Tänases olles jõulukuusse tagasi vaadates

30.jaanuar -lumi, peaaegu esmakordselt sel aastal. Temperatuur nullis. On täiesti ootamatult saabunud talv tuues kaasa mõneti teistsuguse meeleolu. Sombuse ja pimeda ilma paine on taandumas. Valge lumi katab maad ja joonistab  välja puude võrad-oksad. Lõpuks ometi midagi normaalset ja ilusat.

Leevikesed on varakult toidumajas. Nad ongi selle aasta põhilised aiakülalised kummalisel kombel. Kuigi elan metsa veeres on sel aastal lindude söögimajas külastajaid vähevõitu. Kas on see liiga sooja talve teema või on siin mõni muu põhjus, ei tea. Muidu on linnud olnud päris tihedad külalised iga ilmaga – ikkagi lihtsam toidu hankimise moodus linnutiivult võtta ju.

Kähara saba ja kauni karvkattega rebane on ka sage külaline aias. Las käib end näitamas, püüab ehk mõne liigse närilisegi kinni.

Olen sel talvel palju lugenud ning mõtisklenud. Kuid ei ole kerge olla pidevalt ruumis sees ning suvega võrreldes alakoormuses. Igal sügisel lõpeb tegevus aias kuidagi ootamatult ja järsku pannes liikumised lukku. Oma viga muidugi ka, et asendusi ei leia. Veebruarist on loota rohkem elusust.

Detsember kui jõulukuu tõi ja andis lapsemeelele tegevusi. Enda maja oli kaunistatud nii seest kui väljast juba esimeseks advendiks. Väljast peamiselt tuledega sel aastal. Kaks korda käisin lisa ostmas – enesepetjalikult ikkagi odavam kui korraga. Lisaks kuule-küünlaid. Endal süda valutamas, et nii palju kulub kila-kola peale. Püsisin värvides. Hall, hõbe, punane. Ilus. Nautisin. Lastelaste pärast ostsime jõulude eel tuppa hõbekuuse. No ikka enda meeleolu tõstmiseks ka. Kasvandusest tulnu on ikka ilusa võraga küll, aga okkaid kipub liiga ruttu ajama. No arvata võib, et ärilistel kaalutlustel saetakse varakult maha.

Jäädvustades selle talve mõningaid töid. Raamatukogu ees.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Talvised lillekastid said keskele torujad samblast päkapikumütsid tutiga.  Äärtes sügisene viltlehe, kanarbiku, punase lehega helmikpöörise istutus. No silma torkab igal juhul ja ehk äratab veidi lõputus sügiskaamoses olijat. Naiivne paneb muigama, mida oligi tarvis.

Õue jätkuks fuajeesse

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

analoogne, aga suurem jõuluseade koos kuulidega. Ka siin punane-hõbe-hall. Värvid kooskõlas ümbrusega. Praeguseks on kuulid asendunud roosidega ja mikrobiootast kukesabaga. No nii mõtestan mina. Hea seegi, kui üks mõistab.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohvitass laenutusse lauale. Samblapärg, millest pilt puudub,  lugemissaali.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Särav-kiirgav küünlaalus-lauaseade kohvinurka. Harakana jäin sellega kõige rohkem rahule.

Kultuurimajas Maarika ja Kalju kaunistatud jõulukuusk

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nii nagu lume tulek on sel aastal hilja peale jäänud, nii minu jõulude teemagi.

Aga nüüd ämblikuvõrkudes lumelabidat liigutama – ehk leiab veel, mida rookida.

 

Lugemine lugupidamisega

Üks viimase aja paremaid lugemisi minu jaoks on olnud Viio Aitsami `Putukafriigi päevaraamat. Elust aias koos putukatega.`

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täiesti üllatas. Niivõrd eluterve ja lahe lugemine. Taimehulludele paras raamat, mis aitab mõista aiaelu sügavust ja toimimist. Eksisteerivad ju taimed putukatega tihedas koosluses. Üks sõltub teisest ning tasakaal siin on väga oluline.

Laenutasin raamatukogust, kuid tuleb vist päkapikkudega läbirääkimisi pidama hakata – ehk halastavad mulle. No see raamat peaks küll kodus olema.

Järjega sügises.

On esimene tõsise külmalaksuga hommik. Nii tõeline, et minusugusel pole enam õue minekuga kiiret.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Üleüldse puudub rutt, mis on nii harjumatu, et ei oska kuidagi olla. Suvi on olnud erakordselt töine ja kiire. Nii kiire, et pole aega leidnud suhtlemisekski. Nüüd on ilm tõmmanud pidurit. No ja mis juhtub, kui liikumine järsult seiskub? Kehva on.

Õnneks mulle meeldib kõik see, millega tegelen. On ütlemata hea tunne, kui saad midagi paremaks muuta ning näed tulemust koheselt. Enne ja nüüd…Sel suvel on palju loodud. Eks seekord jääbki  Picasa seda tunnistama, blogis vaevalt jõuan kõike kajastada. Tööalaselt on loodud täiesti uus aed, teine nõustamisel-loomisel.  Palju on olnud töid kalmistul ning järg jäi järgmisse kevadissegi. Kuidagi on nii läinud, et kalmukujundus on saanud põhitööks. Kuid lisaks veel pulmade dekoreerimine, nõustamised, aiahooldus jne.

Oma isiklikus elus sain lõpuks hakkama vana aiapoole ümberkujundamisega. Uus puukuur

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

ja lehtla vana asemel. Kiiged-toolid puhkuseks valmis. Eks näis… No lugesin aiapingid ka üle ja sain neid kokku 14. Kõik olid sel suvel väga väheses kasutuses. Vanad ümarad palgid saagisime pooleks ja immutasime. Hulka mõnusam istumisalune. Järgmisel suvel istun, hahaa…

Veel mõni aeg tagasi poleks suutnud nii suurt retsimistööd aias teha nagu nüüd sai tehtud. Vana aed oli umbe kasvanud. Läksid rääbakad mägimännid. Avarust ja õhku tuli juurde, aial hoopis teine ilme. Uued teed ja rajad.

OLYMPUS DIGITAL CA

Vana kasvumaja ees (mis mulle käib veel küll) istumiskohad alustega ning mustikate kasvatamise koht. Mustikate, söödavate kuslapuude ja kahe karusmarja peenar sai ääristatud poolpalkidega. Potipõllundust ääristav pojengirivi samuti. Kogu sellest tegevusest sai millegipärast kasvuhoogu juurde tanguutia rabarber. Pole kordagi nii võimas minu aias veel olnud. Mustikaid, muide, oli väga mõnus nokkida. Rohkelt oli ka.

Muld, mis puukuuri alt sai kooritud täitis lõppematuid lohke aias. Muru taastamiseks- lappimiseks ostsin ehituspoest septembris õuemuru, taani oma. Aed, mida nõustasin, kasutas kohalikku seemet. Vahe oli, no ikka oli. Minu lipid-lapid ei tahtnud kasvama minna – külm ju külalisel. See-eest eesti seeme kasvab kui müür.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Elu õpetab tegevuses. Espakis avastasin jämeda liiva kotid. Nüüd on enamus mu peenardest sellega kaetud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loodan, et raskele saviplönnile tuleb see kasuks ajapikku.

Lisaks kõigele sellele sai täiesti uue näo ja kujunduse üks suvilakrunt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loodud sai naabrite vaheline piire ning ära kasutatud olemasolev kivihunnik. Välja juuritud pea kümmekond vana sõstrapõõsast, loodud muru, koondatud ja istutatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hooned värvitud nii, et toonid mõlema naabriga sobiksid. Kogu haljastus tehtud võimalikult lihtsalt hooldatavaks. See tähendab minu mõistes eelkõige niitmise ja rohimise lihtsust. Mitte kuskile jätta alasid, mida hiljem veel omakorda trimmeriga üle teha. Peenraääred puidust, hekiääred samuti, et muru alasid ei vallutaks. Hekialune puukooremultšiga kaetud, kivide ala jämeda liivaga. Kõik ebavajalik välja. Ka lilli just nii palju, kui vaja, et oleks ilus. Lursslill, muide, läks seal majanurgas õitsema. Minu aias tuli enne külm.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aasta viimasel kuul

Jätkuvalt meeldib mulle detsember – vaikselt kulgemise aeg, kodu kaunistamiste aeg, ootuste aeg… Maja valgustamine ja kaunistamine sai alguse juba novembri lõpus. No ei suutnud oodata mõistliku inimese kombel. Iga aken räägib ka nüüd oma loo ja seest välja vaatamine vähe pidulikum. Olgu pealegi mistahes ilmaolud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Punased kuulid-kellad-küünlajalad valgete kasetüvede taustal. Kuldsed kuulid suure toa ja magamistoa kardinatel. Kuusk jääb jätkuvalt metsa.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Samblakaunistused on kuum teema. Materjal kättesaadav meie kliimaoludes iga kell. Nii sündis üks samblast päkapikk terrassipingile

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Idee sain muidugi FB-st ja tahtmine oli järgi proovida. Silmad said ka pähe tehtud, sest väike Sannu muidu ei arvanud midagi sellisest päkapikust. Terrassi ja välisukse kohal ripuvad ikka ja jälle samblapallid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Välisukse ees siis sellised samblakoonused koogutamas. Tervitavad sisenejat. Endale päris lõbus. Ega muud teagi, kelle või mille jaoks kõik see tegemine. Siia metsa äärde suurt keegi ei juhtu ja mine tea, kas juhtujadki miskit arvata oskavad. Kõige suurem rõõm on ikka tegijal endal.

Täna on esimese must-valge pildi tegemise päev sel kuul. Selline õhkõrn lumekirmetis katmas aeda. Päris huvitav teine – ikkagi midagi muud, kui muidu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tiigile on laskunud täiskuu, või on see miskit muud?

Raamatukogu juurde on tekkinud uued mustrid maha.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tegelikult tahtsin hoopis samblapallide erinevaid toone aiavaasis demonstreerida, kuid lumekirmetis peitis nad ära. Ilusad olid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lugemissaali said sellised õhulised kompositsioonid. Rohelisevõrseline kontpuu Spaethii, jaapani enela äraõitsenud õisikud, sammal ning mõnusad punaste kõhtudega leevikesed ning muud tegelased. Ehted on Ingridi ja teiste naiste ühistööna sündinud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Saalis vahelduseks aga üks traditsiooniline kuusepuu -imeilus mu meelest. Neid installimisi on viimasel ajal kui palju!

Ja veel on saalis üleval Saiataguste näitus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vot selline; potid-pannid-vanad saapad kõik kenasti seina peal. Ja sein kohe hoopis huvitavam. Jajaa.

 

 

 

Augusti lõpus

Blogipidamise vastu on huvi ikkagi kadunud. Paha-paha, sest nüüd järgneb Mari aias lumele kohe august kevadet ja suve vahele jättes. Mulle tundub, et kõik kordub, kuigi on tegelikult ju pidevas muutumises. Kui kirjutad vähem, tegutsed jälle rohkem ja privaatsusel on omad võlud. Pealegi on internetiühendus paras katsumus – kord on, siis pole.

Aed elab oma elu edasi ja on saanud rohkem korda, kui eelmistel kuumadel aastatel. Vana, rohtunud kiviktaimla asemel on muru. Taimed jagatud, minema visatud või teise kohta transporditud. Suur töö oli. Vana likvideerimine on hullem, kui uue loomine.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Elulõngadki ümber transporditud.

Vana kuuri lammutamine tegi ruumi uuele peenrale.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt kaugustest võetud, kuid näitab, et kuuri pole. Elulõngad, mis aia najal, õitsesid väsimatult. Kevadist sibullillede õitsemist sai nautida toast tugitooliski istudes. Aknaaluses punaste rooside peenras laiutavad helmikpöörised. Nende jagamisest sai ääretriibu uus peenargi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

On olnud rooside õitsemise aasta. Nii mõnigi roosipelgur on sel aastal pidanud meelt muutma. Mina ise olen erilises vaimustuses sünnipäevaks kingitud nimetust roosast lõhnavast potiroosist, mis köögi akna all silma nuumab.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vanast kiviktaimlast üles võetud paekividest tegin aiapinkidele toeka aluse.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Istumine kindel ja nurk lõi särama. Hõbedased, hallid ja valged toonid said tuge juurde.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Osa kividega ääristasin istumiskohta lõkkeplatsil. Tegelikult selleks, et palke niitmise ajal liigutama ei peaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Otse tulekolde äärde on ennast külvanud värvikas salatitaim, mis sel aastal luba sai seal edasi ilutseda. Seda enam, et aia taha tegime uue lõkkekoha. Põletamist vajavaid oksi tekib rohkesti ning iga hetk tuld üles võtta pole võimalik.

Veel üks isekülv meeldib mulle – kollaselehelise kontpuu keskel õitsev päevakübar on kui kontpuu enda õied.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja matakas neitsikummel värava äärses peenras põõsasmaranate vahel sundis end imetlema.

Võrratud olid liiliad ning praegu aedhortensiad.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Limelight suudab oma rasked õiekobarad enamvähem püsti hoida.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Seda kohtagi on eelnevalt küll ja küll piltide peal. Vahepeal puud-põõsad lihtsalt pikkust visanud. Kaasa arvatud Pinky Winky valgete haardes.

See-eest vesiroosi lehti armastavad söödikud olid sel aastal eriti aktiivsed ega meeldinud mulle sugugi. Samuti tuleb tiigi äärest päikesepaistest eemale transportida hostad – ei pea nad seal ikka end kenasti üleval, kuigi pinnas niiske.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui eelmisel aastal sai tiiki suunduv kuivoja uuendatud, siis sel aastal tuli teinegi juurde teha – ikka selleks, et kevadine liigvesi kiiremini kaoks. Vee jõud osutus nii tugevaks, et tiigiäärne pinnas muudkui kadus ning tahtis kaasa viia ka suure kivi. Tuli oodata kuivemat aega, et kivi kõrgemale kangutada. Kuidas järgmisel kevadel veed toimivad, eks ole näha.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tuul lennutab kollaseid kaselehti ja eemalt läheneb augustiäike, mis sunnib lõpetama.

Nokk jälle lahti

No mis sa selle ilmaga ikka muud teed, kui jäädvustad ajalugu. Ilmaajalugu oleks mõttekas olnud juba ammu kirja panna, sest nii teistmoodi talve ja kevadet pole just tihti juhtunud. Aga periood oli selline, et ei vaadanud ei enda ega kellegi teise blogi poolegi. Kuskilt miski ei kribelenud ka. Ilus puhkeperiood.

Tänane päev üllatas paksu lumevaibaga.

Tööd-tegemised olid ära planeeritud, nüüd kõik sassis. Oota ja vaata.

Eilsel künnipäeval sai tõesti sõnnikut põllule veetud. Eks näis, kas saak paraneb.

Laupäev, 11 aprill oli imeilus. 16 kraadi sooja, liblikad, kimalased väljas. Lilled õitsemas; lumi- ja märtsikellukesed lõpetamas, krookused, siniliiliad, lumeroosid, kirgaslilled, sinililled, ülased, paiselehed täies õies. Bukett selline, millist varem pole sel ajal koos näinud. Ümberistutustöid sai tehtud juba varemalt – likvideeritavast kiviktaimlast kõik nina välja pistnud sibullilled leidsid uue koha, elulõng samuti.

Sünnipäevaks kingitud võõrasemad õitsevad täies ilus

Ja neid on veel ja veel. Laupäeval tehtud ajaloolised pildid on aga kõik ergavat päikest nii täis, et sünnib vaadata vaid omaette.

Raamatukogus elab emakeelepäevaks tehtud lilleseade

oma elu ikka veel edasi.

Kui tulbid-kroonjad ülased lõpetasid, asusid värvilised lihavõttemunad, suled, pajuurvad jm ise platsi.

Peaaegu ise jah, sest igaüks tõi mõne värvilise muna pesasse ning nii ta selline tore saigi. Nüüd ei raatsita lammutada.

Väljas sulab lumi täie hooga ja aknast vaadates kerkivad kollased krookused lumest kui nõiaväel.

Kased annavad tänavu pikalt mahla, peaaegu kuu jagu juba. Joogiisu hakkab otsa lõppema – ju on organism oma vajadused korralikult täis saanud. Mahla on jagunud nii kohvi keetmiseks, kui ka jagamiseks. Aia taga justkui lüpsilehmad reas. Teises aia otsas puude vilus pakub end karulauk. Nurmenuku lehed on ammu väljas ja kuuluvad krõmpsutamisele. Kevad ju.

Nokk läks korraks lahti küll, aga seda veel ei tea, kas lauluisu pikaks jätkub. Tööd ka kõik ootamas.

 

 

 

 

Hüljatud radadel

Varakevad. Mahajäetud talukohad. Sammaldunud, ammu unustatud puud. Künkal tare varemed, kus püsielanikeks isetekkelised puud… Ammustest aegadest hoomab leivaküpsetuslõhna. Talu õuel vana õunapuu – kassitapp ronimas maadligi vajunud tüvel.

Aina laienev kreegivõsa võistlemas metsapuudega.

Kõikjal pitsiline samblamuster ehtimas kunagise elu jälgi. Nukker ilu.

Allikakaev, mis kunagi kostitanud januseid ja hoidnud elu elusana. Nüüd on kive laotud äärele, et ettevaatamatu kaevu ei kukuks. Kord käinud siin pirtsakas proua värsket vett nõutamas. Jalad saanud aga poriseks, naine vihastanud ja sülitanud allikasse. Koju jõudes läinud  kärna. Ükski tohter pole suutnud aidata, kuni üks teadmamees öelnud, et mine sinna allikale tagasi, palu andeks ning vii meeleheaks ise küpsetatud leiba. Teinud suures hädas, kuis kästud ja saanudki kärnadest lahti. Siuke lugu siis lugupidamisest allika vastu.

Allikas ja teine, kolmas veel, pulbitsevad omatahtsi edasi ning täidavad vaikselt metsaoja. Ja näe – ümbruses metski veel alles. Kõrged puud kohisevad tuules.

Vaid kuluvärvi priske kass annab lootust, et kusagil on elu. Siiski, siiski…

Koduteel tunnen, et olen kui kuurordist naasnud. Palju-palju on see käik andnud. Vastupidiselt sellele, kui paar päeva tagasi pealinnast tulin – olin väsinud kui ront. Nii on jah…

 

 

 

 

Aasta läinud, teine tulnud

Aasta viimasel päeval tekkis edasilükkamatu vajadus tänada kõiki neid kaasteeliseid, kes on olnud mu ümber. Teadke, et mõtlen teile sügava tänutundega. Igaüks on mulle midagi endast andnud ja jälje jätnud. Kui mõnega ei saagi just tihti kokku, siis alati on hea ja kindel tunne, et ta lihtsalt olemas on.

Aasta on olnud… võib-olla, et tõsisem kui varasemad. Selles on olnud kõike. Mõnel juhul olen imestanud, kuidas ma selle sisse üldse olen sattunud. Aga lõpp hea, kõik hea.

Korraks tuisk see näitas ennast

Tuisueit tuuseldab, pööritab saba,

teeb kogu ilmaga seda, mis tahab.

Haarab lund kaasa ja eemale tõttab-

kõik sinu muredki kaasa saab võtta.

Tõstab sind hingest ja kutsub välja

arvabki ise, et teeb su`ga nalja.

Peidab kõik praegused teed ja rajad-

jälle sul kõike neid leida vaja.

No polegi hullu – mulle see meeldib.

Tulengi sinuga mängima keeglit.

Unustan kõik, mis olevas olnud-

leides kõik selle, mida olemas polnud.

25.12.2014

On lumeliblikatel väljas lend,

kuu piilub kardinate tagant.

Aed lumetekki mähkind end

ning aednik tugitoolis vagalt.

Oh, õnnis aeg – see meeldib mul,

kui vaikivad kõik tungid.

Siin mõtegi on laisalt hull-

ei miski tegudele sunni…

25.12.2014

Jõuluootus

Jõuluootus võib olla igal ühel erinev ning mingitel ajaperioodidel võib-olla kellegil üldse puududa. Noh, et ei ootagi midagi. Päkapiku ja jõuluvana ootus on minulgi möödas, küll aga meeldib mulle soodustada nende liikumist ning kaunistada teekonda. Ja üleüldse on ju ootus ning eesmärgi suunas liikumine põnevam, kui tasu ise. Jõulumeeleolu hakkasin sel aastal looma juba enne esimest adventi.

Ikka ja jälle olen vaimustuses samblapallidest. Neid on lihtne teha, nad on armsad vaadata nii majast seest kui väljast, nad loovad sellise naiivselt müstilise meeleolu. Muidugi sai neid tehtud nii välisukse tähistamiseks kui ka terrassile rippuma.

Selline samblapallisadu siis. Kuna terrassil on veelgi rauda, sai välja otsitud vana küünlajalg, millele samblaküünlad peale meisterdasin ning keskmisele kuldse jõulukuuli sisse kumama panin.

Sammalt sai lisatud ka kanarbikkudele lisaks ning üksik  kuldne kuul särama sisse.

Kuuske seekord ilmselt tuppa ei too. Kuldsed jõuluehted ripuvad puuduva külgkardina asemel.

Toast välja vaadates siis üks suur kaunistuste jada.

Teine aken – see on see, kust kaudu päkapikudki liiguvad, sai ehitud traditsiooniliste jõuluvärvidega.

Hea vaadata päris-jõulupuu taustal või siis teise nurga alt valgete kasetüvede välkudes.

Kuna vannitoa värvid on liivakarva, siis sinna sai vastavat värvi küünal asetatud merekarbile.

Suure sõnajala taga peidus kolmnurkküünal. Olen selle poolest suht imelik, et mulle meeldivad kolmnurkküünlad akendel. Soe tunne tuleb südamesse, kui neid teistelgi põlemas näen – nagu jõulutervitus teelisele.

Kui süüdata ka pärisküünlad, teha kaminasse tuli, juua piparkoogimaitselist kohvi või ingveri ja sidruniga taimeteed, võtta kätte hea raamat või kuulata head muusikat, siis… Siis on see imeline aeg, mis on sulle elamiseks antud.

Noppida neid imelisi hetki on olnud veel. Üks neist oli siis, kui ma jõuluootuse teemal maakonna raamatukogitöötajatele pea kaks tundi olin kõnelenud, pikkides mõned enda luuletused ka sisse. Lõpuluuletuse lugemise ajal (Jõulusoovid) saabus saali hiirvaikus, nii et nõõpnõela kukkumist oleks kuulda olnud. Ausalt, see reageering läks mulle hinge, see oli imeline.

Teine oli alles eile õhtul, kui pimedast raamatukogu keldrikorruselt hakkas kostma vaikselt õrna jõulumuusikat. See oli nii ilus, et pisar tuli silma. Vahur tegi muusika taustal tööd.

Ma arvan, see on üks imeline vaikselt olemise ja mõtiskluste aeg, heade soovide aeg, kokkuvõtete tegemine. Sel nädalal on kaduneljapäev – koristamise, korrastuse aeg nii toas kui enda sees. Kes siis ei jõua, siis toomapäeval ( sel pühapäeval) tuleks korralik tuulutus ära teha. Mul endal sai hoog sisse juba novembri lõpust, kui teistele sel teemal rääkimas käisin.

Ja see aeg veel – vast polegi müra-kära aeg, vaid vaikselt kulgemine – nii koged rohkem.