Jõuluootus võib olla igal ühel erinev ning mingitel ajaperioodidel võib-olla kellegil üldse puududa. Noh, et ei ootagi midagi. Päkapiku ja jõuluvana ootus on minulgi möödas, küll aga meeldib mulle soodustada nende liikumist ning kaunistada teekonda. Ja üleüldse on ju ootus ning eesmärgi suunas liikumine põnevam, kui tasu ise. Jõulumeeleolu hakkasin sel aastal looma juba enne esimest adventi.
Ikka ja jälle olen vaimustuses samblapallidest. Neid on lihtne teha, nad on armsad vaadata nii majast seest kui väljast, nad loovad sellise naiivselt müstilise meeleolu. Muidugi sai neid tehtud nii välisukse tähistamiseks kui ka terrassile rippuma.
Selline samblapallisadu siis. Kuna terrassil on veelgi rauda, sai välja otsitud vana küünlajalg, millele samblaküünlad peale meisterdasin ning keskmisele kuldse jõulukuuli sisse kumama panin.
Sammalt sai lisatud ka kanarbikkudele lisaks ning üksik kuldne kuul särama sisse.
Kuuske seekord ilmselt tuppa ei too. Kuldsed jõuluehted ripuvad puuduva külgkardina asemel.
Toast välja vaadates siis üks suur kaunistuste jada.
Teine aken – see on see, kust kaudu päkapikudki liiguvad, sai ehitud traditsiooniliste jõuluvärvidega.
Hea vaadata päris-jõulupuu taustal või siis teise nurga alt valgete kasetüvede välkudes.
Kuna vannitoa värvid on liivakarva, siis sinna sai vastavat värvi küünal asetatud merekarbile.
Suure sõnajala taga peidus kolmnurkküünal. Olen selle poolest suht imelik, et mulle meeldivad kolmnurkküünlad akendel. Soe tunne tuleb südamesse, kui neid teistelgi põlemas näen – nagu jõulutervitus teelisele.
Kui süüdata ka pärisküünlad, teha kaminasse tuli, juua piparkoogimaitselist kohvi või ingveri ja sidruniga taimeteed, võtta kätte hea raamat või kuulata head muusikat, siis… Siis on see imeline aeg, mis on sulle elamiseks antud.
Noppida neid imelisi hetki on olnud veel. Üks neist oli siis, kui ma jõuluootuse teemal maakonna raamatukogitöötajatele pea kaks tundi olin kõnelenud, pikkides mõned enda luuletused ka sisse. Lõpuluuletuse lugemise ajal (Jõulusoovid) saabus saali hiirvaikus, nii et nõõpnõela kukkumist oleks kuulda olnud. Ausalt, see reageering läks mulle hinge, see oli imeline.
Teine oli alles eile õhtul, kui pimedast raamatukogu keldrikorruselt hakkas kostma vaikselt õrna jõulumuusikat. See oli nii ilus, et pisar tuli silma. Vahur tegi muusika taustal tööd.
Ma arvan, see on üks imeline vaikselt olemise ja mõtiskluste aeg, heade soovide aeg, kokkuvõtete tegemine. Sel nädalal on kaduneljapäev – koristamise, korrastuse aeg nii toas kui enda sees. Kes siis ei jõua, siis toomapäeval ( sel pühapäeval) tuleks korralik tuulutus ära teha. Mul endal sai hoog sisse juba novembri lõpust, kui teistele sel teemal rääkimas käisin.
Ja see aeg veel – vast polegi müra-kära aeg, vaid vaikselt kulgemine – nii koged rohkem.
Mari aed 
Comments on: "Jõuluootus" (3)
Väga kaunis, vaata mis aknast tahes sisse. Pimedas oleks tore üks tiir sinu majale ümber teha. Piiluks aknast ja teeks päris Päkapikku. Ma arvan, et kõige rohkem elevust tekitas sulle kaunistamine. Jõuluaeg on imede aeg. Siis unustad oma vanuse ja oled jälle laps, kelle jaoks ehtimine on kõige põnevam mäng.Tore kui jõuluööl on kedagi oodata. Keegi ei peaks olema üksi ja kui ongi, siis jõuluööl käib Ingel igas toas. Ja kes väga tahab, näeb mõlemaid, nii Ingleid kui Päkapikke. Kõik on võimalik sellele, kes usub.
Ilusat jõuluaega sinu perele!
Aasta kõige pimedamal kuul otsid just valgust ja värvi. Mulle endale meeldib pimedas koju tulla erinevaid teid pidi, et siis nautida seda tulede küllust ja sära – igaühel isemoodi. Pimedad majad on kurvad. Enda majale teen ka tiire peale, justkui väike laps. Jõulukuul võib vabalt sisemise lapse seest välja unustuseni möllama lasta. Saab pingeid vabaks. Ja hing ihkab valgust.
Kaunist jõuluootust!
Tõepoolest, see ettevalmistuste tegemine, ootus, settimine ja kaunistamine on ilusam aeg kui pühad ise. On rahu ja mõtisklemise aeg. Aga Sinul on kõik kaunis.