiltideta, nüüd on lillepildid ilma laadata. Iivi peenramaa leiud.

Nartsisside hooaeg on alanud.

Karukellad

Püvililled

Kobarhüatsindid

Püvililled

Varajased tulbid

Puhkemas on tulpide read

Hüatsindid ja nartsissid

Õlmitseda võib ka üksinda.

Sügise ilusam pool

Ilus on ikkagi sügis. Täna autoga ringi sõites jälgis üks silm kogu aeg ümbritsevat loodust, puid ja põõsaid. Ja tegelikult on ju soe ning külm pole õieilu viinud. Vaid vihm surub rohkem tubasemaks. Puud on vihmaraskete pilvede taustal imeilusad ning kui päike ka veel kuskilt peale juhtub paistma, võtab hinge kinni. Vikerkaargi tihe külaline.

Iivi aias õitsesid veel jorjenid. Mina muidugi kujutasin elavalt ette, kuidas peagi selles  poris kangutamiseks läheb ja tundsin rõõmu, et endal sellist tegu ees ei oota. Terje tahab ka kangesti rohevahetust veel teha, kuid mina olen sellest mõttest sama kaugel, kui kuu maast. No ei vea mind selle pori sisse möllama mitte miski, pakutagu mulle või tulipunast lillekest. Pigem naudin seda, mis on.

Uuemad jaapani ülase sordid on päris huvitavad. Loodame, et mitte nii kiiresti juurevõsudega levivad, kui tuntud- teatud sort. Viimase äraõitsenud õisikud on lillekimpudes päris huvitavad ja oma iseloomuga.

Valgeõieline särab ka sompus päeval.

Riitsinus näitab oma erinevaid küpsusastmeid. Mürgine, mürgine.

Vesikanep vajab enda ümber palju ruumi, sest suve jooksul sirgub ta tõeliseks hiiglaseks. Praegu eritab ta aeda meeldivat lõhna. Mulle meeldib. Kasutasin teda kimpudes täitematerjalina – mõnus toon pluss aroom.

Noh, ilmateade räägib ikka ühte ja sama. Hakka või ise ilma ennustama. Väikseid nüansse lubatakse nädalavahetuseks jäite näol, kuid eks me näe.

Leidsin oma piltide seast ühe selle kuu päikselise pildi. Ehk teeb päeva helgemaks.

Ka selline on ilm korraks olnud. Päike oskab hästi kõik särama panna.

Ja veel üks pilt, mis tehtud ikka püstises asendis, mitte kükitades

Roog-sinihelmikas (Molinia arundinacea) “Karl Foerster”. Kui need kliimamuutused selliselt hakkavadki taimedele mõjuma, siis tunnen end varsti priske põrnikana, kes vihmametsas hakkama püüab saada.